Tänavusele järjekorras juba seitsmendale Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide festivalile ehk maakeeli HÕFFile saabus ka filmiportaal Filmiveeb.ee ametliku podcasti Filmiveebi Filmivennad ehk FVFV eestvedajad LiveForThisaka Henryk ja Spellboundaka Ragnar.
7. HÕFFi kajastust loe edasi LiveForThis`i ja Spellbound`i ühisest blogist Fireflies of the Night.
1. The Girl With The Dragon Tattoo - Trent Reznor, Atticus Ross 2. Children who Chase Lost Voices from
Deep Below - Tenmon 3. The Artist - Ludovic Bource 4. Drive - Cliff Martinez
5. The Tree of Life - Alexandre Desplat 6. Harry Potter And The Deathly Hallows. Part 2 - Alexandre Desplat
Aasta on läbi saamas ja aeg on teha igasuguseid kokkuvõtteid alates muusikast ja lõpetades filmide ja sarjadega. 2011 pakkus palju kulda, samas polnud puudust ka hiilgeaegadest kaugele kukkunud albumitest, mis üritasid ja üritasid, aga ikka ei midagi. Muusikamaailmast jälgin ise ainult ühte osa ja järgmisel aastal ilmuvaid albumeid läbi lapates pidin tõdema, et ka järgmine muusikaaasta tõotab tulla midagi väga erilist. Ühe näitena ilmub veel teadmata kuupäeval Tooli uus album. APC ei paista olevat uuest huvitatud, aga Tooli ootaks ja kuulaks nii, et mühiseb. Esikümnesse sattusid taas vanade lemmikute staatust nautivate Machine Headi, In Flamesi, Arch Enemy, Mastodoni, Triviumi ja ka Primordiali uued albumid. Ruumi jagus ka kahe uue tulija jaoks - Insomnium ja Isole. Kuna on üsna naeruväärne valida ainult 10 soosituimat, siis lisan juurde ka nimekirja TOP 10 välja jäänud, kuid siiski vägagi märkimisväärsetest albumitest.
2011TOP 10
1. Machine Head - Unto the Locust
Machine Headi 2007.a. The Blackening tituleeriti nende senise karjääri parimaks albumiks. Kuidas sellele järgneda? Lihtne. Unto the Locust tõestas, et Robb Flynni juhitud trasherid pole üheööliblikad. Tegelikult on nad seda tõestanud algusaastatest alates ja seni pole keegi julenud ka neis kahelda, kuigi vahepeal oli nö. mõõnaperiood, aga see ületati ja fännidele ulatati unustamatu instrumentide mäng, mida võikski kuulama jääda.
2. In Flames - Sounds of a Playground Fading
In Flames on minu üks kõige kauaaegsemaid kaaslasi ning Sounds of a Playground Fading on hea näide rootsis pesitsevatest stiilikooslustest. Vähesed on alustanud nii nagu nemad ja jõudnud punkti, kus uut materjali alates Reroute to Remainist on peaaegu et võimatu võrrelda vanemate albumitega nagu näiteks Whoracle, Colony ja Clayman. Sageli tähendab selline stiilimuutus taseme langust, aga nende puhul võiks öelda nii, et ükskõik, mida nad ta teevad, nad suudavad seda teha alati huvitavalt ja meeldejäävalt.
3. Mastodon - The Hunter
Mastodon on huvitav punt. Blood Mountain ja Crack the Skye olid senised lemmikud. The Hunter võttis aga selle positsiooni kohe endale ja jäigi uue staatuse uhkeks omanikuks. Nii The Hunterit kui ka Crack the Skye`id saadab teatav kurb alatoon. Soundi tervikliku võimsuse, pillide meeldiva segapudru ja meloodiate raskusastmetega mängimise all peitub alati teatav nukker noot, mis hoiab ka kõige elavamat lugu kahe jalaga maa peal. Muusikaline täius.
4. Insomnium - One for Sorrow
Insomniumiga sobitasin tutvust esmakordselt 2009.a. Across the Darki kaudu. Tegemist on igati võimsa kollektiiviga, kes ei oska olla ühekülgne ega ennastkordav, vaid pigem süstivad melodic deathi viljelevad soomlased igasse albumisse uut elu, kuid jäädes seejuures alati truuks neid defineerivale stiilile.
5. Trivium - In Waves
Tundub, et Trivium on saanud üle Metallica cover bandi staatustest. Miks ei peaks? Seni nende parim album Shogun demonstreeris piiramatut võimet kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid, mida ei saada enam ennastotsiv taust, vaid kindla ja selge struktuuriga neile omane sound. In Waves täiustas seda veelgi, kuigi oli tunda väikest lohakust kirjutamise juures, aga see ei takistanud uutel lugudel olemast tõelised powerhouse elamused.
6. Arch Enemy - Khaos Legions
Arch Enemy Khaos Legions on aga segu brutaalsusest ja imeilusatest meloodiatest, mida saadab Angela Gossowi hõbehäälne vokaal. Kui Rise of the Tyrant kergitas Gossowi vokaalset võimekust ja vendade Amottide muusikalist perfektsust piirini, mida polnud võimalik enam ületada, siis Khaos Legions ei uuenda seda, mis ei vaja uuendamist, vaid lisab juurde kiiremaid, raskemaid ja ka mitmekesisemalt koostatud ning kirjutatud lugusid.
7. Primordial - Redemption at the Puritan`s Hand
Primordial segab kokku blacki, doomi ja iiri folkmuusika ning on seda teinud siiani väga edukalt. Eelmises üllitised The Gathering Wilderness ja To the Nameless Dead panid kokku tõestusmaterjalt, et tõestada iirlaste suutlikust viia kuulaja kaugete ja iidsetele lahingutandritele või sügavasse leinaseisundisse langenud kamraadide laipade keskel, kuid kunagi pole tunda ühtegi melodramaatilist ja tagaigatsevat nukruse alget, on vaid selge ja võimas vastuhakk, mis ei lakka ka siis kui vastupanu on mõttetu ja surm vältimatu. Primordial ärgitab primaarseid tundeid. Alan Averilli suurepärane vokaal manab silme ette uduse iiri ranniku ja metsikud keldi hõimud. Fantaasia hakkab tööle ja muusika esitab loo vanadest aegadest. Redemption at the Puritan`s Hand kätkeb endas teadmist, et surm on vältimatu - selle asemel, et alla anda, ühineme ja tervitame teda kui sõpra, sest surmas oleme kõik üks.
8. Isole - Born from Shadows
Isole lahterdub samuti nö. uue tulja kategooriasse, sest nagu ka Insomniumgi, tutvusin Rootsis pesitsevate eepiliste mõõtmetega doomi meestega alles hiljuti, kuigi neilt olin enne selle aasta üllitist Born From Shadows läbi kuulanud nii 2009.a. Silent Ruins`i ja sellele eelnenud Bliss of Solitude`i. Ütleme nii, et 2011 oli rootslaste jaoks eriti soosiv, sest Born from Shadows koondab enda alla 7 aasta ponnistused ja tõestab, et tegemist on grupiga, keda peab võtma tõsiselt.
9. Opeth - Heritage
TOP 10 eelviimasele kohale maandus Opethi fänne taaskord pooleks jaganud jazzi sugemetega ja eriti progressiivsele teele astunud Heritage. Kriitiliselt kõrgelt hinnatud Heritage erineb radikaalselt Opethi varasematest ja seda just death metal elementide puudumise poolest. Heritage on uue soundiga eksperimenteeriv album, mis ei tähenda kohe, et bänd jääbki uutele radadele ja ei ilmu enam selliseid meistriteoseid nagu 2008.a. Watershed või siis 2001.a. Blackwater Park.
10. Before the Dawn - Deathstar Rising
Viimase koha haaras Before the Dawni Deathstar Rising, mille üks esitluskonstertidest toimus ka Eestis. Rockstarzil on üks väga suur pluss - vahetu kogemus publiku ja bändi vahel. Kui esinejaks on aga selline grupp, siis on lausa rõõm nautida paremaid palasid liikmetele otse silma vaadates.
Erilise koha aasta muusika seas võtab endale Skylar Grey, kelle imetabane hääl on lõpuks kogunud piisavalt palju tuntust, et olla iseseisev laulja. Järgmisel aastal peaks ilmavalgust nägema Grey esimene täispikk album Invinsible ja The Buried Sessions of Skylar Grey ehk siis kõik suurte staaridega tehtud collaboration singlid omas mahlas ja tervikus. Seni olen nautinud iga tema lugu ja esitust. Parimate seas on näiteks Words, Coming Home, Coming Home Pt II, Invisible, Beautiful Nightmare, Building a Monster, Can`t Haunt Me, Dance Withou You, Final Warning, Tower, Weirdo, Love the Way You Lie ja Love the Way You Lie Pt II, I Need a Doctor.
Parimad EP-d
1. Cynic - Carbon-Based Anatomy
2. Death Ray Vision - Get Lost or Get Dead
3. The Empire Shall Fall - Volume I Solar
Plexus
4. Immolation - Providence
5. Iroha - End Of An Era
Parimad Eesti albumid
1. Shirubi Ikazuchi - Warsoul
2. Metsatöll – Ulg
3. Neoandertals - Ebu Gogo Gutting
The Child
Parim kogumik - COMPILATION
As I Lay Dying - Decas
30 märkimisväärset albumit aastast 2011
Novembers
Doom - Aphotic
Salyu
- Sound Beams Children of Bodom - Relentless Reckless Forever
RÄÄGI; MÄLU! on vertikaalne sööst minevikku! Meie keskel on palju
lugusid, ent veel enam ülestähendamata lugusid. See on meie
kultuurimälu, mis väärib talletamist. Eesti filminäitlejate sari kino
Sõprus eestvedamisel (koostöös Athena kino, Eesti film 100 ja
Tallinnfilmiga) seda püüabki; püüda kinni katkeid Eesti filmimälust,
elavdamaks, avardamaks ning jagamaks huvi, kogemusi, teadmisi.. ehk
koguni mõistmist.
RÄÄGI; MÄLU! toob ilmutusi ajast, mida paljud enam ei mäleta või ei saa mäletada, ajast, mis vajab nüüdseks juba
kommentaari. Ent et filmid on elavate inimeste loodud, on kõige parem,
kui nad räägivad sellest ise. Ja kõigest muustki.
Fookuses on linateosed nõukogude ajast kuni 90ndate alguseni (k.a) ning valik
tolleaegseid ekraanitähti, kes annavad ühtlasi alge (sisu ja suuna)
igale konkreetsele õhtule.
Üritused juhatab sisse umbes tunniajane sõnaline osa, täis meenutusi inimestest, ajast, elamise- ja kinokunstist
läbi näitlejate ning nende kolleegide. Sõna ilmestavad lõiked
filmirollidest.
Mängufilmile, mis linastub ühtlasi näitena
näitleja(te) loomingust, eelneb ajaloolis-kultuurilist konteksti
selgitav kommentaar.
Kõik filmid linastuvad 35mm filmilindilt.
Juba järgmise nädala lõpus on võimalik teha põhjalikumat tutvust Soosaare ainukese täispikka mängufilmiga.
RÄÄGI, MÄLU!
Filmi- ja vestlusõhtute sari: Eesti filminäitlejate kullafond Kinos Sõprus ja Athena kinos
2011. 2012
III ÕHTU:
Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD AAVIK
Film: "JÕULUD VIGALAS", Mark Soosaar, 1980/1981. Tallinnfilm
*Jõulud Vigalas eri: külla on oodata uhket näitlejate ja filmitiimi koosseisu!
Vestlemas: Evald Aavik, Mark Soosaar (õhtujuht), Sulev Keedus, Enn Säde.
18.12. 2011. 18:00. Kino Sõprus 12.12. 2011. 18:30. Athena kino
Külaliste koosseis võib Tallinnas ja Tartus erineda.
Möödunud kohtumised mäluga:
II ÕHTU:
NOV.2011
Eesti filminäitlejate kullafond: KALJO KIISK
Film: "VANA MEES TAHAB KOJU", Tõnis Kask, 1991. Tallinnfilm
Raamat: "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", Andres Laasik.
Eesti Päevalehe raamatukirjastus. 2011
Külas: Tiina Lokk, Tõnis Kask, Andres Laasik, Arvo Kruusement.
I ÕHTU:
OKT.2011
Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD HERMAKÜLA
Film: "SURMATANTS", Tõnu Virve. 1991. Freyja Film.
Külas: Hendrik Toompere jr, Tõnu Tepandi, Tõnu Virve, Einar Laigna
