Jesterhead`s Colony

Jesterheadi 2011. aasta parimad OST-id

2012-01-02T17:07:00.000+02:00

1. The Girl With The Dragon Tattoo - Trent Reznor, Atticus Ross
2. Children who Chase Lost Voices fromDeep Below - Tenmon
3. The Artist - Ludovic Bource
4. Drive - Cliff Martinez

5. The Tree of Life - Alexandre Desplat
6. Harry Potter And The Deathly Hallows. Part 2 - Alexandre Desplat

7. Cave of Forgotten Dreams - ErnstReijseger
8. X-Men First Class - Henry Jackman
9. Jane Eyre - Dario Marianelli
10. Attack the Block – Basement Jaxx
Sarja OST
Game Of Thrones - Ramin Djawadi
Mängu OST
1. Deus Ex Human Revolution - MichaelMcCann
2. Portal 2 - Aperture Science Psychoacoustics Laboratory
3. The Elder Scrolls V: Skyrim - JeremySoule
4. Limbo - Martin Stig Andersen
Mänguteemaline EP
Woodkid - Iron

Jesterhead 2011. aasta parimad palad muusikas

2011-12-31T18:59:00.000+02:00

Aasta on läbi saamas ja aeg on teha igasuguseid kokkuvõtteid alates muusikast ja lõpetades filmide ja sarjadega. 2011 pakkus palju kulda, samas polnud puudust ka hiilgeaegadest kaugele kukkunud albumitest, mis üritasid ja üritasid, aga ikka ei midagi. Muusikamaailmast jälgin ise ainult ühte osa ja järgmisel aastal ilmuvaid albumeid läbi lapates pidin tõdema, et ka järgmine muusikaaasta tõotab tulla midagi väga erilist. Ühe näitena ilmub veel teadmata kuupäeval Tooli uus album. APC ei paista olevat uuest huvitatud, aga Tooli ootaks ja kuulaks nii, et mühiseb. Esikümnesse sattusid taas vanade lemmikute staatust nautivate Machine Headi, In Flamesi, Arch Enemy, Mastodoni, Triviumi ja ka Primordiali uued albumid. Ruumi jagus ka kahe uue tulija jaoks - Insomnium ja Isole. Kuna on üsna naeruväärne valida ainult 10 soosituimat, siis lisan juurde ka nimekirja TOP 10 välja jäänud, kuid siiski vägagi märkimisväärsetest albumitest.

2011 TOP 10

1. Machine Head - Unto the Locust

Machine Headi 2007.a. The Blackening tituleeriti nende senise karjääri parimaks albumiks. Kuidas sellele järgneda? Lihtne. Unto the Locust tõestas, et Robb Flynni juhitud trasherid pole üheööliblikad. Tegelikult on nad seda tõestanud algusaastatest alates ja seni pole keegi julenud ka neis kahelda, kuigi vahepeal oli nö. mõõnaperiood, aga see ületati ja fännidele ulatati unustamatu instrumentide mäng, mida võikski kuulama jääda.

2. In Flames - Sounds of a Playground Fading

In Flames on minu üks kõige kauaaegsemaid kaaslasi ning Sounds of a Playground Fading on hea näide rootsis pesitsevatest stiilikooslustest. Vähesed on alustanud nii nagu nemad ja jõudnud punkti, kus uut materjali alates Reroute to Remainist on peaaegu et võimatu võrrelda vanemate albumitega nagu näiteks Whoracle, Colony ja Clayman. Sageli tähendab selline stiilimuutus taseme langust, aga nende puhul võiks öelda nii, et ükskõik, mida nad ta teevad, nad suudavad seda teha alati huvitavalt ja meeldejäävalt.

3. Mastodon - The Hunter

Mastodon on huvitav punt. Blood Mountain ja Crack the Skye olid senised lemmikud. The Hunter võttis aga selle positsiooni kohe endale ja jäigi uue staatuse uhkeks omanikuks. Nii The Hunterit kui ka Crack the Skye`id saadab teatav kurb alatoon. Soundi tervikliku võimsuse, pillide meeldiva segapudru ja meloodiate raskusastmetega mängimise all peitub alati teatav nukker noot, mis hoiab ka kõige elavamat lugu kahe jalaga maa peal. Muusikaline täius.

4. Insomnium - One for Sorrow

Insomniumiga sobitasin tutvust esmakordselt 2009.a. Across the Darki kaudu. Tegemist on igati võimsa kollektiiviga, kes ei oska olla ühekülgne ega ennastkordav, vaid pigem süstivad melodic deathi viljelevad soomlased igasse albumisse uut elu, kuid jäädes seejuures alati truuks neid defineerivale stiilile.

5. Trivium - In Waves

Tundub, et Trivium on saanud üle Metallica cover bandi staatustest. Miks ei peaks? Seni nende parim album Shogun demonstreeris piiramatut võimet kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid, mida ei saada enam ennastotsiv taust, vaid kindla ja selge struktuuriga neile omane sound. In Waves täiustas seda veelgi, kuigi oli tunda väikest lohakust kirjutamise juures, aga see ei takistanud uutel lugudel olemast tõelised powerhouse elamused.

6. Arch Enemy - Khaos Legions

Arch Enemy Khaos Legions on aga segu brutaalsusest ja imeilusatest meloodiatest, mida saadab Angela Gossowi hõbehäälne vokaal. Kui Rise of the Tyrant kergitas Gossowi vokaalset võimekust ja vendade Amottide muusikalist perfektsust piirini, mida polnud võimalik enam ületada, siis Khaos Legions ei uuenda seda, mis ei vaja uuendamist, vaid lisab juurde kiiremaid, raskemaid ja ka mitmekesisemalt koostatud ning kirjutatud lugusid.

7. Primordial - Redemption at the Puritan`s Hand

Primordial segab kokku blacki, doomi ja iiri folkmuusika ning on seda teinud siiani väga edukalt. Eelmises üllitised The Gathering Wilderness ja To the Nameless Dead panid kokku tõestusmaterjalt, et tõestada iirlaste suutlikust viia kuulaja kaugete ja iidsetele lahingutandritele või sügavasse leinaseisundisse langenud kamraadide laipade keskel, kuid kunagi pole tunda ühtegi melodramaatilist ja tagaigatsevat nukruse alget, on vaid selge ja võimas vastuhakk, mis ei lakka ka siis kui vastupanu on mõttetu ja surm vältimatu. Primordial ärgitab primaarseid tundeid. Alan Averilli suurepärane vokaal manab silme ette uduse iiri ranniku ja metsikud keldi hõimud. Fantaasia hakkab tööle ja muusika esitab loo vanadest aegadest. Redemption at the Puritan`s Hand kätkeb endas teadmist, et surm on vältimatu - selle asemel, et alla anda, ühineme ja tervitame teda kui sõpra, sest surmas oleme kõik üks.

8. Isole - Born from Shadows

Isole lahterdub samuti nö. uue tulja kategooriasse, sest nagu ka Insomniumgi, tutvusin Rootsis pesitsevate eepiliste mõõtmetega doomi meestega alles hiljuti, kuigi neilt olin enne selle aasta üllitist Born From Shadows läbi kuulanud nii 2009.a. Silent Ruins`i ja sellele eelnenud Bliss of Solitude`i. Ütleme nii, et 2011 oli rootslaste jaoks eriti soosiv, sest Born from Shadows koondab enda alla 7 aasta ponnistused ja tõestab, et tegemist on grupiga, keda peab võtma tõsiselt.

9. Opeth - Heritage

TOP 10 eelviimasele kohale maandus Opethi fänne taaskord pooleks jaganud jazzi sugemetega ja eriti progressiivsele teele astunud Heritage. Kriitiliselt kõrgelt hinnatud Heritage erineb radikaalselt Opethi varasematest ja seda just death metal elementide puudumise poolest. Heritage on uue soundiga eksperimenteeriv album, mis ei tähenda kohe, et bänd jääbki uutele radadele ja ei ilmu enam selliseid meistriteoseid nagu 2008.a. Watershed või siis 2001.a. Blackwater Park.

10. Before the Dawn - Deathstar Rising

Viimase koha haaras Before the Dawni Deathstar Rising, mille üks esitluskonstertidest toimus ka Eestis. Rockstarzil on üks väga suur pluss - vahetu kogemus publiku ja bändi vahel. Kui esinejaks on aga selline grupp, siis on lausa rõõm nautida paremaid palasid liikmetele otse silma vaadates.

Erilise koha aasta muusika seas võtab endale Skylar Grey, kelle imetabane hääl on lõpuks kogunud piisavalt palju tuntust, et olla iseseisev laulja. Järgmisel aastal peaks ilmavalgust nägema Grey esimene täispikk album Invinsible ja The Buried Sessions of Skylar Grey ehk siis kõik suurte staaridega tehtud collaboration singlid omas mahlas ja tervikus. Seni olen nautinud iga tema lugu ja esitust. Parimate seas on näiteks Words, Coming Home, Coming Home Pt II, Invisible, Beautiful Nightmare, Building a Monster, Can`t Haunt Me, Dance Withou You, Final Warning, Tower, Weirdo, Love the Way You Lie ja Love the Way You Lie Pt II, I Need a Doctor.

Parimad EP-d

1. Cynic - Carbon-Based Anatomy

2. Death Ray Vision - Get Lost or Get Dead

3. The Empire Shall Fall - Volume I SolarPlexus

4. Immolation - Providence

5. Iroha - End Of An Era

Parimad Eesti albumid

1. Shirubi Ikazuchi - Warsoul

2. Metsatöll – Ulg

3. Neoandertals - Ebu Gogo GuttingThe Child

Parim kogumik - COMPILATION

As I Lay Dying - Decas

30 märkimisväärset albumit aastast 2011

NovembersDoom - Aphotic

Salyu- Sound Beams
Children of Bodom - Relentless Reckless Forever

BlackSun Aeon - Blacklight Deliverance

StevenWilson - Grace For Drowning

Mogwai- Hardcore Will Never Die, But You Will

Animalsas Leaders - Weightless

ThreatSignal - Threat Signal

Anathema-Falling Deeper

TheDevin Townsend Project – Deconstruction

Battlelore– Doombound

Turisas- Stand Up And Fight

AHope For Home - In Abstraction

AmonAmarth - Surtur Rising

MyDying Bride - Evinta

Chevelle- Hats Off to the Bull

TimesOf Grace - The Hymn Of A Broken Man

Burzum- From The Depths Of Darkness

Septicflesh- The Great Mass

DarkestHour - The Human Romance

Amorphis- The Beginning Of Times

TheHaunted – Unseen

Samael- Lux Mundi

Unearth- Darkness In The Light

TheBlack Dahlia Murder - Ritual

TheDevin Townsend Project - Ghost

Pain- You Only Live Twice

Vader- Welcome To The Morbid Reich

DevilDriver– Beast

WithinTemptation - The Unforgiving

Räägi, mälu! - Eesti filminäitlejate kullafond

2011-12-11T14:59:00.000+02:00

RÄÄGI; MÄLU! on vertikaalne sööst minevikku! Meie keskel on palju lugusid, ent veel enam ülestähendamata lugusid. See on meie kultuurimälu, mis väärib talletamist. Eesti filminäitlejate sari kino Sõprus eestvedamisel (koostöös Athena kino, Eesti film 100 ja Tallinnfilmiga) seda püüabki; püüda kinni katkeid Eesti filmimälust, elavdamaks, avardamaks ning jagamaks huvi, kogemusi, teadmisi.. ehk koguni mõistmist.

RÄÄGI; MÄLU! toob ilmutusi ajast, mida paljud enam ei mäleta või ei saa mäletada, ajast, mis vajab nüüdseks juba kommentaari. Ent et filmid on elavate inimeste loodud, on kõige parem, kui nad räägivad sellest ise. Ja kõigest muustki.

Fookuses on linateosed nõukogude ajast kuni 90ndate alguseni (k.a) ning valik tolleaegseid ekraanitähti, kes annavad ühtlasi alge (sisu ja suuna) igale konkreetsele õhtule.

Üritused juhatab sisse umbes tunniajane sõnaline osa, täis meenutusi inimestest, ajast, elamise- ja kinokunstist läbi näitlejate ning nende kolleegide. Sõna ilmestavad lõiked filmirollidest.Mängufilmile, mis linastub ühtlasi näitena näitleja(te) loomingust, eelneb ajaloolis-kultuurilist konteksti selgitav kommentaar.

Kõik filmid linastuvad 35mm filmilindilt.

Juba järgmise nädala lõpus on võimalik teha põhjalikumat tutvust Soosaare ainukese täispikka mängufilmiga.

RÄÄGI, MÄLU!
Filmi- ja vestlusõhtute sari: Eesti filminäitlejate kullafond
Kinos Sõprus ja Athena kinos
2011. 2012

III ÕHTU:
Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD AAVIK
Film: "JÕULUD VIGALAS", Mark Soosaar, 1980/1981. Tallinnfilm

*Jõulud Vigalas eri: külla on oodata uhket näitlejate ja filmitiimi koosseisu!

Vestlemas: Evald Aavik, Mark Soosaar (õhtujuht), Sulev Keedus, Enn Säde.

18.12. 2011. 18:00. Kino Sõprus
12.12. 2011. 18:30. Athena kino
Külaliste koosseis võib Tallinnas ja Tartus erineda.

Möödunud kohtumised mäluga:

II ÕHTU:
NOV.2011

Eesti filminäitlejate kullafond: KALJO KIISK
Film: "VANA MEES TAHAB KOJU", Tõnis Kask, 1991. Tallinnfilm

Raamat: "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", Andres Laasik.
Eesti Päevalehe raamatukirjastus. 2011

Külas: Tiina Lokk, Tõnis Kask, Andres Laasik, Arvo Kruusement.

I ÕHTU:
OKT.2011

Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD HERMAKÜLA
Film: "SURMATANTS", Tõnu Virve. 1991. Freyja Film.

Külas: Hendrik Toompere jr, Tõnu Tepandi, Tõnu Virve, Einar Laigna

60 Seconds of Solitude in the Year Zero

2011-12-10T03:20:00.000+02:00

"Hoolimata turundajate, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist koondus hulk režissööre üle maailma, et linastada ühekordne kollaažfilm 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL ja pühendada see kino vabale mõttele. Filmi ei turustata ega levitata, koopia hävitatakse."

Kindlasti märkasid paljud PÖFFilased programmi nimega 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL, kus linastusid muu hulgas ka Naomi Kawase Hanezu, Sarneti Idioot ja Winterbottomi The Trip. Tegemist on Tallinn 2011 üritusega, mille lõid Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, kes on ühtlasi ka "60 sekundit üksindust aastal null" manifesti loojateks. Ürituse tagamõtteks on lehvitada hüvastijätuks filmilindile kui kaduvale kunstile, mis on aina enam hääbumas digitaalajastu massiivsete võlude keskel. Senimaani ei ole lint kui selline veel välja surnud, aga on suuremate tootjate poolt on lõpetatud näiteks traditsiooniliste filmikaamerate tootmine. Lindi kasutus on tõesti vähenenud, aga on rõõm tõdeda, et on neid, kes seda märkavad ja kes lindi tähtsust senini rõhutavad. Üheks nendeks on üritusega mitte kuidagi seotud Christopher Nolan ja tema The Dark Knight Rises, millest vähemalt 50 minutit on filmitud IMAXi kaameratega ehk siis vastupidiselt tavalisele 35 mm lindile hoopis 70 mm lindile. Kahjuks pole Eesti IMAX-i kinosid, mistõttu võime ainult ette kujutada, kuivõrd erinevad võivad olla meie ja USA kinokülastajate elamused.

Ürituse tarbeks võeti ühendust režissööridega, kelle hulgas on ka Park Chan-wook ja Kim Jee-woon. Park võib-olla ei tule meile külla, aga äkki on tulemas näiteks Kim Jee-woon. Mitmed režissöörid tulevad ürituse ajaks ka Eestisse. Sellisel juhul lähevad küll kõik Eesti Korea fännid kui üks mees sadamasse kuulama Ülo Kriguli muusikat ja vaatama 60 sekundi filme omanäolistelt režissööridelt, et näha, kas Jee-woon on ise ka kohal. Ürituse kulminatsiooniks on kino vabale mõttele pühendatud kollaažfilmi koopia põletamine. mis ei linastu mitte kusagil mujal maailmas. Üritust kajastavad näiteks Twitchfilm, Screen ja Deutsche Welle. Tasub kohal olla.

15. PÖFF - Minu kõige nunnumad

2011-12-04T15:59:00.000+02:00

Pärast33 filmi ja kahte nädalat võib lugeda PÖFF selleks korrakslõppenuks, aga alati on järgmine aasta. Vahepeal on veelanimefestival JAFF ja õudusfestival HÖFF. Rõõm oli hiljem kuulda,et Lihtneelu (ASimple Life) määrati festivali grand prix tiitli osaliseks jafilmi peaosaline DeannieYip saiväärilise tunnustuse kui parim naisnäitleja. Ei olnud ühtegiteist filmi, kus üks näitleja oleks omanud sellist emotsionaalseltkaalu kogu filmi jooksul kui Lihtsas elus. Parima režissööritiitli saanud LynneRamsay osas vaidleks vastu, kuid on täiesti ilmselge, miksvõitis tema ja mitte näiteks AndreiZvyagintsev (Jelena)või teenekas AnnHui (Lihtneelu). Samuti oleks soovinud režiidebüüdi kategoorias hoopisteist nime, aga kuna võidufilm Adalbertiunistus jäiendal vaatamata, siis hetkel ei oska žürii otsust kuidagi hinnata.Vastasel juhul oleks Michale Boganim (Rahutumaa) olnud meelisvalik võidufilmiks. PÖFFi kava koostades eimõelnud, et peaks kindlasti läbi vaatama kogu võistlusprogrammi,mistõttu õnnestus näha ainult 6 filmi 18-st. Kava koostasin pigemtuttavate režissööride, huvitavate sisututvustuste ja põhjalikueeltöö järgi, kuigi nagu elu näitas, siis pole võimalik hoidakava sellisena nagu alguses mõeldud. Festivalimelu on selleks liigavõimas ja kaootiline. 33 filmi PÖFFil ja 15 filmi enne PÖFFi.Kokku 48 festivalil linastunud filmi. Ülevaated nähtud filmidest -Minu nunnud 1, 2, 3, 4

Aasiafilmide osakaal oli seekord üsna korralik. Esmatutvust tegevapubliku jaoks rohkem kui küllalt. Aasia filmidega kursis olevavaataja jaoks samuti, aga kui Jaapani filme oli seekord 8, siis Lõuna- Korea mängufilme oli ainult 4, pluss 1 vägagi tervitatav KimKi-Duk`i dokumentaalfilm Arirang.Jaapani filmide seas oli esindatud nii meister Miike (esialguoli kavas lisaks 13palgamõrtsukale ka Hara-Kiri),absurdikino staar Sono (Armastusessüüdi , Külmadkalad) kui ka kultusrežissöör Tsukamoto (Kotoko, Tetsuo).Enamus nimedest korduvad PÖFFil aastast aastasse. Isegi NaomiKawase (Hanezu)on varem festivalikülastanud. Salamisi lootsin, et legendaarse Takeshi Kitano Outrageon ka meile tulemas, aga juhtus teisiti. Miks loetlen seda, mida võibmujalt lugeda? Aga sellepärast, et Lõuna - Korea kinost oli valitudkaks sõltumatu kino esindajat (Tantsudelinn, Temasaabumise päev), mille lavastajate nimed on paljude jaokstundmatud ja kelle filmid üldiselt tavapärased või siis liigakauged vaatajast. Vastukaaluks lisati aga Hong-jinNa Kollanemeri (TheYellow Sea) ja Kim Ki-Duki kirjutatud ja produtseeritud Poongsan.Lõuna - Korea kino on kirju nagu sealne rahvas - ainult neljafilmiga selle kino esindamine on natuke veider.

Minujaoks olid nii Tantsude linn kui ka Tema saabumise päev keskpärased,mistõttu tahtsingi näha rohkem harjumuspärast Lõuna - Korea kino,kuid seda võimaldati ainult kahe filmiga. Olles ise elanud juba kauaaega Korea filmi lainel, tuli täieliku üllatusena, et 2011aastalilmunud mängufilmidest valiti ainult need 4. Valik on tegelikultsuur ja lai. Eks mängu tulevad muidugi probleemid filmide kättesaamisega, kuid kahtlen, et nii suure filmitoodangu seast on võimalikkokku kraapida ainult 5. Kui vaadata läbi tänavu Lõuna - Koreaslinastunud filmide nimekirja, siis leidub sealt nii teenekaterežissööride järjekordseid filme kui ka alles debüüdigalagedale tulnud nimesid. Kui PÖFFi külastaja nägi oma esimesteLõuna - Korea filmidena Tantsude linna ja Tema saabumise päeva,siis ei maksa imestada, et see inimene ei vaata enam ühtegi Koreafilmi. Kui aga Kollane meri ja Poongsan, siis huvi aina kasvaks. Kuiaga tutvuda selle maa kinoga eelmiste PÖFFide kavade kaudu,siis on nende hulgast võimalik välja sorteerida nii ChangDong Lee SecretSunshinei kui ka Hae-junLee Castawayon the Mooni. Mõlemad pakkusid kvaliteeti ja kumbki neist polnudsel ajal ainukesed Korea filmi esindajad PÖFFil. Tahan vist öelda,et olen pettunud Lõuna - Korea filmide vähesuses festivali,aga olen väga rahul, et nende 4 seas oli kaks või siis vähemaltüks tõeline Korea kino - Poongsang ja Kollane meri.

Alljärgnevadon minu PÖFFi 10 + 4 parimat filmi.

Thatis all.

Torinohobune - The Turin Horse (2011) 10/10

Filmikunstipärlite hulka kuuluva BelaTarri väidetavaltviimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, agapidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi,kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamusomaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuviliseleolla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, etsee pole film igaühele. Tegu on puhta kunstiga.

Rahutumaa - Land of Oblivion (2011) 10/10

Miskipärastmeenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne olisama. Seepärast ma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi -Rahutu maa on täius igas mõttes. Senise PÖFF-i parim film ei olelihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaid võimas elamus, emotsioon, midakannavad endas inimesed ja maa, mis kisendab senini, kuid polekedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaid endise elu külge jäädavaltaheldatud rahutud hinged.

Elena- Jelena (2011) 9/10

AndreiZvyagintsev on eelkõige tuntud Veneetsias laineid löönud TheReturni poolest, kuid äramärkimist väärib ka 4 aastatagune Cannesis Palme d`orile nomineerinud TheBanishment. Nüüd on siis järg käesoleval aastal ilmunud jaCannesis samuti menu ja võidu osaliseks saanud Elenal. Elena on ehenäide sellest, et lihtsuses peitub võlu, kuigi lihtsusest on asiväga kaugel. Samas ei esita film oma lugu ja karaktereid vägakeerukalt. Seda pole vaja. Selle asemel laseb režissöör tegelastelja lool mööda ekraani laiali valguda, et iga viimanegi nüanssoleks arusaadav, kuigi mitte üheselt mõistetav, mistõttu onvõimalik pärast pikka ja põhjalikku mitte just kõige tavalisemaidkonventsioone järgivat sissejuhatust lasta end filmil haarata jakäia koos tegelastega läbi nende rutiinid ja jälgida, millisekulminatsiooni suunas liiguvad üha kiiremini üle pea kasvavadperekesksed konfliktid. Arvustus.

Türannosaurus- Tyrannosaur (2010) 9/10

Täpseltsellist laadi film, kus oleks piisanud ainult natukesest, et film ärarikkuda. Seda aga ei juhtunud. Karm ja realistlik lugu vägivallast,valikutest ja iseendaga võitlusest. Pole olemas õigeid valikuid, onvaid viisid, kuidas nende valikute tagajärgedega edasi elada. Võimasdebüüt PaddyConsidinelt ning hingematva abitusega vaatajat lämmatavrollisooritus PeterMullanilt.

Beebimonitor- Babycall (2011) 9/10

NoomiRapace (Mänsom hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo)filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varstikujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvaheliseleareenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõmtõdeda, et SherlockHolmes 2 ja Prometheuses osaleminepole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümberpsühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapacekehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes javäsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kuiekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapacemängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis jaelan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõigeolulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumasolukorras.

Mepeame Kevinist rääkima - We Need To Talk About Kevin (2011) 9/10

TildaSwintonil on palju häid rolle ja Kevini ema Eva roll kuulubparimate sekka. Film sarnaneb paljuski teise minu kõige oodatuimafilmiga MarthaMarcy May Marlene, kuid seda siiski ainult psühholoogilisestvaatepunktist. Stilistikalt on tegu kahe vastandiga - üks kargabnäkku, aga teine närib aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale.Filmikunstiliselt on Me peame Kevinist rääkima justkuiõudusunenägu, mis tallab kord reaalsuse ja kord jälle unenäolisuseradadel. Rajad ristuvad ja reaalsus variseb. Tervikuna raputab filmvaatajat päris armutult. Siinkohal tekibki küsimus selle kohta, etkas ongi vaja konkreetset põhjust kurjuseks või piisab kujunditestja sümbolitest? Viimane laseks ise pildi kokku panna ja sedagi omaarusaamiste järgi. Üks viimase aja huvitavamaid kinoelamusi.

KollaneMeri - The Yellow Sea (2010) 9/10

Muloli kord üks koer, kes jäi marutõppe. Koer hammustas ja ründaskõiki vastutulijaid. Lõpuks nõuti ta magama panemist. Koer agapõgenes. Olin jõudnud ta juba unustada kui koer tuli tagasi. Ta olikõhn ja väga haige. Matsin ta aeda. Niialgab eepiline suurteos, mis paneb tõsiselt mõtlema, naerutabnatuke ja tekitab hullumeelset pinget täis olukordi. Seda kõikeühele Lõuna - Korea thrillerile omases kastmes ehk siis midagiHollywoodilikku on siit raske leida. Lugu on küll lihtsamatestlihtsam - üks mees, üks tööots, mafia kokkumäng ja võitlus eluja surma peale, aga lavastus, kaamera, isegi montaaž ja eelkõigenäitlejad ning režissööri stiil on võtmesõnad, mis jätavadkokku pannes suu ammuli. NaHong-jin meisterlik suurte mõõtmetega thriller on mõtteltniivõrd inimlik, et tänu lavastuse peaaegu et piirituleülemeelikusele võib see lugu kandev osa isegi ununeda. Lõpp agatuletab meelde, et kõige tähtsam on siiski inimene ja seda isegisiis kui kärvad nagu prussakas. TheChaser`it ei ületa, aga võimas elamus siiski.

Artist- The Artist (2011) 9/10

Homage tummfilmiajastuleja selle hääbumisele helifilmi saabumise järel on tõelinekullatükk. Alates ilusast must-valgest pildist ja lõpetadesperfektselt toonase ajastutunnetuse edasi andmisega. Huvitaveksperiment on küll vormilt tummfilm, kuid toob siiski vastavaltsisu arengule sisse nii helifilmi kui ka meile tuntud tavapärasemängufilmi elemendid. Ilus pilguheit ühte kõige hiilgavamasse aegafilmiajaloos.

Mäng- Play (2011) 8/10

PÖFFiviimasele päevale nagu rusikas silmaauku. Oma olemuselt eluline,aga vormilt kunstiline Play kajastab paljudele kindlasti tuttavaidhetki lapsepõlvest, aga samas jookseb taustal palju üllam jakriitilisem teema - mäng eludega veelgi suuremas mängus. Iga kaadermängis välja ühe olulise osa suuremast mõttest, mis tegelikulthägustus just tänu sellisele esitusviisile. Elust kihavad kaadridon aga nii läbi mõeldud, et vaata ja imesta. Režissöör panebpubliku meelega neutraalsesse positsiooni tekitades seda aganii, et poistega juhtunut näeme ainult distantsilt ja me ei saanendega kunagi lähedaseks, me ei õpi neid tundma kui isiksusi vaidkui ohvreid. Dokumentaalsust imiteerival stiilil on mitu funktsiooni- alguses näeme noori kaubamajas konflikti sattumas justkui läbiturvakaamera, hiljem näeme läbi poevitriini ja siis visataksevaataja trammi tagaistmele ning sunnitakse olema sama neutraalne jakartlik nagu inimesed trammis, kes ei julge ja ei taha teha mittemidagi isegi siis kui konflikt väikeste lastega toimub nende silmeall. Alles hiljem öeldakse, et ma nägin kõike pealt või et mahelistan nüüd politseisse, aga siis on juba hilja. Kahju on tehtud,kuid nii inimesed käituvadki. Sellega film õnnestubki - vaatajaviiakse tuttavatesse olukordadesse, mille nad ise on mingil määralläbi elanud ehk siis mitte midagi teinud, aga ehk nüüd näeme, etneutraalsus tekitab ohvreid, kes ei hinda sinu tagantjärele tekkinudtarkust. Kaadreid minimaalselt, pikkust kaks tundi ja väga paljuöelda.

Lihtneelu - A Simple Life (2011) 8/10

Luguon lihtne, aga suudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigseemotsioonita ja üledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tundedja idealistlikud motiivid, on vaid südamlik ja inimlik luguperekonnast, mille juurde kuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõmja piiritu armastus selle kõige naturalistlikumas võtmes. AnnHui režiija imeilus pildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igaskaadris ja karakteris. Lihtne elu tõesti. Arvustus.

MarthaMarcy May Marlene (2011) 8/10

Kauaoodatud kaunikene ei valmistanud pettumust isegi siis kui lõpp mõjusnagu oleks nabanöör katki lõigatud. Rahulikult aina sugavamalenärivat psühholoogilist karakteriuurimust saadab kaunis jaesialgsele ohvrile eri külgi juurde ehitav kaamera. Tõeline naudingon vaadata suurel ekraanil ilusaid ja tähndusrikkaid suuri plaane,mis haaravad oma kütkeisse. Seetõtu oligi lõpp niivõrdfrustreeriv. Kui oled täiesti filmis sees - hingad ja pilgutad silmifilmi kadreeringu rütmis, siis mõjub äkiline lõpp nagu välkselgest taevast, aga ka selline emotsioon oli läbi mõeldud kuiselge noot vaatajale lõpust, mis elab edasi isegi siis kui film onläbi ja saalis on viimased tuled kustunud.

Vihurimäe- Wuthering Heights (2011) 8/10

EmilyBronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeksadapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringuterežissööride hulgas on olnud ka Bunuel janäitlejaparaadist on eredamad imetabane JulietteBinoche ja karismaatiline Ralph Fiennes.Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapsekskujunenud Andrea Arnoldi (FishTank)käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelegalastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasugusevõimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigubkordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütmilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõnelebise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja looosatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääkskauaks ajaks meelde.

Unustatudunelmate koobas - Cave of Forgotten Dreams (2010) 8/10

Ainultpaari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseksturistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kuika ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu jamõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzogsuunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja seninimõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult ükskindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja jasuletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma.Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadridannavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles.Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu,taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilusmuusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatudpaika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks seekunagi seiskunud. Arvustus.

Armastusessüüdi - Guilty of Romance (2011) 8/10

Sono omatuntud headuses. PÖFFil näidati 120 minutilist versiooni, aga onolemas ka 144. Kahju, et Shimizu ei jõudnud PÖFFile. Sisu kuiselline pole midagi uut - koduperenaine tahab olla midagi enamat jahakkab prostituudiks. Bunueli Bellede jouris olisee fantaasia. Sono muudab aga kõik võikaks reaalsuseks ja veelgienam - Sono suudab ühte filmi panna inimeste sügavaimate ihadeillustratsioonid, selge joone ühiskonnakriitikat ja terve posutemale omast absurdi rohke seksi ja vere seltsis. Sono viitab niipaljudele teemale niivõrd suure hullumeelususe keskel, et mõnikordon võimatu meelde tuletada, mis oli mõte või siis eesmärk, agaSono teab seda, mistõttu ühel hetkel võtab ta alati hoo maha jalaseb publikul rahulikult mõtiskleda.

15. PÖFF - Minu nunnud 4

2011-12-02T01:45:00.000+02:00

Viimane kokkuvõte viimaste filmide kohta ilmub alles täna ehk päev pärast PÖFFi auhindade jagamist ja pidulikku lõppemist. Viimased 3 päeva ei olnud kõige õnnestunumad, sest olude sunnil pidin kavas mitmed filmid ümber tõstma, mis tagas omakorda olukorra, kus jäin mõnest filmist lihtsalt ilma nagu näiteks kaua oodatud Kotoko ja Hanezu. Teha polnud midagi. Õnneks oli päev filme täis, mistõttu polnud väga raske leida asendusfilmi, mis ei pruukinud olla sama hea kui esialgne valik, aga mõnikord üllatavad juhuslikud valikud vägagi positiivselt või siis ülimalt negatiivselt. Eelnevalt - Minu nunnud 1, 2 ja 3

Snowtown
Austraalia kinolainele omane grainy look, palju vägivalda ja endiselt väga tõsised teemad. Tugev film, kuid oleks olnud sootuks parem kui poleks niivord palju veninud. Näitlejatööd, veenvalt kirjutatud karakterid ja realistlikku lähenemist taotlev väheke värisev kaamera avavad ukse Austraalia linnakesse ja sealse allakäinud perekonna tõe ja õigus otsingutele. Pedofiilia, omakohus, perekond, kättemaks, mõrvad - ühel hetkel vaatajat vägagi graafilise vägivallaga lagipähe lööv film ei ole lihtne vaatamine. Filmis on vähe tegelasi, kes vääriksid empaatiat. Kõik esialgu õiglaste inimestena tundunud tegelased moonduvad omamoodi õiglusejahil värdjateks ja koletisteks. Sa kas sured kangelasena või näed ennast muutumas koletiseks. Tegelaste areng ei ole siiski päris nii otsekohene. Pedofiili ohvriks langenud perekonda ilmub karismaatiline John, kes saab kohalike elanike heakskiidu, et ässitada rahvas kallale teadaolevatele kiskjatele või teha midagi palju drastilisemat. Ajapikku muutub John aina ohtlikumaks, aga tema teod oleksid justkui õigustatud. Keegi aga ei taju, et mees, kes jahib nende lapsi ihaldavaid koletisi on ise samasugune. Ta ei muutu koletiseks. Ta on seda juba algusest peale. Oma käitumist üritab ta õigustada omasuguste tapmisega. Uskumatu kui veenvalt võivad ühed näitlejad mõjuda, Kaamera, muusika ja valitud aeglustatud seisundimomendid muudavad Snowtowni üheks võimsaks elamuseks. Elamus, mida rikub siiski ainult pikkus ja olukordade venitamine. 7/10

Armastuses süüdi - Guilty of Romance
Sono oma tuntud headuses. PÖFFil näidati 120 minutilist versiooni, aga on olemas ka 144. Kahju, et Shimizu ei jõudnud PÖFFile. Sisu kui selline pole midagi uut - koduperenaine tahab olla midagi enamat ja hakkab prostituudiks. Bunueli Belle de jouris oli see fantaasia. Sono muudab aga kõik võikaks reaalsuseks ja veelgi enam - Sono suudab ühte filmi panna inimeste sügavaimate ihade illustratsioonid, selge joone ühiskonnakriitikat ja terve posu temale omast absurdi rohke seksi ja vere seltsis. Sono viitab nii paljudele teemale niivõrd suure hullumeelususe keskel, et mõnikord on võimatu meelde tuletada, mis oli mõte või siis eesmärk, aga Sono teab seda, mistõttu ühel hetkel võtab ta alati hoo maha ja laseb publikul rahulikult mõtiskleda. 8/10

Looduse lapsed - Children of Nature

Film, mille nimel ohverdasin võimaluse näha Naomi Kawase uusimat filmi Hanezu. Ohverdus tasus end ära. Elutööauhinna laureaadi Fridrik Thor Fridriksson film on teine samalaadne PÖFFil. Esimene oli Lihtne elu. Looduse laste maagia kajab läbi igast kaadrist ja laseb vaatajal tungida tegelaste sügavaimatesse hingesoppidesse. 8/10

Oslo, 31. august - Oslo, August 31st

Hea. Natuke kiirustav, ei suutnud paigal püsida, rõhuasetused jäid segaseks ning lugu ei lõppenud nii mõjusalt nagu oleks build up`ilt eeldanud. Kaamera ja näitleja liikusid ühes tempos, kuid tempo ei aeglustunud ega kiirenenud, vaid lihtsalt oli ja kõik. 7/10

Ööliblika päevikud - The Moth Diaries

Uskumatu, et režissööriks on Mary Harron, kes tegi legendaarse American Psycho. The Moth Diaries on selle kõrval must auk, mis koosneb ainult tüüpklišeedest, tüüpsüžeest ja tüüpkarakteritest. Kiitust väärivad aga kena opetöö, režii ja mõnusa gothic elementidega stiil. Kahjuks olidki head ainult elemendid, aga mitte tervik. Peaosas on aga ei keegi muu kui Sarah Bolger, kes andis hääle BioShock 2-e Eleanor Lambile. Seda häält on raske unustada. 4/10

Maasikaväljad - Strawberry Fields

Algas nagu romantiline komöödia, aga arenes hoopis kahe õe ennasthävitava ja orjastava suhte psühholoogiliseks uurimuseks ja sedagi mitte nii tõsiselt kui võiks arvata, aga siiski piisavalt. Filmi problemaatika seisneb oma tee leidmises. Lugu toetus liiga palju klassikalisele oma tee leidmisele võõras keskkonna stsenaariumile, et olla usutav karakteriuurimus. Uurimus muutus hoopistükkis õdedevaheliseks ärapanemiseks, mis algas humoorikalt, kuid muutus iga sammuga aina ohtlikumaks. Õdede suhte süngemat külge esitleti väga intrigeerivalt, kuid jäi välja arendamata ja poolikuks, viimasel hetkel pöörati ohtlik mäng õdede vahel siiski tagasi naiivseks mänguks nagu ta seda juba alguses oligi. Ebaühtlane ja ennastotsiv stsenaarium ei lase muidu väga kena lavastuse ja heade osatäitjatega filmi nautida. Üks näitlejatest nägi välja ja käitus nagu Colin Farrel. Kokkusattumus? Vaevalt küll. 6/10

Mäng - Play

PÖFFi viimasele päevale nagu rusikas silmaauku. Oma olemuselt eluline, aga vormilt kunstiline Play kajastab paljudele kindlasti tuttavaid hetki lapsepõlvest, aga samas jookseb taustal palju üllam ja kriitilisem teema - mäng eludega veelgi suuremas mängus. Iga kaader mängis välja ühe olulise osa suuremast mõttest, mis tegelikult hägustus just tänu sellisele esitusviisile. Elust kihavad kaadrid on aga nii läbi mõeldud, et vaata ja imesta. Režissöör paneb publiku meelega neutraalsesse positsiooni tekitades seda aga nii, et poistega juhtunut näeme ainult distantsilt ja me ei saa nendega kunagi lähedaseks, me ei õpi neid tundma kui isiksusi vaid kui ohvreid. Dokumentaalsust imiteerival stiilil on mitu funktsiooni - alguses näeme noori kaubamajas konflikti sattumas justkui läbi turvakaamera, hiljem näeme läbi poevitriini ja siis visatakse vaataja trammi tagaistmele ning sunnitakse olema sama neutraalne ja kartlik nagu inimesed trammis, kes ei julge ja ei taha teha mitte midagi isegi siis kui konflikt väikeste lastega toimub nende silme all. Alles hiljem öeldakse, et ma nägin kõike pealt või et ma helistan nüüd politseisse, aga siis on juba hilja. Kahju on tehtud, kuid nii inimesed käituvadki. Sellega film õnnestubki - vaataja viiakse tuttavatesse olukordadesse, mille nad ise on mingil määral läbi elanud ehk siis mitte midagi teinud, aga ehk nüüd näeme, et neutraalsus tekitab ohvreid, kes ei hinda sinu tagantjärele tekkinud tarkust. Kaadreid minimaalselt, pikkust kaks tundi ja väga palju öelda. 8/10

Kollane meri - The Yellow Sea

Mul oli kord üks koer, kes jäi marutõppe. Koer hammustas ja ründas kõiki vastutulijaid. Lõpuks nõuti ta magama panemist. Koer aga põgenes. Olin jõudnud ta juba unustada kui koer tuli tagasi. Ta oli kõhn ja väga haige. Matsin ta aeda. Nii algab eepiline suurteos, mis paneb tõsiselt mõtlema, naerutab natuke ja tekitab hullumeelset pinget täis olukordi. Seda kõike ühele Lõuna - Korea thrillerile omases kastmes ehk siis midagi Hollywoodilikku on siit raske leida. Lugu on lihtsamatest lihtsam - üks mees, üks tööots, mafia kokkumäng ja võitlus elu ja surma peale, aga lavastus, kaamera, isegi montaaž ja eelkõige näitlejad ning režissööri stiil on võtmesõnad, mis jätavad kokku pannes suu ammuli. Na Hong-jin meisterlik suurte mõõtmetega thriller on mõttelt niivõrd inimlik, et tänu lavastuse peaaegu et piiritule ülemeelikusele võib see lugu kandev osa isegi ununeda. Lõpp aga tuletab meelde, et kõige tähtsam on siiski inimene ja seda isegi siis kui kärvad nagu prussakas. The Chaser`it ei ületa, aga võimas elamus siiski. 9/10

15. PÖFF - Minu nunnud 3

2011-11-29T00:55:00.000+02:00

Minu nunnud 1 - ülevaade enne festivali nähtud filmidest. Minu nunnud 2 - esimese 8 filmi muljed. Praegu aga järgmise 17 filmi muljed. PÖFF kestab veel kaks päeva ja palju filme on veel vaadata. Vähemalt 11 on veel tulekul.

Täiuslik meel - Perfect Sense
Kirjutasin filmist pikemalt siin. Ebaühtlane ja ebaveenev, aga siiski väärt just kinos vaatamast, sest üldmulje on ilus. Nö. omaette frukt.

Superclasico
Hea naerutaja. Ideaalne vahepala tõelistele PÖFF-i filmidele.
Kirjutasin siin.

Unustatud unelmate koobas - Cave of Forgotten Dreams
Herzog on endiselt vormis.
Kirjutasin siin.

Shimeni tee 89 - No. 89 Shimen Road
Vähe pretensioonikust ja omapära, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas.
Kirjutasin siin.

Lihtne elu - A Simple Life
Ann Hui on põhjusega hinnatud režissöör. Lihtne elu on ehe näide.
Kirjutasin siin.

Me peame Kevinist rääkima - We Need To Talk About Kevin
Tilda Swintonil on palju häid rolle ja Kevini ema Eva roll kuulub parimate sekka. Film sarnaneb paljuski teise minu kõige oodatuima filmiga Martha Marcy May Marlene, kuid seda siiski ainult psühholoogilisest vaatepunktist. Stilistikalt on tegu kahe vastandiga - üks kargab näkku, aga teine närib aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale. Filmikunstiliselt on Me peame Kevinist rääkima justkui õudusunenägu, mis tallab kord reaalsuse ja kord jälle unenäolisuse radadel. Rajad ristuvad ja reaalsus variseb. Tervikuna raputab film vaatajat päris armutult. Siinkohal tekibki küsimus selle kohta, et kas ongi vaja konkreetset põhjust kurjuseks või piisab kujunditest ja sümbolitest? Viimane laseks ise pildi kokku panna ja sedagi oma arusaamiste järgi. Üks viimase aja huvitavamaid kinoelamusi. 9/10

Suvemaa - Summerland

Ilus, lihtne, omapärane lugu Islandilt. Legendid ja uskumused põrkuvadmammona kummardamisega. Head haldjad ja head inimesed küllvõidutsevad, aga seda varjutab teatav kurblik alatoon, mis nagu kõikmuu traagiline siin filmis, pööratakse jällegi positiivseks. 6/10

Akaatsiad - Las Acacias
Film, mis hakkas elama oma elu alles lõpus. Kas ainult lõpu nimel tasubvaadata üliaeglase karakteriarenguga ja olematu dialoogiga ningvägagi konkreetseid metafoore täis filmi? Lühifilmina olekstöötanud paremini. 5/10

Türannosaurus - Tyrannosaur
Täpselt sellist laadi film, kus oleks piisanud ainult natukesest, et film ärarikkuda. Seda aga ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et kerkis senise PÖFF-ilemmikute arv. 9/10

Meie suur masendus - Our Grand Despair
Hästi lavastatud lugu kolme inimese kannatustest. Kannatuste põhjused on erinevad, aga teed eneses rahu leidmiseks kattuvad nagu kahe parima sõbra tunded vanemad kaotanud Nihali vastu. Kultuuriline omapära, ilusad inimesed ja lenasti välja arendatud suhtekolmnurk, mis on palju keerulisem kui välja paistab. 6/10

Torino hobune - Turins Horse
Filmikunsti pärlite hulka kuuluva Bela Tarri väidetavalt viimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, aga pidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi, kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamus omaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuvilisele olla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, et see pole film igaühele. Tegu on puhta kunstiga. 10/10

Veealune armastus - Underwater Love
Jaapani pinku eiga nimelisse žanri kuuluv linateos on sisult küll põnev ja huvi lisab ka fakt, et fimi operaatoriks on Christopher Doyle, kuid minu jaoks ei töötanud ei muusika, huumor ega muusikal segatud erootikaga. Kindlasti on tegu huvitava filmivooluga, aga Underwater Love pole ilmselgelt selle stiili parim näide. 4/10

Lõige - Cut
Päästke tõeline kinokunst, pöörduge tagasi juurte juurde, keerake selg kommertskinole, vaadake vanu klassikuid - nii skandeerib filmifanaatik ja režissöörina kätt proovida sooviv Shuji iga päev tänavatel, kuulutades seejuures ka tõelise kinokunsti surma. Idee, kus fimihuviline üritab takistada tänapäevase kinokunsti allakäiku nii, et laseb end yakuza ohvriks langenud venna ja filmikunsti au nimel kolm või neli päeva raha eest peksta, ei saa olla midagi muud kui geniaalne. Kahjuks mandub idee teostuse, stsenaariumi ja karakterite nõrkuse all, mistõttu mõjub film ligi kahe ja poole tunnise piinana, mille viimased 20 minutit lunastavad peaaegu et kogu filmi muudest pattudest. Need viimased 20 minutit andsid edasi elamuse, mida film ei suutnud vaatajaga jagada esimesed kaks tundi. Huvitavalt alanud, kiiresti sohu langenud, aga lõpus mülkast välja roninud Cut on omapärane elamus, mille lõppu saatis publiku aplaus. 6/10

Artist - The Atist

Homage tummfilmiajastule ja selle hääbumisele helifilmi saabumise järel on tõeline kullatükk. Alates ilusast must-valgest pildist ja lõpetades perfektselt toonase ajastutunnetuse edasi andmisega. Huvitav eksperiment on küll vormilt tummfilm, kuid toob siiski vastavalt sisu arengule sisse nii helifilmi kui ka meile tuntud tavapärase mängufilmi elemendid. Ilus pilguheit ühte kõige hiilgavamasse aega filmiajaloos. 9/10

Süüdi - Guilty

Prantsuse karm ja realistlik lugu valesti süüdi mõistetud Alain Marecauxist põhineb 2001. aastal alanud skandaalsetel sündmustel. Pedofiilias süüdi mõistetud Alain ja veel 12 inimest mädanesid vanglas kohtunike eksimuste ja liiga otsekohese kohtusüsteemi pärast. Kui tõde päevavalgele tuli, sai sellest prantsuse kohtusüsteemi üks suurimaid häbiplekke. Filmi tuuakse sisse kõik tuntud elemendid alates kiirest, hukkamõistvast ja karjuvat ebaõiglust täis suhtest politseiga ja meedia poolt juba süüdi mõistetud suhtumise mõju kohtuotsusele. Muidugi ei puudu ka kaine mõistuse kadumine, mida põhjendatakse jubeda roima olemusega. Kiired sammud ja isegi liiga tõhus süsteem viis Alain vanglasse, kus algas põrgu teine etapp - enesetapukatsed ja näljastreik ebaõigluse vastu. Philippe Torreton esitus Alain`ina on tõeliselt võimas ja kuna film ise midagi uut ei paku, siis ongi tema kehastatud roll see kandetala, mis kannab filmi võiduka lõpuni. See ja prantsuse filmikunstile omane operaatoritöö, mis loob nii vajaliku pinge kui ka dokumentaalse tunnnetuse. Filmi areng on ise aga sama otsekohene ja jäik nagu kritiseeritav kohtusüsteem. 7/10

Tema saabumise päev - The Day He Arrives

Peaasjalikult filmiinimestest filme väntav Hong Sangsoo uusim on pealtnäha tavaline lugu Souli naasnud režissöörist, kes kohtub seal olles vanade sõpradega, andunud fännidega ning ihaldatud ja kättesaamatu naisega. Vana elu meenutavad sõbrad ja tuttavad sunnivad režissööri oma elu teistmoodi nägema. Hea dialoogi, huvitavate tegelaste ja püsivalt kaasahaarava, kuid küllaltki aeglase tempoga film pole kindlasti igaühele. Vahelduseks on hea vaadata midagi sellist, mis ei püüa sind rabada ega uimaseks lüüa, vaid näitab lihtsalt tükikest elu läbi ühe režissööri nägemuse. 6/10

Martha Marcy May Marlene

Kaua oodatud kaunikene ei valmistanud pettumust isegi siis kui lõpp mõjus nagu oleks nabanöör katki lõigatud. Rahulikult aina sugavamale närivat psühholoogilist karakteriuurimust saadab kaunis ja esialgsele ohvrile eri külgi juurde ehitav kaamera. Tõeline nauding on vaadata suurel ekraanil ilusaid ja tähndusrikkaid suuri plaane, mis haaravad oma kütkeisse. Seetõtu oligi lõpp niivõrd frustreeriv. Kui oled täiesti filmis sees - hingad ja pilgutad silmi filmi kadreeringu rütmis, siis mõjub äkiline lõpp nagu välk selgest taevast, aga ka selline emotsioon oli läbi mõeldud kui selge noot vaatajale lõpust, mis elab edasi isegi siis kui film on läbi ja saalis on viimased tuled kustunud. 8/10

15. PÖFF - A Simple Life

2011-11-28T12:53:00.000+02:00

Legendaarse Ann Huihiljutine ponnistus filmivallas kannab väga erilist vilja. Pealkiriütleb tegelikult kõik ära – sisuks üks lihtne eluetapp. Lihtnevõib olla siiski selle etappi kirjeldus, aga mitte selle jälgimine. 60 aastat ühe perekonnajuures majaabilisena töötanud Ah Taod tabab insult ning oma eluviimased päevad otsutab vanadaam veeta vanadekodus. Ta ei ootakellegilt midagi, ta on kõigega rahul. Ah Tao oleks justkuiideaalne inimene, kes kogu aeg ainult annab ja vastutasuks ei tahamidagi peale austuse ja sedagi ei oota ta väljakutsuvalt ega ütlevaljuhäälselt välja. Perekond aga näeb olukorda teistmoodi. AhTao on 60 aasta jooksul muutunud osaks nende perest ja isegipõlvkondadest. Ta on nagu tädi, keda kõik teavad ja ootavad, temagaseostuvad helged mälestused ja igaüks tunneb teda nagu lihast õde,tädi, vanaema või ema. Ta on olnud ja andnud rohkem kui keegiteine, aga ometi ei oota ta kellegilt midagi. Andy Lau kehastatud Ah Tao viimane hoolealune hoolitseb temaeest kuni viimase hingetõmbeni. Alguses on see kerge, sest Ah Taoon alati nagu püha vaim teiste kohal, kes teab, mida öelda ja midateha ja nii igas olukorras, aga hiljem kui tema eluvaim kustuma hakkab, muutub olukord kõikide pereliikmete jaoks keerulisemaks.

Lugu on lihtne, agasuudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigse emotsioonita jaüledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tunded ja idealistlikudmotiivid, on vaid südamlik ja inimlik lugu perekonnast, mille juurdekuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõm ja piiritu armastusselle kõige naturalistlikumas võtmes. Ann Hui režii ja imeiluspildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igas kaadris jakarakteris. Lihtne elu tõesti.

8/10

15. PÖFF - No. 89 Shimen Road

2011-11-27T17:49:00.000+02:00

Taevase rahu väljakusündmuste ajal hargneb lahti lugu Shangais elavast Xiaolist, kelle elumuutub nagu muutus ka tollane Hiina vaatamata sellele, et noorteülestõus suruti kiirelt ja tõhusalt maha. Xiaoli kogeb oma esimestarmastust, selles pettumist ja teda ning kogu rahvast mõjutavapoliitilise pinge tõusu. Põhimõtteliselt on tegu täiskasvanukssaamise looga, mida ilmestavad toonased sündmused ja ihalus Ameerikaunelma järele. Varasemalt dokfilme lavastanud Shu Haolunidebüüt on puhtinimlik ja vaba igasugusest üleliigsest poliitilisestkallutatusest. Filmi režii on ilus, ajastule rõhuv ja inimestelepühenduv, kuigi puudu ei ole ka ajale ja kohale rõhuvatest korduvatest elementidest.Shimeni tee 89 seab endale liiga suure ülesande teemaliinide jakarakterite rohkuse suhtes. Korraga saavad ekraaniaega väga paljudtegelased, kuid ainult väike osa neist saavad korraliku arenduse jalõpetuse. Ülejäänutele jäetakse lihtsad ja iseendastmõistetavadlahendused, millest on kahju, sest näiteks Kultuurirevolutsiooni üleelanud Xiaoli vanaisa ja tema sõbrad on piisavalt huvitavad, et nendeelu keerdkäike põhjalikumalt lahata.

Tegelastega suhestumisegaprobleeme pole ja seda just seetõttu, et vaatamata potentsiaalilesuurendada mõne karakteri osatähtust funktsioneerivad kõikosalised ühes tempos, mistõttu on raske nimetadaeelkirjeldatut puuduseks, vaid pigem silma torkavaks jäävaksdetailiks, mis ei tohiks häirida head elamust ootavat publikut. Samakehtib ka teemaliinide kohta. Taevase rahu väljaku sündmused,poliitiline pinge õpilaste ja õpetajate vahel on jällegi huvitavkoht, kust jätkata, aga filmis oli seda õhkõrnalt. Film suunasvaataja pilku rohkem läbi Xiaoli vaatepunkti. Sündmused hargnesidnii nagu tema seda nägi ja tajus ehk valitses segadus, arusaamatusja painajalik uudishimu Pekingis toimuva vastu. Film lõppeb lootusrikkanoodiga, kuigi ekraanilt vaatab vastu kodust lahkumine ja endise elukadumine. Midagi sooja ja positiivset kajab läbi isegi siis kuiendine elu säilub ainult mälestustes ja teadmises, et elu lähebedasi.

6/10

15. PÖFF - Superclasico

2011-11-27T17:38:00.000+02:00

Taani valik Oscarikandidaadiks, kuid see ei tähenda sugugi, et film peaks automaatseltkõigile meeldima. Tegu on toreda ajaviitega ja tavaliselt ei tunnetoredad ajaviited oscarionu lõhnagi, vaid vaatavad kusagilt kaugelt,kuidas palju tõsisemaid ja soositumaid filmid lähenevadoscarirallile. Võõrkeelse filmi Oscari on peaaegu alati võitnudläbi ja lõhki tõsise teemaga ja väljapeetud stilistikagatraagilised või lihtsalt dramaatilised filmid. Superclasico väärtusei lange Oscaritele mitte pääsemise tõttu, langeb vaid selleosatähtsus, kuidas filmi reklaamida, kuigi filmi nimi ja sisu onjuba piisavalt ligimeelitavad – jalgpall, Argentiina, ilusad naisedning palju nii situatsiooni – kui ka karakteripõhist koomikat,eelkõige siiski viimast, mis ongi filmi üks tugevamaid külgi.

Film liigub mööda vägadelikaatset rada pikkides sisse üle ühe korduvaid elemente –huumor, kurbus, nali, kurbus, huumor. See, et lugu leiab asetArgentiinas lisab juurde teatavat võõrapärasust, kaob argisus. Omanaist jalgpallimaale osima läinud taanlase veiniarmastus viib takokku keevaliste jalgpalli armastavate kohalikega, kellel kõigil onmängida oma roll. Oma tähtsus on ka baaris aega veetval ja elu ülejärele mõtleval veinimeistril, kes annab muu jutu käigus edasi kanõu, kuidas peaks üks taanlane lahendama tema juurest põgenenudnaise olukorra.Armastust, nalja, headveini, jalgpalli ja ootamatutesse olukordadesse sattuvaid tegelasijagub täpselt nii palju, et silme eest ei lähe kirjuks naguKusturica filmides, aga samas on kõik meeldejäävad. Lihtnekomöödia, millel on midagi öelda, aga kui jätab ütlemata, siispole hullu, sest jälgida on ka kõike muud. 7/10

15. PÖFF - Cave of Forgotten Dreams

2011-11-25T15:31:00.000+02:00

Werner Herzogi koopadokk Unustatud unelmate koobas valmis koostöös Kaspar Kallasega, kelle nime on mainitud seoses Eesti esimese 3D lühifilmiga Lootus 3D ja James Cameroni maailma kõige edukaima filmiga Avatar. Kallase, Herzogi ihuoperaatori Peter Zeitlingeri ja vapustava tehnilise meeskonna koostöös on valmis saanud imeilus vaade 30 000 aasta vanusesse koopasse, milles ringi jalutades jääb mulje naguoleksid toonased elanikud lõpetanud oma joonistused alles eelminepäev. Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud janüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga niimüstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsessemaailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habraskeskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastuminehävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma.Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadridannavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadridliiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käibvaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika.Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika,kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud.

Erinevalt näiteksGrizzly Manist ja Encouters at the End of the World`ist rõhub Herzogseekord rohkem kohale ja selles peituva elu edasi kandvalepildikeelele, aga mitte inimestele. Esindatud on küllasjasse pühendunud teadlased ja koopaga sina peal olevad uurijad,kuid vaid vähesed räägivad kui inimesed, kes on leidnud ukse teiseaega ja maailma. Enamuse ekraaniajast saavad faktipõhise jutuga teadlased, kesaina laovad ja laovad fakte. Vähe on neid, kes muutuksid vaatajajaoks justkui karakteriks, peategelaseks nagu Herzogi varasematesfilmides. Siinkohal tuleb mängu kindlasti tõik, et filmida oliraske ja kõigele ei saanud keskenduda, oli vaja teha ohverdusi jakoobas võitis, aga kui koobas esindab inimesi, siis koobas ilmainimesteta ei tähenda midagi. Õnneks võttis taas võimust Herzogikiiks tuua kaamera ette niivõrd huvitavad inimesed, et nad tunduvadebareaalsed, aga on ometi vägagi päris. Nagu näiteks hallikas-valgete vuntsidega teadlane, kes näitab koopast leitud esemeid janende koopiaid. Ta mõjub oma väljanägemise ja kõne poolest kuimõni fiktiivne tegelane, aga ometi ta seda ei ole. Sama käiblõhna järgi veel leidmata koopaid otsiv uurija, kes oli kunagiparfüümide looja ja nüüd otsib kadunud unelmate koopaid.

Pildikeele visuaalne võimekus on seekord tasand, mis saab kõige rohkem kiitust,sest viis, kuidas kaadrid on pandud liikuma koopas, mäe kohal, küljel, seesja ümber, on tähelepanuväärne tehniline saavutus, mida peabkivaatama 3D kinos. Pärast Cameroni Avatari pole olnud ühtegi filmi peale paari üksiku, mille kolmemõõtmelisusoleks olnud oma lisanumbrit - ja tähte väärt. 3D suurendaselamuse mõõtmeni, kus taju lubas arvata, et oled ise koopas jamägede kohal. 3D lubas publikul olla rohkemat kui lihtsalt teistejälgija. 3D andis võimaluse minna koos teistega koopasse jatekitada illusiooni kinosaali kadumisest. Muidugi pole see tehnikaveatu. Endiselt on tunda eesplaanil virvendavaid detaile, mistõmbavad kohe filmist välja, kuigi tagasi sisse pääseda pole enam sugugi nii keeruline. Poleks uskunud, et saanvõimaluse näha reaalset 3D-d ajal kui kommertsfilmid pakuvadainult butafooriat. Herzog poleks Herzog kuitema filmides ei leiduks midagi sobimatut võrreldes tavapäraste dokumentaalfilmidega. Herzogi varasemad filmid on teemaga seotud inimestetutvustamise ja esitamise poolest inimlikumad, aga mitte kunagi varempole tema film omanud sellist võluvat mõju ja pildilist omapära.

8/10

15. PÖFF - Perfect Sense

2011-11-23T13:18:00.001+02:00

Young Adamiga endale nimeteinud David Mackenzie uusim film on huvitav kompott ulmest,armastusest ja maailma lõpust, aga eelkõige armastusest. Taaskordon peaosas Ewan McGregor, kuid seekord on tema püsivaks kaaslaseksEva Green (Casino Royale). Perfect Sense (Täiuslik meel) tutvustab apokalüptiliste mõõtmetega ideed, kusjärkjärgult hakkavad kaduma inimeste meeled – algul lõhnataju jasiis juba maitse ning viimasena kaovad heli ja nägemisvõime. Iga meelekadumisele eelneb emotsionaalne hävinemine. Ennelõhnataju kadumist satuvad inimesed meeletu kurbuse laviini alla,mis tekib nende endi isiklikest deemonitest ja valusatestmälestustest. Maitse kadumisega tekib kustumatu nälg, kuulmisekadumisega aga viha ja ärritus. Iga taju kadumisele eelneb sisemisepinge väliseks muutumine. Inimesed ei oska nendega toimuvaidmuutusi kuidagi vastu võtta ning tekib paanika. Vana maailm vankubteadmatusest tekkinud aina vägivaldsemaks muutuvas kaoses. Kõige selle keskel on aga armastustotsiv kokk ja leviva haigusega tööalaselt kokku puutuv teadlane,kes leiavad teineteist hetk enne senitundmatu haiguse lõplikkukinnistumist.

Kui võtta ärainimestele midagi nii harjumuspärast nagu lõhn, maitse, heli japilt ning sedagi veel tükkhaaval, siis võibki maailm kokkuvariseda. Tunded aga ei kao, need on küll mõjutatud sellest, kuidasülejäänud maailma tajume, kuid tunded ligimese vastu säiluvad.Taustalugu inimeste tajudemaailma hävimisest oleks kui armastuse teele pidevalt okkaid viskav elu ise, mis veristab küll jalgu japidurdab teekonda, kuid ühel või teisel viisil õnnestub see teeläbida meil kõigil. Õudne metafoor mehe ja naise suhteiseloomustamiseks, aga mõjuv ja selge nagu ka filmis pidevaltkorratud tõdemus – life goes on. Harjutakse muutustega ja elatakseedasi. Muutused võivad tekkida armastajaid ümbritsevas maailmasvõi siis neis endis. Kahe üksteisest sõltuva, kuid eelnevaltkannatanud inimese jaoks ongi igasugused segajad nende kahe vahel tähtsamad jasuuremad kui maailm nende ümber. Beautiful metaphor about the end ofthe world – kõlab nagu Trieri Melancholia, aga ei ole ka. ThePerfect Sense on senise maailmatunnetuse hävimise saatel arenevinimlik lugu armastuse otsimise ja leidmisega kaasnevatest raskustestning nende ületamisest. Raskusteks võivad olla segased tunded jaminevikus pesitsevad deemonid või siis hoopis tervet maakera haaravhaigus ja selle eri etappide mõjud meeltele.

Vaatamata huvitavalesisule ja mõtlemapanevale sõnumile jääb film kaunis ebaühtlaseksja osaliselt ka ebaveenvaks. Ebaühtlus väljendub taustsüsteemi ehkhaiguse leviku põhjuste ja tagajärgede vettpidavuses, ebaveenvusaga ka kahe peategelase vahel areneva suhte lahtistes otstes ningmillegi nii loomuliku nagu armastuse otsekoheses ja liialtlihtsustatud arengus. Armastus pole kunagi otsekohene ja lihtne.Armastus on suurim mõistatus, aga film seda ei tunnistanud. Seetõttujäi kõige olulisem osa elukaugeks. Lavastuselt ja filmitehniliseltning isegi muusikalisest on tegu nauditava elamusega. 6/10

15. PÖFF - Minu nunnud 2

2011-11-20T13:25:00.000+02:00

PÖFF on kestnud 4 täispäeva ja viies on praegu käsil. Minu nunnud 1 annab ülevaate enne festivali nähtud filmidest. Vaadatud on 10 filmi, millest ainult üks oleks võinud olemata olla, aga samas iga kogemus on oluline. Isegi selline, mis esialgu tundus vastuvõetamatult halb, aga hiljem filmi seedides hoopis huvitav eksperiment, mis ei olnud enam kui filmielamus vaid kui eksperiment, et ka selline kino on olemas. See, et kinokülastaja pole teatud sorti filmidega harjunud ei tähenda, et need midagi väärt poleks. Vastupidi. PÖFF-il ongi võimalust näha väga erinevat kino ja oleks imelik mõelda, et kõik fimid vastavad igasugusele maitsele.

Niisiis, 4 päeva, 10 filmi ja seni veel 8 filmi lühikesed ülevaated.

Vihurimäe - Wuthering Heights

Emily Bronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeks adapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringute režissööride hulgas on olnud ka Bunuel ja näitlejaparaadist on eredamad imetabane Juliette Binoche ja karismaatiline Ralph Fiennes. Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapseks kujunenud Andrea Arnoldi (Fish Tank) käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelega lastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasuguse võimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigub kordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütm ilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõneleb ise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja loo osatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääks kauaks ajaks meelde. 8/10

Ime - I Wish

Ka üleeelmisel aastal filmiga Air Doll PÖFF-i külastanud Hirokazu Kore-Eda naases küllaltki kummalise filmivalikuga. Ime ehk I Wish ehk Kiseki on kuulus nii režissööri kui ka Jaapani kuulsaimate näitlejate pärast, aga filmis endas on vähe jaapanipärast kino. Muidugi on olemas kohalik kultuur ja inimtüübid, aga lugu, selle areng ja tegelaste motiivid meenutavad rohkem Stand by Me`d kui seda jaapani kino, mida olen harjunud nägema. Pikk ja põhjalik esimene pool tagab siiski mõnusa vaatamise meeldivate tegelaste keskel. 7/10

Rahutu maa - Land of Oblivion

Miskipärastmeenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne olisama. Seepärastma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi - Rahutu maa ontäius igas mõttes. SenisePÖFF-i parim film ei ole lihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaidvõimas elamus, emotsioon, mida kannavad endas inimesed ja maa, miskisendab senini, kuid pole kedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaidendise elu külge jäädavalt aheldatud rahutud hinged. 10/10
Siinkohal soovitaks ka Pripyati nimelist dokumentaali, mis annab ülevaate linna ja selle ümbruse minevikust, olevikust ja tulevikust.

50/50

Hollywoodi staarnäitlejad Joseph Gordon-Levitt ja Seth Rogen rõhutatult indielikus draamasugemetega komöödias on ilmselt üks kindlamaid käike viimase aja rämpskomöödiate maastikul. Nalja, kurbust ja veelkord nalja. Klassikaline lugu ja struktuur, isegi komöödiaelement on tuttav, aga ometi kõik töötab. Tõsine toon vähki haigestumise näol tagab teatava pulseeriva tõdemuse, et kiirelt ja paljuski tänu Levittile endale sümpaatseks muutunud Adam ei pruugigi terveks saada, aga tegelik tõdemus on ikkagi see, et kõik saab ühel või teisel viisil niikuinii korda. Režissöör Jonathan Levine (All the Boys Love Mandy Lane) haarab vaataja kohe sisse, mistõttu ei jõua isegi jälgida kõiki tuntud stampe nagu kergelt esitletud suhtekolmnurgad ja tõdemused inimeste kohta enda ümber. 50/50 filmireaalsus on osalt toredam ja teisalt jälle koledam kui reaalne elu, kord naerad ja kord nutad, kord isegi noogutad kaasa. Selliseid tõsiselt võetava teemaga komöödiaid on praegusel ajal vähe. 7/10

Tantsude linn - Dance Town

Tänavusel festivalil üks vähestest Lõuna - Korea filmidest on täpselt selline, mida mina kui Lõuna - Korea ja üldse Aasia filmihuviline niisama huvi pärast ei vaataks. Režissöör Jeon Kyu-hwan linnade triloogia leidis lõpu Tantsude linnaga. Võrdlusmoment kahe varasema linnalooga puudub, aga käesoleva ilmselgelt allavoolu liikuva filmi suhtes tekivad vastakad arvamused. Ühelt poolt on Põhja ja Lõuna - Korea vaheline suhestatus nii inimeste kui ka riiklikul tasandil huvitav, sest palju üks eestlane sellest ikka teab, teiselt poolt on aga filmi dramaturgiline kude niivõrd ebaühtlane ja tänu tehnilise külje kammitsetusele, mis võis olla ka taotuslik, ei õnnestunud filmil tõmmata mind kui vaatajat kordagi sisse. Pigem võõrandusin filmi arenedes aina kaugemale ja kaugemale. Eksperimendina huvitav ja sellise kino austajatele ilmselt maiuspala. Tõeline Korea kino on veel tulekul ja selleks on Hong-jin Na meisterlik ja tänapäevast Korea kino iseloomustav programmi eelviimasel ja viimasel päeval linastuv Kollane meri. 5/10

Metsik Bill - Wild Bill

Lock Stock and Two Smoking Barrels ja Layer Cake on filmid, mis kuuluvad end vähemalt igal aastal kinoekraanidel esitleva Dexter Fletheri näitlejakarjääri tipphetkede sekka. Fletcheri lavstajadebüüt on mõjutatud kõikidest varem läbi mängitud rollidest, mis on ka loomulik. Üks esimestest seostest, mida luuakse juba filmi reklaamides, on seos Guy Ritchi ja temale omase stiiliga. Metsik Bill sarnaneb visuaalselt näiteks RocknRollale ja tegelastelt ning sisult Guy Ritchiele tüüpiliselt värvikatele süžeedele ja karakteritele. Lavastus on Fletcheril aga selgelt parem kui tema suutlikkus kirjutada üllatavaid ja ootamatuid arenguid täis lugu, mis on ainuke segav kivike muidu ladusas ja tempokas krimioos. Tunda on midagi Fletcherile omast, mitte ainult laenatud ideed ja tegelased, vaid midagi päris tema moodi. 7/10

Püsimatud - Restless

Gus van Santi draama kahest väga tihedalt surmaga seotud noorest on ühekorraga nii lõbus kui ka erakordselt tuim surma pidevalt sümbolite ja märkide abil kaadris hoidva stiili suhtes, jättes seejuures vabaks võimaluse, et surm võib olla midagi väga koledat, aga võimalik, et hoopis midagi väga ilusat ja rahulikku. Teades, et surm on ukse ees, valime täpselt ja väga hoolega, kellega veedame oma viimased päevad. Kas selleks võib siis olla samasugune erinevate surmaga seotud probleemide küüsis vaevlev noormees, kes veedab aega võõraset inimeste matustel käies ja tädi peale karjudes, väites, et keegi teda ei mõista? Lõpuks ta leiabki endale ideaalse põhjuse elamiseks. Seesama põhjus hakkab aga taas kustuma ja ähmastuma põhjustades taas tagasimineku ülevoolavate probleemide juurde ja jälle pole kellegagi rääkida. Kaks omaealiste seast välja paistvat erilist inimest leiavad teineteist ja olgugi, et see jääb üürikeseks, ei kao mälestused kunagi. 7/10

Beebimonitor - Babycall
Noomi Rapace (Män som hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo) filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varsti kujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvahelisele areenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõm tõdeda, et Sherlock Holmes 2 ja Prometheuses osalemine pole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümber psühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapace kehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes ja väsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kui ekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapace mängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis ja elan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõige olulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumas olukorras. 9/10

Pimedaid saale ja kuuma kohvi!

15. PÖFF - Minu nunnud 1

2011-11-19T15:34:00.000+02:00

PÖFF on jälle käes (15. korda!!!) ja kinod külalistele avatud. Eile esimesel PÖFF-i päeval kinos käies leidsin end mõtlemast vaeste kommertskino sõltlaste või siis Twilighti fännide peale. Kindlasti käivad nad Solarises ringi saamata aru, mis tegelikult toimub. Mis kunstkino? Mis pikad kaadrid? Miks see kaamera niimoodi väriseb? Mis tähendab, et 2 ja pool tundi pikk ja keegi ei räägi? Need võivad olla küsimused segadusse aetud noorte peades kui nad peatuvad PÖFF-i putkade juures, et lugeda filmide kohta, mis hetkel linastuvad.

Seekordne kava on tihe, programm on pikk, filme palju ja kõike seda filmifännide rõõmuks. JuubeliPÖFFil on aga midagi puudu. Sleepwalkers kadus ära, aga mitte jäädavalt, vaid lükkus hoopis edasi, et katsetada, kas Sleepwalkers püsiks ka eraldiseisva festivalina. Minu arvamus - kohe kindlasti püsiks.

Endalegi üllatuseks vaatasid kavas vastu tuttavad ja juba päris ammu nähtud filmid.

Jelena 9/10
Kollane meri 9/10
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda 5/10
Kuninga kõne 7/10
Le Havre 7/10
Melanhoolia 8/10
Poiss jalgrattaga 6/10
Rünnak rajoonile 8/10
Taevariik 8/10

Tridensi Balti filmide konkursist ja Heave(i)n Eesti filmi auhinnale kandideerijate seast on nähtud:
Kormoranid 6/10
Kirjad Inglile 8/10
Uus Maailm 8/10
Lotte ja kuukivi saladus 7/10
Rotilõks 5/10
Üks mu sõber 5/10

PÖFFi esimesele päevale mahtusid Vihurimäe 8/10 ja Ime 7/10
Täna on kavas prantslased, ameeriklased ja korealased filmidega Rahutu maa, 50/50 ja Tantsude linn.

Head PÖFFi, ilusat juubelit!

Kõrboja peremees

2011-11-05T20:08:00.000+02:00

Film Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest on loomult samaklassikaline ja eestipärane kui romaan ise. Kahe põhitegelaseareneva suhte taustal kujutatakse üht ajaperioodi, kus põrkusidmaa-ja linnaelu ja muutused väärtushinnangutes. Tol ajalhinnati arukat töömeest kõige kõrgemalt ja kui keegi nagu KatkuVillu tüüpi mees tegi teisiti, siis vaadati teda ka hoopis teisepilguga ja ei peetud õigeks töömehekski, kuid seda oli ta niihingelt kui ka südamelt. Villu ei soovinud olla niivõrd kammitsetudnagu oli tema isa ja tema isa enne teda. Ta oli hingelt vaba mees,kes mõistis teha ka tööd, kuid ta planeeris rohkem kui ära tegija see kasvatas tema mainet Katku peremehe loru pojana. Kõrbojalesaabub peretütar Anna, kes peab otsustama, kas võtab talu endalevõi annab võõrastele. Kaks erinevate soovide ja ihadega inimestkohtuvad ning nende vahel areneb suhe, mis on tormine nagu kevadinesuurvesi. Tammsaare pidevaks jooneks on see, kuidas külajutudmõjutavad raskete valikute ees seisvaid inimesi, kuid selles peitubtegelikult nii palju enamat, sest kui otsuste tegemist lükkavadedasi külajutud, siis on see esimene märk valikute ees seisvateebakindlusest ja suutmatusest otsustada, mis on hea ja mis on halb

Tammsaare ei olnud kunagi küll niivõrd lihtlabane, aga nagu "Tõdeja õiguski", kujutas ta tolleaegset elu läbi natuke värvikamatetegelaste, sest olgem ausad, see elu polnud tõesti niivõrd huvitavja põnev, et seda saaks ilma ilustamata ja põnevaks muutmataesitada, aga Tammsaare on sel alal meister ning kui teha tema romaanekraaniteoseks tuleb kasutada võimalikult palju filmilikke võtteid,et jõuda järele Tammsaare suurepärastele kirjeldustele ja sellegaon Paul Eerik Rummo ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium hästihakkama saanud ja kiitust väärib näitlejaid ja võttepaiku toetavasjakohane operaatoritöö ja olustikku oluliselt mõjutavlavastajatöö. Kõrbojalesaabunud Anna on vaikse iseloomuga linnanaine, kellelt oodatakse isaja ema poolt suuri otsuseid, mis mõjutaksid otseselt Kõrbojasaatust. Villu on üksik vaba hing, kes käitub kui väike laps jakäib põikpäiselt Kivimäel kive lõhkamas, et teha teoks isakunagine unistus harida üles kivine pinnas.
Isa loobus sellest, kunapinnasel olevate kivide all oli veel kive, mistõttu tundus plaan seemaa harida mõttetu. Siit kasvab välja esimene ja tähtsaim mõte –kas anda alla kohe pärast esimest suuremat takistust või rügadaedasi teades, et tulemust ei pruugi kunagi tulla ja lootused jäävadkilootusteks. Villu püüab endale ja teistele tõestada, et võibpooleli jäetud tööd lõpetada ja miski ei saa teda takistada.Seetõttu satubki ta külajuttude tule alla. Anna ei tunne endperenaisena, kuid tuleb välja, et mõistab väga hästi tööd tehavaatamata sellele, et peab talu, kus pole peremeest. Nii satub katema samasse olukord, kus sipleb ka Villu, kes temast ümbritsevastsuurt välja ei tee, kuid sisimas on temagi teiste kiidusõnadeootel. Villul on ka peidetud pool. Ta veetis pika aja vanglas inimesetapmise eest. Külainimesed ei julge talle seda nina alla hõõruda,sest kardavad Villu uueks ohvriks saada. See kartus on küll väike,kuid seegi lisab tuld sellesse, kuidas temasse suhtutakse ja midatema kohta räägitakse. Süütust kokkupuutest Anna ja Villu vahelkasvab külainimeste silmis välja Villu soov saada Kõrbojaperemeheks või siis vastupidi – Anna soov naituda Villuga.

Kõrbojaperemees on suures osas ilusti üles võetud. Näidates valituidlooduskaadreid rabast, sündmusterohkest jõest, neetud Kivimäest,Kõrbojast ja Katkust, saame aimu, milline oli loodus ja kuidasseostati metsailu rutiinse saagikoristuse või põlluharimisega.Nüüdisajal on palju räägitud, et eestlane on minetanud omametsaarmastuse ja asendanud selle urbaniseerunud linnastuga, kuidKõrboja peremees tuletab meelde aega, mil pidutseti metsa vahel jasuhteid tehti klaariks samblal istudes. Rohkemat polnudki vaja, aganüüd kasutame suhtlusvahendeid, et öelda paar sõna armastatuile,kui aga saaks tegelikult nendega kokku saada ja avaldada armastustkaasale silma vaadates. Villu ja Anna vaheline suhe on alguses ilusja kena, kuid külainimeste teravalt laksavad keeled mõjuvadsalvavalt ja tekitavad hingehaavu kohale, kus neid enne ei olnud.

Taas tekib igipõline heitlus armastajate vahel – kui sa mindarmastad, siis jäta mind maha, sul on minuta parem. Kas nii räägibegoist või jäädavalt armunud inimene, kes ohverdab armastatu nimelkas või enda heaolu? Kui aga armastatu ei soovi ohverdust, vaidkaasat sellisena nagu ta on, siis kas olukord on lahendatud? Kõrbojaperemehe puhul paraku mitte, sest Villu oli uhke ja hakkamist täis.Kui aga sandistada hakkaja inimene ja öelda talle iga päev, et missa sant töötad, siis kaob ka uhkus. Kui kaob uhkus, siis ei oleVillu taolisel mehel endaga midagi peale hakata. Parem on kaduda jamitte jääda nagu rist kaenlas Annale tüliks ja külarahvanaerualuseks. Tänapäeva ühiskonnas on avalik arvamus väga olulineisegi siis, kui isik sellest ei hooli, sest arvamusest võib sõltudatöötaja sissetulek ja maine, mida on konkurentidega võisteldesniigi raske hoida. Ka Kõrbojal on teiste arvamus tähtis, kuidsugugi mitte sellises mastaabis nagu praegu, aga isegi tollal sõltustalutööliste arv talu mainest ja taluperemehe oskusest hoida talukorras.

Villukinnisidee lõhkuda iga päev Kivimäel kive oli alguses naeruväärnetegu, sest usutakse, et kui tema isa sellega hakkama ei saanud, siisei saa keegi. Inimesed on keerulised ning just seetõttu tegutseme meimelikult nagu oleks lollus pähe löönud. Villu lõhkus kive omadelpõhjustel ja see, et keegi teine sellest aru ei saanud, oli nendemure, kuid kaua sa elad naerualusena, kui saaks asja kohe südantpuistates ära klaarida, aga nagu pole elu lihtne, nii pole lihtne kaend avada. Anna asub samuti uue perenaisena tööle, et olla ülejuttudest, et temal ei olegi peremeest. Saab ka ilma. Ega tööd siistegemata jää, aga traditsioon on midagi sellist, mida on vägaraske murda. Veel raskem on veenda teisi, et vahel võiks kateistmoodi. See ei ole kunagi hästi välja kukkunud ja nii juhtub kaKõrbojal. Kõrboja perenaise isa vastuseisust hoolimata otsustabAnna võtta peremeheks Villu, kuid see plaan lükkub edasi Villulesilma maksnud õnnetuse tõttu, mis sandistas ta hinge, kuid kehatöötas endise jõuga, aga mis kasu on kehast kui hing on paigastära? Villuesindab osaliselt eestlase hinge.

Temas on olemas kõik omadused –asjalik, töökas, vastupidav, kannatav, kritiseeriv, oma probleemidekallal ise nokitsev, suure suu ja kuldkõriga. Temas on puudu meileomased miinused, mida on raske nii nimetatagi. Ehk siis eripärad?Anna esindab teist külge eestlaseks olemisest. Ta on mõtisklev,vaikne, endassetõmbunud ja suhtlusaldis ainult kõigelähedasematega. Eestlane pole uhkeldaja tüüpi ja ei ole ta kaalati esimene. Näiteks kui kooli tuleb võõras õppejõud ja peabloengu tervele auditooriumile, siis pole küsimuste esitamise algusesühtegi kätt, mis innukalt rabeleks. Pigem vaadatakse pastakat,oodatakse, kuni paar-kolm inimest on pärast mõneminutilistpiinlikku vaikust esitanud paar küsimust ja alles siis avatakse endpeaaegu täielikult. Niisamuti on olukord Anna ja Villu vahel.Alguses ei juleta rahvakogunemistel käest kinni võttagi, kuigisoovi selleks on. Selle asemel vahetatakse meelaid pilke, mis võivadvale mulje jätta nii teistele kui neile endile. Paljud asjad onarmastajate vahel selgusetud ja ainult seetõttu, et kumbki polevõimeline südant puistama. Alles pärast mitmeid tragöödiaid jahingehaavu alustatakse kahekõnet tunnete ja tegelike soovide põhjal,kuid siis võib olla juba liiga hilja ja tagajärjed kipuvad olemaikka kurvad. Vägameeleolukad olid hetked, kui sai näha Villut ja Annat tantsimas,sest siis tekkis tunne, et miski muu peale tantsimise ei loe, onainult see hetk ja need inimesed, kuid maagilisse olekusse ei jäädaliiga kauaks ja nad kistakse kohe uuesti tunnete sasipuntrasse jakõlakatest levivate mürgiste sõnade virvarri.

Hoolimata sellest,mis teised arvavad, soovib Anna endiselt Kõrboja peremehena nähaVillut. Visates kõrvale uhkuse ja au, soovib Anna Villut, kuid Villuei suuda nii kergelt oma rüüd eemaldada ja seetõttu ta langebkikoos rüüga nagu plahvatuse saatel õhku paisatud Kivimäe kivi,jättes maha kõik, kes teda armastasid ja tekitades uusi hingehaavu.Valitud näitlejad esitasid Tammsaare tegelasi hingestatult jamõtestatult. Vanu Eesti filme on tore vaadata kas või seetõttu, etpraegu pole võrreldes Kõrboja peremehega tehniliselt väga paljumuutusi olnud, uued on näitlejad ja ideed, aga usun, et see teebkiEesti filmist Eesti filmi, sest kui mõelda, siis kujutame alatiajalugu, ühiskonda ja inimesi, kes ei suuda või ei taha enam ollavõis siis pannakse täiesti tavalised kodanikud kummalistesseolukordadesse, millest nad üritavad küll välja rabeleda, kuidtulutult. Arvan, et uut Eesti filmide lainet iseloomustabki vanahävituslik tendents, mis viib tegelase kuskilt kuhugi, aga mittesinna ja tagasi.

Villukohutav lahendus olukorrale ei toonud Kõrboja õuele lohutust, vaidleina ja hingepiinu, kuid alati kasvab kurbusest rõõm, tigedusestlahkus, pimedusest valgus ja leinast terve hing, mis annab jõudu jajaksu jätkata ning hoida kinni kallitest mälestustest. Kõrbojaperemees mõjub suhteliselt muutlikuna, viies vaataja romaaniskirjeldatud aega ja lastes tal looga kaasas käia ja mõistavalikuid, mida peategelased kohe teha ei suuda, kuid oma südameteson nad valiku juba teinud. Asi pole valikutes, asi on mõistmises. Olles ümberjutustus tuntud loost, sisaldab film praegugi olulisimõtteteri. Tammsaart ei ole kerge lavastada, aga filmi tehes peaksmõistma seda, mida tahtis öelda autor ja rohkem pole vajagi, sestmiks urgitseda ääres, kui saab ka kohe sisse minna.

Le Havre

2011-10-30T17:09:00.000+02:00

Aki Kaurismäkile omane stiilipuhang on taas ekraanidele jõudnud ja seda siis taaskord Prantsusmaal kodu leidnud Le Havre näol. Film valiti ka Soomele Oscarit jahtima. Kui Woody Allen tegi kummarduse Pariisile, näidates vaatajale tuntuimaid kohti ja tekitades innukatele turistidele äratundmisrõõmu, siis Kaurismäki ei hooli Pariisi kõmust, vaid prantsuse keelest ja kultuurist ja seda ta omas mahlas serveeribki, viies vaataja häid inimesi täis sadamalinna. Erinevalt Alleni loodud intellektuaalsetest ja rõõmujoovastust täis tegelastest ei ole La Havre`i maailm rõõmsalt must ja valge ning sellega rahul. Kaurismäki on oma karakterid kirjutanud tingimusteta headeks inimesteks, kellel on küll omad poolused ja varjuküljed, kuid domineeriv on siiski neist õhkuv headus ja ligimesearmastus. Le Havre ei olekski nagu üks film. Siin on elemente film noiri stilistikast ja Soome kinopõllule omasest rahulikust, kuid siiski viimse detailini paika pandud tempo kaudu väljenduvast pingest. Kõigele paneb kirsi peale veel Kaurismäki nauditavalt teatraalne, valguse ja värviga mängiv ekspressionistlik filmimaailm, mis ei püsi paigal, vaid liigub ajas ja ruumis pidevalt ringi.

Le Havre sarnaneb tegelastega suhestamise poolest paljuski Almadovari The Skin I live In`iga. Mõlemad hoiavad tegelaste ja vaataja vahel üüratut distantsi, laskamata vaatajal kordagi laskuda tegelastega ühele tasandile ja nendega sümpatiseeruda. Le Havre`i peategelane Marcel Marx on küll armastusväärne ja soe, kuid iga tema tegu, kas siis teda uuriva inspektor Monet`iga suheldes või Inglismaale minna ihkavat pagulast Idrissat peites, on nii kaalutletud ja selge, et neis puudub igasugune ootusärevus tundmatu ees. Head inimesed lõpetavad ikka hästi ja neid ei taba traagika, mis neid sandistaks, vaid traagilisus taandub siiski õnnelikuks lahenduseks. Teadmine, et iga tegu lõppeb hästi, annab löögi tegelastele kaasa elamisele, mis ei täitu kordagi ääretut huvi ja pinevust täis emotsiooniga, vaid üksnes leige tundmusega, et midagi on toimumas. Oluline pole lõpp, vaid tee selleni. Väga õige, aga illusioon lihtsa ja selge struktuuri puudumisest töötab paremini kui teadmine turvalise süžee olemasolust. Vahe on selles, kas tead kohe, et kõik lõppeb hästi või avastad alles tagantjärele mõeldes, et kõik oleks niikuinii hästi lõppenud, aga loo arengut jälgides ei pommitanud sind teadmine ootuspärasusest.

La Havre`i visuaalne stiil on kui kunstiteos, mida võikski vaatama jääda. Iga kaader on täis pilku suunavat valgust ja meelierutavaid värve, mistõttu polegi võimatus end tegelaste headusega suhestada kõige suurem segaja, sest igasse kaadrisse on võimalik end väga lihtsalt ära kaotada. Kui filmi veel kuidagi iseloomustada, siis on selleks argisus ja rutiin. Kaurismäki tunneb end omas mullis täiesti kodus ja ei vaevugi sellest enam väljuma. Rahvale ta sellisena meeldib. Kaurismäki tagab endale kuulsuse, kus iga uue filmi kohta öeldakse lihtsalt, et "Kaurismäki on Kaurismäki". Kuidagi teistmoodi teda kirjeldada ei tahakski. 7/10

The Lincoln Lawyer

2011-10-19T20:04:00.000+03:00

Lausarõõm näha, et pärast 2002. aasta Reign of Fire ülima bad-assirolli mitte üheski tõsiselt võetavas filmis osalenud (v.a We areMarshall) McConaughey on taas filmis ja rollis, mille üle võibolla lausa uhke - slick, stiilne, pingeline, pöördeline ja ausaltöeldes väga hea operaatoritööga (Lukas Ettlin - Shrink, Battle: LA) ning kiita võiks kaFurmani režiid. Furmani kohta lugedes poleks arvanudki, et filmvõiks osutuda niivõrd nauditavaks. Olgugi et paljudpöördelisemad momendid vaatasid juba kaugelt vastu, oli filmissiiski hetki, mis panid pingeliselt kaasa mõtlema. Kas saanolukorrast ikkagi õigesti aru? Mis võiks veel juhtuda ja kuidasneed võiksid lahenduda? Kohati tekkis väga palju küsimusi, kuidkõik esitatud küsimused said ka adekvaatsed vastused. Stsenaariumon otsast lõpuni läbi mõeldud, midagi ei ole juhuslikku võilihtsalt niisama. Iga varasemalt läbi käinud detail tähendabmidagi ja muutub loo arenedes ja erinevaid sõlmpunkte kokku viiesülioluliseks nii karakteri kui ka sisu jaoks. Kui üldsekiruda siis seda, et finaalstseeni oleks saanud lahendada ka vähemklišeelisena, sest kuidas veel nimetada seda, et viimasel hetkel,hetk enne lõppu, tekib veel üks peaaegu et sunnitud avastus, pööre,kuigi enne oli piisav lõpetus juba olemas ja üleliigse pöördegavälja tulnud info oleks saanud tuua sisse paljulahedamalt. Üldjuhul meeldivad mulle kohtuga seotud lood võiüldse krimithrillerid, kassi-hiire mängud ja seetõttu onThe Lincoln Lawyer igavesti vinge meelelahutus, mis ei lahuta ainultmeelt, vaid paneb selle ka tööle.

The Lincoln Lawyer põhineb Michael Connelly samanimelisel romaanil. Connelly töid on varemgi filmideks tehtud. Üheks neist on ka Eastwoodi lavastatud ja produtseeritud Blood Work. Legendaarne näitleja ei unustanud seejuures ka oma näitlejakohuseid ja võttis üle ka peaosalise rolli. Connelly tõi USA telemaastikule ka Level 9 nimelise sarja, kus ta oli ka produtsent. Sari kestis väikeste vaatajanumbrite tõttu ainult 13 osa. Connelly romaan The Lincoln Lawyer erineb paljuski filmist, kuid ei vähenda siiski selle eraldiseisvat väärtust. Eraldi väärtus on ka Cliff Martinezi loodud muusikal. Siinkohal soovitaksin filmi vaatamise järel tutvuda ka algmaterjaliga. Matthew McConaughey järgmiseks projektiks on Veneetsia ja Toronto festivalidel käinud William Friedkini Killer Joe, kus ta mängib veel koos Emile Hirschi ja Thomas Haden Churchiga. Loodame parimat McConaughey`ile ja et poleks enam mitte ühtegi halba romantilist komöödiat. Head komöödiad veel, aga halbadest juba aitab. 7/10

Noored kotkad

2011-10-17T19:49:00.000+03:00

Esimene kokkupuudeTheodor Lutsu eepilise ja küllaltki hurraapatriootilise Noortekotkastega oli ETV vahendusel, kuigi tollal ei teadnud ma, kes oliTheodor Luts ja mida üldse vaatasin, sest olin nendest asjadest arusaamiseks lihtsalt liiga noor. Must-valge tummfilm aastast 1927mõjus mulle veenva ja eheda sõjafilmina, sest Lutsu filmis leidus kõike - eepilisi sõjastseene ja ülespuhutuid tundeid. Noore ja rumalanaNoori kotkaid vaadates olin lummatud näitlejate elavast miimikastning hoogsast ja seiklusliku maiguga tegevustikust. Nüüd vanemanaleidsin end mõtlemast, et kas siis kui film linastus, suhtuti filmisamamoodi nagu mina kui nägin Noori kotkaid esmakordselt ETV-s ehklummatud, kaasa haaratud ja hämmingus, et meil võib olla nii häidfilme. Fakt, et tegu oli must-valge tummfilmiga mulle ei mõjunud,sest kohe esimesest kaadrist olin jäägitult filmi kütkes. Filmiteadlikumana õnnestus lapsepõlves nähtu uuestivaadata, kuid mitte kogeda, enam pole minus seda süütut hinge, misnägi kõike esmakordselt. Nüüd kipun nähtut võrdlema varasematekino - ja filmikogemustega, kuid see polegi Noorte kotkaste puhul niihalb asi, sest kui vaadata varasemaid kodumaiseid filme ja neid, mis ontulnud välja hiljuti, siis on vaatamata suurele vanusevahele ikkagiselge, et vanemad Eesti filmid on uuematest hingelt palju veenvamadja toredamad. Kui Theodor Luts oli armastatud OskarLutsu noorem vend, siis näiteks 2002. aasta värske sõjaeepos Nimedmarmortahvlil oli kuulus oma Alber Kivikase algmaterjali poolest. Nimed marmortahvlil polnud pooltki niielav ja kuidas nüüd öelda, rahvameelne, kui Lutsu Noored kotkad,mis ei püüdnud vähemalt minu arust pilku ainult sõjakoleduste jalahingute pärast, vaid suurt osa mängisid peanäitlejad ArnoldVaino, Juhan Nõmmik, Ruut Tarmo ja Aksella Luts, kellerollisooritused trumpasid üle igasugused lahingukaadrid jasõjastseenid.

Noored kotkad mõjus mulle pigem kuiajastunäitajana, mida see tegelikult ongi. Kuna filmlinastus 1927 (kõigest 7 aastat pärast sõja lõppemist), siis on näha ja tunda, millised olid inimesed võiõigemini siis sõdurid, kuigi neid kujutati patriootiliseltmeelestatuna ja kuidagi liignaiivselt. Nimed marmortahvlil aga eikanna edasi ei ajastu hõngu ega tolle aja inimtüüpe. Oma osa mängib siinkohalmuidugi fakt, et üks ajastufilm võeti üles 1927 ja teine 2002.Vahe on tohutu, kuid see ei määra tegelikult, kas film meie ajaloost on veenev või tõsiseltvõetav. Määrav on minu arusthoopis see, kuidas hinnatakse minevikku ja kuidas sedatõlgendab enda jaoks režissöör, kes stsenaristiga koos loob omaversiooni algmaterjalist, mis võib siis olla kas lihtsalt möödunudajaperiood või nagu Nimed marmortahvlil puhul, raamat möödunudaegadest. Nimed marmoltahvlil põhines 1936. aastal ilmunud romaanil,kuid film valmis alles 2002. Usun, et just nii suur ajavahe andiskipõntsu, miks film polnud päris see, mida oli juba ammu Nooredkotkad. 1927. aasta oli filmikunstipoolest rikas aasta, sest just selle aastanumbri ilmusid sellisedfilmid nagu Fritz Langi Metropolis ja Murnau Sunrise. Neid filme eianna Noorte kotkastega võrreldagi, sest kui Noored kotkad oli Eestisüks suurimaid filmiprojekte, siis Metropolis ja Sunrise olid maailmavõi siis Euroopa mastaabis hunnitud ettevõtmised, mis näitasid,milleks on inimmõistus filminduse alal võimeline ja kuidas sedavõimekust kaasaja praktiliste vahenditega esile tuua ja rahvaleesitleda. Samas ei saaks öelda, et Noored kotkad oleks ainult Eestimastaabis suur ettevõtmine. Tegemist oli siiski aukartustäratava ettevõtmisega, mis päädis kiitvatearvustuste ja rahva heakskiiduga ja mitte ainult. Praegu loeme Lutsukätetööd meie klassikaks ja oleme uhked, et ka meil on sellinefilm, millele saab siiani alt üles vaadata, sest Nimedmarmortahvlil ega Detsembrikuumus ei küündinud kõrgustesse, kusoli juba käinud Luts ja põhimõtteliselt tema esimene film.

Miks pole uuema aja sõjafilmid enam sellised nagu vanasti? Progressiga tuleb kaasas käiaja uusi tehnikaid tuleb omandada, et püsida konkurentsis, kuid Eestisõjaeeposed pole enam Eesti omad, vaid välismõjutuste küüsi langenud kopeeringud, mis pole küll halvad, aga eipeegelda ka õigeid tundeid ja inimtüüpe sellises valguses nagukohane, vaid mängu tulevad üldlevinud stambid mujalt Euroopa jaeriti USA filmikunstist. Eestlased teevad maailma mõõdus filmi, kuid mittetehnilises ega vormilises võtmes, vaid mõttelises ja sisulises.Meie tehnika võimalused ja vormilised ideed on piisavalt head, agafilmid on ikka sellised nagu oleme harjunud neid mujal nägema. Ma eiütleks, et Eesti film peaks olema midagi väga meiepärast jaseetõttu muu maailmaga võrreldes midagi hoopis teistsugust, aga USAvõi Euroopa kino stiilis filmide tegemine pole päris see, sestvaatajad ei taju nendes seda tunnet, mis oli Noortes kotkastes, misoli küll väga täpne oma aja film ja omas kontekstis rikas käsitlushiljutisest valusaid haavu tekitanud ebaõiglasest sõjast. Piisab kui igas filmis on midagi rahvale ja kultuurile omast, midagi ainulaadset, sõltumata žanrist. Isegi nüüd 2011. aastalvaadates on üsna selge, et Lutsu film oli omast ajast ees javõimsate sõjakaadritega katsetav töötlus ajalooteemadel ei jääeriti just praegusel ajal kunagi vanaks. Kas või seepärast ongiNoortel kotkastel omamoodi hindamatu väärtus, sest peegeldadestolle aja väärtusi, inimesi ja elulaadi ongi see omandanud jubaajalookroonika mõõtmed. Mitte küll teab mis usaldusväärsed jaüheti mõistetavad mõõtmed, aga uuritavad ja mõtlemapanevad küll.Eks film ongi ajalookroonika, peegeldades kõike, mis toimus ja toimubammuses ja praeguses ühiskonnas. Fritz Langi Metropolis peaks olemakõikide ulmefimide vanaisa, aga kas siis Noored kotkad on Eestisõjafilmide esiisa?

Paistab küll nii, sest nii suurte mõõtmetega sõjaeepost polnudvarem meie maal tehtud. Ja siis algas tootmine, mille tegemiselvaadati järele Noortele kotkastele, et sellest õppida, kas justtehnilist poolt või hoopis teostamist, produktsiooni ja Lutsufilmimistehnikat, aga kohe kindlasti on tegu omamoodi tähisega Eesti filmi künklikularenguteel. Võtame näiteks üliõpilasestereotüübi Tammekännu, kes oli pealtnäha naiivne Eesti mees, kuidkui kohus kutsus, siis oli tema kohe platsis, et võidelda oma riigivabaduse eest viimse veretilgani – väga hurraapatriootiline,paatoslik ja uhke stereotüüp, kes peaks süstima ka teistessesarnast julgust ja pealehakkamist, mis viis ta kohe turvalisestkodust sõtta. Tammekännu tegelaskuju on kindlasti teadlikultkujundatud süüdimatu välimusega naiivne karakter. Tegusinisilmse eestlasega, kes ei osanud midagi sellist nagu jube sõdalihtsalt oodata. Sellega on Luts hästi hakkama saanud, et kujutas Eesti inimest natuke ülepakutult võimsalt ja liiga patriootiliselt,kuid see oligi Noorte kotkaste puhul oluline, et ei kujutatudkaasaegseid mitte sellisena nagu nad välja paistsid, vaid millisedolid nad isekeskis ja oma mõtteis. 8/10

Blade Runner

2011-10-12T23:20:00.000+03:00

Järgnev tekst on Ridley Scotti Blade Runneri erinevaid tahke lahkav subjektiivne analüüs, mis on kirjutatud rohkem minu enda südamerahuks kui lugejatega diskussiooni sattumiseks, aga see ei tähenda, et seda siin ei oodata. Pigem vastupidi. Kirjutasin selle kirjatüki filmi kaadrihaaval läbi vaadates, mille tulemusel avastasin, et ennist väga meeldinud film muutus hoopis erakordseks nähtuseks filmimaastikul. Kui pidada silmas filmi ilmumisaega, siis on lausa uskumatu millise tähelepanuväärse tööga on praegu Alienile mõttelist eellugu nimega Prometheus lavastav ja uuesti Blade Runneri maailma külastada plaaniv härra Scott hakkama saanud ja kui arvestada veel seda, et vanameister pole alates Blade Runnerist suutnud teha ühtegi ulmežanri kuuluvat filmi, siis on olemas igasugune põhjus eeldada, et Prometheusest saab uus Alien või Blade Runner. Midagi sellist on raske väita ilma, et mõtleks hiljuti ilma teinud ja uusi tuuli kaasa toonud ulmefilmidele nagu District 9 ja Moon. Viimase kohta ei saa vist nii öelda, aga märkimisväärne saavutus sellegipoolest. Viimase 10 aasta jooksul on ilmunud ainult käputäis Maa selja taha jätnud häid ulmefilme. Siinkohal võiks mainida, et Star Wars Episode II ja III ilmusid ju 2002 ja 2005, kuid tegelikult on puudust värsketest ulmeeepostest mitte aga lõpmatult raha teenivast Star Warsis ja sellest sirgunud serialidest. Võiks ju loota, et Scotti uue tulekuga hakkavad puhuma tuuled, mis tooksid ekraanidele fimid, mis leiaksid aset kaugetel planeetidel kaugel kaugel galaktikas. Mitte et ma nimetaks Wachowskite Matrixi seeriat või siis Spielbergi ulmefilme halvaks. Seda mitte. Pigem januneb süda Alieni või siis tõesti Star Warsi stiilis filmide järele. Hiljuti avas Abrams Star Treki uue versiooniga tee parematele jahimaadele, mida aga keegi eriti ei järginud, otsustades teha parem nö. earthbound filme nagu ennist mainitud District 9 ja eelmisel aastal ilmavalgust näinud Monsters jpt. Kui kirjutise mõte hakkab hägustuma liigses kriitikas praeguse ulmefilmide seisu kohta, siis arvestage seda, et kõik põhineb minu igatsuses tõeliste ulmeeposte järele. Nüüd siis Blade Runneri juurde, milles pole nii kaugeid planeete ega tulnukaid, on vaid inimlik lugu inimeseks olemisest.

Fierythe angels fell. Deep thunder rolled around their shoulders...burning with the fires of Orc

Lugu leiab aset meile käesoleva aasta suhtes lähitulevikus, aga filmi ilmumisaasta, milleks on 1982, suhtes kaugemas tulevikus aastal 2019 düstoopilises Los Angeleses. Sellestulevikunägemuses toodab Tyrell Corporation geneetiliselt arendatudorgaanilisi roboteid ehk Replicante, kes teevad firma hüvanguks töödkohtades, kus inimese eluiga kiiresti lüheneks või kus poleinimesel koha keskkonna tõttu lihtsalt võimalik töötada. Loopeategelaseks on Rick Deckard, kes on elukutseline teral jooksja võisiis Blade Runner. Tema tööks on oma ametipostidelt jalga lasknudvõi loojatele vastu hakanud Replicante jälitada ja nad erru(Retirement) saata. Pärast seda kui grupp Replicante põgenebkaevanduspiirkonnast, saadetakse Deckard neile järgi. Põgendestapsid nad grupiga terve süstikutäis inimesi ja nüüd saab ametistloobunud, kuid sinna viimase töö jaoks tagasi meelitatud Deckardiainuülesandeks leida Replicandid ja eemaldada nad ühiskonnast, mis lõi nad oma näo ja vajaduste järgi.

Tyrell Corporationikujutatakse filmis kõikvõimsa kompaniina, mille peakorter asubpüramiidikujulises hoones, mis meenutab Egiptuse-aegsetjumalakultust, aga nii Tyrelli juhti kujutataksegi. Kui näeme tedaesimest korda kaadris, siis on ta püramiidis, mille hiiglaslikustküljeaknast paistab püramiid – all seeing eye - ja päike ehkkõige kõrgemal ja kõige võimsam. Põhitegelasteks on Blade RunnerDeckard, Replicant Roy, Replicant Pris, Tyrell ja Tyrellikorporatsiooni insener – leiutaja Sebastian ja Tyrelli loodud Replicant Rachel. Põgenenud Replicantide grupi liider on Tyrellikorporatsiooni tugevaim, tõhusaim versioon Nexus 6 ehk Roy. Deckard asubgrupi jälgi ajama, aga seda tehes tutvub ta ise rohkem Replicantidemaailmaga, mida on ta nii kaua ja nii hoolikalt püüdnud hävitada.Kui Replicandid pole ohuks, pole probleemi, aga kui nad otsustavad isemõelda ja tunda, saab neile osaks teral jooksijate raev ehk errusaatmine.

Replicantsare like any other machine - they're either a benefit or a hazard. Ifthey're a benefit, it's not my problem.

Deckard avastab uurimise käigus, et kõik, mida ta arvasReplicantide kohta teadvat, on vale ning Tyrelli juhtiv positsioonrobootika alal ei piirdu üksnes töörobotite loomisega, vaidinimesest inimlikuma Replicandi välja töötamisega. Robot, kes eitea, et on robot, ta näeb, töötab ja elab nagu inimene, kuid ta eiole seda. Replicantide viimastele mudelitele anti 5-aastane eluaeg,sest just sel ajal hakkavad neil ilmnema tugevad emotsioonid javõimendunud empaatiavõime neid ümbritseva suhtes. Seda ei tohijuhtuda lasta ja seetõttu on neil lühendatud eluaeg. NeedReplicandid, kes on lähenemas 5 aastaseks saamisele või on käitunudkahtlaselt, läbivad testi, mida viib hiljem läbi ka Deckard Rachelipeal (Replicant, kes ei tea, et on robot). Testi nimetatakseVoight-Kampffi testiks ja see määrab ära, kas robotil tärkavadmingi kindla sündmuse või mõjutuse tagajärjel võimsademotsioonid või kas küsitletatav on inimene või mitte. PõgenenudNexus 6 ehk Roy eluaastad hakkavad lõppema ja seepärast üritab taleida viisi, kuidas oma eluiga pikendada. Et seda teha, võtab ta omasihiks minna allika, looja Tyrelli juurde. Deckard jõuab erru saatakõik Replicandid peale Roy, kes hakkab talle lõpus jahti pidamatema kuritegude eest, kuid sureb enne kui jõuab jahi lõpuni viia.Tegelikult tahab ta Deckardile näidata, et vahest on robotidinimlikumad kui inimesed ise.

Tegevus toimub siis düstoopilises USAlinnas, mis on tänavate tasandil nagu tavaline kerjuseid ja hulguseid täis rentsel. Mitu korrust ülespoole hiiglaslikest hoonetest on agarikkalikud ehitised, kus elab jõukas koorekiht. Loogika järgi peaksolema tegu tulevikuga, kuid igal pool kajab vastu õhustik, mis poleomane hiilgavale ja tehnoloogiat täis tulevikule. Tänavad onpimedad, tänavatelt tõuseb noir`ilikku auru, igalt poolt tungivad sissevalgusjoad, iga nurga taga töötab mingi masin, keegi räägib,sositab, alati on näha vihma, tossu ja liikuvaid kettaid ja masinaidjutskui tuletamaks meile meelde, et tegu on küll 2019 aastaga, kuid allpool rikaste õhuliiklust on see samasugune rentsel nagukunagi ammu.

Commerceis our goal here at Tyrell. "More human than human" is ourmotto. Rachael is an experiment. Nothing more.

Põhiliseltnäeme tegevustiku lahti hargnemist Deckardi arusaamise järgi, kuidsamas on filmis ka palju teisi tegelasi nagu Roy, Pris, Rachel,Sebastian ja isegi Tyrell, kellede kaudu saab lugu pidevalt täiustust nagu alatihti arenevad Replicandidki. Filmi teemaks on universaalnesõnum inimlikkusest, mis kajab läbi tehisintellekti ja futuristlikutulevikuühiskonna. Kas ka minul on õigus elada isegi siis kui olentehisintellekt ja inimlikus mõistes ei elagi, vaid olen lihtsalt kahemaailma vahel, kuhu minu loojad mu asetasid? Sõnum ei piirdu üksnessellega, sest üleüldine temaatika, kuhu sõnum on paigutatud,näitab nii vaeste ja rikaste maailma vastandumist läbi totaalsetulevikulinna, mis asetseb õhus, kuid allpool kihab heitgaaside seeselu, kuhu kõrgemal elavad inimesed ei vaata. Seal on aeg seismajäänud, midagi pole nagu muutunud. Ainult kasutatav tehnika onteistsugune. Tehnika arenedes on inimesed muutunud kõrgel eladeseluvõõraks ja oma võimeid ülehindavaks, täiendades enda ümber olevattehnikat ja luues roboteid, mis teeksid seda, mida nemad ei taha või eisuuda, kuid mida see näitab? Inimesed loovad end uuesti robotitenäol, nad täiustavad neid nii kaua, kuni on loonud inimesesarnaseolendi, mis on nagu Tyrelli moto: "more human than human".Ühiskond on allakäinud, kuid keegi ei paista sellest väljategevat. Vaesed on ikka vaesed, kes on surutud elama mahajäetudlinnaosades ning tööstuskompleksides. Samas on selge viideülerahvastatusele, millest annab märku nii Hiina kui ka Jaapanifirmamärgid tänavatel ja hiinlaste rohkus LA-s. See kõik viitabhiinlaste kui dominantse rahva arvukusele, aga mitte ainult, sest hiinlased on lihtsaltnäide suurema mõtte jaoks, milleks on muidugi totaalneglobaliseerumine ja rasside segunemine ja kultuuride eraldusekadumine, asendumine ühise kultuuriruumiga, kaotades ennast teistest eristama paneva identiteedi.

Blade Runnerilugu areneb vaatamata suurele hulgale alltekstile, sümbolitele jailusa pealispinna all peituvatele tihedatele kihtidele üsnasirgjooneliselt. Loo arenedes näeb sisu pöördepunkte arenemas küllläbi erinevate tegelaste, kuid Ridley Scott ja stsenaristid Fancher ja Peoples (Twelve Monkeys, Unforgiven) ei harrasta siinkohal einarratiivi tagurpidi pööramist, ajaga mängimist ning samuti eipöördu aeg loo arengu ajal tagasi minevikku või edasi tulevikku,et näidata midagi juhtunut või veel juhtuvat. Sisu arenebreeglipäraselt, kui välja jätta mõistukõne vaatajaga läbidialoogi ja visuaalide näitemängu. Blade Runner algabsissejuhatusega, milleks on vaade tööstuslinnale ja selle keskmesasuvale Tyrell Corporationi püramiidile. Auravate tornide kohal jaäikest lööva tormitaeva all tulevad vilkuvad tulukesed püramiidipoolt vaatajale aina lähemale. Üks tuluke ajab teist taga, varstimuutuvad tulukesed õhus navigeerivateks masinateks. Kohe järgnebnendele uus õhumasin, mis suundub Tyrelli püramiidi poole. Hiljemselgub, et kuuene grupp Replicante üritas Tyrelli juurde pääsedaja kaks neist said surma, ülejäänud põgenesid. Ehk siis filmalgabki kohe juhtunuga, aga me ei tea, mis on juhtunud. Kohe arenebki film konfliktist edasi, jätkatesühe Replicandi rutiinnse kontrollküsitluse vaatlemisega, millestareneb konfilkt, mis jällegi annab aimu, mida need laevad algusestegid ja alles siis näeme peategelast ning saame teada, mis on tauus ülesanne. Maailm, kus tegevus aset leiab, pannakse kohe paika, et lugu saaks täies võimsuses edasi kulgeda.

They'redesigned to copy human beings in every way except their emotions. Thedesigners reckoned that after a few years, they might develop theirown emotional responses: hate, love, fear, anger, envy. So they builtin a fail-safe device.

Deckard on loodud kahemõtteliseks karakteriks, kuid see kahemõttelisus ja vaatajatele küsimuste tekitamine liidabi loo ja tema Fordi karakteri ühtseks tervikus. Deckard on Blade Runneri ametist loobunud politseinik ajani, kuni takutsutakse erakorraliselt taas teenistusse, mõjutades teda nii, etBlade Runneri töö on talle alati sobinud, ta on alati olnud oma alaparim. Kasseepärast, et Deckard on Replicant ja peab löökidele javõitlustele vastu, mis võivad tekkida tema ja teiste Replicantidevahel? Deckard asub uuesti teenistusse teades, et avalikus ei tohiteada saada, et Replicandid kõnnivad nende seas vabalt ringi. Temalesöödetud info kohaselt juhib põgenenud gruppi uusim mudel Nexus 6.Deckardi missioon on nad kõrvaldada, aga seda tehes leiab ta teeTyrelli maailma, mis on täis sünteetilisi inimesest inimlikumaidReplicante ja nii kohtub ta Tyrellile Voight-Kampffi esitledesRacheliga, kes usub, et on inimene. Tal on mälestused ja elu,mistõttu pole tal mingit põhjust oma eksistentsis kahelda.Siinkohal avaldub suurem sisuline pööre, viidates Deckardile kuiReplicandile. Hiljem küsib Rachel, kas ta ise on teinud testi läbi.Taaskord luuakse viide Deckardile kui Replicandile. Filmis see seosotseselt välja ei tulegi ja lõpuks pole see ka enam nii oluline.

Deckard jõuab Replicantidele tänu oma detektiivivaistule väga kiiresti järele. Kõik pealekahe – Pris ja Roy. Uurimise käigus on Deckard üllatunud kuivõrdinimlikud nad tegelikult on ja julmast tapmisest saab kaastunne jakõhklused, kuid kuna ta on juba nende kaaslasi tapnud, ei näitaReplicandid tema vastu armu ja nii kerkib finaalis konflikt Deckardija viimase kahe roboti vahel. Samal ajal kui Deckard laiendabuurimist üritavad Replicandid eesotsas Royga leida ravi nendelühiealisuse vastu. Nad käivad läbi Tyrelli insenerid, kunijõuavad J.F Sebastiani juurde, kes on nendega üsna sarnasesolukorras. Õigemini tema nahk vananeb kiiremini kui ta ise, mistõttu ei saa ta Maalt lahkuda nagu on teinud juba paljud teised. Roy jaSebastian suunduvad Tyrelli juurde ja Roy otsustab oma loojaltvastuseid saada, kuid seda mitte saades, hävitab ta allika.Sebastiani juurde jääb aga Pris, kes langeb Deckardi tule all.Tagasi majja jõudes avastab Roy Prisi ja otsustab Deckardi kõrvaldada.Külmalt kalkuleerinud Deckardi on tabanud kummaline kaastunneReplicantide vastu.

Quite an experience to live in fear, isn't it? That's what it is to be a slave.

Kas seepärast, et nad näitavad üksteisevastu rohkem hoolivust kui inimesed ise? Inimesed on minetanud omainimlikkuse ja taasloonud selle Replicantide näol samal ajal omaloomust süvendades – loon ja hävitan – kuid seda tehes ongiReplicandid muutunud oma loojatest inimlikumateks. Roy on suremas,kuid jahib ikkagi Deckardi, aga viimasel hetkel päästab ta Deckardisurmast ja avaldab oma "robotlikud" mõtted enne kui kaobtühjusesse. Roy viimane monoloog lähtubki filmi temaatikast –inimesest inimlikum – ning paneb paika nii sõnumi kui ka vastabküsimustele, mis ei olnud veel vastuseid saanud, kuid samas jätabõhku piisavas koguses küsimusi, mis ilmnevad alles siis kuisüübida korralikult filmi temaatikaase, lahata sõnumit ja nähailusa kaskaadi taga teravat kriitikat ja kainet kujutlustühiskonnast.

Scotti kaamera on üldiseltstaatiline, kuid pingsamates stseenides muutub kiirelt liikuvaks. Kui tegu on linnavaadete või suurte plaanidegatänavatest, siis jälgib kaamera kõike staatiliselt. Et tutvustadatulevikulinna ja ühiskonda on kaameratöö väga ülevaatlik ehklendab üle linna ja püüab kaadrisse futuristlikku linna vilkuvadtuled, massiivsete hoonete jalamid, särava suurlinna ahhetama panevamastaapsuse ning niisamuti jäävad kaadrisse allpool õndsust asuvadturud, kasimata tänavad, rentslid, kuhu on kogunenud eluheidikud,ülerahvastatuse pärast sinna surutud erinevatest maailmanurkadestpärit rahvused ja religioonid. Sageli liigub kaamera õhumasinategaühes rütmis, jättes mulje nagu näeksime õhulendu masinavaatepunktist, kuid siis ilmub masin hoopis kaamera teisest nurgastvälja. Näiteks sõit politseiülema juurde. Vahepeal tekib tunne,et näeme politseisõiduki POV-d, kuid siis ilmub masin hoopisteisest nurgast, et maanduda maja katusel.

lt'snot an easy thing to meet your maker.

Dialoogid on lõigatudtavapäraselt – alati jääb hetkel oluline kõneleja kaadrisse,kuid kaadri kompositsioonid, valgustus ja värvilahendused muudavadiga dialoogi sedavõrd huvitavaks, et alati on kaadris jälgida muudpeale dialoogi, mis on muidugi kõige tähtsam. Staatiline kaameravõib täiesti ootamatult järsku saabunud pingsama stseeni puhulmuutuda kiirelt liikuvaks ja tuua sisse POV kaadrid nagu on selgelt näha stseenis, kus Deckard ajab möödaturutänavaid taga baaris töötanud Replicanti. Närvilise japingest praksuva stseeni ajal vabiseb ka kaamera nagu antud tegelane. Üleminekudühest kaadrist teise on lahendatud väga sujuvalt. Näiteks kui üheskaadris näeb suurte elamute vahel kõrgel õhus pikeerivat õhulaeva,siis järgmises kaadris langeb kaamera justkui samast kõrgusest allatänava peale tegevuse või tegelase juurde. Antud filmi puhul onüldplaanid linnatänavatest ja linnast endast hädavajalikud, sestainult nii antakse edasi LA võlusid, süngust, mastaapsust, rikutustning muid neo-noiri omadusi. Sageli on stseenides hästi tuntav, kuslõpeb võtteplats või reaalne filmimispaik ja kust algab ilmekaltvälja kujundatud taust. Seda on küll näha, aga samas käibtaustas, on see siis pilt, effekt või külge poogitud pind,samasugune elu, mis igal pool mujalgi – autode liikuvad tuled,tänavad, inimesed – selgelt on näha, et taust ei ole lihtsaltkuiv pilt, vaid kui püüda igat detaili tabada, näeb ära, et tauston täiesti elus.

Kogu filmi iseloomustabtaolisele ulmefilmile omane montaažistiil, millega lõigatakse eritegevuste vahele panoraamkaadreid ulmelisest linnast ning kõrghoonetevahel liuglevatest autoderivist. Sellega pannakse paika vahemaad,suurused ja kohad, kuhu tegelased lähevad või kust tulevad. Igakord kui liigutakse punktist A punkti B õhulaevaga, siispühendatakse palju aega just sellele lõikele, mis näitab masinaalla jäävatest hoonetest eralduvaid valgusjugasid ja autodeliikuvaid tulukesi. Film on valdavalt süngetevärvitoonidega ja iga stseen tänavate peal on öösel vihma käes.Ainukesed stseenid, mis ei toimu öösel ega vihmas, on Tyrellikorporatsiooni peahoones, kus on näha isegi päikest, mis on sinnamuidugi taotluslikult sätitud, et tekiks side Tyrelli kui looja,püramiidi kui linna keskuse ja päikese kui kõrgel asuva väe võielutähtsa elemendi vahel. Aja möödumine on Tyrelli juures Rachelitküsitledes lahendatudnii kavalalt, et esmapilgul tundubki, et Deckard on Rachelitküsitlenud pikemat aega, kuid tegelikult on aja möödumine antudstseenis illusioon. See on üles ehitatud suurte plaanide jakeskplaanide vaheldumise teel ningoma osa mängib siinkohal ka helitaust. Kui Deckard asub RachelitVoight - Kampffiga testima, jõuab ta ära proovida umbes 4küsimust, kuni alustab viiendaga, aga enne kui Rachel vastab vahetubsuur sujuvalt peaaegu märkamatult üldplaaniga. Üldplaani ajal on taustakskosta Deckardi jutuvada nagu oleks ta juba pikemat aega Racheligarääkinud, kuid siis vahetub üldplaan taas tegelaste juurde ning Rachel vastab ikkagi alles sellele samal viiendaleküsimusele, mis jäi enne pooleli. Plaanide vaheldumise jahelitausta abil loodi efektiivselt kujutlus aja möödumisest.

Thelife that burns twice as bright burns half as long. And you haveburnt so very very brightly, Roy. Look at you! You're the prodigalson. You're quite a prize.

Sama stseeni kohta veel. Iga kord kui on mõni plaan Tyrellist, siistema ümber valgust võbiseb, väreleb, nagu taotlus, et tema onJumal, looja, allikas, kes elab lähedal päikesele oma kuldsespüramiidis ja ta on oma loodu üle uhke. Ta andis kõikidele kindlatsorti Replicantidele mälestused ja siis kalkuleeris nad nii, et nadei oskaks oma eksistentsis kahelda ehk kahelda mitte millegis. Nad ei eksisteeri, nad ei ela, kuid miks on nad mõistlikumad,empaatiavõimelisemad kui inimesed? Sest inimene kaugeneb iseendastja selle asemel taasloob end Replicantide näol ja kui neile eimeeldi, mida nad on loonud, hävitavad nad selle, aga mis annabõiguse loodu hävitada? Kas orjadel, Replicantidel on samuti õiguselada ja põhjus eksisteerimiseks (Raison d`etre) mitte ainult inimeste vaid ka isenda jaoks, kas tema võib samuti enda eest otsustada või on see temaeest juba ära tehtud (cogito ergo sum)? Ometigi loodi nad inimese sarnaseks. Mis annabõiguse luua midagi, mis mõtleb, elab ja tunneb nagu inimene ja siisnimetada seda koletiseks? Aga see koletis on võimeline omasugusteganormaalselt lävima, sest lõppude lõpuks on ühe kõige keerukamaorganismi ja ajuga olend loonud kellegi oma näo järgi ja pole siisime kui kui Replicandid hakkavad iseseisvalt mõtlema ja tundma.

Filmimuusika on samafuturistlik on nagu 2019. aasta LA ise. Vangelise muusika on täiselektroonilisi viise, elektriliste vidinate helisid ningsüntesaatoriga loodud meloodiaid, mis kõik sobivad filmi tooniga ideaalseltkokku. Helitaust loob maailma, kus nii robotid kui ka inimesedüritavad leida põhjust eksisteerimiseks. Taustamuusikapaneb paika koha ja ajastu iseloomu. Turul olles kostuvad eri paigusterinevad keeled ja laulud, rahvusmuusika ning samuti kostub suurtelekraanidel olevatele hiina reklaamide taustaks hiinapärased laulud.Filmimuusika abil tekitatakse all - linna turul olles ideaalne tunnekirevast seltskonnast ning müüjatest, kes üritavad igat asja mahamüüa. Õhulaevade helide veenev esitus loobreaalse kujutluse politseiauto õhkutõusmisest, maandumisest võisiis õhus lendamisest. Väga palju on kasutatud praktilisi efektefuturistlike masinate tutvustamiseks ning oma osa mängivadkireaalsed heliefektid, et anda edasi tõene pilt. Blade Runneril onläbiv muusika, mida rõhutatakse oluliste stseenide ajal, kuidsageli on dialoogid muusikavabad ja alles lõppedes tulevad meloodiaduue hooga sisse. Filmimuusika ja helitaust mängivad suurt osa, etmuuta LA ja filmi tulevikunägemus vaatajale lähedaseks, andes aimumillise maailma, milliste inimeste ja millise tulevikuga on tegemist.

Remember when you were six? You and your brother snuck into an empty building through a basement window. You were going to play doctor. He showed you his, but when it got to be your turn you chickened and ran; you remember that? You ever tell anybody that? Your mother, Tyrell, anybody? Remember the spider that lived outside your window? Orange body, green legs. Watched her build a web all summer, then one day there's a big egg in it. The egg hatched...

Filmivisuaalne külg ja põhjalik ülevaade linnast, mille vormimisel onvõetud ilmselgelt malli Fritz Langi Metropolisest, toetabtäiuslikult allakäinud rahvastiku veelgi sügavamat mandumist.Igasuguse empaatiavõime ja inimlikud omaduse kaotanud ülimuslikkusepoole püüdlevad inimesed lõidki täiuslikud olendid, replicandid,kes on kõike seda, mida nende loojad pole juba ammu olnud. Nähes,et nende loodu peegeldab vastu tabamatut ilu ja reaalset inimhinge,võeti Tyrelli poolt vastu otsus anda replicantide 5. aastane eluaeg.Sellega loodi replicantidele inimesele iidamast ja aadamast selgeolev "elu". Hetk, mil anda võimaluse korral surematulerobotile surmakuupäev, on see sama moment, mil replicant hakkab omaelu hindama, igat hetke nautima ning oma elu eest võitlema ja isegitapma, et eluiga pikendada. See oligi Roy ja tema kaaslaste eesmärk.Nähes, et see on aga võimatu ja et inimesed end ei muuda, vaidtapavad nad maha kui koerad, võtab Roy vaatamata deliiriumisarnaselehingelisele kriisile lõpus vastu otsuse anda edasi sõnum, midakeegi poleks kuulnud kui ta oleks lasknud Deckardil surra. Viimane jakõige olulisem stseen/episood võtabki nagu minu sissejuhatusstseeni kirjeldamiselegi kokku Blade Runneri sõnumi, olemuse jatähtsuse filmiajaloos kui film-noiri ühe edasiarenduse tähtsamaid esindajaid. Sõnumikson lootus ehk valge tuvi, mis on antud stseenis läbiv sümbol.Lootus paranemisele, lootus, et inimesed püüavad olla lihtsaltinimesed, kes hoolivad üksteisest rohkem kui iseendast ja hindaksidoma loodut mitte ei üritaks seda hävitada.

I'veseen things you people wouldn't believe. Attack ships on fire off theshoulder of Orion. I watched C-beams glitter in the dark near theTannhauser gate. All those moments will be lost in time... like tearsin rain... Time to die.

Viimane stseen Roy jaDeckardiga kestab umbes 7 minutit maja katusel, kuhu Deckard põgenebPrisi surma tõttu hullunud Roy eest. Stseen algab Deckardi katuseleronimisega ja lõpeb Roy surmaga ja Deckardiga kaasas olnud partnerikohale ilmumisega. Enne seda stseeni oli tegevus ruumis sees, kuidmaja küljes ronides vahetusid ruumid väljas olemisega ning ülesjõudes jälle omakorda katusega. Stseen algab keskkondadevahetamisega, Deckardi katusele jõudmisega ja püüdega põgeneda.Stseen areneb edasi nii, et Deckard satub vastamisi Royga, kuid püüabendiselt põgeneda katuselt katusele hüpates, aga valesti hüppamisetõttu jääb hoopis teise maja külge rippuma, kuni Roy temast kinnihaarab ja katusele tagasi tõstab. Roy annab edasi oma viimased sõnadning päästes lootuse valla, ta sureb.

Idon't know why he saved my life. Maybe in those last moments he lovedlife more than he ever had before. Not just his life - anybody'slife; my life. All he'd wanted were the same answers the rest of uswant. Where did I come from? Where am I going? How long have I got?All I could do was sit there and watch him die

Lõpp on ära märgitudDeckardi partneri saabumisega. Me näeme Deckardijuba teise "ilma" lahkunud Roy selja taga tõusmas jamaandumas politseiautot ning kuuleme partneri kõnet ja kohe kuipartner on tähelepanu endale pööranud ja öelnud tähenduslikudrepliigid, on stseen läbi. See stseen on kõikidestBlade Runneri kuldaväärt stseenidest vast kõige olulisem sisusuhtes, kuid samas ei varjuta teisi stseene näiteks Tyrellipüramiidis, Deckardi kodus jms.Stseenis töötavad ideaalselt koos kõik filmi väljendusvahendid jamina ei võtaks ära mitte ühtegi plaani Blade Runneri unustamatustfinaalstseenist.

Lõpetuseks monoloog, mis jääb igavesti filmiajaloo säravaimaks pärliks.

La petite chambre

2011-10-06T16:05:00.005+03:00

Mis ühendab John Cameron Mitchelli „Rabbit Hole`i“, Pernilla Augusti „Beyondi“ ja näiteks Spencer Susseri „Hesherit“? Need kõik on filmid üksindusest ja armastusest, mida leina kõikehõlmav mõju toob kas esile või surub alla. „Rabbit Hole“ on realistlik vaade lahku kasvava abielupaari ellu pärast lapse kaotust. „Beyond“ on lugu pereema lapsepõlvest täis üksindust, armastust ja leina ning sealt tulnud mõjudest, mis hoiavad teda oma haardes isegi täiskasvanueas. „Hesher“ on fantastilisi elemente reaalsusega segav metafoor ühe pere võimetusest ja arenevast võimekusest saamaks üle nende elusid ühe hetkega segi paisanud õnnetusest. Prantslaste „La petite chambre“ on aga üdini tõepärane ja seetõttu äärmiselt valus lugu lapse kaotanud Rose`ist ja Marc`ist ja kahetsust ning üksi jäämise hirmu täis Edmondist.

„The Little Room“ on kui tükike elust endast. Elus pole õnnelikke juhuseid ja jumalikku sekkumist, on vaid valikud ja tagajärjed. Kas nende valikutega kaasnevad tagajärjed on nüüd head või halvad, on juba iseasi, aga kindel on see, et vigadest õpitakse ja ühel või teisel viisil saavad inimesed niikuinii kokku. Probleem on aga rännakus, mida tuleb enne läbida ja selle selginemise jooksul omandatud muutused ongi võtmeks sellele, et kas tulemus lähtub headest või halbadest valikutega kaasnenud tagajärgedest, mistõttu inimesed saavad rännaku lõpus kokku hoopis teistsuguste, aga pigem paremate inimestena. Olgugi, et uus kokkusaamine võib olla üürikesem kui rännak selleni, kuid sageli ongi kõige olulisemad need kõige pisemad momendid, sest need jäävad veel kauaks ajaks asjaosaliste elusid mõjutama. Rose hoolitseb Edmondi eest, peites nii oma leina ja vastutust Marci ees. Kõike enda sisse mattes ja teise veel väetima eest hoolitsedes elab Rose välja seda, mida ta oma lapsele anda ei saanud – armastust ja hoolitsust. Nii ei saa aga jätkata, sest iga väiksemgi puudutus niigi õrnal teemal võib viia kohutavate tagajärgedeni nagu Coca-Cola, mida on raputatud ja raputatud, aga mida keegi plahvatuse tõttu avada ei julge.Edmond ei taha hoolitsust, ta tahab olla omas uhkes üksinduses, julgemata tunnistada, et vajab abi. Abi, et parandada vead, mille minevikus tekkinud juured on nüüd olevikus veelgi tugevamad ja eraldavad Edmondit sellest reaalsusest, mis temast hoolib, aga mida ta ise omas uhkes ja väärikas üksinduses tunnistada ei julge, kuni tekib olukord, kus talt röövitakse tema uhkus ja väärikus ning säilub üksindus ja kartus surra kahetsusest räsituna. Tuleb astuda esimene samm. Tuleb väljuda uhkust täis kestast või lasta teised sisse. Miks olla üksinda kui koos on kergem? Nii Rose kui ka Edmond avastavad oma probleeme mulla alla peites, et muld on tema enda nägu. Algul avanetakse võõrale ja siis lähedastele. Lein on alati tugevam sellega seotute keskel. Tekib kontrollimatu viha ja kurbus, aga lähedaseks saanud võõraste keskel on kergem südant puistata. Nagu oleks psühholoogi juures, ainult et Rose`i jaoks on Edmond psühholoog ja vastupidi. Esialgu teineteist eemale tõuganud jõud lahtub, tekib mõistmine ja siis soov aidata. Ei loe kas soov aidata on tekkinud süütundest, loeb vaid see, et olete koos. Nutate, naerate ja mälestate koos. Alati on kedagi vaja. Üksi ei saa. Saab, aga mitte kaua. 8/10

Henry`s Crime

2011-09-29T21:59:00.000+03:00

Henry`s Crime on lugu mehest, kes on kaotanud igasuguse elujanu ja leiab, et juhuslik vanglasse sattumine on see, mis võib olla toob ta elusse natukenegi muutusi. Muutused tulevadki, aga mitte päris sellised, mida võiks antud olukorrast järeldada. Henry sattus vanglasse, kui tuttavad jätsid ta autoga panga ette, öeldes talle, et nad lähevad automaadist raha võtma. Tegelikult läksid nad panka röövima, kuid neil õnnestus põgeneda, aga mitte Henryl, kes istus süüdimatult autos edasi. Vanglast vabanemise järel leiab Henry, et tema unistus ja praeguse elu eesmärk on nüüd röövida päriselt seda sama panka, mille röövimise eest ta juba kinni istus. Irooniline? Võib olla tõesti, aga film ise on irooniast väga kaugel, räägimata elukaugest ja vaimutust režiist ja stsenaariumist. Henry on tuim ja tunnetevaba karakter. Ta pole kaua aega juba midagi tundnud. Mitte miski ei erguta teda. Karakter kui selline võib olla tuim, sest loo arengu jooksul leiab ta niikuinii oma kutsumuse ja hakkab elu nägema teistes ja palju erksamastes värvides, aga Henry`s Crimeis seda ei juhtunud, sest tuima karakterit kehastas tuim Keanu Reeves. Tuim karakter võib ellu ärgata, aga mitte sel juhul kui teda mängib ka tuim näitleja. Keanu Reeves on igav ja emotsioonitu ja ma ei pea silmas tõika, et alguses pidigi ta Henry sellisena mõjuma, vaid fakti, et tuimust peab näitleja välja mängima ja usutavalt esitama. Reevesil tuleb tuima tüki mängimine välja loomupäraselt, aga see rikkuski ära kogu karakteri, tema motiivid ja põhjuse, miks peaks vaatajale korda minema Henry ja tema tegemised.

Film hüppab kohe tegevusse, raiskamata sissejuhatuse peale liiga palju aega, kuid ometi mööduvad isegi esimesed 10 väga aeglaselt. Reeves ei anna oma tegelasele mitte mingit elu - ja hingamisruumi. Henry liigub mööda ekraani sama aeglaselt nagu see sama elunatuke, millesse ta nii ükskõikselt suhtub. Filmil puudub oma kindel rütm ja võlu. Tegelased tulevad ja lähevad, sündmused algavad ja lõppevad, aga nende vahel ja nende sees puudub filmile ainuomane - võti võlumaailma. Mitte hetkekski põnevust ja pinget pakkuv lugu tekitab filmi arenedes aina sügavama distantsi vaataja ja loodud maailma vahel, kuni jõuab kätte hetk, mil enam ei hoolita, mis tegelastest saab. Nad võivad armastada, surra ja rõõmustada, aga ükskõiksus on juba maad võtnud. Mõnes mõttes võib tegu olla geniaalse filmiga, mis mõjutab vaatajat nii sügavalt, et paneb teda tundma seda sama, mis tegelasedki, kuid ühel hetkel ei suudetud enam ilmselt mõjutamist peatada ja püsima jäi ainult üks esmane tunne filmi ja selle tegelaste kohta - ükskõiksus.

Henry`s Crime-i lugu pole küll kõige originaalsem, aga näiteks Coenid oleksid seda lugu pigistanud nii, et ta mõjuks nii ainulaadsena, et võidaks kohe tähtsamad auhinnad ja pärast 10 aastat nähakse, et lugu oli ju tavaline klišee. Pole oluline, mis lugu teha. Oluline on, kuidas seda lugu esitada. Henry`s Crime esitas head lugu kuivalt, vaimutult, andetult ja kahjuks talenti raiskavalt. 4/10

Outcasts

2011-09-25T01:27:00.000+03:00

"Do you really believe that human beings can live together in peace? Do you really think we can build a better place for our children?" ütleb BBC One`i toodetud ja varakult katkestatud ainult 8 osaliseks jäänud karakteripõhise ulmesarja Outcastsi esimese episoodi põhiantagonist, pannes seejuures paika sarja läbiva mõtte ja lähtepunkti, millest saavad alguse või millega on seotud kõik olulisemad teemaliinid ning tähtsamate tegelaste omavahelised suhted. Kahju on vaid sellest, et niigi väheste osade jooksul natukene küll must-valgelt arenenud, aga siiski äärmiselt pingeline konflikt ei leia rahuldavat lahendust. Õnneks antakse viimases osas haripunkti jõudnud konflikti juures nii palju infot, et vaataja saab üsnagi terviklikku aimduse, kuhu oleks võinud sari edasi areneda, kuid kahjuks ei oska vast keegi aimata, kuhu oleks sari välja jõudnud kui seda poleks katkestatud.

Ulme

Outcastsi põhilugu seisneb taaskord Maa hävingus ja inimeste põgenemises uude maailma, kus tahetakse uuesti alustada, kuid inimloomus on juba selline, et kõik see, mis hävitas Maa, tuleb kaasa Carpathiale ja kummalisele radioaktiivsust ja spoilerdamisest hoidumiseks nimetamata jäävatele Carpathia "elanikele" see ei meeldi.

Suur juht on mõtlik juht

Juba esimesest osast peale tõmmatakse vaataja täiesti loosse sisse, ei anta isegi hingetõmbeaega, püüad küll aru saada ja kuulata ja tegelastega kaasas käia, aga kogu aeg tilgub nii väheütlevat infot sisu, maailma ja tegelaste kohta, et võimatu on kohe panna kokku tervikpilt. Selles aga üks sarja suurimaid võlusid peitubki. Vaatajale antakse väga täpselt välja kaalutud annustes infot, mis ei lase näha suuremat pilti, kuid laseb kohe panna tööle fantaasia ja seda veel eriti siis kui vaatajaks keegi, kes on näinud kõikvõimalikke lugusid ja arenguid kõikvõimalikes erinevates ulmesarjades. Säilub vaid kipitav küsimus, et kuhu lugu siis edasi suundub. Õuduse ja alastuse puhul kehtib sama reegel - pole midagi õudsamat teadmisest, et kuskil varitseb õudus nagu ka pole midagi seksikamat kui poolalasti naine. Kõike ei anta kohe ära, midagi jääb saladuskatte alla. Tead juba, mis võiks seal olla, aga pole kindel ja ootad, et sind üllatataks. Selle koha pealt on stsenaristid pannud kokku tuntud keerdkäikudesse langeva loo, mida aga esitatakse tükk tükihaaval, pannes vaataja olukorda, kus ta peab teadma, mis edasi juhtub ehk peab uut osa ootama.

Ilusas inglise keeles kõnelevad ilusad peaosalised

Lugu ei esitata lihtsalt seda lahti arutates, vaid tegelaste motiivide ja planeedi olemuse mõistmiseks vajalikke detaile antakse edasi muu jutu ja omavaheliste vestluste ajal. Me ei sisene loosse kohe algusest, vaid lugu on kestnud juba väga kaua ja nüüd on meie asi sellega poole peal tuttavaks saada, mida siis tehaksegi nii, et infokilde jaotatakse muu tegevuse ajal - infokilde selle kohta, kust nad tulid, mis juhtus Maaga, mis on Carpathia, kuidas nad seal elavad ja mida selle koha kohta teavad. Ja seda kõike juba esimeses episoodis, kuid olgem mureta, sest ülejäänud 7 osa lähevad sama tempoga edasi. Kõige huvitavam on see, kuidas vaatajat sisse haaratakse - ulme polegi nii ulmeline - paljud utoopilistena mõjuma pidanud leiutused on loogilised ja kohandatud nii, et iga vaataja mõistab, kuidas või miks miski töötab, sest paralleele saame võtta omaenda olevikust, kuigi looliselt on tegu tulevikuga, mis ei olegi tegelikult niivõrd kauge meie olevikust, sest tehnoloogia meenutab meie enda oma või on tuletatud millegist tuttavast.

Madu mõtlemas kurje ja manipuleerivaid mõtteid

Pidevalt laotatakse muu jutu vahele vaatajale veel kaudset infot haiguste ja saladuste kohta, mida küll vähemalt esimeses osas ei lahata, kuid juba tänu mainimisele võib olla täiesti kindel, et kõik järgnevad osad annavad meile tasapisi aimu, millest nad räägivad - haigused, võõrad, Carpathia saladused. Koheselt tutvustatakse erinevaid pingeallikaid ja inimesi, kellega võib järgnevate osade juures midagi olulist areneda. Sarja looja ja kõigi 8 osa stsenarist Ben Richards on näinud kurja vaeva, et mitte ära anda liiga palju, et hoida vaatajat pidevalt pinge all ja enamat tahtvana - samas pole unustatud tegelasi, kellest osadega saame kohe lähedasemaks ja teistega võib sümpatiseeruda natuke hiljem - tegelasi joonistatakse välja ainult sisuliselt vajalikus koguses, ei midagi rohkemat. Hiljem õpime tundma, kes nad on ja seda nii igas võimalikus mõttes.

Suur mõtlik juht parema käega

Koheselt saab ka selgeks mis laadi ulmega on tegu - Outcasts on rohkem BSG ja SGU kui mõni muu CGI-id täis ulme. Siin ei ole ega tule eepilisi lahinguid ega võimsaid ulmelisi olendeid, neile küll viiidatakse, aga füüsiliselt neid ei eksisteeri ja jällegi igas võimalikus võtmes. Olendideid jagub, aga nad on midagi enamat kui tavamõistusele vastuvõetavad tulnukad.

Sins of the fathers

Pinget luuakse klassikaliselt - infot on vähe, tegevust palju, vaatajal lastakse ise fantaseerida ja sageli ongi see üks kõige paremaid viise pinge tekitamiseks, kuigi pikapeale mõjub selline loo struktuur natuke pealesunnituna, sest paratamatult tekib mõte, et mind veetaks ninapidi ainult selleks, et vaataksin järgmist osa. Kui aga kõik infokillud kokku saavad võib tekkida olukord, kus vägeva build upiga idee polegi niivõrd huvitav ja põnev kui oli tee selleni. Enamus suhted arenevad siiski üsna otsekoheselt ja ilma tegelastele sügavust lisava ekspositsioonita - palju asju saabub otse taevast ja seda ainult ühes võimalikus tähenduses, palju on selgitatud, palju on pealesunnitud ja seda kõike tegelaste koha pealt, aga mitte sisuliselt, temaatiliselt ja konseptsioonilt. Põhitegelastega nähtakse muidugi kõige rohkem vaeva, mistõttu on nemad ka kõige karismaatilisemad ja armastus - või põlastusväärsemad.

Ilus naine

Tegelastest kihav maailm on paika pandud selgete reeglitega, mis saavad selgeks juba enne lõppu. Carpathia nimeline planeet, kuhu inimesed pagesid pärast Maa mitte ainult klimaatilist hävingut, on täis saladusi ja intriige, millest vähemalt osa on inimeste endi tekitatud. Sins of the fathers. Põnevad karakterid, edge of your seat sisukäänakud ja ilus ulme - kõik ulmejanulise isu rahuldamiseks. Oleks ilu vaid kauem kestnud. 8/10

Travelers going to New Mecca

Naine lapsega - mitte Eeva lapsega, mitte sellised äärmused

The Importance of Tying Your Own Shoes

2011-09-24T21:24:00.002+03:00

Kui küsida tänavaljuhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatavvastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudelipoolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesseerinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti kaselle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespooltlahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilusei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suurprobleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes üheteemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, misväljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kuileiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kesei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sulon valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuiginad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neileseda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid.Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – annaühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimaluselada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endalesobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast jainimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast,mis ta üldse olla saab.

Kogu film on algusestpeale ennastkehtestav – nii proloog teatris, kus peategelaseleAlexile öeldakse, et ta on kasutu või hetk tema elukaaslasega, kusnaine mõistab, et meest ei saa usaldada, sest pidevalt töötu olekon nendevahelised suhted muutnud hapraks, kuna naine kardabsissetuleku ebakindluse pärast. Rahaliselt on hetkel kõik korras,aga suhtumine sellesse mitte. Olgugi et mehe ärasaatmise järel eipaista ta sugugi olevat niivõrd meeleheitlikus ja rahalises kitsasolukorras. Naise suhtumisele ja probleemide tegelikule allikalevastandub hetk hiljem imeliselt lihtne, aga just tänu lihtsuseleväga hästi töötav stseen, kus Alex leiab taskust enne kaotatukskuulutatud ja tüli veelgi suuremaks kujundanud rahatähe. Alex eioska kosta midagi muud kui ainult sõimata rahatähte väikesekstõpraks. Naine mitte ei karda oma hetkeolukorra pärast, vaid seda,mis võib juhtuda siis kui mees ei suudagi end kokku võtta ja võibkitekkida olukord, kus naine jääb tööta ja süveneb majanduslikebastabiilus. Naine ei jäta teda maha kuna ta ei armasta teda enam,vaid seetõttu, et ta ei paku kindlustunnet – rikub töötavat jaselget süsteemi.

Hiljem saab loo käigusAlex endale uue töö kõige ettearvamatus kohas, milleks onõpiraskustega ja käitumishälvetega inimeste eest hoolitsemine. Kasiin hakatakse süsteemi rikkuma, millele vastatakse kohe vägainnukalt ja häälekalt, et ei nii ei tohi. Alex on kui väike laps,kellel on väga loomingulised ja loogilised ideed hooldealuste eluparandamiseks. Kui süsteem töötab, siis miks seda rikkuda.Hooelalused peavad tegema seda, mida programm ette näeb ja milleganende lähedased või mõnel juhul vanemad oleksid rahul. Millega nadon tegelikult rahul? Sellega, et nö. häbiplekid on silma alt äraja ei tõmba endale tähelepanu, sest mudeli kasuks nad ju ei tööta.Alex näeb aga süsteemi kõrvaltvaataja pilgu läbi ehk läbikainelt suhtuva pilgu, mis näeb olukordi hoopis teises ja paljuselgemas ehk süsteemist puutumata valguses. Seda valgus üritab taka teistesse süvendada. Alguses ebaõnnestunult, kuid hiljem jubaedukalt ja teisi kaasa tõmbavalt. Muidugi ei esita film selliseidnoote nii kriitliselt, vaid pigem läbi erinevate raskuste saabuvateõppetundide ja nendest tuletatud moraalide.

Alex on ennastotsivkarakter, kes ei tea, mida täpselt tahab. Talle on vaja kainetülesäratust ja ergutit, et ta end üles ajaks ja näeks temasthoolivate inimeste nimel natukene vaeva. Huvitav on aga see, kuidasfilm näeb küll vaeva, et teha on mõtet selgeks läbi erinevatemetafooride nagu teatrimetafoor ühiskonnast väljaheitmisele, kuidkohtleb teisi ja palju otsesemaid paralleele niivõrd kerglaselt, etneis säilub ainult lihtne komöödia element, mis tekib ja kaob.Naljamomendiga mängitakse näiteks välja seda, et Alex on isegiabitum kui need, kelle eest ta hoolitseb. Kui Alex saabubtöövestlusele järgenud hommikul hilinedes tööle ja astub autopeale, mis viib hooldealused sõna otseses mõttes Paradiisi (nimevalik hooldekoduks pole kindlasti juhuslik) ei taipa Alex pannaturvavööd teiste eeskujul kinni. Lisaks on juurde pandud veelgikummalisem naljamoment, kus Alex ei oska esialgu turvavöödkinnitada. Kui nüüd võrrelda palju delikaatsemat ja natukeavaramat silmaringi nõudvat vaadet filmile nendega, mis on vägagiilmselged, siis ei saagi siin eriti midagi võrrelda – vahe ontohutu, kuid ometi töötabki selline vastanduv lähenemine kõigeselgemal tasandil, andes seejuuresloole juurde elemente, mida võib olla kohe ei ootakski nagusituatsioonikomöödiale omased olukorrad ja piinlikkust tekitavadsündmused, mis on nii piinlikud, et sunnivad vaatajat toolilnihelema hakkama. Film on sõna otseses mõttes päikseline ja sedapositiivset, natuke naiivset ja kerglast päikest mahub iga probleemija tõdemuse välja toomise juurde.

TheImportance of Tying Your Own Shoes järgib kõiki USA filmitööstusesläbitreitud struktuure, mis pole küll iseenesest etteheide, vaidpigem märkus, mida võiks loolt oodata – tüüpiline tegelaneettearvamatus olukorras saamas nii endast kui ka endast ümbritsevastaru, mistõttu saab temast hoopis teine ja palju produktiivseminimene, kes mõistab, et tehes seda, mida armastad leiadki kõigesuurem õnn. See armastatud tegevus piirdub tavaliselt ühiskonnalekasuliku ja inimlikult arusaadava tööga. Alex samastataksehooldealustega, kes mõlemad üritavad ühiskonnas omamoodi hakkamasaada. Kõik osapooled õpivad teineteisest ja üksteise vigadestning mõistavad, mida peavad tegema, et üksteist aidata. Algultuulepeana mõjunud Alexist kasvab välja heade kastist väljasideedega enda ja teiste eest seisev mees, kes vastutab oma tegudeeest isegi siis kui kogu lootus on kadunud. Hooldealuste ja Alexiaina soojemaks muutuv sõbralik suhe päädib selle ülimaksväljenduseks valitud talendishows osalemise soovide luhtumisega, mispole aga takistuseks ja Alex käitub reeglite vastaselt, viies nadikkagi kohale endiselt soovist teha nad õnnelikuks. Algul omakasunimel tööle tulnud mehest kasvab isetu karakter, kes soovib omasõpradele ainult head. Karakterite kasv kui selline on filmis küllnapp ning see toimub kõige rohkem Alexi suhtes, kes saab küllomatahtsi käitumise eest vastu näppe, kuid ei anna alla. Pärastesimest ebaõnnestumist tehakse uus proov, mille teele satubtegelasteväline mõjutaja, mis taaskord paneb Alexi ja temasseuskuvate hooldealuste usu proovile, aga taas on Alex see, kesiseennast leidnuda, tahab uut hingamist jagada ka teistega ja nii tasiis kõikide ootuste vastaselt leiabki võimaluse lastahooldealustel esitada algselt talendishowle mõeldud konsert.

HarjumuspäraneHollywoodi lugu, mis ei paku palju üllatusi, kuid sümpaatsedkarakterid haaravad sellegi poolest kaasa ja panevad nende soovidelekaasa elama. 5/10

Attack the Block

2011-09-23T01:12:00.000+03:00

Attack the Block on sellel aastakäigul ilmunud briti film, mis muu hulgas on ka Spielbergi ja Jacksoni ühistöö Tintini kaasstsenaristi Joe Cornishi debüütfilm. Film räägib siis Lõuna-Londoni ühes linnaosas jõlkuvatest noorukitest, kes veedavad vaba aega lollusi tehes ja õblukesi naisi tee peal röövimas. Enamus neist noorukitest on aga lapseohtu kuni 15 aastased ja käituvad nii ainult seetõttu, et nende elus pole kedagi, kes nende eest hoolitseks või nende üle valvaks, mistõttu on nende pereks sõbrad ja koduks tänavad ja seal pesitsevad kurjategijad, gängsterid, diilerid ja muu saast. Ühel tavalisel õhtul, mil taas röövitakse harjumuspäraselt ühelt naisukeselt käekott, satuvad noorukid peale millegile kummalisele või siis õigemini satub see kummaline miski nendele peale ja see on suur viga. Miski, mis sarnaneb pisikesele meteoorile langeb Maale Lõuna-Londonisse noorukite nina alla. Sellest kivist väljub aga šimpansi suurune jõledate hammastega pealtnäha pime olend, kes ühte neist ründab. Tänavareeglid näevad ette, et igaüks võitleb oma au eest ja nii teeb ka rünnaku alla sattunu, kes on juhtumisi ka kamba liider. Koos aetakse verivärsket tulnukat taga ja tapetakse ning viiakse piirkonna valitseja juurde. Enne näidatakse saaki ka naistele. Kambaliider silmitseb välja valitud naist samal ajal teised karja liikmed uhkustavad saagiga. Tõeline džunglielu. Laip viiakse juhi juurde, kes annab nõusoleku, et kamba liider tohib laiba endale jätta. See on alles kõige algus. Edasi hargneb lahti aga selline sündmustejada, mis põrutab lahti iga oma arust maailma valitseva kohaliku arusaamad elust kui ka hektilise kvartalielu, viies ühe piirkonna peaaegu kaose piirile.

Attack the Block pole Assault on Precinct 13 stiilis õiglust taga ajav põnevusdraama, vaid mõnuga huumorit ja tänapäevaseid viiteid massimeediale ära kasutav ulmefilm, mida on tegelikult imelik nii kutsudagi, sest kui võtta ära tulnukad jääks alles noorsoodraama süsteemi hammasrataste vahele jäänud noorukitest, kes olid valel ajal vales kohas ja peavad nüüd selle eest kannatama. Osaliselt oleks tegu nagu tihedalt sotsiaalkriitikat täis pakitud looga, mis on Londoni rahutuste tõttu saanud ilmselt veelgi teravama vastukaja osaliseks kui seda enne võis arvata. Teisalt on lugu kui selline piisavalt tavaline ja paatoslik, et laseb vaatajal filmi nautida kui lihtsalt meelelahutust, aga mitte kui filmi, mis tahab öelda midagi natuke enamat kui et me oskame teha väga praktiliselt ja usutavate CGI efektide maailma kõige mustema karvkattega ja siniste hammastega tulnukaid. Üheks läbivaks teemaks on kindlasti laokile jäetud lapsed. Tegelasi tutvustatakse kui täiskasvanud tänavaeluga harjunud jõmme, kuid siis selgub, et tegu on lastega. Jutu ja käitumise põhjal võib kohe oletada, et nad on pärit vaesest perekonnast ja on saanud halva kasvatuse osaliseks, kuid hiljem näeme filmi ühes meeldejäävamas montaažilõigus, et noorte olukord pole üldse selline nagu tahetakse meid arvama panna. Neil on kõik olemas - kodu ja pealtnäha üsna hea järje peal olev elu (pidevalt mainitakse Xboxe ja tuntud mänge), aga puudu on neil hoolitsusest. Pärast šimpansile sarnaneva olendi kvartali bossi juurde viimist näeme kõikide tegelaste kodusid samal ajal kui nad jooksevad kortermaja treppidest alla, et minna sinna, kuhu langes uus ja veel ohutuna tunduv meteoriit. Kõikidel noortel on kodu olemas, aga puudu on vanemlikust hoolitsusest ja distsipliinist, mida iseloomustabki näiteks viis, kuidas me näeme kambas rolleriga sõitvat Dennist oma isaga suhtlemas. Isa, kusjuures, on täiesti anonüümne, kuulda on ainult vihast häält. Sama kordub pidevalt kapuutsi kandva Pestiga, kes koju minnes ei kohtu seal kellegagi, aga kodunt lahkudes hüüab vanaema talle järele, et poiss liiga kauaks ula peale ei jääks. Jällegi moodustuvad kireva pealispinna alla peidetud teemaliinid, mis esialgu loovad probleemi algeks disfunktsionaalse perekonna, mida toetab ühel juhul üksikisa ja teisel vanaema. Peategelase rolliga kaasneva raske ja ohverdusterohke saatuse enda peale võtva Mosesi kodu me ei näe - ainult üksik uks keset valget seina sulgub enne kaadri lõppemist. Kui hoolitsust ja vajalikus koguses peretunnet pole kodus, siis luuakse see endale parimatest sõpradest, kellega koos käidaks kas või läbi tule. Ja seda loo arengu jooksul kohe kindlasti ka tehaksegi, kuigi mitte nii kangelaslikult nagu võib lugeda välja minu praegusest jutust. Tegelikult on Attack the Block sedasorti film, mis tutvustab vaatajale armastusväärseid, meeldivaid või siis mingil määral huvitavaid tegelasi, keda vintsutatakse loo arengu jooksul niivõrd palju, et osa neist on määratud kaduma niikuinii, aga kunagi ei oska öelda, kes neist lahedate naljaninadena tutvustatud tegelastest on järgmine ohver.

Attack the Block on niivõrd poleeritud välimusele ja rohkele huumorile ja fantaasiarikkale põnevusele üles ehitatud, et palju olulisemad karakteritega seotud teemaliinid võivad minna pidevalt pinget ülal hoidva konflikti ja kiirelt ja tõhusalt lahendatud episoodide vahel lihtsalt kaduma. Oleneb muidugi publikumist. Üks osa filmist ehk see sotsiaalseid probleeme esitav pool võib mõjuda pealiskaudse moraalilugemisena ja teine osa vägeva ajaviitena, mis jääb meelde rohkem tulnukate ja noorte vaheliste konflikti tõttu kui sisuliste lahenduste ja huvitavate nüansside poolest. Üks huvitav nüanss on loo kulg ise. Noored, keda ei jaotata ei vanuse ega välimuse järgi kordagi, ründavad filmi alguses koduteel olevat naist, mille tulemusel tegelikult konflikt alguse saabki. Konflikt tulnukate ja ühiskonna hukkamõistu vahel. Tulnukad on kui kohalikud gängsterid, kellest filmis puudust ei teki ja rünnaku alla sattunud naine on kui ühiskond, mis teeb oma hukkamõistva otsuse oma kogemusest lähtuvalt. Ja väga õigesti teeb. Ühiskonna ja noorte vaheline pinge väljendub laiaulatusliku või siis tegelikult piirkondliku tulnukainvasiooni käigus läbi sellesama naise, kellega noored kohtuvad paratamatult uuesti, sest kõik vähegi loole olulised tegelased on viidud kokku nii, et nad kõik elavad ühes ja samas elamukompleksis, aga osa neist seda ei tea. Isegi väike kogukond ei tunne teineteist. "Kui oleksime teadnud, et elad siin kvartalis, siis me poleks sind rünnanud", ütleb just kambaga tulnukate eest põgenedes naise korterisse tunginud Dennis. Naine vastab sellele kohe märkusega, et kas see peaks mind siis lohutama. Omad jäetakse rahule, aga ülejäänud olgu ohvrid. Siinkohal sisenevad tavapärased maailmavaate muutused läbi konfliktiolukorra, kus tegelased on sunnitud mõtlema teisiti ja arvestama teistega, mistõttu mõistavad nii mõndagi selle kohta, miks ja kuidas muuta oma elu, sest senine asjade käik ei anna siiski soovitud tulemust. Moraalilugemine kui selline ei ole aga koht, mida rõhutatakse kohe nii, et vaataja oleks sunnitud silmi pööritama. Pigem väljenduvad tegelaste, nii palju kui neid lõpuks alles on, muutused läbi konfliktiolukorras vastu võetud valikute, mis iseenesest annavadki edasi, kuidas on olukord tegelast muutnud. "Tegudel on tagajärjed", ütleb maailmas end üksi tundev ja end kuritegelikus ilmas tõestada püüdev Moses, aga mitte enam tema endise meelelaadi järgi käivas tähenduses, vaid siis kui tulnukate räige rünnakuga kaasnenud põrgu on jõudnud haripunkti ja ohtu on sattunud kaaslaste elud ja seda kõike tema tehtud valikute ja tegude pärast, mida üritabki Moses vägagi klassikalisel viisil lunastada. Kas noored, kes on sattunud nende tegusid ja tulevikku mõjutavasse halba seltskonda, peavad ootama, et politsei neisse süübiks ja mõistaks probleemi olemust või on see inimese enda asi saada algul aru oma positsioonist ja rajast mille on valinud? Miks peaksid võimud mõistma näiliselt tänavaid narkootikumidega reostavaid noori kui nad seda ise ei tee? Öeldakse ju, et ära oota, et sind keegi mõistaks kui sa pole alguses ise endas rahu ja tasakaalu leidnud. Siis võib hakata edasi töötama selliste probleemide kallal nagu kust taolised noored sellistesse ringkondadesse satuvad ja miks. Mis oleks lahendus? Sotsiaalmajad, vaba aja keskused? Pigem anda perekonnale tõuke tegeleda oma probleemidega ise, aga mitte üksi, vaid pideva toetuse ja mõistmisega. Sellised küsimused kerkivad üles tavatus ulmefilmis, mille põhilugu on tulnukate rünnakust Lõuna-Londoni ühes väikses kvartalis ja mida iseloomustavad kiire ja tõhus tempo, pidevalt õhus rippuv pinge, visuaalne ja lavastuslik täius, konstantne tegelastepõhine huumor ja omapärase disainiga tulnukate vihane rünnak.

Mõnes mõttes on Attack the Block osa District 9 tekitatud pühast vaimust. Ka siin on tegu tavatu kohaga, kuhu võiksid maanduda tulnukad ja ka siin on tegelasteks ulmežanrile võõrad inimtüübid, kes küll käituvad nagu invasioonifilmides ikka ehk põgenevad ja võitlevad vastu, kuid neis puudub tuntud ja klišeeline ümbris, mida võib leida peaaegu igast tuttavaid radu pidi käivast invasiooni käsitlevast filmist. Vee üks eristumine. Tulnukad pole aga intelligentsed überolendid, kes tulid Maale teadmisega see vallutada. Ühe teooria kohaselt on nad planeedilt planeedile liikuvad olendid, mis paljunevad uues kohas, et ellu jääda. Nüüd sattusid nad Maale. Hakkaja gängster Pest paneb hästi paika olenditesse suhtumise. Tulite Lõuna-Londonisse ja meie kvartalisse? Suur kuradi viga ja noored peksavad tulnuka pehmelt öeldes surnuks. Ja ongi konflikt sündinud. Tavapärane suhtumine annab aga tagasilöögi ja olendid löövad vastu - igal teol on tagajärjed. Attack the Block üllatas mind pidevalt varieeruva stiiliga, mis küll ühel hetkel sulas üheks, kuid uue lähenemise tulekul oli üllatus suur. Esialgu näeme filmi, mis keskendub oma tegelaste taustade ja sotsiaalse pinnase paika loksutamisega. Omavaheline naljatlemine ja noorte gängsterite stiliseeritud kujutamine loob utreeritud pildi hakkajatest tänavalastest, kuid siis hakkab üldpilt murenema. Küll helistab ühele ema ja teisele veel keegi lähedane ning siis tekib hoopis pilt noortest, kes ei oska oma ajaga midagi targemat teha. Sellele järgneb omakorda nende kodude tutvustamine, mis paneb mõistma, miks nad on sellised nagu on ja alles siis saabub väikestest piltidest kokku pandud üldpilti jõhkralt hävitav tegelikkus. Nad ei ole surematud. Reaalsus on vägagi reaalne ja seda ilmestab nii politseile vahele jäämine kui ka kvartali bossiga arusaamatuse pärast konflikti sattumine. Kui tulnukate asemel oleks hoopis mõni teine gäng, siis oleks tegu põhimõtteliselt sama filmiga, kus politsei ja kohalik boss piiravad noori teadmisega, et nad on vastavalt kas mõrvarid ja narkodiilerid või kohaliku bossi võimupositsiooni kangutavad paleepöörajad. Seesama tulnukate asemel olev gäng maksaks neile kätte ühe nende oma ründamise eest, millele saab siis jälile nii politsei kui ka hiljem gängile jalgu jääv oma vendettat taga ajab kvartali boss. Režissöör ja stsenaariumi autor Cornish on kindlalt kahe jalaga maa peal ja üritab selgelt mõista anda, et tulnukad on metafoor. Miks mitte? Metafoor võib ka olla väga lõbus, täis fantaasiat ja uskumatuna näivaid koletisi.

Komöödiahõngulisest in da hood filmist kasvas välja niivõrd kuivõrd reaalsuse manu langenud verine kättemaksulugu gängsterite ja tulnukatega, mis omakorda kandus klassikalisse struktuuri, kus ettearvamatust tegelasest kasvab välja filmi tõeline kangelane ja kõikide kaaslaste nimel oma heaolu ohverdav märter, kes seda tehes mõistab paremini nii ennast kui ka teisi ja teeb valiku, mida keegi teine ei tee. Filmis on kolm maailma - noored omavahel, noored kodus ja noored teiste silmis. Omavahel olles on film seiklusliku ja lõbusa suhtumisega, poiste koju jõudes panustatakse sotsiaalsetele probleemidele ja politseiga konflikti sattudes rõhutatakse hoiakut, mis võtab kõiki mõne kahlasema rajooni noori kui kurjategijaid. Üks vanem daam nimetabki neid koletisteks proovimata neid seejuures mõista ja saada aru, mis ajab nii noored inimesed tänavale möödujaid röövima. Cornishi lavastajatöö ei mõju debüüdina, vaid pigem mõne professionaali žanrikatsetusena. Sama kehtib kõikide tehniliste osakondade juures. Londoni kortermajade kompleksi suureks ja monumentaalseks mängiv operaatoritöö on läbi filmi enamjaolt staatiline, aga siiski vaatajaga ühes rütmis elav ja hingav ja seda eriti kiiremate stseenide juures. Stseenid tulnukatega on tänu klassikalisele lähenemisele meeletult pingelised. Tulnukate hirmuäratav välimus ja kiskjalik käitumine loovad pildi millegist täiesti võõrast, kuid ometi on lõvi või tiigrile sarnanevast liikumisest ja saagi jälitamise jõhkrusest küllalt, et tekitada vaatajas terrorit. Me kardame ju ikka kiskjaid, on ta siis läbipaistmatult must või mitte. Tulnukad ehk karvased helendavate hammastega olendid on lahendatud vähemalt osaliselt puhtpraktiliselt, mistõttu pole ükski kaader tulnukate seltsis lihtsalt tühja arvutiefekti jälgimine, vaid elava ja hirmuäratava olendile tõtt vaatamine.

Väga raske on Attack the Blockile midagi väga ette heita. Isegi muusikavalik on hea. See, et ma taolist muusikat ei kuula, ei omanud mingit tähtsust. KRS One`i esituses kõlanud lugu "Sound of da Police" on niivõrd filmis sees, et filmi näinule meenub automaatselt looga seonduv stseen. Kui midagi kritiseerida siis seda, et küllaltki põletava probleemi esitamine läbi sellise žanrisegu mõjub vaatajatele väga erinevalt ja mitte alati positiivselt. Rääkimata veel rohkest vere valamisest ja võib olla ebameeldivate žanrite segamisest. Minule aga pakkus Attack the Block elamust, millesarnast pole ammu olnud ja ega ma arvagi, et midagi taolist võiks sel aastal veel kinodesse jõuda. 8/10

Elena

2011-09-11T02:19:00.000+03:00

Andrei Zvyagintsev on eelkõige tuntud Veneetsias laineid löönud The Returni poolest, kuid äramärkimist väärib ka 4 aasta tagune Cannesis Palme d`orile nomineerinud The Banishment. Nüüd on siis järg käesoleval aastal ilmunud ja Cannesis samuti menu ja võidu osaliseks saanud Elenal. Elena on ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu, kuigi lihtsusest on asi väga kaugel. Samas ei esita film oma lugu ja karaktereid väga keerukalt. Seda pole vaja. Selle asemel laseb režissöör tegelastel ja lool mööda ekraani laiali valguda, et iga viimanegi nüanss oleks arusaadav, kuigi mitte üheselt mõistetav, mistõttu on võimalik pärast pikka ja põhjalikku mitte just kõige tavalisemaid konventsioone järgivat sissejuhatust lasta end filmil haarata ja käia koos tegelastega läbi nende rutiinid ja jälgida, millise kulminatsiooni suunas liiguvad üha kiiremini üle pea kasvavad perekesksed konfliktid.

Kuna tegu on Cannesil linastunud filmiga, siis võib igaüks lasta oma eelarvamustel võimust võtta ja arvata, et tegu on aeglase kunstfilmiga, millest saavad aru ja mida kannatavad vaadata ainult teised režissöörid ja sügavalt asjasse pühendunud filmihuvilised. Nii see aga ei ole. Elena on väga eluline realistlik vaade ühe suure lõhki kistud pere ellu, mille paratamatu allakäik on vaid üks osa filmi eksponeeritavast enesehävituslikust järjepidevusest töölisklassi ja kõrgklassi omavahelises piltlikus ja mõttelises kontrastis. Režissöör Zvyagintsev ei laota käsitletatavaid teemasid kohe vaatajale ette, vaid võtab aega, et tuua meid tegelastele rohkemal või vähesemal määral lähemale, kasutades selleks pikki, kuid sisuliselt väga kõnekaid kaadreid. Film algab ühe pika kaadriga kortermaja esisest. Kaadris endas on kõigest üks osa korteri rõdust, kaadrit raamistab aga raagus puu, mille oksal kükitab aina häälekamaks muutuv vares. Muutused helis ja pildis tulenevad varahommikusest õhust, hommikusest ärkamisest ja äratuskella saatel tärkavast igapäevasest siginast-saginast nii tänaval, kodus kui ka tööl. Esimesed päikesekiired rõdul viivad vaataja uue päeva valguse sisenemisega korterisse, kus kohe kohe tutvume tegelastega nende isiklikes kindlustes. Zvyagintsev alustab oma kolmandat filmi viisil, mis lahutab publiku kahte leeri - need, kes leiavad, et pikad ja tähelepanu nõudvad staatilised kaadrid kohe alguses tähendavad pikka ja väga aeglast draamat ja need, kes hindavad nähtut terviku mitte esmamulje põhjal. Muidugi on ka see osa, kes neelab ja naudib sarnase režiilise keelega filme hommikust õhtuni. Elena kaadrid ei ole aga kunagi tühjad ja pikad pikaks olemise pärast ja seda on ka kohe tunda ja näha, sest üksainus kaader töötab kui pikk ja paljude kaadritega stseen hommikusest ärkamisest ja unise peaga sagimisest. Élena teeb seda sama, aga ühe kaadriga, pannes seejuures paika nii koha meeleolu kui ka korduvad ja sageli hoiatuslikku tähendust omavad elemendid (vares, kraaksumine), mis hiljem ei mängi küll nii olulist rolli, kuid on siiski olemas ja seetõttu on need vajalikud ja loetavad sümbolid.

Elena visuaalne keel säilitab külma vene realismi (kui midagi sellist üldse eksisteerib) peaaegu igas kaadris. Siinsed karakterid võiksid ka väljaspool fiktsionaalset maailma eksisteerida ja ma usun, et vaatajatele imponeeribki kõige enam tegelaste ja sisu argisus ja olukorra usutavus, sest tegemist inimestega ja elusaatustega, mis on kõikjal meie ümber ja igaüks võib tunda kedagi, kelle elu meenutab kas Elena või tema poja oma. Elena on oma igapäevasesse rutiini jäägitult pühendunud perenaine, kelle poeg on juba ammu pesast lahkunud ja isegi pere soetanud. Elena elukaaslane Vladimir on aga külmalt ja egotsentriliselt kaalutlev ennast väga lugupeetavaks pidav mees, kelle elus on olulisel kohal olnud alati lihane pere ja maise varanduse suurus ja mõjukus. Elena igahommikune rutiin ei ole aga piinav ega temas tühisust tekitav. Ta armastab ja kardab Vladimiri, aga armastus on olnud alati suurem. Nende vahel on omamoodi distants, aga ka sügav lähedus. Nad tunnevad ja mõistavad teineteist väga hästi ja see neid üksteisest eemale viibki. Vladimir tunneb armastust teistmoodi. Ta on mees täis kahetsusest ja valu, kes püüab raha ja teadlikult teisi mõjutusvahendeid omades teisi mõjutades end teistest parema ja tähtsamana tunda. Olgugi, et Vladimir pole kungi olnud perfektne pereisa ega abikaasa, aga sellegipoolest tunneb end kõrgemal positsioonil. Loo konflikt kui selline on tegelikult juba kaua aega mehe ja naise vahel hõõgunud, kuid süttib alles nüüd kui naine avastab, et pojapoeg ei saa oma eluga edasi minna kui ei saa piisavalt raha, et minna ülikooli. Mõlemad - nii Elena kui ka Vladimir - armastavad oma võsukesi, aga kummagi armastus on erinev. Vladimir põlgab ja vihkab ja alles siis armastab. Elena armastab kogu aeg, mistõttu on pimestatud poja suutmatusest end kokku võtta ja oma peret toita. Suur osa filmi sõnumist räägib jäägitust armastusest, mis võib viia nii hukule kui ka õnnele. Elena on aga film, mis ei räägi õnnest, vaid pidevast kaitsepositsioonist, kas siis tütre või siis poja suhtes. Kusjuures isa teab, et tütar pole kunagi olnud see, kes ta tahtis, et ta oleks, aga ema seda oma poja suhtes ei arvesta. Ta võtab teda kui oma poega - igavest last, kelle eest peab hoolitsema. Ta küll näeb tema vigu, kuid otsustab neid ise lappida või siis üldse ignoneerida, kuid ebaõnnestunult ja leppida tõdemusega, et mina olen ju pojakese jaoks olemas.

Film on täis väga palju erinevaid poolusi ja kontraste. Väga hoolikas struktrueering loob kohe kindlapiirilise rütmi eri peatükkide vahele. Olemas on kõik kohustuslikud elemendid nagu rikkus ja vaesus, vanadus ja noorus, elu ja surm, õiged ja valed valikud, kuigi piir õigete ja valede valikute vahel hägustub Elenas isegi surma palge ees. Tead, et ta tegi valesti, kuid mõtled, kas sina oleksid üldse antud olukorras teisiti käitunud. Lööd pilgu häbiga maha ja mõistad kuivõrd sügavale ja milliste kihtide alla võib üks film tungida. Sellise ulatusega ja selliste küsimustega filme on küll palju, aga vaid vähesed suudavad endiselt iga visuaalse ja sisulise aspekti võrra anda loole kogu aeg midagi juurde. Nagu ka nimitegelase Elena hommikune rutiin kodu ja toidu ette valmistamises mehe ja oma päevatoimetuste jaoks on ka filmis kindel rütm, mida hakatakse lammutama sama järjekindlalt nagu mõistmist, et poja pere olukorra päästmiseks vastu võetud otsus mõjutab Elenat kogu ülejäänud elu ja seda nii hirmsa teoga kaasnenud hingepiinade kui ka sellega kaasnenud kasufaktori olematuseks muutumise suhtes.

Üks vägagi selgepiiriline tunnus peitubki režiilises ja sisulises rutiinsuses. Pidevalt korratavad hommikused asjatoimetused on vaid algus. Elena käib pojale toetust pakkumas, kuid samas on näha tema ümber, et poeg ise on juba alla andnud ja tema vanem poeg on minemas sama teed. Elenas on endiselt lootus, et raha parandab kõik sissekujunenud müüdid vaesusest ja suutmatusest olla midagi enamat väikesesse korterisse pakitud perekonnast, kus perepea ei taha ja ei suuda ja kus pereema on võtnud sellist elu kui paratamatust. Elena pojapoeg kasvab keskkonnas, mis teeb temast isasuguse elupõletaja, millel on omakorda väga kurvad tagajärjed. Elena on lootusrikkas, toetab poega ja ei mõista miks Vladimir teda selle juures kuidagi ei aita. Elena ise on pärit samasugusest taustast, mistõttu on tema empaatia poja suhtes ainult kasvav. Vladimir on aga teine poolus. Tal on kogu aeg olnud raha ja see on talle avanud kõik teed. Ainult üks tee jäi tema jaoks suletuks - kasvatada tütrest eeskujulik ja isa soove täitev naine, mistõttu põlgab ta tütart, kuid samas kaitseb ja armastab teda. Vladimir väärtustab ennast kui kedagi väga erilist, ta on maja peremees ja nii teda koheldaksegi. Ta on sellega harjunud. Kaks erinevate seisukohtadega poolust, millel on sama omadus - jäägitu ja pimestav armastus võsukeste vastu, kuid põlgus nende suhtes, kes julgevad võsukesi maha teha. Kaitsereaktsioon? Kumbki ei salli teise armastatud last, vaid kaitseb ainult enda oma, mis on ka loomulik. Kontrastid ilmnevad juba Elena külaskäigul poja juurde - esinduslikust korterist töölisklassi kortermajade hoiatavate varjude alla. Teel kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus, on täis eelmainitud korduvaid elemente, justkui hoiatus, et rutiinsed tegevused ja omavahelised jagelemised saavad varsti läbi. Miks hoiatus? Mis hinnaga saavutatakse armastatule ostetud õnn ja hingerahu? Sissekujunenud müüdid võtavad võimust ja uus õnn ja hingerahu kujunevad omaenda võimetuse pärast võtta vastumeetmeid ja end muuta endiseks rutiiniks ja allakäiguks. Kui anda mutile uus koht kaevamiseks, jääb ta ikka oma arusaamadele truuks. Mutt jääb ikka mutiks ja kaevab end aina sügavamate kihtide alla aina edasi.

Filmis on vaid valitud hetked rõhutatud muusikaga. Elurõõmsast aina hoiatavamaks muutuv muusika saadab Elena ja Vladimiri karaktereid defineerivaid igapäevaseid ja harjumuspäraseid toimetusi. Muusika omandab dramaatilise vormingu veel viimases vaatuses ja paneb punkti ka tervele loole, tehes seda sama täpselt ja mõjusalt kui mitmes stseenis Elena koduteleviisorist kostuvad mängusaate kommentaarid, milledes on küll palju olulisi nupukesi, aga vorsti välimuse ja maitse hindamise võistluse kommentaarid olid pereliikmete vahelise konflikti kirjeldamiseks lihtsalt võrratud. "Sellise välimusega ja täiesti tundmatu maitsega vorsti moodi asja ei ostaks mina küll elu sees", ütleb keegi asjatundja ja seda tehes kirjeldab nii Elena dilemmat kui ka otsust poja pere iga hinna eest aidata. Kas hind oli seda väärt? Kas ohverdus saab tasutud? Kas kõik laabub Elena poja pere jaoks või ei toimu mingeid muutusi ja vorst jääb ikka vorstiks?Raha või armastus? Raha on ajutine mõjutaja, armastus igavene. Lollus piiritu. Loo traagika peitub aga sisu käima lükkavates ja edasiviivates valikutes, millest üks on nii suur mõjutaja, et kui valik osutub valeks on traagika seda suurem.

Zvyagintsev liigub oma tegelastega samas rütmis ja toob visuaalselt järsud muutused sisse alles pärats valiku teinud tegelaste elusaatuste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rõhutamiseks. Zvyagintsev ei anna vastuseid, ta näitab paratamatust, armastust ja kõikemuutvaid valikuid. 9/10

The Ward

2011-08-16T16:56:00.000+03:00

John Carpenteri viimane film Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.

The Ward aga näitas kuivõrd madalale võib kunagise suurmeistri karjäär langeda ja ma ei ütle seda lihtsalt pimedast pettumuselainest, vaid kui fakti, sest film ei erine tõesti palju igal aastal ilmuvatest lihtlabastest hirmutajast. See, mis tegi temast kuulsuse, on alles, stiil on jätkuvalt hea, aga õuduse ja sisu suhtes on läinud midagi väga valesti. Carpenter suudab ikka ja jälle ekraanile manada ideaalse õudusfilmi atmosfääri ning tema režii on oma staatilisuses muljetavaldav, kuid kõik muu, mis annab õudusfilmile elujõu, seda kohe kindlasti ei ole. Mõnes mõttes sarnaneb The Ward Scorsese fantastilise Shutter Islandiga, kus iga kaader on kunstiteos ja midagi pole juhusikku. The Wardis on aga iga uus sisuline pööre pastakast imetud ja igasugused seosed mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on olematud. Vaataja ei suuda mitte millegi põhjal kaasa mõelda, mistõttu jääbki ainult lihtne ja vägagi selge arendus hävitava lõpplahenduse poole, mida on võimalik tajuda kohe kui peategelane siseneb hullumajja.
Mitte miski ei mõju filmi juures tervikuna, osana millegist suuremast. Tegelased mõjuvad eraldiseisvate osadena, mis ei tööta loo kasuks. Liiga palju või siis mõningal juhul liiga vähe öeldakse sisu kohta väga varakult ära, mis omakorda tagab üle poole filmi kestva kannatuse, et millal lõpuks juhtub see, mis oli selge juba esimesest veerandist. Õudus kui selline on peaaegu olematu. Peaaegu, sest Carpenteril on säilunud oskus luua ideaalset keskkonda. Iga kord kui kaader algab pimeda koridoriga on selge, et nüüd tuleb uus stseen vaimuga. Iga kord kui kaamera liigub tegelase selja taha on teada, et tema selja taga on vaest kummitatavat peaaegu puudutamas nimetu õudus. Iga kord kui toimub ettevalmistus õuduseks võib kõlarite volüümi maha keerata, sest hirmus pole mitte kõdunev nägu akna taga, vaid tema tulekuga kaasnev müra. Tegelased kõnnivad hirmunult mööda koridore ringi ja tervitavad pimedust oma malbe naisehäälega. Aegamisi lahtub igasugune ootusärevus ja teadmatus loo arengu suhtes, kuni igasugune huvi asendub tüütu arusaamaga loo jutustamisest ja pinge tekitamisest. Näitlejad ei aita ka mitte kuidagi kaasa. Igaüks kordab seda, mida me juba ammu teame ja taandub vaikselt kui ekraaniaeg hakkab läbi saama. Amber Heard (Drive Angry, All the Boys Love Mandy Lane) on küll ilus ja omab ka teatavat karismat, aga The Wardis on ta kogu aeg hirmunud ja segaduses.
Filmile annab surmava löögi aga lõpupüant, mis on küll sarnane näiteks The Triangle`ile ja Shutter Islandile, aga erinevalt neist ei toeta The Wardi juures pealtnäha mitte miski seda, mis on varuks veel lõpus. Ja see pole kõik. Ühest pöördest ei piisa. Viimase kaadriga ilmub ka teine ja veelgi jubedam pööre. Viimane niivõrd drastiliselt filmi pooleks jagav thriller oli Jodie Fosteri Flightplan, kus ehitati esimene pool filmist üles ühes stiilis, kuid teine pool tutvustas juba uut. Vaatajat lollitati kahe erineva filmi kokku sidumisega, mistõttu polnud võimalik ette aimata või siis tegelasi võimalikult palju tundma õppides aru saada, milles peitub filmi tegelik olemus. The Wardi hullumaja on liiga puhas ja armas, et olla tõsine haigla. Seda esimest korda märgates tundub, et tegijad pole kunagi üheski hullumajas käinud. Siis aga mõistad, et patsientidel ja vaimul on hoopis teine tähendus, mis aga ei selgita kõige olulisemat - miks ei toeta eelnev mitte kuidagi peale paari tegelase repliigi seda, mis on tulemas? Praegu mõjub lõpp kui klaver põõsas ehk midagi ettenägematut ja arusaamatut. Ütlen ausalt, et Carpenteri õudus asendus kiiresti halenaljaka vaatepildiga kui nö. vaim ründas patsiente. Kuidas ta seda tegi? Kägistas ja loopis neid nagu kaltsunukke ning kõndis ringi nagu juhuslik Comic-Coni cosplay kostüümis fänn. Kohati meenus Scary Movie 3-e poolt naljanumbriks muudetud The Ringi ikooniliselt videolindilt ilmuv vaim, kes tatsas komöödiale kohasel veidralt ringi ja kägistas ning peksis oma ohvreid. Kui tekivad juba sellised seosed ja õudus asendub komöödiaga, siis peab olema midagi valesti. 4/10

Hesher

2011-08-15T22:47:00.000+03:00

Hesher lahterdub peaaegu ideaalselt leinast ülesaamise filmide hulka, mis näitavad ühe isiku või kogu pere murtud rutiini pärast lähedase surma. Igapäevase valusa rutiini lööb segamini aga võõrkeha, milleks võib olla uus tegelane või isegi mõni loomake. Tänu jumalale, et Hesher polnud armas väike kutsikas. Antud juhul on võõrkehaks kanepit suitsetav ja oma hügieeni suhtes hoolimatult käituv Joseph Gordon Levitti mängitud Metallicat nautiv, pealtnäha oma isiklike probleemide küüsis vaevlev või neid siis välja elav hoolimatu ja ettearvamatu Hesher, kelle ainuke püha eesmärk on filmi arenedes aidata perekond välja neid laastavast leinast. Kas Hesher eksisteeris ka reaalse tegelasena või oli ta olemas ainult leinava pere jaoks? Seda küsimust lahkab stsenarist ja režissöör Spencer Susser umbes täpselt nii nagu seda on tehtud kogu aeg. Tutvustatakse täiesti uut tegelast, kelle põhjus pere keskel olemiseks jääb segaseks, kuid loo eri arengufaasidest läbi käies on lihtne mõista, et ta on ja ei ole ka. Ta on kõike seda, mida perekond hetkel ei ole. Ta väljendab kõiki neid tundeid, mida üks murtud pereisa ja väike poiss ei suuda.

Susser läheneb asjale natuke teistmoodi, tuues Hesheri sisse täiesti uskumatu tegelasena ja üllatusi täis süžeekäiguna, kelle pealispind on niivõrd erinev, et koondab igasuguse tähelepanu ainult temale. Susser ei näita teda kui juhuslikult sisse sadanud kummalist liiminuusutajat vaid kui loole olulist osa ja seda kohe nii, et muusikaline taust ja montaaž annavad sellest kohe ka märku. Peategelase rollis olev poiss, kelle isa veedab aega diivanil musta masenduse äärealadel viibides, tunneb, et on üksinda ja suutmatus leppida ema surmaga sunnib teda kinni hoidma viimasest õnnelikust mälestusest emast, milleks autoõnnetuses viga saanud auto, mida poiss jälitab romulasse, kust üritab seda välja osta. Hesher astub kaadrisse täiesti ootamatult ja ilma igasuguse sissejuhatuseta haarab ta poisist kinni ja seda nii füüsilises kui ka tähenduslikus võtmes. Alates esimesest kohtumisest ei jäta Hesher poissi enam rahule vaid üritab teda justkui aidata, aga tehes seda läbi Hesherile omase käitumise ja mõttemaailma, mis mõjub kõige muu kui abina. Režissöör pole hakanud peitma mõtet, miks Hesher seal on ja mis on ta eesmärk. Ta paneb tema eesmärgi kohe paika ja siis arendab lugu koos Hesheriga edasi. Klassikaline näide kohutava elamuse osaks saanute stressi kujutamise kohta filmis on juba see, et Hesher ei ole üheski kaadris üksi. Ta on alati poisi, pereisa või vanaema vaateväljas. Kordagi ei näe me teda üksi tegutsemas. See annabki talle omaduse, mis annab mõista, et teda pole olemas ja et ta on ainult antud tegelaste või siis tegelase fantaasia vili, kui nii võib öelda. Tegelikult on ta lihtsalt kõndiv tunneteväljendus ja seespoolt väljapoole keev viha, mida saab näidata ainult tema, aga mida ei suuda masenduses perekond.
Me ei taju kordagi mitte ühtegi kaadrit läbi Hesheri perspektiivi, sest tal on see juba olemas, tema vaatenurk on juba esindatud, aga meie seda kohe ei tea, vaid märkame aegamisi ja siis lööme endamisi käed kokku ja nohistame, et vaata kui leidlik - Hesherit näemegi läbi leinava poisi perspektiivi, sest ta on seal ainult nende tegelaste pärast ja poiss on ju filmi peategelane. Tegelikult ei heida ma filmile midagi ette. Võtta taoline üsna palju kasutust leidnud lähenemine ja teha seda Hollywoodi parimate karakternäitlejatega on üks asi, aga kõik see ka tööle panna on teine asi ja Susseril õnnestus teha seda oma debüütfilmiga. Leina ei ole kerge ekraanile tuua. Näiteks Nicole Kidmani taas ekraanile toonud Rabbit Hole tegi seda tavapärasel tuntud viisil, kuid siiski oli film meeldiv emotsionaalne rännak lähedase kaotanud pere keskel. Hesheri suutlikkus tuua ehe lein ja kurbus ekraanile ei ole küll imetabane, aga siiski mõjukas, sest külmaks ei jäta ja võimaluse korral paneb korraks ka sees kripeldama. Mitte kauaks, aga natukeseks ja sellest piisab. Joseph Gordon-Levitt roll Hesherina, Natalie Portman üksiku naisena, Rainn Wilson leinast muserdunud isana ja Devin Brochu poisina moodustavad väga tugevast ekraanikeemiast läbi nõrgunud kogumi, mille mõjusfääri laiendab veelgi filmi naturalistlik ja vägagi liikuv kaameratöö.
Probleemiks osutub aga see, et osa filmist sisaldab kõike seda, mida vaataja juba ammu teab. Iseendas vaimujõu leidmise mõtet on püütud osavalt ja suures osas õnnestunult varjata Hesheri karakteriga, kes haarab tähelepanu ja ei lase kordagi oma mõtetega üksi olla, sest muidu kargaksid pähe loomulikud ja täiesti loogilised mõttekäigud, mis alandaksid mõnevõrra filmielamust, aga ei tasu muretseda. Niikaua, kuni fookus on Hesheril ja kõlaritest kostub Metallica, ei pea muretsema. Las Hesher muretseb teie eest. 8/10

Karigurashi no Arietti

2011-08-15T22:45:00.000+03:00

The Borrower Arrietty on Studio Ghibli eelmise aasta ainuke täispikk animefilm. Ei oska öelda, kas debüütfilmi teinud Hiromasa Yonebayashil t oodati seetõttu imet ja ülemaailmset tuntust, aga teada on see, et Arrietty on täieõiguslik Ghibli film. Need, kes ootasid Goro Miyazaki Tales from Earthsea sarnast ebalevat lugu ja varieeruva kvaliteediga animatsiooni peavad pettuma. Arrietty on film täis pimestavat ilu ja lapsepõlve meenutavat soojust, milletaolist suudab luua ainult Ghibli. Arrietty ei jõua küll Miyazaki parimate tööde tasemeni, kuid see ei vähenda filmi väärtust karvavõrdki. Olgugi, et filmis leidub mõni üleliigne koht või siis pealesunnitult mõjuvaid stseene, aga tervikuna on Arrietty õnnestunud teos, mille miinuspooled ei tohiks segada kellegi filmielamust. Karigurashi no Arrietty põhineb kaudselt Mary Nortoni lasteraamatute seerial The Borrowers, mille põhjal on varem tehtud kaks sarja ja filmi ning lisa on veel tulemas. Inglismaal on raamatuseeria senini populaarne, mistõttu on adaptsioonide rohkus täiesti mõistetav. Ghibli ja eriti Miyazaki filmide juures on põhinemine juba olemasoleval materjalil kujunenud juba tavaks. Näiteks võib tuua Ponyo, Howls Moving Castle, Tales from Earthsea ja tänavu linastuv jaapani mangal põhinev Goro Miyazaki teine film From up on Poppy Hill.

Mary Nortoni romaan on leidnud aga uue tõlgenduse jaapani nägemuse kaudu. Arrietty on noor ja teda ümbritseva maailma ohtudest veel ebateadlik laenaja, kellel pole olnud erinevalt oma perekonnast inimestega halbu kogemusi, mistõtu tunneb ta end inimeste aias seigeldes ja nende maja all elades vabana, aga seda päevani, mil Arrietty suundub isaga oma esimesele laenamisele ja üks inimestest, noor terviserikkega maamajja puhkama tulnud poiss, näeb teda. Nii paneb Arrietty kogu oma perekonna ohtu. Arrietty huvi aga ei rauge ja vaatamata vanemate hoiatustele ja reeglitele kasvab tema sümpaatia just sellesama poisi vastu. Nagu ikka ei püsi kõik ilus kaua tutvus toob omakorda kaasa pettumise inimestes ja reaalse ohu, mis võib lõpetada end niigi üksi ja ainukeste laenajatena tundva perekonna niigi hapra eksistensi. Lugu on klassikaline ja täis ootuspäraseid pöördeid, kuid filmi muudab eriliseks karakterite animatsioon ja väga peene pliiatsijoon, mis tekitab lausa omaette naudingut kui ekraanile ilmub suur plaan Arrietty naiseliku ja plikaliku näoga või siis koleda ja närbunud klassikalise vana majahoidja näoga. Arrietty pole aga ainult Ghibli animaatorite tehnilise võimekuse musternäide. Inimtegelaste ja looduse ühena kujutamise kaudu ilmnevad sisuliselt tähtsad osad, mis ei tööta ainult süžeearengu kasuks, vaid ka mõtte ja sõnumi meeleheaks. Lõppkokkuvõttes ongi Arrietty juures kõige olulisem sõnum, mis on paljude jaoks kindlasti liiga lääge ja suhkrune. Arrietty on klassikaline lugu eneseleidmisest ja elu hindamatusest.
Kui My Neighbour Totoro peitis endas teatavat nukrust ja igatsust, siis Arrietty kordab juba varemtehtut, aga mitte samal kujul. Suur osa loost kulub sissejuhatusele ja tegelaste ekspositsioonile, kuid põhiteema väärtus sellest kahane. Pigem vastupidi. Totoro on Arrietty kõrval ületamatu meistriteos ja seda nii fantaasialt kui ka sisult. Arrietty panustab tuntud elutõdemustele ja igivanadele väärtustele, mida tuleb vahetevahel meelde tuletada. Imeilusa muusika saatel on lausa rõõm näha majatagust aeda kui tõelist paradiisi. Cecile Corberi muusika mõjub vahel küll üleliigsena, sest ei jäta ruumi iseenda mõtete jaoks, aga see on mööduv ja edasine ainult korvab mõningasi möödpanekuid. Arrietty on sisuvaesem kui paljud teised Miyazaki fimid. Võib olla on asi selles, et Miyazaki aitas kirjutada stsenaariumit, aga on vahe kas Myazaki kirjutab ise ja laseb maagial lennata või aitab kirjutada ja annab endast ainult natuke. Arrietty sisuvaesus väljendub siiski ainult võrdlusmomendis teistega. Iseseisva fimina püsib Arrietty kindlalt vee peal. 8/10

Paul

2011-06-18T22:35:00.001+03:00

Seth MacFarlane`i loodud sarjad sarnanevad paljuski loodusõnnetustega. Mõnikord saad pärast katastroofi uuesti alustada ja võtta toimunut naljana või lihtsalt hea huumorina, aga teine kord lendab kõik kallis nii kiiresti vastu taevast, et järele jääb ainult vihkamine ja arusaamatus. Nii iseloomustaksin American Dad`i ja Family Guy`id, aga mitte Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi tandemi Peggi ja Frosti uusimat koostööd Pauli. Kuigi võrrelda saaks küll. On ju nii American Dadis kui ka Paulis hall suure peaga ehk siis inimeste ootustele vastav tulnukas. Mõlemal tulnukal on lühike eesnimi. Nad on vulgaarsed nii käitumiselt kui ka mõtteviisilt, kuigi vahel tekib mõlemal selgusehetk, kus nad ütlevad midagi põhjapanevat või mõtteid tekitavat. Kas Superbadiga noorte südametesse lennanud Greg Mottola vaatas liiga palju MacFarlene saasta piiril tantsisklevat seriaali ja arvas äkitselt, et oleks hea ja originaalne idee teha film tulnukast, kes on kogu aeg elanud meie seas, mistõttu käitub nii nagu inimesed, aga ainult selle vahega, et ta on noh...tulnukas.? Võimalik. Paul pole muidugi MacFarlanega kuidagi seotud ja kui seoseid otsida, siis ainuke otsitav seos ongi hall ropu suuga, kuid hea südamega tulnukas.Mind väga külmaks jätnud Superbadiga oma jälje jätnud Mottola jätkas samas stiilis ja tulemuseks oli eelmisest oluliselt huvitavam Adventureland. Nüüd aga kirjutasid Simon Pegg ja Nick Frost absurdse, kuid küllaltki olulisi sõnumeid täis pikitud stsenaariumi, mis ei võta end nii tõsiselt nagu mõne koha pealt võiks arvata, vaid laseb kenasti liugu eepilistel ulmefilmidel nagu Star Wars ja Close Encounters of the Third Kind ning naerutab peamiselt ropendamise ja sellega seotud vägivalla eksponeerimisega. Üllataval kombel käivad tulnukaga seotud naljade vahelt läbi mitmed põletavad probleemid ja pika aja vältel välja kujunenud värdarusaamad. Film ise aga ei anna võimalust neile mõeldagi, vaid liigub kogu aeg hoogsa ja seeläbi huvi üleval hoidva tempoga edasi. Kummalisel kombel lähenevad Pegg ja Frost omaloodud mõttele väga labaselt, isegi sama naiivselt kui pimedusest valgusesse jõudnud poolpime ja ristiga löödud Ruth ja seda kõigis võimalikes tähendustes. Antud teemaga saaks nii kenasti mängida ilma kõikvõimalike viidete kunagistele suurfilmidele, millesarnaseid pole inimkond võimeline enam tegema. Aga asjale lähenetakse nii, et kohtutakse tulnukaga, kes on täpselt selline nagu kõik inimesed, kui võimed välja arvata. Teema arenedes ei saa me midagi teada tema minevikust ega kultuurist. Seda on võib olla palju nõutud, aga Frost ja Pegg ei ole ju tavalised tegijad. Nemad on Edgar "Shaun of the Dead";"Hot Fuzz";"Scott Pilgrim versus the World" Wrighti lemmiklapsed ja uusi tuuli toonud näitlejad, stsenaristid (Simon Pegg) ja koomikud. Pauli puhul särab mõlema näitlejatöö ja ekraanikeemia, kuid paraku jääb mulje nagu oleks tegu "Shaun of the Deadi" ja "Hot Fuzzi" kolmanda taandarenenud vennaga. Võib olla on asi Mottolas, kes ei ole Edgar Wright ja hea tahte korral oleks Wright teinud Paulist eepilise suvefilmi, millest oleks räägitud ka 5 aasta pärast, aga Paul ununeb juba ühe päeva möödudes.Kuna Briti ja USA komöödial on vahe, siis Pauli puhul on tegemist inglise näitlejatega (põhipaar) USA stiilis komöödiaga, mis naerutab küll palju, aga ka naljadel on vaja tagamõtet ja põhjust. Puhtalt nali nalja ja roppus roppuse pärast komöödia on vananenud valem, kuhu Paul lisab natuke vürtsi nimitegelase tulnukaks olemisega ja ulmelise elemendi kasutamisega, mis tagab, et efektid oleksid korralikud ja põnevad, aga nagu öeldakse - style over substance. Kuna olulisemad teemad visati pärast mainimist kohe kõrvale, siis teen sama ja jätkan Pauli vaatamisväärseks muutvate osistega, milleks on muidugi tulnukas Paul ise ja Peggi ja Frosti võrratu ekraanikeemia, mis pole seekord teab mis mõjukas nagu Hot Fuzzis ja Shaun of the Deadis, kuid siiski mainimisväärt kui filmi üks olulisemaid osi, sest ausalt öeldes ei hiilga Mottola režii ja filmi üldine teostus eri kategooriates küll millegi erilise poolest. Hiilgav on aga see, kuidas anti Paulile usutav ja omapärane välimus ja loodi üllatavalt vingelt kujutatud kosmoselaevad. Vaatajaid naerutab Paul just tänu hallipäisele tulnukale, kellele suhu pandud tekst laseb täpselt märki nii kommentaarides inimsoo kohta kui ka Greame ja Clive arusaamade pihta, mis lõhutakse kildudeks tänu Pauli sarkasmi täis suhtumisele ja maailma sündi näitavale võimele. Kuna piir peerunaljade ja tõelise komöödia vahel on niigi õhuke siis visati sisse hulganisti säravate pärlitena mõjunud momente, kus Paul selgitab, et just tänu temale tunneb maailm tulnukaid just sellisena nagu praegu - kõikvõimalikud sarjad, filmid ja üleüldine imago sündis just tema sulest.
Kuna tema on tulnukas, siis eeldatakse ikka, et teab ta kõike kogu universumist ja selle piiridest või piiramatusest?!? Ulmefilmidele viidatakse küll Star Warsi särke kandes ja sealt tuntud viise lastes, kuid kõige ehedam viide on siiski see, kuidas Paul annab Spielbergile nõu E.T loomise juures. Tundub vinge? Ongi vinge! Oleks ka film tervikuna olnud nii vinge, aga ei. Kord tekkis tunne road moviest, kord aga justkui millegi või kellegi kriitika ja teine kord hoopis peldikuhuumori ja homonaljadega liialdav (ehk pidev kordamine) komöödia, mis ei tunne omaenda võimekuse piire. Nii sündiski mõne silmapaistva hetkega mööda külge kaugele maha libisev suvekomöödia, mis oleks võinud olla midagi väga palju enamat. 6/10

Marebito

2011-06-03T16:25:00.002+03:00

Marebito on Jaapanis üsna kuulasaks saanud Takashi Shimizu neljas film. Tegemist on mehega, kes on osa sellest grupist õudusfilmide režissööridest, kes vastutavad 2000. aasta alguses alanud Jaapani õudusfilmide populariseerimise eest. Tegelikult on Jaapani õuduskino kultuuri läände leviku eest vastutav ka Hideo Nakata, kelle Ring oli Jaapanis meeletult edukas ja millest tegi ka praegu piraadifilmide kuulsuses elav Gore Verbinski eduka USA uustöötluse, mis pani aluse praegu vaibunud Jaapani õudusfilmide remake`ide lainele. Muidugi on neid režissööre veel, kuid Shimizu ja Nakata olid täpselt õigel ajal õiges kohas, mis tagas nende filmide edu nii siseriiklikult kui ka välismaal. Mõlemast filmist on valminud lugematud järjed nii Jaapanis kui ka USA-s. Marebito valmis aga Jaapani ja USA Grudge`i vahepeal. Irooniline on aga tõik, et Grudge`i USA uustöötluse režissööriks oli Shimizu ise. Sama tegi ta ka teise osaga – Jaapani ja USA versioon. Nakata läks teist teed pidi. Selle asemel, et teha oma esimest Ringi filmi uuesti USA publikule, tegi ta Jaapanis filmile teise osa ja alles siis tegi USA uustöötluse teisest osast. Ühesõnaga vastutavad nad mõlemad Jaapanis kiirelt kuulsaks saanud žanri (Yurei, Onryo) eest ja samamoodi võib tänada või sõimata neid, et nad populariseerisid USA-s Jaapani õudusfilmide remake`de laine, millele järgnesid USA enda vanema žanrikino uustöötlused ja nüüd paistab, et populaarseks on saanud Norra ja Rootsi õudusfilmide ja krimithrillerite ümbertöötlemine.Marebito on aga hoopis teist masti film. Olles ühekorraga amatöörliku välimusega ja kentsakas sissekanne õudusfilmižanri, mis niigi juba kubiseb amatöörlikest horrorfilmidest, mis kõik üritavad olla midagi väga erilist, on Marebito suutnud saavutada ideaalse hirmuõhkkonna, mille moodustavad teadmatus, saladuslikus, müstilisus ning reaalsuse ja fantaasia segunemine. Marebito pole aga tavaline õudusfilm, kus ehmatused pesitsevad eeldavalt nurga taga ja on iga hetk valmis peategelast südemepõhjani hirmutama. Marebito on tehnilisest küljest niivõrd ebaveenev, et tõmbab ka kõige suurema õudusfänni koheselt keskkonnast välja, sest ausalt öeldes on lausa võimatu sisse elada filmi, mis on niivõrd pretensioonikas, kuid selle asemel, et näidata end sellisena, on režissöör valinud kummalise tee, kus filmi teostus, stsenaarium ja mõte on sama hägused kui see, et miks selline film üldse tehti.Kui vaadata mööda aga endast lugu pidavast ja paljunäinud filmigurmaani häirivatest asjaoludest ja keskenduda ainiti sisule, selle arengule, peategelasele ja temaga toimuvale, siis võib vähesel määral vaatajale osaks saada huvitav ja omapärane elamus. Senikaua võib aga kiruda ja mõelda, mis toimus Shimizu peas kui ta tegi filmi, mis ei tundugi õige filmina. Marebito on osalt justkui meisterlik hirmuseguse pingelise õhkkonna tekitaja, kuid teisalt hävitab film ise selle, mis teda edasi kannab – pinge ja hirmu. Filmi pinge tekib alguses loost endast, kus ei saa täpselt aru, mis toimub ja miks. See on Jaapani õudusfilmidele ja muudele sealsetele žanrivääratustele üsna omane. Alguses valdab vaatajat segadus toimuva suhtes, kuid siis antakse veel tundmatust tervikust tükke ära nii, et vaataja saab pildi oma peas ise kokku panna. Olgugi, et pilt, mille vaataja ise kokku paneb, ei pruugi üldsegi vastatata filmi omale.Kui segadus ja arusaamatus on möödunud, tekib hirm tundmatu õuduse ees. Peategelane on lukustanud end ekraane täis tuppa ja jälgib ainult videot mehest, kes midagi vaadates või millegi eest põgenedes tappis end metroojaamas. Peategelast ei huvita aga see, et ta ennast tappis, vaid miks ja mille eest põgenedes. Film loob pinge sellega, et me ei tea, mida me peaks kartma, kuid me teame, et varsti saame teada, mis peitub kõige selle taga. Kui aga peategelane astub rajale, mis viib ta aina sügavamale iseendasse, filmis siis allmaatunnelitesse minek ja seal teise maailma avastamine, on pinge teadmatuse koha pealt kadunud, aga säilub tänu veidrale ja üpriski eriskummalisele lähenemisele huvi - ja pingesegune vaade ühe mehe süvenevasse hullumeelsusesse ehk teisest maailmast sealse elaniku viimine oma maailma ja tema uurimine.

Õudusest ei saa Marebito puhul rääkidagi, küll aga pingest, mis tekib juba puhtalt tõigast, et tahame lihtsalt näha, kuhu filmi otsaga välja jõuab, kui üldse. Lõpus näeme, et see kõik oli üksnes metafoorsete kujundite virr-varr peitmaks ilma teistsuguse lähenemiseta täiesti tavalise ja ebameeldivana mõjunud lugu mehest, kes olles oma naisest lahutanud, röövis hullumeelsuse süvenemise käigu (tunnelisse minek) oma tütre, piinas ja näljutas teda ning siis läks temaga tagasi teise maailma (tagasi tunnelisse ehk lõplik laskumine hullusesse, kust pole mehe jaoks enam väljapääsu). Veidrad kujundid, kummaline suhtumine õudusfilmi reeglitesse, pidev teadmatus ja arusaamatus toimuva suhtes, korduvad olukorrad ja laused, ebatraditsiooniline lähenemine filmile (käsikaamera, näiliselt juhuslik kadreering) ja peaaegu filmi hävitav amatöörlik ning raskelt filmi sisse elada laskev stiil tagavad mõtlemisaine kahel tasandil (sisu ja film) ning tekitavad pinge just selle kohta, mida me ei tunne. Pinge koha pealt õnnestunud, õudusfilmiga siiski tegu ei ole, pigem müstiline thriller kui õudus või siis lihtsalt müsteerium. 6/10

West is West

2011-06-03T16:05:00.001+03:00

West is West on traditsioonilisi ja üldinimlike väärtusi lahkav peredraama, mille keskmes võib perekond küll olla, mis aga ei tähenda, et film räägib just neist. Teemad on palju laiemad ja levinumad, mistõttu läheb taolise lähenemisega film peale igat sorti publikule, tagades filmi kuulsuse ja parimaks omalaadseks tituleerimise. Seda muidugi igati õigustatult, sest tehes filmi, mille sõnum on niivõrd humanitaarne ja inimlik, et ka kõige külmema hingega vaatajad hakkavad nutma, näeme, kuidas ja milliste vahenditega mõjutab film vaatajat pöörama pilku põletavale diskrimineerimise ja identiteedi probleemile, mille tõttu paljud ei hinda end kultuurilise tausta järgi sellistena nagu peaksid, vaid püüavad olla keegi teine, keegi lihtsam, keegi massi paremini sulanduv.

Meile tutvustatakse multikultuurset perekonda – isa pakistanlane, ema inglane ja poeg mõlema segu. Kohe pannakse paika kõigile tuttav probleem – poissi kiusatakse koolis selle pärast, et tema on erinev. Vanemad seda ei mõista või ei taha mõista ja nii vihkab poeg koolis käimist iga päevaga üha enam. Miks? Sest ta häbeneb seda, kes ta on, keda ta esindab. Ta ei tea teistmoodi. Poiss ei tunne ennast, oma päritolu ega kultuuri. Ta ei oska ennast hinnata, mistõttu on ta samasuguses segaduses nagu need, kes neist erinevaid kiusavad, sest ega nemadki tea, keda nad sõimusõnadega loobivad. Ühiskond või siis see, mida poiss ühiskonnana mõistab soosib ühtset massi, kus keegi ei paista teiste seast välja, kus kellegi võimed ei ole normaalsest suuremad ja kus kõik on käitumiselt ja mõttemaailmalt sarnased. See pole aga võimalik kultuurilise tausta tõttu. Inglismaal on kogu aeg olnud olulised perekonda süvenenud traditsioonid ja kõik see, mis teeb inglasest inglase. Sama kehtib ka igal pool mujal, isegi Pakistanis, kus ei võeta võõraid hästi vastu ja võõraks võivad muutuda ka need, kes on küll Pakistanis elanud, aga sealt hiljem lahkunud.70ndate lõpp, endise kolooniamaa rahvad, välismaalased neid tagakiusava vähemusega ühiskonnas, juurte otsimine ja nende taasavastamine ja järgmisele põlvkonnale pärandamine. Kõik need teemad, aja kontekstid ja suhtumised ning palju inimlikumad lähenemised nagu enesehinnang ja oma päritolu hindamine kujunevad olulisteks osadeks, mis viivad tegelasi edasi mitte küll otseses mõttes, küll aga palju kaudsemas ja ühiskondlikumas mõistes. Pakistani päritolu pereisa üritab pojale selgeks teha kuivõrd oluline on see, kust sa tuled ja kuivõrd tähtis on endale teadvustada oma kultuuri ja traditsiooni, sest see ongi see, mis eristab rahvaid üksteisest. Globaliseerumine ei tööta küll sellise mõtteviisi kasuks ja paneb noori mõtlema palju laiemalt kui ainult oma rahva ja kultuuri suhtes. Jäägem Eestlasteks, aga saagem eurooplasteks – pidevalt kirjanditeemade ja muude lühiesseede puhul näiteks toodud teema iseloomustab filmi ühte dilemmat paljudest vast kõige paremini.

Perepoeg Sajid ei mõista isa suhtumist. Kuidas ta saakski? Ta on üles kasvanud ja elanud suurema osa oma elust tänapäevastest ja üldlevinud traditsioonidest läbi imbunud modernses ühiskonnas, mis ammutab oma kultuurilist tausta kõikjalt, kus saab ja muudab vastu võetud elemendid enda omaks ja annab need siis edasi kasvavale põlvkonnale. Sajid on ideaalne näide tavalise ja eripäratu inimtüübi poole suunduvast noorukist, kes on küll teistest erinev, aga ei teadvusta seda endale. Samas tuuakse kohe kontrastiks pakistanlasest poepidaja, kes kasutab oma eksootilist päritolu teadlikult, kuid valedel põhjustel. Ta on teadlik om eripärasusest, aga sellega asi piirdubki, sest oma rahva ajaloost ja elust ei tea tea midagi. Ning siis suundutakse ringiga jälle isa juurde, kes esindab elunäinud ja oma päritolust vägagi teadlikku härrat. Isa üritab pojale õpetada seda, mida tema teab loomulikult, aga miski takistab. Isa ei ole kodumaal käinud ligi 30 aastat. Taaskord näide oma kultuurist kaugele triivinud inimesest, kes küll hindab seda, kes ta on, aga elades mujal ja palju erinevamas maailmas, kaovad mälestused sealsetest traditsioonidest, elustiilist, väärtustest ja põhimõtetest, mistõttu on isa sunnitud võtma poja kaasa ja minema teda õpetama Pakistani. Kes keda tegelikult õpetab, on iseküsimus, aga selge on see, et kaks erinevat põlvkonda tutvuvad kas siis esmakordselt või lausa uuesti sellega, mis teeb neist sellised inimesed nagu nad on või sellised nagu nad olla tahaksid.Kui võtta kokku vähegi arenduse ja lõpetuse osaliseks saanud tegelased saamegi kokku filmi põhiteemad – hinda oma juuri; hinda seda, kes oled ja austa seda, kes on ka teised; jää endale kindlaks isegi siis kui kõik su ümber üritavad sinu meelekindlust hävitada; vahel tuleb teha kompromisse teiste hüvanguks, vahel tuleb teiste õnnega arvestada rohkem kui enda omaga ning vahel tuleb aru saada, et hingehaavad ja igatsus õnne järele pole võrdväärsed (neil tuleb teha vahet nagu teeb seda pereisa poolt 30 aastat tagasi maha jäetud naine, kes küll alguses justkui tahab, et tagasi tuleks mees, keda pole tema elus kunagi olnud, kuid hiljem mõistab, et ilma armastuseta pole mõtet koos olla ja keelata mehe inglise naise armastust tema mehe vastu).
West is West on stiililt sama eksootiline ja võõras nagu on inglise proua jaoks elu Pakistanis. Aktsendid, hoiakud, käitumismallid ja väljendid loovad tõese keskkonna, mille saavutamiseks ei peagi pakistanlased ise palju vaeva nägema. Olgugi et filmis ei leidu sobivat pingejaotust iga vaataja jaoks ning sügavalt dramaatiline lähenemine igipõlisele probleemile (kas teha seda, mis on õige või seda, mis on aus) mõjub samuti erinevalt, kas siis eemaletõukavalt või täiesti endasse haaravalt, kuid fakt on see, et kõik muu kõrvale heites, on olulised siiski vaid inimesed ja nende otsused ning otsustega kaasnevad tagajärjed. 7/10

The Silence of the Lambs

2011-06-03T02:13:00.002+03:00

Miks valis kõikide teiste "külastajate" ehk hullumeelsuse ja geniaalsuse piiri avastajate või politseiuurijate seast Dr. Lecter just Clarice`i? Mis muudab tema eriliseks? Me teame, et ta on eriline. Muidu poleks ta peategelane, aga mis muudab ta filmi kontekstis eriliseks Hannibali jaoks, mistõttu valis ta endale mõtteliseks vastaseks, rivaaliks ehk isegi armukeseks? Clarice`i tutvustatakse kui jõulist isiksust, kes ei kohku ühegi takistuse ees. Takistusteks võivad olla nii sisemised hingepiinad kui ka välised piinarikkad mõjud, kuid ta on alati valmis neist üle saama. Hannibal tunnetab seda – ta näeb ta riietusstiili; ta näeb emotsioone kui läheneb Clarice`ile valusal psühholoogilisel teel; ta näeb, et ta võtab löögid vastu ja ta näeb, et ta on valmis kohe samaga vastama. Esimene vestlus Clarice ja Hannibali vahel paneb paika veel arenevat suhet läbiva pinge – mida kumbki tahab ja kas nad saavad selle, mida ihaldavad?Hannibal peab ennast ülevaks inimeseks. Ta peab end kellegiks, kellele kõik vaatavad alt üles ja kui mitte, siis muudab nende elu ainuüksi paariminutilise vestluse jooksul põrguks, mille lõppedes valdab psühholoogilise rünnaku ohvrit hirm ja terror Hannibali ees. Kuid Clarice`i tulekuga ei lähe kõik Hannibali taktikepi mööda ja see üllatab teda. Teda üllatab, et vaatamata osavale naha alla pugemisele on keegi suuteline sellest üle saama ja valmis kohe samaga vastama. Hannibal lüüakse jalust, sest ta ei olnud valmis, ta ei oodanud, et keegi, kes tuleb nii sügavale põrgusse ja olles kuulnud hirmulugusid Hannibalist, on ikka suuteline vastu hakkama ja samaga vastama. Sellepärast Hannibal tema välja valiski. Sellepärast muutiski ta Clarice`i eriliseks ja ei lasknud mitte kedagi peale tema endale ligi.Ta ei võtnud Clarice`i kui mõnda oma uuritavat patsienti, vaid kui inimest, naist, keda saaks igal sammul analüüsida, kellest on midagi õppida. Seepärast nautiski Hannibal nendevahelisi vestlusi ja pinget, mis tekkis siis kui Clarice vajas infot ja vastutasuks pidi rääkima valusaid seiku oma elust. Hannibali tutvustamiseks pole vaja liigseid sõnu. Hannibal ei räägi endast midagi. Seda teevad tema asemel nii Clarice`i ülemus Crawford, Hannibali kinnipidamisasutuse juht Chilton kui ka kõik teised vähegi asjaga seotud. Talle luuakse imago, millest juhinduvalt arvab Clarice, et teab temast kõike, mida teadma peaks. Temast räägitakse kui haruldasest loomast, kes saadi lõpuks kätte. Seda metsikut looma kardavad kõik isegi siis kui ta on puuris, aga seal on ta ka kõige väärtuslikum, et näidata inimestele, milliseid koletisi on maailmas olemas. Hannibal teab, et kõik saabuvad tema juurde mingisuguse eelarvamusega, kuvandiga ja ta kasutab seda ära, lüües nad jalust ja sundides nad põgenema. Isegi vanglas olles mõjub ta inimestele laastavalt.Dr. Lecterit näeme esmakordselt siis kui Clarice läheb temaga kohtuma, olles samal ajal juba teiste hirmjuttudest täiesti teadlik. Lecter seisab kongis teda juba oodates. Clarice`i vaatenurgast näeme, kuidas Hannibal kaadrisse siseneb – vaatajale, otse silma vaadates. Esmapilgul jääb mulje, et tegu on väga intelligentse psühholoogiga, kes on piisavalt nihestunud, et teada, mida on teinud ja miks ta on suletud kongi, kuhu ei paista mitte kunagi päikesevalgus, aga miski tema riietuses, hoiakus, kõnemaneeris ütleb kohe ära, et tegu on inimesega, kes ei kahetse oma tegusid, sest ta on kes ta on ja Hannibal teab täpselt, kes ta on, kuid ühiskond ei saa teda sellisena vastu võtta. Tema silutud juuksed, sirge kehahoiak ja puuriv pilk jätavad temast mulje kui teiste jätiste sekka visatud piinatud geeniusest. Tema suhtumise ja osava manipulatsiooni mõjud tulevad välja hiljem kui oled järele mõelnud, et mis siiski juhtus nii üürikese vestluse ajal.Esimese asjana tervitab Hannibal Clarice`i viisakalt. Ta ei tutvusta ennast. Pole vaja. Clarice tutvustab ennast, kuigi see poleks samuti vajalik. Ja siis küsib Hannibal Clarice`i ametitõendit nagu oleks ta positsioonis, kus tal oleks sellest kasu või kus tal oleks õigus seda küsida, aga ta teeb seda siiski ja tulemus on kohe käes. Ta sai pugeda koheselt Clarice`i naha alla sundides ta talle lähemale tulema ja talle otsa vaatama. Maailma kõige tagaotsitum ja ohtlikum mees vaatab tõtt akadeemiast saabunud rohelise uurijaga. Öeldakse, et silmad on inimhinge peegel. Lecter vaatab talle korraks otsa ja loob endale koheselt psühhoanalüütilise pildi hakkajast akadeemia õpilasest, kes üritab meeste maailmas hakkama saada, kuid keda piinavad minevikuseigad, millest pole ta rääkinud mitte kellegagi. Hannibal käitub ülevalt ja kõiketeadvalt, kuid ta saab vestluse käigus korduvalt vastu näppe. Tema üllatuseks pole Clarice mitte just kõige tavalisem uurija või siis patsient. Esimese raundi ta võidab, kuid teine vestlus pole enam pingeline võitlus, vaid hoopis mõtetevahetus, üksteise analüüsimine eri nurkade alt.Filmi peategelasena on Clarice vahest kõige selgem karakter ja seda just selle info põhjal, mis selgub Hannibaliga vesteldes – elab taas läbi endiselt haavavad mälestused, mille läbi õpime tegelast paremini tundma. Clarice on elus palju kannatanud naine, kes on seetõttu tugev ja paksu nahaga. Nagu meelega vastuvoolu edasi rühkides on ta jõudnud meestekesksesse maailma – FBI. Seal on ta pidanud end tõestama kogu aeg ja pingutused kannavad vilja kui tema ülemus Crawford määrab ta Hannibali küsitlema, Kas ta määrati küsitlust läbi viima, kuna ta on naine või et temas on midagi, mida teistel pole? Alguses on see veel ähmane, kuid hiljem selgub, et ta valiti nii sellepärast, et on naine, aga ka seepärast, et ta on eriline ja seda erilisust õhkub nii tema riietusest, hoiakust, suhtumisest ja käitumisest. Ja jällegi kujundavad Clarice`i karakterit tema ümber olevad inimesed ja teda ümbritsev aura.Clarice`i esitletakse meile jõulisena trenni tehes, kuid see sama jõud ei kao hetkekski, vaid see on temaga siis kui uurib Billi mõrvade tagamaid või kui räägib Hannibaliga, kes teab täpselt, mille poole Clarice püüdleb. Kas või Clarice`i riietus, aktsent ja viis kuidas käitub teiste keskel - kõik annavad mõista end pidevalt enesekindluse poole suruvast naisest, kes ei lase endale peale astuda. Filmi alguses siseneb Clarice`i lifti. Clarice on lühikest kasvu ja nii ta siis seisab pikkade meeste keskel täielikku vastandina. Hiljem hiilib talle ligi Dr. Chilton, kes justkui teaks väga hästi, kes on tema juhitavasse vanglasse sattunud. Kõik tegelased, kellega Clarice lävib, iseloomustavad teda kui teiste eelarvamuste ja hoiakute küüsis olevat naist, kes püüab jääda enesekindlaks ja püsivalt vastupidavaks. Lubades endale ligi ainult väheseid, on lausa hämmastav, et tema saladusi ja hingepuistamisi satub kuulama üksnes Hannibal the Cannibal.Justkui oleks ka Clarice ise kõrgemal kui kõik teised või vähemalt nii ta arvab. Lõpuks leidis temagi väärilise kaaslase, kellega vestlemine pole täis viiteid ega märkusi, vaid hoopis üksteisemõistmist ja isegi usaldust. Usaldust Clarice vajabki. Oma usaldust ei jaga ta mitte kellegagi. Iga tema ilmekast näost väljenduv emotsioon annab mõista, mida ta arvab ja keda mõistab või usaldab. Hannibal on esimene, kes ütleb talle tõe otse näkku, kuid see ei jää vastamata ning Clarice vastab sama äkiliselt. Clarice`i pingetluvus on see, mis äratab Hannibalis huvi. Clarice on muutuste küüsis ja need muutused toob esile Hannibal, kes kisub ta lõhki nagu mõne oma varasema patsiendi, aga mitte füüsilisest vaid puhtpsühholoogiliselt. 10/10

5. JAFF - Oblivion Island

2011-04-21T12:08:00.003+03:00

Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.Unustuste saar ei ole puhastverd anime. Tegemist on arvutiga genereeritud versiooniga animest, mida ilmestab mõjuv kolmemõõtmelisus ning mitme stiili sujuv segamine. Kõik suuremad kaadrid loodusest või Unustatud asjade maast on lahendatud nii, et eesplaanid on animeeritud, kuid tagumised plaanid on loodud hoopis tavapärase pliiatsijoonega. Nii tekib huvitav kooslus 2D ja 3D-st, aga sama ei kehti kiirelt arenevate sündmuste juures. Seiklus õhus, maal ja meres on kokku lõigatud väga sujuvalt, kuid sageli nii kiirelt, et pilk ei jõua järele. Kiirust vähendab tähelepanu detailidele, kuid kokkulaenatud ideedest pungil maailm on kõike muud kui originaalne, rikkalik ja täis omapärast fantaasiat. Samas on juba olemasolevad ideed omandanud huvitavad funktsioonid inimeste maailmast unustatud asju kokku korjavate olendite ühiskonnas. Kui teha oma tegelased inimesesarnaseks, siis tuleks püüda seda teha nii, et neile otsa vaadates ei vaataks meile vastu ebamäärane ja veider kujutis inimesest. Suured plaanid peategelasest Harukast on lausa eemaletõukavad, kuid mitte kogu aeg. Tihtipeale oleneb see puhtalt situatsioonist. Tegevuse käigus näeb näo imitatsioon välja väga algeline, kuid rahulikumates stseenides, kus oluline ongi Harukast välja paiskuv emotsioon, on näojooned loomupärased ja tunded selgelt loetavad.Millega võlub Unustuste saar vaatajat? Üürikeste momentide ja pisitegelastega, kes ilmuvad küll ainult ainult korraks, kuid jäävad siiski meelde. Loomulikult pean silmas kauaks ajaks unustusse vajunud Haruka mängukaru Cotton või siis Kaisu, mis ärkab unustatud asjade maal temasse sisestatud peeglikillu mõjul ellu ja puistab Harukale südant. Haruka ja karu taaskohtumine on üks mesisemaid hetki, aga mesimagus suhtumine ei sega, vaid hoopis haarab kaasa ja lööb hetkega näo naerule, mistõttu ongi tegu ühega nendest filmidest, mille vaatamise käigu ei pane tähelegi, et nägu on pidevalt naerul. Pidevalt korrutatakse filmi sõnumit unustatud kallitest asjadest, mille taasleidmisel meenuvad meenutamistväärt hetked elust. mida lubasime, et ei unusta kunagi. Mõtte ja teemakäsitluse poolest õnnestub film igati. Selged seosed fantaasia ja reaalsuse vahel ei lase olulisel sõnumil kordagi pildilt kaduda.Ärakasutamata võimalusi täis Unustuste saar on hea ajaviide seiklusliku muinasjutu näol. Kohati on film hunnitult ilus ja pildikeele poolest ääretult kaunis, kuid vahetpidamata pidurdab tempot nii lohakas animatsioon kui ka sirgjooneline ja vähe üllatusi pakkuv lugu. 7/10

5. JAFF - One Piece Film: Strong World

2011-04-16T15:11:00.003+03:00

Esimene seanss JAFF-il möödus nii nagu ikka. Enne One Piece`i oli juba kaks filmi linastunud - üks Artises, teine Solarises. Teine seanss möödus Artises alguses veatult. Blu-Ray kvaliteet pole küll see, mis 35 mm-sel, aga siiski vaadatav. Probleemid ilmusid viimase 15 minuti jooksul. Kolm korda kadus pilt eest, aga kõik sai korda ainult loetud sekunidte jooksul. Probleem jäi aga püsima ning pärast Windows Media Centeri ekraanile ilmumist teatati, et lõppu me siiski ei näe ning vaatajad võivad soovi korral pileti teise vastu vahetada või raha tagasi küsida. One Piece: Kindel maailm ehk One Piece Film: Strong World on samanimelisel mangal ja seriaalil põhinev järjekorras kümnes film. Manga sai alguse 14, seriaal 12 ja filmiseeria 11 aastat tagasi. Mõlemad on endiselt elujõulised ja lõppu ei paista kuskilt. Harva kohtab nii pikalt kestnud ja nii paljudele meediumitele üle kandunud seeriat. One Piece`i manga on tehtud siis OVA-ks, seriaaliks, filmideks, videomängudeks, lühijuttudeks ja isegi kaardimängudeks. JAFF-i programmi valiti aga filmiseeria kümnes film. Loogiline oleks arvata, et ega filmist eriti aru ei saa ning suur maailm ja paljud tegelased jäävad võõraks just pika ajaloo pärast, mida ei jõuaks endale enne viimase filmi vaatama minemist selgeks teha ka kõige parema tahtmise juures. Õnneks sellist probleemi pole ja kogu film kulgeb täieliku võhiku jaoks meeldiva tempo ja selgusega. Kümnenda osa stsenaristiks oli seekord manga autor Eiichiro Oda isiklikult ja ilmselt seetõttu ongi JAFF-il linastuv film vaatamata kirjule ja paljude tegelastega maailmale kergesti jälgitav ja üleüldiset väga vinge meelelahutus.One Piece algab intrigeerivalt. Tohutu õhus triiviv saar, mis kannab laeva otstarvet, piirab väiksemaid vees olevaid laevu. Nii algab sissejuhatus, mille käigus tuleb välja, et kurikuulus piraat Shiki on naasnud, et maailmale kätte maksta. Shiki tõstab laevad õhku ja hävitab need üheainsa löögiga. Samal ajal näeme põhitegelast Luffyt ühel hõljuval saarel koletisega võitlemas ning üsna pea tutvustatakse samamoodi kõiki filmi tegelasi. Tegelasi liidab üheks fakt, et alles olid nad üks meeskond, kuid Shiki tõttu sattusid nad üksteisest lahku. Filmi kestel saavad tegelased ühel või teisel viisil taas kokku ning ühendavad jõud, et alistada mõjuvõimas piraat Shiki, kes on muutnud kõik saare loomad mitu evolutsiooni taset kõrgemal olevateks monstrumiteks ja neid üsna koomilise ja vahel üsna vinge joonistusstiiliga koletisi näeb filmis kohe väga palju. Vaatamata One Piece`i lihtsale loole, kiirelt arenevale ja vähe kõrvalekaldumisi tegevale stsenaariumile, meeldejäävatele ja omanäolistele karakteritele, sageli muiet esilekutsuva võitlustehnika demonstreerimisele ja võitluste visuaalsele väljanägemisele panustamisele pole One Piece laadne anime minu maitse. Suureks puhutud võitlused on küll vägevad, aga joonistusstiiil ja sellelaadse anime olemus on see, mis mind külmaks jätab. Anime puhul soovin midagi tõsiseltvõetavamat ja täpsema pliiatsijoonega. Muidugi on sellise stiili hulgas palju pärleid, aga One Piece on minu jaoks umbes nagu laupäevahommikune kerge meelelahutus, mille käigus ei pea kaasa mõtlema, piisab ainult visuaali jälgimisest. 5/10

JAFF 2011

2011-03-18T00:20:00.001+02:00

Tänavune Jaapani animatsiooni filmifestival ehk JAFF on kohe ukse taga ja ongi viimane tutvuda viiendat korda toimuva festivali seekordse programmiga. 4. JAFF oli meeldejääv elamus just programmi poolest ja vaadates uut nimekirja filmidest, siis leidub sealt igaühele midagi. Seekord on festivalil minule vähem tuttavaid nimesid, mistõttu pean uurima, mida tasub vaadata, aga eks teadmatus on filmide vaatamise juures üks olulisemaid kohti, kus võib sattuda väga heade üllatuste peale. Tuttavate nimede seas on näiteks mangal põhinev King of Thorn. Algmaterjaliga olen natuke tutvunud, ei tundunud kõige originaalsem, aga filmi vaataks ikka. Esimest korda nimekirja läbi vaadates tabas mind aasta suurim üllatus, milleks on muidugi kauaoodatud Studio Ghibli poolt toodetud The Borrower Arriety, millele lõi muusika Cecile Corbel ja mida olen vahelduva eduga kuulanud ja nautinud. The Borrower Arriety on Studio Ghibli animaatori Hiromasa Yonebayashi debüütfilm, mis ilmus Jaapanis juba eelmise aasta juulis ja nüüd on ka meil võimalus saada osa Ghibili noorima režissööri andekusest. Projektile lisab vürtsi juurde veel vanameister Hayao Myazaki osalus filmi stsenaristi ja vaimse jõuna.Meeldivaks üllatuseks ja kindlasti paljude fännide rõõmuks näeb seekordsel festivalil taas Mamoru Hosoda The Girl Who Leapt Through Timei ja Summer Warsi. Põhjus, miks The Girl Who Leapt Through Time`i uuesti näidatakse, peitub selles, et linastub ka anime filmiversioon Time Traveller. Huvitav tundub ka Space Battleship Yamato ja Space Battleship Yamato: Resurrection. Samanimelise anime seriaali põhjal valmis eelmisel aastal ka filmiversioon, mida vähemalt esialgsetel andmetel programmis ei ole.Filmifestivali raames on ka eriprogramm, mis pühendub varalahkunud Satoshi Koni`ile ehk näitamisele tulevad Millennium Actress, Paprika, Memories ja Perfect Blue.
Kodulehekülje järgi peaks nimekiri veel täienema. Praegusega võib jääda rahule.

Battle: Los Angeles

2011-03-16T22:45:00.003+02:00

Jonathan Liebesmani Battle: Los Angeles on hea näide promotöö põrumisest, sest kuidas veel nimetada seda, et trailerid ja muu viral materjalid viitasid filmile kui kaudselt reaalsete sündmustega seotud sisukale sissekandele ulmežanris. Antud juhul on filmi promo parem kui promotav ise, millest on väga kahju, sest oskus hallata nii suurt projekti on kiiduväärt, aga miks ei suudetud siis efektisaju sisse mahutada ka enam-vähem viisakat lugu või siis paar-kolm head dialoogi? Selle asemel koosnevad dialoogid üldiselt ergutuskõnedest ja juba klišeedeks kujunenud lausetest. Loo kui sellise suhtes pretensioone ei ole. Probleemid tekivad aga siis kui meile tutvustatakse tegelasi, näeme sisu arengut ja mõistame, et militaristlik lähenemine invasioonile on filmi üks parimaid külgi, sest stsenaarium mõjub pigem piinlikku katsega promoda USA sõjalist kohaolu selle asemel et olla üks olulisemaid osi filmi ülesehituses. Ridley Scotti Black Hawk Down tulnukatega, Neill Blomkampi District 9 tüüpi visuaalid, Emmerichi Independence Day ilma idiootsusteta, Saving Private Ryani eepilise sissejuhatuse või Paul Greengrassi Bourne filmide stiilis hand-held kaamera - filmid, mis iseloomustavad üllatavalt vähe originaalseid ideid sisaldavat lahingumöllu LA tänavatel.Tavapäraste õudusfilmidega filmimaailma sisenenud, kuid sellegipoolest viisakat tööd teinud Liebesman on rebinud tulnukate invasiooni kõige algelisemale tasemele ehk mida teevad sõdurid siis kui toimub laiaulatuslik rünnak kogu maailma pihta ja kus keegi ei tea täpselt, mida võõrväed tahavad, aga teatakse ainult üht - nad ei ole sõbralikud. The Generals Daughteri stsenarist ei viida aega tegelaste tutvustamisega ega loo arendamisega, vaid alustab sõjategevusega juba algustiitrite taustal, kus on näha teleülekandeid paanikas inimestest ning tohutust hävingust, kuigi tõesti veel mitte samal skaalal kui veerand tundi hiljem. Kogu film seisab muidugi ühel logiseval talal, milleks on punktist A punkti B jõudmine. Vahepeal saab meile osaks võimas helide, visuaalide, operaatoritöö, montaaži ja tempo vaatemäng, mille vaatemängulisust hävitab järjekindlalt lausa kohutav dialoog, mis ei koosne muust kui ergutuskõnedest meeskonna ja riigi päästmiseks. Nagu vaataks USA sõjaväe värbamiskontori promovideot. Battle: LA probleemid ei seisne selles, et tegu on suvele sissejuhatust vormiva blockbusteriga. Seda on see niikuinii. Probleemid algavad kui tegelased suu lahti teevad ja järsku tunned end nagu Neo, kes on ühel hetkel vinges Matrixis, aga teisel kõledas ja üksluises reaalsuses.Liebesman teadis seda ja ilmselt seepärast ongi film niivõrd intensiivne, mistõttu ei jätku aega ega huvi pühendada ennast veel karakteritele, keda tegelikult ei ole ja sisule, mis koosneb ühemõttelistest lausetest ja hingekriipivalt pealekäivast propagandast. Sõdurid päästavad ennastohverdavalt tsiviile, sõdurite meeskonnavaim ületab kõik takistused, sõdurid ohverdavad end, et nende kamraadid pääseksid, haavatud ja relvastatud sõdur hoiab süles väikest last, Mehhiko piiriprobleem lahendub sellega, et mehhiklane astub sõdurite kaitseks välja ja sureb seda tehes, riigi kaitsmise nimel antakse endast kõik - need on ainult mõned näited, kuidas isegi tulnukate invasiooni kujutavasse ulmekasse libistatakse sisse päevapoliitikat. Kiire montaaž, vahel väga ilusaid staatilisi kaadreid pakkuv operaatoritöö, enamjaolt kiirelt liikuv ja karmi realismi tekitav kaamera on väärt aplausi. Sageli on montaaž aga liiga kiire ning kaamera liiga liikuv. Seetõttu tekib paratamatu küsimus erinevate efektsete stseenide kohta - miks üldse tulnukate rünnaku kujutamisega vaeva näha kui kõik möödub nii kiiresti? Sõdurite perspektiivi kasutamine on tore ja üldse uudne, aga puhas realismi taotlemine pole alati see kõige parem viis sõja kujutamisel, eriti kui tegu on ulmefilmiga.
Kui jätta kõrvale visuaalide eelistamine loole, pidevad meenutused USA võimekusest ja silmi pööritama panevad dialoogid, hiilgab Battle: LA absoluutselt igal võimalikul tehnilisel tasandil. Tegelased paisatakse kohe lahingu keskele, neile ei anta toimuva kohta infot. Neil on ainult see, mida nad kuulevad teistelt sõduritelt ja mille peale nad tulevad ise. Sõdurid liiguvad pidevalt tule all olles mööda tänavaid, majast majja, et päästa tsiviilid ja lahkuda piirkonnast enne kui pool linna tehakse sõjaväe poolt tulnukate vägede hävitamiseks maatasa, kuigi õnneks ei lähe kõik nii nagu plaanitakse. Näotu vaenlane on oodatust tugevam, nende relvad on palju arenenumad, kuigi invasioonitaktika ei erine palju inimeste omast. Küsimuste õhku rippuma jätmine on kahe otsaga asi - ühelt poolt ei peagi kõike lahti seletama ja seda film teebki. Vaataja on sama segaduses nagu sõdurid. Kordagi ei näidata kõrgeid kindraleid vasturünnakuid plaaneerimas. Kui tavaliselt on sõdurid näota mass, mis üritab iga hinna eest hävitada koletist (Cloverfield) või tulnukorganisme (Monsters), siis nüüd on põhitegelasteks samalaadsetes ulmefilmides tundmatuks jäävad merejalaväelased. Sõdurite tutvustamise peale kuluv aeg on küll lühike ja tegelikult ei anta mitte kordagi võimalustki tutvuda nende sisemaailmaga, aga siiski on see huvitav lähenemine, kuigi mitte hästi läbi mõeldud. Võib olla ongi see parem kui kuulata veel rohkem patriootlikkusest läbi imbunud juttu eneseohverdusest suurema eesmärgi nimel.Plusspoolteks on hea lugu, tulnukate olemuse ja kavatsuste kohta mõtlemisruumi jätmine ja sõda võõrvägedega, mis on aga nii fantastiline, et vaataks kinos uuesti. Tohutult intensiivse sõja kujutamise ja invasioonile uue perspektiivi andmise eest väärib film aplausi. Miinuspoolteks on aga kahjuks kõik see, mida tavaliselt kujutab endast suve popkornikino. 6/10

Flipped

2011-03-13T15:31:00.001+02:00

Kes ei teaks coming of age, rännaku, lapseliku süütuse kaotamise ja üksteise tundma õppimise filmi Stand by Me? Öeldakse, et sa ei tunne kaaslast enne kui oled temaga koos rännanud, läbi elanud raskeid olusid ja sattunud isegi surmaohtu. Just seepärast on Stand by Me oluline, kuna käsitleb teemat, millega saab seostada end peaaegu et iga vaataja. Rob Reinerilt ilmus eelmisel aastal Stand by Me`le üsna sarnase teemaga samuti ra amatul põhinev noorusaja rõõmudest pajatav Flipped. Tegu on filmiga, millesarnast nüüdisajal väga tihti ei kohta. Seetõttu on rõõm näha, et ka nüüd, kus tehniline tase on viinud filmid juba teab mis kõrgustesse, ilmub nii mõnigi film, mis oma 50 - 60ndate stiilis välimusega on justkui meenutus nüüdisaja lastele, et ka siis osati teha filme ja polnud vaja kõrgtehnoloogiat, et manada ekraanile näitlejad ja vajalik kogus draamat. Flipped ei ole aga lugu üksteise tundma õppimisest, vaid kaevub noorusaja näiliselt lihtsatesse probleemidesse, aga see, kes neid probleeme läbi elab, ei oska nendega toime tulla ja nii võivadki esialgu lihtsad probleemid muutuda ajapikku lausa perekondade vaheliste konfliktide tekitajateks.Filmi peategelasteks on noorukesed Bryce ja Julie, kelle rolle valiti täitma sümpaatsed lapsnäitlejad Callan McAuliffe ja Madeline Carroll. Sisu hargneb lahti armsas äärelinnas, kuhu on äsja kolinud seal teise klassi astuv Bryce, kellega sobitab juhuse tahtel tutvust vastasmajas elav uudishimulik ja põikpäine Julle. See on armastus esimesest silmapilgust, aga probleemiks on see, et armastus on ainult ühepoolne, Julie poolne. Nii algab Bryce`i jaoks tõeline kannatuste rada. Igal võimalikul hetkel otsib temaga seltsi Julie Baker, kuid Bryce ei suuda, ei oska ja ei tahagi samaga vastata. Proovides Juliele mõista anda, et ta käiks närvidele ka siis kui ta tema lähedust naudiks, läheb Bryce välja kooli kõige populaarsema tüdrukuga, mis lõpeb pikemas perspektiivis halvasti, sest Julie nö. saboteerib nende kahe vahelist suhet eesmärgiga hoida Bryce`i ainult enda jaoks. Aastad mööduvad. Bryce ei huvitu endiselt tüdrukust nii nagu too sooviks, kuid tehes talle mõtlematult haiget ja olles temaga pidevalt koos mõistab Bryce, et tüdruk on talle kogu aeg meeldinud. Nagu ikka saabub mõistmine alles siis kui tüdrukul on Bryce`i halbade väljaütlemiste, solvamiste ja halvast käitumisest küllalt saanud ja nüüd tuleb Bryce`il Julie südame võitmiseks vaeva näha. Pealtnäha tavaline noortefilm, kuid Reineri režii, stsenaarium ja produktsioon on kahtlemata filmi tõmbenumbriks kui võtta arvesse, kuivõrd hingetult võib noorte ja lapsevanemate isiklikest ohverdustest pajatav film välja kukkuda valedes kätes. Õnneks seda ei juhtunud ja Reiner ongi ainuõige režissöör tegemaks sellist filmi, kuid tuues võrdluseks Stand by Me on kohe selge, kumb neist on parem. Flipped toetub liialt üldtuntud tõdele ja lihtsustatud narratiivile, mis ei lase vaatajal kaasa mõelda, pigem on vaataja roll lihtsalt vaadata, kuidas sündmused hargnevad, kuid mingit isemõtlemist on filmis vähe, rääkimata veel tegelaste ja nende valikute mõistmisest. Kõik tuuakse taldrikul ette ilma et peaks ise arvama, mis võiks olla tänaseks õhtusöögiks.Kahjuks on aga asi nii, et Stand by Me on kõike seda, mida Flipped ei ole. Kuid sarnaseid jooni siiski jagub. Näitlejate valik on küll otse kümnesse ja tegelased on vaatamata lihtsustatud narratiivile siiski üllatusi täis, mistõttu oleks täiesti ebaaus öelda, et film ei paku midagi uut. Võib-olla tõesti, aga tegelased sobituvad Reineri maailma niivõrd hästi, et tegu oleks justkui teise universumiga, kuhu võib end ära unustada ja seda Flipped ka teeb. Paneb aja seisma ja tõmbab vaataja 50ndate lõppu ja kuumade 60ndate algusesse. Alles filmi lõppedes mõistame, et midagi jäi puudu. See miski on see omapära, mida vaataja paar päeva endaga kaasas kannab, kuid Flippedis seda ei ole. Kogu lugu on kergesti unustatav, sest selles ei ole mingit iseseisvat võlu ei sõnumis, narratiivis ega ka üldises teemas. Meelde jäävad aga tegelased, Reineri stiil ja imeilus operaatoritöö, mis tabab ajastu hõngu, tegelaste ilu ja äärelinnakese võlud sellise täpsusega, et on kerge lasta end filmil kaasa haarata. Kõige eredamalt säravad aga tegleased, põhiliselt muidugi Bryce ja Julie, kuid tähelepanu pööravad ka Julie ja Bryce pere, kelle kaudu avaldub nii mõnigi oluline lugu toetav osake. Selleks on siis kas elus tehtud ohverdustega leppimine ja teiste unikaalsuse hindamine või siis lihtsad elutõed, mida õpitakse sageli hindama liiga hilja. Näitlejate valik on siis hea kui sa ei vaata enam neid kui näitlejaid, vaid kui tegelasi või siis hoopis nagu inimesi ja Flipped töötas selles suhtes maruhästi, olles ühel hetkel armas lugu noortest, aga teisel tõsine meenutus neile, kes on pidanud elus tegema ohverdusi, kas siis lapse saamisel, pereliikme hädast välja aitamisel või hoopis armastuse leidmisel.Kohati üleliigsena tunduv pealelugemine sobib küll filmi tervikuna, kuid mõnda stseeni oleks saanud mängleva kergusena välja mängida ka nii, et tüütut tegelase mõtteid avaldavat pealelugemist poleks vaja olnud kasutadagi. Pealelugemine ongi üks peamine põhjus, miks film ei jäta mõtlemisruumi, vaid teeb iga viimasegi kui sisumuutuse ja olulise hetke karakteriarengus suusõnaliselt selgeks ilma et oleks võimalustki ise mõelda, mis motiveerib olulistel hetketel tegelasi. Hetked, mil pealelugemine lakkab, annavad mõista, kuivõrd lihtsalt saab vastu võetuid otsuseid selgitada lihtsalt pildikeele abil. Sellest oligi filmis puudu. Oli ainult illustratiivne pilt, aga mitte väljenduslik. Kui see ainuke suurem miinus välja arvata tuleks Flipped ära vaadata igaühel, sest kunagi ei tea, mida võib üks film lapsepõlvest vaatajale meenutada. Minule meenusid ajad, mille olin ammu unustanud. Ajad, mida tol hetkel ei osanud hinnata, kuid alles palju hiljem mõistsin kuivõrd olulised need need mulle siiski olid. Flipped paneb mõtlema, kuid mitte tegelaste, sisu ega ka sõnumi sunnil, vaid üksikute lausete, väikeste detailide ja mõne kaugele vaatava pilgu tõttu. 7/10

Armadillo

2011-03-12T16:37:00.000+02:00

Armadillo on huvitav eksperiment, sest kasutab kõiki selliseid filmilikke väljendusvahendeid, mis on vaatajale tuttavad tavalisest mängufilmist, antud juhul siis sõjafilmist. Kõige parem võrdlus oleks Reamees Ryani päästmisega. Kui Spielberg taotles ülimat realistlikkust, siis Armadillo kasutab neid samu Reamehele ja paljudele teistele sõjafilmidele omaseid võtteid, kuid keset reaalseid sündmusi ja koos reaalsete inimestega. Armadillo saab jaotada kaheks – dokumentaalfilm sõjast ja mängufilm sõjast ehk siis mängufilmi moodi dokk reaalsete sündmustega. Kui Armadillot vaataks filmide seas end täiesti võõrana tundev inimene, siis ei maksaks imestada kui ta arvab, et tegu on realistliku mängufilmiga, mitte aga dokumentaalfilmiga. Armadillo pole kindlasti tavapärane dokumentaal. Kõrge produktsioonitase ja ilmselged dramaturgilised võtted tegelaste mõtete ja filmi sõnumi edasi andmisel ei lase vähemalt kogenud vaatajal kordagi arvata, et tegu võiks olla läbinisti ausa dokfilmiga, vaid pigem mängufilmilikke võtteid kasutava ja seeläbi laiale publikule peale mineva pooldokiga, kuid võttes arvesse reaalse ohu olemasolu, lööb sisse jälle uus mõte, mis ei lase arvata, tegu on ka läbinisti pooldokiga, sest inimesed ju ei näitle ja sõda pole lavastatud, Filmis on kasutatud lavastuslikke võtteid, mis mõjutavad vaatajat mitte ainult karmi reaalsuse näitamise vaid ka lavastuslike võtete kaudu.Nagu igale filmile kohaselt tutvustatakse alguses tegelasi ja olukorda, et oleks kohe selge, kuhu film hakkab suunduma. Noorsõdurid valmistuvad Afganistani minekuks. Nad räägivad oma vanematega, kes on poegade sõjakoldesse mineku suhtes endiselt kahevahel. Siinkohal peaks ütlema, et algus on omane nii tavalistele mängufilmidele kui ka dokfilmidele, kuid selle vahega, et kõik järgnev meenutab rohkem suureeelarvelist sõjafilmi kui tõsielulist dokki. Tegelikult on tegu reaalse sõjaga, kus filmitud materjal on läbinud vastava töötluse, et ilmneks soovitud sõnum, kuid see sõnum on samuti natuke pealesunnitud, sest seda dramaturgilised võtted taotlevadki, et tegelaste mõtted ja motiivid jõaksid vaatajale paremini kohale.Nii imelik kui see ka poleks tüürib filmi vältimatu kulminatsiooni suunas, mille tulekut on kaugelt ette näha. Esimeseks märgiks on tegijate otsus näidata sõdureid alguses ilma konfliktideta patrullides, kus nad tutvuvad relvade täristamise asemel kohalikega, pakuvad neile abi ja üritavad panna nad nendega koostööd tegema. See kõik kuulub sõja juurde. Taliban on end üles seadnud kohalike sekka, mistõttu ei taha ükski kohalik Talibanist sõduritele midagi rääkida. Pole ka ime. Nad võivad surra liitlasvägede ja Talibani metsikute lahingute vahele jäänuna või siis saavad neist Talibani ohvrid. Taliban levitab hirmu kohalike seas, et hoitada neid, kes kavatsevad aidata liitlasvägedel neid tabada. Kui esimesed aeglased missioonid on läbi, istutakse kaameraga sõdurite sekka ja kuulatakse nende omavahelist juttu või siis pannakse mõni sõdur lihtsalt parema mõju saamiseks kaamera ette oma südant puistama. Nii tuleb välja see, miks noored üldse Afganistani tulid – meeskonnavaim ja seiklus. Treeninglaagris kogetu tahtis end tõestada ja tõestaski. Noortest on saanud tõelised sõdurid, kes suudavad ka kõige pingsamas ja segasemas olukorras selgelt mõelda ja teha õigeid valikuid. Kui aga hakkavad lendama esimesed kuulid muutuvad järsku noored trigger-happy sõdurid tera peal seisvateks elu ja surma eest võitlevateks masinateks ja see on täiesti loomulik. Ühel hetkel kõnnivad sõdurid grupiga keset põldu, teisel aga on kõik pikali ja otsivad varju, sest näota vaenlane paneb oma nime maksma ning annab uutele sõduritele vastava tervituse. Nendel eluohtlikel hetketel peab tunnistama filmitegijate julgust ja pealehakkamist käia niiviisi koos patrullidel, kus juhuslik kuul võib nende elu niisama lihtsalt lõpetada.Pärast esimesi lahinguid ei näe me enam kohalikke, kaadrisse püütakse nüüd ainult sõdureid, nende omavahelisi vestlusi, kuidas keegi äsja läbi elatud lahingu ajal reageeris elik siis uhkustatakse oskuste ja võimetega. Niii püütakse meelest pühkida teadmine, et üks või isegi mitu sõdurit oleks võinud väga lihtsalt surma saada. Kui ei käida patrullidel mängitakse sõjamänge või vahitakse kambaga pornot. Sõjamängude mängimine sõjakoldes olemise ajal on üsna huvitav, sest annaks justkui edasi mõtet, et sõduripoiss sooviks tegelikult olla igal võimalikul hetkel lahinguväljal end tõestamas. Lõpuks saabub aga kauaoodatud viimane ja kõige olulisem lahing tundmatu näotu vastasega, Talibaniga. Lahingu käigus tõestavad sõdurid end teiste ja enda silmis. Lahing on täis segadust. Ei teata, kus asub teine rühm, mistõttu ei juleta rünnata, kuni viimaks otsustakse eesolevasse kraavi visata paar granaati ja lahing on läbi. Lõpuks näeb vaataja ja näevad ka sõdurid, kellega nad võitlevad. Nad ei tea kui palju vastaseid on või kus nad pesitsevad. Nad teavad ainult seda, et vahetevahel õnnestub neil mõni maha lasta. Film alustab viimast vaatust kohe pärast kõige pikemalt näidatud lahingut. Ennast tõestanud sõdurid saavad medalid rindu ning neid kiidavad kaassõdurid, kuid koju jõudes on nad üksi. Nad ei sobitu enam pere ja sõprade keskele. Nende mõtted on endiselt Afganistanis ja sealsete kamraadide keskel, kes on valmis üksteise nimel surema.Enamus Armadillo rühmast tahavad hiljem lahingusse naasta, kuid on ka neid, kes on vigastuste või läbielatu tõttu naasmise suhtes kahevahel. Imelik on see, et filmis ei mainitud isegi mitte poole sõnaga palju sõdurid üldse teenivad selliste missioonide eest. Seiklusjanu ja meeskonnavaim võivad olla küll peamised põhjused taas sõjakoldesse minekuks, aga kohe kindlasti mitte ainukesed. Kuskil seal peitub veel soov kaitsa oma maad ja kindasti on muude põhjuste kõrval veel olulisel kohal makstava rahahulga suurus, mis kindustaks nii mõnegi sõduri jaoks hetke sissetuleku või pikemas perspektiivis isegi tuleviku. Kummaline, et filmitegijad seda ei maininud. Samuti ei mainitud soovi kaitsa oma riiki. Peale jäi siiski juba ennist mainitud soov olla nendega, kelle kõrval oled verd valanud, mistõttu mõistavad ainult nemad üksteise hingeelu.
Armadillo on mõjusalt kriitiline ja sellele rõhutamisel aitab kaasa mängufilmilike võtete kasutamine. 7/10