Le Concile de pierre

Hetkeseisuga olen näinud kõik 3 Grange raamatutel põhinevat filmi. "Purpurjõed" on ajale jalgu jäänud ning ei pakkunud enam seda, mis kunagi esmakordsel vaatamisel mind väga paelus. "Huntide Impeerium" on aga tõsiselt hea nii stiili, pingelisuse, müstilisuse ning rabava lõpplahenduse poolest. Nüüd sain endale ka raamatu muretsetud. Saab võrrelda filmiga. Enne aga lõpetan "Musta joone" ära. Algus on hea igatahes. Loodan, et ka sellest tehakse kunagi film. "Purpurjõgede" järg alapealkirjaga Maailmalõpu inglid on ka mitmeid kordi nähtud, aga jällegi nii ammu, et vajab uuesti vaatamist. Järjefilm jääbki siis viimaseks Grange tegelastega filmiks. Järg ei ole peale tegelaste algse raamatuga kuidagi seotud ning kogu sisu on täiesti eraldiseisvalt välja mõeldud. Kolmas film on siis eestipäraselt "Kivine Nõukogu", mis käis ka korra Plazast läbi, aga nii märkamatult, et vaatamata see jäigi. Ega nüüd ei kahetse ka, et kahe silma vahele jäi. Peab kahjuks tõdema, et tegemist on ühe nõrgema Grange adaptsiooniga. Raamat on kindlasti hea, kuigi pole lugenud ning seda pole ka eesti keeles ilmunud, aga toetudes eelnevatele lugemistele, siis arvan, et raamatuna on tegu kindlasti väärt teosega.

Film seda kahjuks ei olnud. Ei pakkunud peale huvitava mõtte suurt midagi ja kogu teema ülesehitus oli samuti etteaimatav, mida oleks tegelikult saanud palju põnevamalt ning saladuslikumalt vaatajani tuua, aga mis seal ikka. Kunagi oli selline kanal nagu TV1 ja sealt tuli korra selline film nagu "Smilla`s Sense of Snow" Julia Ormondiga peaosas. Antud teema sarnaneb üksikute seikade poolest just Peter Hoegi loodud raamatu omaga. Kust sarnasus pärineb, seda ei oska öelda. Igatahes lapsendab Monica Bellucci poolt kehastatud Laura Aasia päritoluga poisikese. Aastad hiljem ilmub poisi kehale märk ning mõlemad nii ema kui ka poiss kannatavad ühesuguste õudusunenägude all. Laura satub autoõnnetusse ning poiss jääb kooma. Laura avastab poisi toast lindistsusseadme, kust on kuulda poissi rääkimas võõras keeles. Samal ajal saabub Pariisi samuti Aasia juurtega mees, kes hakkab järjest tapma kõiki, kes on erinevaid teid pidi poisiga seotud. Laura hakkab uurima, mis keelega on tegemist ning kust tegelikult poiss pärineb, aga tänu sellele avaldub talle ka saladus tema vanemate surmast ning riitusest nimega The Stone Council.

Sisu on tegelikult hea ning mõtlemapanev, kuid filmi teostus ei kandnud seda edasi nagu oleks vaja olnud. Peaossa on siis iludus Bellucci pandud. Et teda tagasihoidlikumaks muuta on tal juuksed mõnevõrra lühemaks lastud. Bellucci osaga jäin rahule. Temaga pretensioone ei ole, aga filmi etteaimatavus ning vähe pinget pakkuv kulgemine võttis igasuguse müstilisuse ära ning jättis ainult paar huvitavat tegelast lumevaibale lahmima. Kõiki mosaiigitükke sisu juures kohe kokku ei pane, aga pole vaja palju fantaasiat, et teada juba 20 minutit käinud filmi lõppu. See ongi suurim miinus. Siberis ning Pariisis asetleidev sündmustik leiab oma haripunkti just lõpu poole, kui Siberisse jõutakse. Eelnev oli kuidagi tühi, aga pean ütlema, et mõni koht suutis muidu uimasevõitu filmi ergutada. Nagu näiteks autoõnnetuse põhjustanud kokkupõrge kotkaga ning samuti oli kotkas see, kes pidevalt Laurat kummitas. Sisupöörded olid põnevad ning huvitavalt lahendatud. See muidugi tänu raamatule, aga filmi üleüldine loidus ei suutnud muuta ühtegi suuremat sisupööret ei müstiliseks ega pead murdvaks, millega tänu eelnevatele filmidele harjunud olen. Kaadrid pimedast metsast, kus oli kuulda kellegi karjeid omasid hiljem palju suuremat tähendust kui filmi alguses. Just neid karjeid ja pimedat metsa ema ja poiss unes nägidki. Lõpukaadrites avaldati veel midagi, mis muutis filmis eelnevalt nähtu tähendust päris tugevasti. Vast kõige enam meeldisidki erinevad vihjed nii poisi kui ka ema kohta, mis nagu ei omanud alguses eriti suurt tähtsust, aga hiljem muutusid sisu ja lõpplahenduse olulisteks osadeks. Saladus, mis viis Laura vanemad hauda oli huvitav ning sama võib öelda kogu asiaatide riituse teema kohta. Muidu suhteliselt nõrk filmi Grange adaptsiooni kohta, aga omad hetked olid ikkagi olemas.

6/10

Les Rivières pourpres

Järgmisena Grangel põhinevatest filmidest võtsin uuesti ette siis Purpurjõed, mida olen nii 3 korda näinud. Pärast filmi nägemist lugesin ka raamatu läbi. Mõistagi on raamat tunduvalt parem. Nii sisukäikude, tegelaste kui ka täiusliku lõpu poolest, mis filmis enam nii täiuslik ei olnud. Raamatu lõpp oli selline, mis annab lugejale tugeva hoobi, sest juhtub see, mida ei ootaks peategelastelt. Muidu on raamatu õhustik suhteliselt hästi filmiversiooni üle kantud. Jällegi teeb peaosa Jean Reno ja tema partneriks on siis seekord Vincent Cassell.Sisu keerleb siis väikse Guernoni linna ümber, kust oli äsja mägedest laip leitud. Pariisi võmm Pierre Niemans saadetakse isiklikult asja uurima. Tegelikult on tal linnas töö juures suuremat sorti probleemid ja ta saadeti siis natukeseks eemale. Uurija Max Kerkerian tegeleb linnas kahe juhtumiga, mis on omavahel seotud. Alguses rüüstatakse linna surnuaias väikse tüdruku Judith Heraulti hauda ning siis varastatakse koolist tema kohta andmeid. Max satub oma uurimisega samade niidiotsade juurde, kus on ka Niemans. Koos hakatakse uurima, kes tapab Guernonis ülikoolis tegutsevasse organisatsiooni kuuluvaid inimesi ning kuidas on see kõik seotud kellegi Judith Heraultiga.
Raamatu adaptsioonina kukkus film kenasti välja, kuigi ei meeldi absoluutselt, et lõpp niimoodi ära muudeti, aga peab arvestama ka sellega, et ilmselt oldi juba siis kindel 2-se osa suhtes või siis taheti olla lihtsalt võimalustele avatud. Kui kritiseerida, siis algust. Filmi alguses ilmub Niemans Guernoni ning Max tegeleb oma uurimisega, aga see kõik ei ole justkui eriti motiveeritud. Miski oli puudu. Hetkest, mil kaks meest kokku said hakkas film tõeliselt peale. Nii, kuidas areneti edasi uurimisega hakkas ka pinge lakke tõusma. Ka siin on Reno jällegi suurepärase tööga hakkama saanud. Omapärane tüüp see Niemans ikka. Kogu aeg hoidis sigaretti näppude vahel, aga kordagi põlema ei pannud. Casselli osatäitmisi olen üpriski palju varem näinud. Nüüd tuli meelde, et peaks Casselli 2 osalise Mesrine filmid ette võtma. Tundub huvitav.Nüüd kui teise osaga võrrelda, siis on nad päris erinevad. Kõige rohkem just visuaalse poole pealt. Idee on tegelikult huvitav. Kogu see müsteerium, mis pärast avalikkuse ette tuli, oli võib olla tänu vahepealsete viitadele natuke etteaimatav, aga ainult siis Judith Heraulti kohta käiv saladus. Põhimõte ei olnud mitte sarimõrvari tegutsemine vaid teada andmine ning õigele suunale juhtimine. See, mis ülikooli kinniste uste taga toimus, jäi ikkagi raamatule truuks. Lõpplahenduse, kui sellisega jäin rahule. Muidu poleks ju Maailmalõpuingleid tulnudki.
Igati korralik adaptsioon. Lõpp oli küll puudulik aga pinge oli kogu aeg sees ning kaadrid lootesendis laipadest oli kohati päris võikad. Nii nagu umbes raamatus kirjeldatud oligi. Pean mainima, et pärast mitmekordset vaatamist on filmi väärtus minu silmis natuke langenud.
7/10

Le` Empire des loups

Tegemist on siis Jean-Cristophe Grange raamatu ekraniseeringuga. Granget on nimetatud prantsuse Stephen Kingiks ning ta maailmas kõige enam loetum prantsuse põnevuskirjanik. Võin sellega vabalt nõustuda. Olen lugenud läbi "Purpurjõed", mille filmiversioonist ka varsti kirjutan. Raamat "Purpurjõed" oli tõeliselt hea lugemine. See viis, kuidas autor kõike kirjeldab ja tegelasi loob on väga kaasahaarav. Mäletan, et ei suutnud raamatut enne kinni panna kui läbi sai. Praegu on pooleli "Must joon". Eesti keeles on ilmunud ka "Huntide impeerium" aga see on igal pool läbi müüdud ja sellepärast ei ole mul õnnestunud seda veel lugeda. Minu teada pole rohkem ka eesti keeles ilmunud. Samuti on õnnestunud kõik filmiversioonid (1 on veel nägemata). Esimeseks filmiks valisin siis kodumaiselt Huntide Impeeriumi, kuna Purpurjõed (nii 1 kui ka 2) olid varem nähtud aga ka uuesti vaatan. Veel on nägemata The Stone Council Monica Bellucciga peaosas. Esmalt siis Prantsusmaal asetleidev thriller mälu kaotanud naisest ning Türgi linnasosas tegutsevast sarimõrvarist. Grangega on tavaliselt nii, et miski pole nii nagu alguses paistab. Alguses on asjad segased, hiljem avalduvad mõned pisiasjad ning siis hakkavad suuremad paugud tulema ja kui nii juhtub, siis muutub kõik see, mida alguses võis arvata. Peaaegu kõikides Grange raamatutel põhinevates filmides on osalenud ka Jean Reno, mille vastu ma kohe kindlasti ei ole. Reno on sümpaatne näitleja ja saab oma rollidega väga hästi hakkama. Teised näitlejad olid minu jaoks tundmatud aga see suurendas hoopis nende väärtus antud filmis. Anna Heymesit kehastanud Arly Jover tegi emotsionaalselt tugeva rolli.

Natuke siis sisu pikemalt ka. Anna Heymes kannatab raske mälukaotuse alla. Ta ei tunne enam oma meest ära kuid ta teab, et tegu on tema mehega. Selles pole kahtlust. Kahtlus on selles, et isegi äratundmishetkedel tunneb Anna, et talle vaatab vastu võõras. Samal ajal on Türgi linnaosas toimumas tapmiste laine. On leitud juba kolmas laip, mis on julmalt moonutatud. Kõik on türklannad ja punapead. Uurija Paul Nerteaux pole uurimisega edasi jõudnud. Lõpuks otsustab võtta appi kunagi 20 aastat Türgi linnaosa enda võimu alla hoidnud Schifferi (Reno). Schiffer on töölt tagandatud ning üleüldiselt on tal pikk paturegister ja teab kõike linnaosa allmaailmast. Annaga toimuv on kuidagi seotud nii mõrvadega kui nende uurijatega. Kuidas? Seda saab teada alles filmi finaalis. Pean mainima, et pean prantsuse kinost väga lugu. Nende filmid on teistsugused kui USA toodang, isegi kui need sarnanevad sellele. Kogu filmi olustik on väga efektne. Annab hästi edasi olustiku erinevates paikades. Kas siis südalinnas või Türgi linnaosa pimedates tänavates. Reno mängib seekord halba võmmi aga kui meelde tuletada, siis oli Purpurjõgedes vastupidi. Niisamuti on ka tema partneriga. "Purpurjõgedes" oli tema see karm partner. Ülimalt hästi andis mõne stseeni olemust edasi see sama lugu, mis kostub lõputiitrite ajal. Väga hästi valitud. Kui lõputiitrid ette tulid, siis kuulasin loo täiesti lõpuni ja alles siis vajutasin maki kinni. Kaklusstseenid on tunduvalt brutaalsemad prantsuse filmides kui tavaliselt mujal näinud olen. Seda olen märganud ka Purpurjõgede puhul ja veel mõnes teises filmis. Erinevad sisuliinide lahenduskäigud olid kohati täiesti ootamatud. Oli kohti, kus pidi lihtsalt tükk aega läbi mõtlema, et mis nüüd juhtus. See mulle just meeldibki kui film paneb aju tööle. Ei ole lihtsalt vaatamine vaid pidev kaasmõtlemine. Grange raamatutes on tavaliselt sellised ebatavalised tüübid, kellega on minevikus midagi väga halba juhtunud. Antud juhul oli selleks siis happega kahjustatud Türgi linnaosa väiksem juht, kes kontrollis siis kindlat piirkonda. Hallide Huntide paremäärmuslik organisatsioon oli sisuga hästi haakuv ning neil oli suur osa Anna Heymesi saatuse juures. SPOILERID: See, et Anna oli kunagi türklanna olnud, lõi mind täiesti pahviks. Samas kui seda teades liine omavahel ühendama hakata, siis on kõik omavahel kooskõlas. Anna oli siis samasugune väiksest peale tapjaks treenitud nii öelda sõdur nagu mees, kes oli tapmiste taga. SPOILERI LÕPP Lõpufinaal oli väga meelt mööda. Kõik laabus nii, et saaks filmiga täiesti rahul olla. Ei jäänud lahtisi otsi. Samuti oli leidlikult teostatud Anna mälukaotuse põhjus ning sattumine sõjaväeliste mälu uuringute katsejäneseks ja hiljem tema mineviku avaldumine. Ei ole küll raamatut lugenud aga film jättis mulle kustumatu mulje prantsuse kinost pärinevast intelligentsest thrillerist.

8/10