esmaspäev, 31. mai 2010

Iron Man 2

Veel arenev ja kindlasti üsna pea ka triloogiaks muutuv Iron Mani seeria on ehe näide, kuidas teha koomiksifilmi nii, et ei kaldutaks liiga süngetesse teemadesse ning ei moodustataks huumori ja möllu sümbioosil midagi väga labast ja kergesti unustatavat. Iron Man pakub kõike, mida kasvav laps vajab: lahedad tegelased, hästi lavastatud action, kõike koos hoidev tõsiseltvõetav stiil, mis kaldub olema küll natuke klassikaline hea ja halva võitlus, aga seda koomiksid ju ongi, natuke keerulisemad küll, aga mõte on sama. Olen elus lugenud ühe Iron Mani koomiksi läbi ja see polnud ka ainult temast. Mäletan, et seal oli veel War Machine, Silver Surfer ja mingi ülim vastane. Jon Favreau on ilmselt koomiksitega tuttav ja teab, kuidas tuua koomiksite vaimu ekraanile ilma, et muudaks oluliselt temaatikat ja stiili. Komöödiahõnguline möllufilm töötab hästi kui on sobivad tegelased ja veel enam näitlejad. Robert Downey Jr. valimine Tony Starki rolli on vist läbi aegade parim otsus, sest praegu ei kujuta ma küll enam kedagi teist samas osas ette. Downeyst õhkub kõike seda, mida peaks pakkuma meile tema mängitav karakter, tundub, et ta naudib Starki rolli väga. Võib-olla saab ta nii end välja elada ilma, et laseks oma karjääri põhja. Tony Starki esimene seiklus jättis algul ootamatult hea mulje, kuid mitmekordsel vaatamisel muutusid süžeekäigud aina lihtsamaks ja lihtlabasemaks. Ma ei tea, kas asi on minus, aga teine osa suutis neist hoiduda ja jääda iseendaks ehk kandis ette kõike, mida võib sellelaadselt suve popkorni filmilt oodata. Särisevalt võimsate Raudmeeste ja robotite võitlus, ülestiliseeritud Whiplash, visuaalsete efektide rohkus ja kõrge tase ning seksikate naiste poolt esitatavad võitluskunstid moodustavad koos kindlapiirilise, kuid osaliselt laiali hajuma hakanud sisuga ja tegelaste moraalsete valikutega ideaalse superkangelastel põhineva meelelahutusliku filmi. Kõik, kes ei saa aru mõistest superkangelasefilm, leiavad kindlasti, et Iron Man ja selle järg on absurdifilmid, millel puudub sisu ja mõte, aga kui ilmselgest absurdist mööda vaadata pakutakse meile püsivaid tegelasi, ajalugu ja hullumeelset tehnikat, millest suur osa valmistatakse Starki garaažis ja samas ei saa unustada ekstravagantset õhulendu, mida esitavad Raudmees ja teda jälitavad vaenlased.
Kui esimene osa oli Raudmehe eellugu, siis nüüd arendati sisu kaugele edasi ja teine osa andis tegijatele vaba voli teha kõike, mida süda soovis. Efekte, raudmehi, naisi ja vaenlasi oli seekord rohkem, kuid tänu järjepidevusele ei muutunud film kohutavaks segapudruks, vaid leidis alati järje üles ja jätkas sealt, kus pooleli jäi. Üks suurimaid plusse on Iron Mani suguse filmi juures tegelased, sest näiteks ilma Downeyta poleks film üldse see, mis praegu. Pepper Pottsi (Gwyneth Paltrow) ja Starki vaheline keemia meenutab vanu sõpru, kellele meeldib üksteise kallal näägutada, kuid kõigi puuduste kiuste ollakse alati üksteisele toeks. Uute tegelaste seast on enim huvipakkuvad Justin Hammer (Sam Rockwell), Starki uus sekretär (Scarlet Johansson) ja Ivan Vanko, kelle rolli sobib kui valatult Mickey Rourke. Vaatamata kummalistele ja üliinimlike omadustega tegelastele, jäävad kõik uued ja vanad näod tõsiseltvõetavaks. Koomiksifilmide kõige suurem komistuskivi ongi see, et kostüümis kangelane võib tunduda naeruväärsena, aga Iron Man ja paljud teised superkangelasefilmid on loomult tõsise temaatikaga, kuid tänu põhitegelaste põhjalikule karakteriarendusele ja heale näitlejatevalikule võib öelda, et Favreau on taasloonud uute mõõtmetega esimese osa, mis on suurem ja lärmakam, kuid pole kaotanud seda kõige tähtsamat, milleks on kaasahaarav sisu ja tõsiselt mõjuv stiil. Suurimaks miinuseks pole enam esimese osa puudujäägid, aga just uute sisuliinide juurde tekitamine ja nende hulgas tähtsama välja valimine. Mitmeid kordi tundsin, et sisu ei arene ja film tammub ühe koha peal, kuid see oli mööduv nähtus ja ei seganud üldpilti, sest kõrge meelelahutusliku taseme tõttu ununevad vead ja säiluvad mälestused vingetest efektidest. Ma ei ütleks, et Iron Man oleks ainult efektifilm, sest olgem ausad tegemist ei ole Transformers 2 sarnase käkiga, vaid hoopis teisest puust suutäiega.
Kui koomiks on mulle võõras, siis põnnina vaadatud multikas on siiani eredalt meeles. Kõige enam meenutab film just multikat ja selle põhjal võin öelda, et Favreau on võtnud minu lapsepõlve mälestused ja vorminud neist ideaalse adaptsiooni, mida naudin praegu samamoodi nagu kunagi multikat. Nüüd on algusloo asemel Ozzy lugu Iron Man ja minu meeleheaks leidub filmis AC/DC põrutavat muusikat, mis on kujunemas justkui filmi kaubamärgiks. Mickey Rourkei püüd rääkida vene keelt oli päris hale, aga vähemalt ta proovis, kuid siin pole midagi imestada, sest peaaegu alati on vene sugemetega pahalasi kehastanud ameeriklased, kes ütlevad viisakusest paar sõna ka emakeeles. Rourke sobib kehastama võimsaid tüüpe, kes ei anna alla enne, kui kõik on tehtud. Piitsade ehitamise põhjalik näitamine pani ta Starki vastandrolli - üks teeb teadust halbades tingimustest kättemaksu nimel, aga teine rikkuse keskel inimkonna hüvanguks. Whiplashi ja Starki esimene kokkupuude oli visuaalne maisupala, sest iga taustal lõhutud masin ja plahvatus ilmestas vägagi hästi kahe titaani kokkupõrget ja seda kõige selgemas koomiksilikus võtmes. Energiast pulbitsevad piitsad vs. Starki kaasaskantavast kohvrist väljuv rüü - efektide tase andis edasi nauditava pildi kahevõitlusest.
Esimese osa terviklikkus jättis parema mulje, kuid teine osa ei püüa olla niivõrd ilmselge ja lihtne, vaid pakub kõike seda, mida ootaks koomiksifilmilt ja lisab sinna ka natuke keerukust. Kõike on seekord mitu korda rohkem, aga sisu ei jää efektide varju, sest tasakaal nende kahe vahel saavutatakse üsna kiiresti. Tegelaste ja sisuliinide rohkus tekitab olukorra, kus sisu ei liigu edasi, kuid tänu Downeyle ei muutu seegi põletavaks probleemiks. Paljudest kitsaskohtadest aitab välja pääseda Starki loomus ja nakatav huumor. Õnnestunud järg paneb ootama ka kolmandat osa. Eks näeb kunagi, mis see endast kujutab. 7/10

pühapäev, 30. mai 2010

Ondine

Olles näinud lavastaja Neil Jordani filmograafia seast ainult vampiirifilmi Interview with the Vampire, ei osanud ma eelmisel aastal linastunud Ondine kohta midagi arvata, kuigi treiler oli igati huvitav ja loodud nii, et pälviks otsekohe tähelepanu. Ondine`i võlu seisneb muinasjutuliselt ilusas ja inimlikult armsas teemakäsitluses, mis võlgneb oma suurepärase taseme suuresti kolmele põhinäitlejale - karismaatiline Colin Farrel, piltilus ja andekas Alicja Bachleda ja tüüpilistele lasterollidele sära juurde andev Alison Barry. Neil Jordani kirjutatud ja lavastatud osaliselt legendipõhine film pendeldab sujuvalt ja meeliköitvalt müüdi ja tegelikkuse vahel, pakkudes võimalust nautida filmi mitte pealtnäha üleloomuliku sisu tõttu, vaid tegelaste ja nendevaheliste suhete põhjal, mille taustaks on imeilus ja maaliline kaluriküla Iirimaal ning müüt Selkidest ja Ondinest. Kalur tõmbab merel olles võrguga veest välja neiu, kes on vaakumas elu ja surma vahel, kuid paraneb. Neiu ei mäleta või ei taha mäletada oma nime ega minevikku ja nimetab end merest tõusnud jumalanna järgi Ondine`ks. Teadmata midagi salapärase Ondine kohta, kerkivad üles mitmed teooriad, mille hulgas üks on kaluri tütre poolt esile toodud müüt Selkidest, mis hakkab tütre jaoks tasapisi vormuma millekski väga tõepäraseks. Tõde mõjutab kõiki asjaosalisi, aga mitte nii nagu püütakse näidata, vaid hoopis palju elulisemalt ja tibake muinasjutulisemalt.
Peategelast Syracuse`i kehastav Farrel on oma tavalises heas vormis, mõjudes tõepäraselt ning piirkonda sobivalt, mis ongi valitud piirkondliku tausta järgi otsustades kõige olulisem, et kujutatavad karakterid sobiksid ka asukohaga, kus nad elavad ja töötavad. Antud juhul on loo arenemisega kaasnev piirkonna tutvustus põhjalik ning vihmane ja rõske ilm, maalilised rannikuäärsed vaated ning eluolu ainult rõhutavad sealse elu ilu ja koledusi. Taust paika sätitud, tuleb mõelda ka kõige muu peale, aga Jordan pettumust ei valmista, sest alates kaameratööst kuni stsenaariumi viimase detailini on kõik läbi mõeldud ja töötatud, on näha ja tunda, et projekti on võetud südamega. Tunnistan ausalt, et pole kaua näinud nii hingeminevat filmi, aga see ei tähenda, et peaksin kõikidest vigadest mööda vaatama. Harjunud filmivaataja jälgib kõike kogu aeg, aga mõni analüüsib hiljem. Kui kõik tundepuhangud on haihtunud, saab öelda südamerahuga, et jäin filmiga üle igasuguste lootuste rahule. Lavastuselt huvitav, isegi omapärane, ja erinevaid võtteid kasutav kaameratöö pakkus mulle kui erinevaid tehnilisi aspekte kõrgelt hindavale vaatajale tugeva elamuse, aga iga elamus on poolik kui karakterid ja sisu ei klapi. Kahe põhitegelase omavaheline keemia oli selgelt tuntav ning kõik ülejäänu loksus riburadapidi paika, jäädes seejuures eemale liigsest dramaatilisusest ja üleloomulikkusest.
Ondine hiilgab müüdi ja reaalsuse vahel tasakaalu leidmise tõttu ja mis kõige enam - lõpp andis iga nurga pealt rahuldava tulemuse. Jordan pole loonud filmi kaluri kokkupuutest salapärase teise maailmaga. Müüt Selkidest töötab samamoodi nagu Iiri kaluriküla - taust, mis on kogu aeg olemas, aga ei teisene millekski enamaks, vaid annab Ondine`le teatava salapära, mida keegi ei eita, aga samas ei võta ka omaks, vaataja otsustab kumb talle meeldib rohkem, kas muinasjutt või tegelikkus, kuid mõnikord võib ka reaalsus mõjuda kui muinasjutt. Kohe algusest on selge, et Ondine pole tavaline, aga kuna midagi ei selgitata, vaid esile kerkivad üksnes isa ja tütre tehtavad oletused, siis võibki hinnata Ondine karakteri olemust lapseliku fantaasiana või karastunud ja elus palju üle elanud Syracuse`i ootuste ja lootustena, kuid samas ei unustata hetkekski Ondine`i ennast, tema kohta antakse vetemaailma müüdi ja kahe jalaga maa peal seisva tegeliku elu vahel pendeldades palju vihjeid. Need segunevad müüdil põhinevate lugudega ja enne lõppu ei anta kordagi ära kumb jääb peale, kas vetemaailm või ratsionaalne maismaa. See kõik töötab jutustuse kasuks, andes võimaluse valida, mida uskuda, kuid valides ühe või teise versiooni on alati võimalik olla rahul pakutava lahendusega. Jordan ei seganud müüti ja reaalsust nii, et see oleks kõige olulisem, kõige tähtsamad ongi need kolm liigutavat inimsaatust, keda painavad minevikuvarjud, mis aitavad kaasa kujutluste tekkele ja võimatu võimalikuks muutmisele.
Alicja Bachleda silmipimestav ilu on lausa ebamaine, taoline rollivalik aitas kindlasti kaasa müüdipõhise teema kujunemisele, sest inimesed on harjunud mõtlema, et näkineiud on kuivale maale astudes ebamaiselt ilusad. Syracuse`i iseloomustab kõige enam tugev iiri aktsent, mille kallal olevat Farrel näinud kõvasti vaeva, sest Ameerikas elamine oli kaotanud endise harjumuspärase aktsendi. Nooruke Alison Barry pretendeerib teisele kohale kõige parema iiri aktsendi eest, kuigi tema kõne oli kohati arusaamatu. Aktsendid lisavad filmis tavapärasele inglise keelele samasuguse võlu nagu kaluriküla ja müüdi mõju sündmustiku kirjeldusele ja tegevustiku jupphaaval lahti hargnemisele. Läbivaks muusikaks, õigemini looks on Sigur Rosi All Alright, mis ületab tavapärase filmimuusika piirid ja omandab isegi iseseisva rolli nii läbiva viisi kui ka Ondine`i lauluna, mis on sama lummava mõjuga kui Alicja Bachleda ilu. Neil Jordan on nüüdsest minu nimekirjas kui lavastaja, kellel tasub silma peal hoida ja eelnevaid töid vaadata, sest midagi nii hingekosutavat pole ma veel see aasta näinud ja arvan, et ei möödu kaua, kui vaatan Ondine`i uuesti. 9/10

esmaspäev, 10. mai 2010

Shutter Island

Shutter Island on ehe näide, kuidas muuta tavaline sisu tavapärasest nauditavamaks ning mitmeid kordi kasutust leidnud teostus vaimustavaks. Mis muudab Dennis Lehane romaanil põhineva filmi heaks, teistest eristuvaks? Põhjus ei peitu süžeepööretes, näitlejatöödes ega hästi tabatud omaaegses õhustikus, vaid lavastajas, kelleks on Martin Scorsese. Tema käe all muutub tavaline eriliseks ja eriline meistritööks. Scorsese veel viimane film on eriline mitmete nüansside poolest, kuid seda erilisust surub alla maailmakinos pidevat kasutust leidnud teema. Teemakäsitlus ja tehniline külg on adaptsioonide puhul ohtlikud libastumiskohad, kuid erinevalt kogemusteta ja filmikompaniide poolt juhuslikult valitud lavastajatest suudab ja on kogu aeg suutnud Scorsese erilist tähelepanu pöörata stsenaariumi vettpidavusele ja hämmastavale detailirohkusele, mis tagab Shutter Islandi võlu - miski pole nii nagu tundub ja vastupidi. Üksnes nii iseäralikud, omapärased ja kogenud režissöörid nagu seda on mitmeid ajalukku läinud filme maailmale kinkinud Scorsese, suudavad esitada ka kõige tavalisema, enimkasutatava loo keerulisena ja mõjuvana. Käesoleval aastal ilmus koos Shutter Islaniga ka Roman Polanski Ghost Writer, mis on lavastuse poolest üpris sarnane Scorsese omaga. Filmidel puuduvad küll otsesed sisulised ja tehnilised sarnasused, kuid ülesehituselt ja professionaalse taseme poolest võib pidada kahe vanameistri filme omavahel mõningate sarnasuste poolest hästi võrreldavateks. Võrrelda saab mõlemas filmis eksisteerivat pidevas korduskasutuses olevat sisu ning tehnilist külge, mis särab lavastajate aupaistes ja seda täiesti õigustatult. Kui on soovi näha midagi viimase detailini läbimõeldut ja tunda ennast tugeva stsenaariumi kütkeis, siis on mõlemad filmid ideaalsed valikud.
Saarel asuvast hullumajast kaduma läinud naise juhtumi ümber tantsisklevat tegevustikku iseloomustavad kõige paremini unenäolisus, sürreaalsus, tõde ja vale, süütunne, hullumeelsus, paranoia, närvilisus, konspiratsioon, hirm ja 1950-ndate aastate närviline õhkkond on kandunud üle kriminaalsete patsientide parandusasutusse, mis oleks kui omaette sümbol ajastust ja maailmas toimuvast. Käiku lähevad kõikvõimalikud vandenõuteooriad ning valitsuse vaenutegevust iseloomustavad vastavad tüübid ja arusaamad. Scorsese teab, kuidas kujutada minevikku ja tolleaegset hirmuõhkkonda. Saavutades õhustiku, mis pakatab süngetest mõtetest, hävinenud eludest, paranoilistest saladustest ja müstilisest asutusest irduvast hullumeelsusest, võetakse ette üks peamine sisuliin, mida täidetakse pidevalt uute pöörete ja avastustega, kuid samal ajal on kogu algne sisuliin täis vihjeid, märke ja sümboleid, mis kõik viitavad ühes suunas, et kõik, mida näeme ja mõistame, pole see nagu paistab olevat. Märkidest arusaamine oleneb puhtalt vaatajast, aga kui vaadata Shutter Islandit täiesti puhta lehena ei oska igaüks paraku kõike oodata ja veel enam ette aimata. Kui saabub kohustuslik pööre filmi finaalis, siis kangutatakse lahti kõik eelnevatest sisuarengutest kogutud teadmised ja visatakse nurka. Infokillud kogutakse taas kokku ning jagatakse loogiliselt ja täiesti arusaadavalt pöördega kaasnenud uute süžeeliinide vahel ära. Kõik tundub mõistetav, aga ometi ei osata ette aimata seda, mis mõjub hiljem niivõrd arusaadavana. Vähk peitub taaskord selle sama kivi all, mis hiilgab eredalt ja meeldib peaaegu kõigile ehk Martin Scorsese, kes on võib taasluua 1863-ndate aastate New Yorgi ning kasutada filmides kogu aeg Robert De Nirot ilma, et ta muutuks ennast kordavaks. Kui mõelda hiljuti ilmunud lõpupöörete peale üles ehitatud filmidele, siis kargab kohe pähe Pandorum, mis oli hea tehniliselt, aga sisu jättis soovida. Pandorumis kukuti läbi erinevatest infokildudest koosneva segaduse loogiliseks ja mõistetavaks muutmisega, aga see eristabki lavastajaid ja nende võimeid vaatajaid petta. Meelitades vaatajat konspiratsioonitemaatikaga, kaob kõrvalt kõik muu ning isegi kui mõni hetk tundub, et toimumas on midagi muud, tullakse lagedale kohe uue tegevuspaiga või mõttega, mis paneb unustama rahulolematuks teinud hetkelise seiga. Peategelane Teddy Daniels osaleb mõistatusmängus ja sama teeb ka tema mõttekäike jäägitu huviga jälgiv vaataja. Kõik muu möödub kui unenägu, aga samas liigub teostusliku ja sisulise hiilguse varjus midagi reaalselt ning äkitselt muutub unenägu reaalseks ja reaalsus unenäoliseks virvarriks. Kui keegi üldse oskab mitmetest sisukäänakutest koosneva ja kõike pea peale pöörava idee poole kihutava filmi valmis teha, siis üheks neist on kindlasti oma karjääri jooksul enamjaolt väga meeldejäävaid tükke tootnud Martin Scorsese.
Kunstniku- ja operaatoritöö eest võib ainult kiitusi jagada, sest kujutus hullumajast oli piisavalt kõhe, et olla filmi keskseks osaks. Meeldiv oli uurijate riietuse ja kõne maaneeride esile toomine, et veelgi enam kindlustada aega ja kohta. Meres olev saar, teravad kaljud, külmad hullumaja seinad, salakavalatena kujutatud haigla juhtkond ja pidev paranoia, et miski on korrast ära, keegi jälgib uurijate igat sammu - närviline kohast ja ajast lähtuv õhkkond on saavutatud. Sektor C on hirmu allikas ehk koht, kus hoitakse eriti vägivaldseid kurjategijaid. Ühed kõige meeldejäävamad stseenid on viidud siseruumidesse. Ühes mängitakse Teddy mäluga julmi mänge, teises ilmnevad näilisuse kesta pragunema panevad võtmesõnad. Unenäolisus-sürreaalsust rõhutavad ajaliselt ja füüsilisest peategelast ringi talutavad mälupildid ja viirastused. Kõi k see näeb igati kena välja. Majakas on õuduse tekitaja ehk tõde, mis hirmutab ja vaatajat ehmatab. Teddy Daniels on vale ja see on tõde. Majakas on lõpp kõigele ja see on tõde. Olla hea inimene tähendab surra, olla koletis tähendab elada. Kriitika valitsuse tegevuse pihta, inimeste piinamine suurema eesmärgi nimel, tervete vaimuhaigeteks muutmine - kõlapinda leiavad paljud tõed, mida kannab ette hoolikalt üles ehitatud stsenaarium ning parima poole püüdlev Leonardo DiCaprio, kes paraku jääb koos Mark Ruffaloga`ga ainukeseks midagigi uut pakkuvaks k arakteriks. Teised tegelased jäävad tahaplaanile ja täidavad oma tavalist üheplaanilist funktsiooni. Lisaks paljudele teistele on Shutter Islandil veel üks hea om adus, milleks on kordusvaatamise väärtus. Kõik detailid klapivad siis kokku ja filmi näeb hoopis teise pilguga. Vaatamata detailitäpsusele ja suurepärasele lavastajatööle, peab siiski tõdema, et sisu on kulunud ning võib kriitilisematele hingedele mõjuda kui terav okas lillekimbus ja rikkuda kogu elamuse. Minu jaoks lahterdub Shutter Island silmapaistvate filmide hulka, kuid ma ei ütleks, et tegu oleks Scorsese parimaga. Seda mitte, aga seniks, kuni saabub parim on 8/10

kolmapäev, 5. mai 2010

A Serious Man

Vendade Ethan ja Joel Coen`ite eelmine katse teha süsimusta huumorit Burn After Readingu näitel ei olnud niivõrd meeldejääv kui seda on olnud tipplavastajate hulka kuuluvate vendade varasemad filmid. Burn After Reading oli meeldejääv mõne seiga poolest, aga tervikuna ei koorunud sellest välja midagi enneolematut. 2007. aasta meistriteos No Country for Old Men tõestas, et alati pole vaja komöödia elemente, et luua pingest särtsuv õhkkond ja kauaks ajaks meelde jäävaid karaktereid. Vendade filmide seas on palju neid, mis sisaldavad isiklikke viiteid nagu lumine Põhja - Dakota Fargos või sihivad nad teatud ajaloolist ja kultuurilist tausta nagu O Brother, Where Art Thou? ja isegi No Country For Old Men. A Serious Man sorgib taaskord geniaalsuse poole tüürivate lavastajate minevikus, võttes ette nende juudi päritolu ja 1960-ndate juudi kogukonna Minnesotas. A Serious Man on keeruline mõistukõne, mille ainestik tundub põhinevat Hiiobi lool, juudi folklooril, kuid ka lihtsalt tänapäeva ühiskonnas end mugavalt tundval inimtüübil. Raske on nimetada Coenite uusimat teost komöödiaks või isegi selle mustaks vennaks, kuid taolisi elemente leidub läbi kogu filmi. Läbi kindlakujulise huumoriprisma, mis ei põhine hetkelistel naljadel ega ka koomilistel karakteritel, kirjeldatakse ühe õnnetu vennikese allakäiguteed. Ühel hetkel hakkab juudi professori elukäik minema allamäge, aga ükskõik, mida ta ka teeks, ei suuda ta takistada elu hammasrataste vahele viivat peatamatut jõudu, mis põrkub paratamatult professori kui liikumatu ja jäiga objektiga. Mitmekihiline sisuarendus professor Larry Gopniku püüetest parandada seda, mida veel parandada annab, on mitmeti mõistetav, kuid see asjaolu muudabki filmi sedavõrd huvitavaks ja võluvaks ning kordusvaatamine on igati soovitatav.
Umbes 20. sajandi alguses juhtub Poola väikeses külas midagi mõistatuslikku. Tulles öösel lumetormiga kodu poole, kohtab vahva ja lahke Velvel naise peretuttava Rebiga, kes aitab tormise ilma tõttu tee peal raskustesse sattunud Velvelit. Jõudnud koju, räägib mees sellest ka oma naise Dorale. Külaline kutsutakse tuppa, kuid uskumuste tõttu lahvatab Dora ja Rebi vahel vaenuleek, mis lõppeb ühele osapoolele saatuslikult, aga mitte selle jaoks, kes tundub kõige loogilisem kannataja, vaid kannatusterida saab alguse sellest õhtust ning hakkab vaikselt, kuid tuntava rõhuvusega hävitama ühe mehe rutiinil ja korrapäral põhinevat elu. Sisu mitmetimõistetavuse all pean silmas seda, et mängus võib olla dybbuki kuri käsi, sest kunagi ammustel aegadel tehti ühel lumisel talveõhtul rida valesid valikuid, mis nüüd pööravad Larry elu pea peale. Folklooril põhinevat mõtet ei saa võtta ainuõige tõena, sest viited Hiiobi kannatustele tekitavad ka alternatiivse versiooni, mida kinnitab veel Larry kaebelaul, et Jumal ei ole temaga rahul ning seetõttu loobib talle kaikaid kodaratesse nii eraelus kui ka tööl. Järsult halvenev tervis ja rahulolematus rabi tööga on vaid ühed näited Larry usku kõigutama panevatest juhtumistest. Olukord halveneb ja viimane päästev õlekõrs paistab olevat see, millest alguses keelduti ning et ennast vähegi paremini tunda leiab Larry lohutust naabrinaise juures. Kohe pärast takistuste tekkimist pöördub varem korralik ja ontlik mees pahede poole, mis omakorda võimendavad rasket elu veelgi. Suhteliselt kindlapiiriline stsenaarium, mis liigub Larry jaoks pidevalt jubeda lõpplahenduse poole, paneb mõtlema kõikide märkide ja mõtet täiustavate versioonide peale, milleks võivad olla folklooril põhinevad uskumused, Hiiobi kannatustele sarnane allakäigutrepp ning kõige lihtsam on muidugi kujutus inimesest, kes on nii mugav, et ei taha näha tema ümber muutuvat maailma. Olles kinni vanades harjumustes ja arusaamades, ei pane tähele ega mõista Larry märke saabuvatest õnnetustest, sest vastasel juhul poleks ükski hiljem ootamatuna tundunud juhtum olnud lahendamatu. Naisel on armuke ja tahab lahutust, tervis halveneb, lapsed ei huvitu kogukonna traditsioonidest ja töö juures tekivad komplikatsioonid - kui Larry oleks varem silmad avanud ja mõistnud enda ümber toimuvat, siis poleks ükski loetletud halva õnne märk mõjunud talle kui Jumala karistus või needus. Inimene peab oma probleemid ise lahendama, aga kui ta ennast ise ei aita, siis võibki võtta kõike kui halva õnne koormat.
Tegelased on kõik aja ja koha järgi ideaalselt tegevustikku sobitatud ning näitlejatevalikuga saab olla enam kui rahul. Kõik need vastavad näod, suhtumised ja inimtüübid peegelduvad kenasti igasse rolli perfektselt valitud näitlejatelt tagasi, tekitades nii lavastusliku toetuse abil tõetruu vaate 1960-ndatest ning juudi kogukonna inimestest. Mõne nüansi võrra pöörasematena tunduvad tegelased ei kaota küll usutavust, kuid musta huumori tõttu ei muutu film ainult süngeks kannatusterajaks, vaid omandab mõõtmed, mida saab kirjeldada kui humoristliku kallakuga masendavat filmi. Masendav on tõesti näha meest, kes otsib valguskiirt äkitselt süngena tunduvast elust. Kui algul näeme rida kannatusi ja õnnetusi, siis filmi keskel saabub ajutiselt mõni hetk, mil tundub, et nüüd on Coenid otsustanud muuta sisu helgemaks ja kergendada peategelase elu, kuid juba liikuma hakanud jõudu ei peatata, see voolab peatamatult edasi. Tee peal võib voolu aeglustumine pakkuda mõnda üksikut helget seika, kuid tee kulgeb ikkagi edasi raja lõppu, kust ei ole väljapääsu. Vaadates nii õnnetut mehikest rabelemas, soovid näha, et midagigi muutuks paremaks ja äkki muutubki. Venna suhtes end abituna tundnud Larry aitab ta uuesti rajale ja saadab parema elu poole, kuid siis järsku langeb õhuloss kokku. Coenid ei tee kompromisse, nad võivad petta ja panna uskuma, et nüüd on kõik taas korras, aga tekkinud illusioon hävitatakse kiirelt ja jõhkralt. Nii kasvab veelgi enam kaastunne Larry vastu, sest raske on näha kedagi sedavõrd abitut lootmas millegi poole ja kui see midagi saabub, siis hävitatakse seegi ja heidetakse talle näkku tagasi. Veidrad, karismaatilised, ebatavalised ja pilvedes hõljuvad tegelased, keda esitavad suhteliselt tundmatud näitlejad, on Coenite puhul tavalised nähtused, aga firmamärgina mõjuv fakt annab nende filmidele alati palju juurde, kas omapära või hetkelisi absurdimomente, aga vähemalt ei kannata film kuivuse all.
Lavastajatööd ja muid tehnilisi külgi pole mõtet mainidagi, sest need on niikuinii head, aga antud juhul kuulub A Serious Man nii teostuse kui ka sisu poolest Coenite paremikku. 9/10

teisipäev, 4. mai 2010

Luftslottet som sprängdes

The Girl Who Played With Fire`i lavastanud Daniel Alfredson`i katse teha triloogiale korralik lõpp on vilja kandnud ja teise osa mõningane halb maik on täiesti kadunud. Kolmas ja ühtlasi ka viimane osa Millenniumi triloogias on tippvormis nii sisu, tegelaste kui ka lavastuse poolest. Taas on tunda esimesest osast tuttavat keerukust ja stereotüüpide vähesust. Mõrvajuurdlus, siseheitlused ja kohtudraama - iga film on olnud millegi poolest teineteisest erinev, kuid kõiki osi seob kokku ühtne mõte, milles pesitsev sotsiaalkriitika pole ainult näpuga näitamine, vaid seda võimendadakse kõikvõimalike jõhkruste ja brutaalsustega naiste ja ühiskonna vastu. Elude hävitamine, korruptsioon, valgustkartvate tegude kinnimätsimine ja üldise või siis kindla eliidi hüvangu nimel teiste jalge alla trampimine - miski pole Stieg Larssonile võõras ning paistab, et filmilindile on jõudnud kõik, mid Larsson tahtis oma raamatutega öelda. See väide on arvatavasti liialdus, sest filmi ei saa paraku kogu raamatut mahutada. Lähtudes enda tutvusringkonnas Larssoni raamatuid lugenute arvamustest, kerkib esile tõik, et kolmas film ongi raamatust kõige suurema kaarega mööda jalutav, aga seegi pole tingimata märk sellest, et film ei kõlba kuhugi, vaid filmi ja algmaterjali erinevused annavad lihtsalt pideva võrdlusmomendi, mis võib paljude jaoks olla häiriv, aga kui võtta filmi kui adapteeringut, siis on säilinud vähemalt minu tutvusringkonnas tendents, et film on hea, aga raamat on parem. Minule pakkus Lisbeth Salander`i minevikusaladuste põhjalik lahkamine algusest kuni keskpaiguni ja kõiki asjaosalisi kohtuasjaga paljastav lõpp suurt naudingut, sest alles nüüd sai näha, aru saada ja mõista peaaegu kõike seda, mis on toimunud Lisbethi ja tema taga seisva Millenniumi toimetusega. Paneksin pearõhu sõnale "peaaegu", sest keegi ei tea, mida plaanis Larsson antud tegelastega edasi teha. Kindlasti saabub üsna pea nii mõnigi täiendav lugu, kas filmi või lühijutu näol, mis võtab osa Larssoni pärandist, aga siis on see ainult vana rasva peal liugu laskmine, kui just ei juhtu ime ja keegi kirjutab või lavastab Larssoni väärilise jätkuloo.
Lisbeth Salander on oma mõtetega üksi haiglas, kaitsvad haiglaseinad hoiavad eemale äsja avastatud ja kogetud õudused, ihuhaavad küll paranevad, aga mõistuses tuksleb endiselt teadmine, et kõrvalpalatis pole ainult üks kõrvaline isik, vaid mees, kes hävitas Lisbethi mineviku, tuleviku ja köndistas ta kogu ülejäänud eluks. Enam ei ole kaugele viivaid mõrvajuurdlusi, reise mineviku selgitamiseks, vaid kogu sündmustik leiab Lisbethi jaoks aset haiglas, vanglas ja kohtus. Nüüd on aeg teistel rabeleda, Lisbethi ümber salakavalalt ja ennasthävitavalt kihisev parv ei taha vaibuda, kuid tõe jälil olevad Millenniumi toimetajad sunnivad vana eskaadri areenilt lahkuma, kes püssipaugupaugu ja kes kohtupingiga, aga vana ja seest mädanenud võimuosake kaob. Kohtudraamad on žanrina alati hinnas olnud, sest põhjalik analüüs toimunust ja andekas, köitev dialoog advokaatide vahel võib olla mitu korda pingelisem kui nendele samadele sündmustele kaasa elamine. Igat kohtuprotsessil põhinevat filmi ei saa eales pidada kohe vaimustavaks, selleks on vaja ikka annet, tugevat stsenaariumi ning oskust lavastada dialooge. Aplause väärivaid tormilisi kohtulahinguid on filmides kujutatud piisavalt palju ning nii mõnedki neist kuuluvad kuldaväärt kraami alla. Lavastaja Daniel Alfredsoni valikud on seekord kooskõlas stsenaariumi mitmekihilisusega ning on tunda, et kõik on taaskord paigas, tasakaalus, mistõttu ei tekigi otseseid pretensioone ega ebakõlasid, mis pärsiksid vaatamisnaudingut. Lisbethi siseheitlus haiglas, ustava sõbra Blomkvisti viimased ponnistused leidmaks tõde, korrupeerunud kõrgema võimutasandi hulka kuuluva rakukese mahhinatsioonid, külmaverelise tapja põgenemine, kättemaks ja surm - iga sisuliin on paeluv, mõni rohkem ja mõni vähem, aga sisuliinide kokkutõmbamise alustamisega kaasneb teatav rahulolu, et lõpuks saabub lõpp ja kõik saavad karistada, kuid vaatamata sellele, et film ei saakski lõppeda ühelgil teisel viisil, tekib äkiline ja värskendavalt mõjuv pingelisuse tõus ajal, mil kõik vastused oleksid justkui olemas. Selgitused saabuvad huvi ja pinget üles kruttivana, pingelangus tekib alles siis, kui Lisbeth astub kohtupingist maha. Kõik, mille kallal nägid eelnevad osad vaeva, leiab nüüd lõpu, kuid mitte tervenisti, sest saladusi on veel. See, et meile ei räägita saladustest, ei tähenda, et neid ei olegi.
The Girl Who Kicked the Hornet`s Nest e. The Air Castle that Blew Up e. Purustatud õhukindlus on nauditav vaatamine mitte ainult karakterite, vaid ka üksikute nüansside, seikade ja süžeepöörete pärast. Kavalad, koomilised ja osaliselt ka võikad äkilised pöörded tegevuses, mis iseloomustavad tegelast ennast või antud situatsiooni, rikastavad niigi liialt kriminaaljuurdluseks langevat filmi mitmeti, pakkudes häid muhelemise momente, mida tekitavad inimlikud karakterid. Ebaloomulikud, otsekui superkangelaste koomiksist välja karanud kurjategijad ei tundu kolmandas jaos enam niivõrd häirivad, vaid nüüd on nad konteksti sobitunud ja neid saab võtta loogiliste ja loomulike lisadena. Rootsi filmid on omapärased, sest nende halb on minu jaoks hea, aga Hollywoodi halba ei suuda vaadatagi. Tase on lihtsalt erinev ja kindlate vaatamisharjumustega vaataja jaoks võivad rootsi filmid olla ühed kõige paremad, kuid laiema silmaringiga huviline oskab juba võrrelda. Mina jään kuskile sinna vahepeale, ma ei ole neid näinud liiga palju ega ka liiga vähe. Lisbeth Salander jääb tänu raamatutele ja filmidele kauaks meelde. Parem ongi, sest Larssoni pärandiga tekkinud meedium on kiitust väärt, kuigi alati saab iga asja kallal nokkida. Filmid vaatan kindlasti pärast raamatutega tutvumist uuesti üle, mulje võib olla teine, aga hinnang jääb arvatavasti samaks. 8/10