Kuvatud on postitused sildiga JAFF. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga JAFF. Kuva kõik postitused

neljapäev, 21. aprill 2011

5. JAFF - Oblivion Island

Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.Unustuste saar ei ole puhastverd anime. Tegemist on arvutiga genereeritud versiooniga animest, mida ilmestab mõjuv kolmemõõtmelisus ning mitme stiili sujuv segamine. Kõik suuremad kaadrid loodusest või Unustatud asjade maast on lahendatud nii, et eesplaanid on animeeritud, kuid tagumised plaanid on loodud hoopis tavapärase pliiatsijoonega. Nii tekib huvitav kooslus 2D ja 3D-st, aga sama ei kehti kiirelt arenevate sündmuste juures. Seiklus õhus, maal ja meres on kokku lõigatud väga sujuvalt, kuid sageli nii kiirelt, et pilk ei jõua järele. Kiirust vähendab tähelepanu detailidele, kuid kokkulaenatud ideedest pungil maailm on kõike muud kui originaalne, rikkalik ja täis omapärast fantaasiat. Samas on juba olemasolevad ideed omandanud huvitavad funktsioonid inimeste maailmast unustatud asju kokku korjavate olendite ühiskonnas. Kui teha oma tegelased inimesesarnaseks, siis tuleks püüda seda teha nii, et neile otsa vaadates ei vaataks meile vastu ebamäärane ja veider kujutis inimesest. Suured plaanid peategelasest Harukast on lausa eemaletõukavad, kuid mitte kogu aeg. Tihtipeale oleneb see puhtalt situatsioonist. Tegevuse käigus näeb näo imitatsioon välja väga algeline, kuid rahulikumates stseenides, kus oluline ongi Harukast välja paiskuv emotsioon, on näojooned loomupärased ja tunded selgelt loetavad.Millega võlub Unustuste saar vaatajat? Üürikeste momentide ja pisitegelastega, kes ilmuvad küll ainult ainult korraks, kuid jäävad siiski meelde. Loomulikult pean silmas kauaks ajaks unustusse vajunud Haruka mängukaru Cotton või siis Kaisu, mis ärkab unustatud asjade maal temasse sisestatud peeglikillu mõjul ellu ja puistab Harukale südant. Haruka ja karu taaskohtumine on üks mesisemaid hetki, aga mesimagus suhtumine ei sega, vaid hoopis haarab kaasa ja lööb hetkega näo naerule, mistõttu ongi tegu ühega nendest filmidest, mille vaatamise käigu ei pane tähelegi, et nägu on pidevalt naerul. Pidevalt korrutatakse filmi sõnumit unustatud kallitest asjadest, mille taasleidmisel meenuvad meenutamistväärt hetked elust. mida lubasime, et ei unusta kunagi. Mõtte ja teemakäsitluse poolest õnnestub film igati. Selged seosed fantaasia ja reaalsuse vahel ei lase olulisel sõnumil kordagi pildilt kaduda.Ärakasutamata võimalusi täis Unustuste saar on hea ajaviide seiklusliku muinasjutu näol. Kohati on film hunnitult ilus ja pildikeele poolest ääretult kaunis, kuid vahetpidamata pidurdab tempot nii lohakas animatsioon kui ka sirgjooneline ja vähe üllatusi pakkuv lugu. 7/10

laupäev, 16. aprill 2011

5. JAFF - One Piece Film: Strong World

Esimene seanss JAFF-il möödus nii nagu ikka. Enne One Piece`i oli juba kaks filmi linastunud - üks Artises, teine Solarises. Teine seanss möödus Artises alguses veatult. Blu-Ray kvaliteet pole küll see, mis 35 mm-sel, aga siiski vaadatav. Probleemid ilmusid viimase 15 minuti jooksul. Kolm korda kadus pilt eest, aga kõik sai korda ainult loetud sekunidte jooksul. Probleem jäi aga püsima ning pärast Windows Media Centeri ekraanile ilmumist teatati, et lõppu me siiski ei näe ning vaatajad võivad soovi korral pileti teise vastu vahetada või raha tagasi küsida. One Piece: Kindel maailm ehk One Piece Film: Strong World on samanimelisel mangal ja seriaalil põhinev järjekorras kümnes film. Manga sai alguse 14, seriaal 12 ja filmiseeria 11 aastat tagasi. Mõlemad on endiselt elujõulised ja lõppu ei paista kuskilt. Harva kohtab nii pikalt kestnud ja nii paljudele meediumitele üle kandunud seeriat. One Piece`i manga on tehtud siis OVA-ks, seriaaliks, filmideks, videomängudeks, lühijuttudeks ja isegi kaardimängudeks. JAFF-i programmi valiti aga filmiseeria kümnes film. Loogiline oleks arvata, et ega filmist eriti aru ei saa ning suur maailm ja paljud tegelased jäävad võõraks just pika ajaloo pärast, mida ei jõuaks endale enne viimase filmi vaatama minemist selgeks teha ka kõige parema tahtmise juures. Õnneks sellist probleemi pole ja kogu film kulgeb täieliku võhiku jaoks meeldiva tempo ja selgusega. Kümnenda osa stsenaristiks oli seekord manga autor Eiichiro Oda isiklikult ja ilmselt seetõttu ongi JAFF-il linastuv film vaatamata kirjule ja paljude tegelastega maailmale kergesti jälgitav ja üleüldiset väga vinge meelelahutus.One Piece algab intrigeerivalt. Tohutu õhus triiviv saar, mis kannab laeva otstarvet, piirab väiksemaid vees olevaid laevu. Nii algab sissejuhatus, mille käigus tuleb välja, et kurikuulus piraat Shiki on naasnud, et maailmale kätte maksta. Shiki tõstab laevad õhku ja hävitab need üheainsa löögiga. Samal ajal näeme põhitegelast Luffyt ühel hõljuval saarel koletisega võitlemas ning üsna pea tutvustatakse samamoodi kõiki filmi tegelasi. Tegelasi liidab üheks fakt, et alles olid nad üks meeskond, kuid Shiki tõttu sattusid nad üksteisest lahku. Filmi kestel saavad tegelased ühel või teisel viisil taas kokku ning ühendavad jõud, et alistada mõjuvõimas piraat Shiki, kes on muutnud kõik saare loomad mitu evolutsiooni taset kõrgemal olevateks monstrumiteks ja neid üsna koomilise ja vahel üsna vinge joonistusstiiliga koletisi näeb filmis kohe väga palju. Vaatamata One Piece`i lihtsale loole, kiirelt arenevale ja vähe kõrvalekaldumisi tegevale stsenaariumile, meeldejäävatele ja omanäolistele karakteritele, sageli muiet esilekutsuva võitlustehnika demonstreerimisele ja võitluste visuaalsele väljanägemisele panustamisele pole One Piece laadne anime minu maitse. Suureks puhutud võitlused on küll vägevad, aga joonistusstiiil ja sellelaadse anime olemus on see, mis mind külmaks jätab. Anime puhul soovin midagi tõsiseltvõetavamat ja täpsema pliiatsijoonega. Muidugi on sellise stiili hulgas palju pärleid, aga One Piece on minu jaoks umbes nagu laupäevahommikune kerge meelelahutus, mille käigus ei pea kaasa mõtlema, piisab ainult visuaali jälgimisest. 5/10

reede, 18. märts 2011

JAFF 2011

Tänavune Jaapani animatsiooni filmifestival ehk JAFF on kohe ukse taga ja ongi viimane tutvuda viiendat korda toimuva festivali seekordse programmiga. 4. JAFF oli meeldejääv elamus just programmi poolest ja vaadates uut nimekirja filmidest, siis leidub sealt igaühele midagi. Seekord on festivalil minule vähem tuttavaid nimesid, mistõttu pean uurima, mida tasub vaadata, aga eks teadmatus on filmide vaatamise juures üks olulisemaid kohti, kus võib sattuda väga heade üllatuste peale. Tuttavate nimede seas on näiteks mangal põhinev King of Thorn. Algmaterjaliga olen natuke tutvunud, ei tundunud kõige originaalsem, aga filmi vaataks ikka. Esimest korda nimekirja läbi vaadates tabas mind aasta suurim üllatus, milleks on muidugi kauaoodatud Studio Ghibli poolt toodetud The Borrower Arriety, millele lõi muusika Cecile Corbel ja mida olen vahelduva eduga kuulanud ja nautinud. The Borrower Arriety on Studio Ghibli animaatori Hiromasa Yonebayashi debüütfilm, mis ilmus Jaapanis juba eelmise aasta juulis ja nüüd on ka meil võimalus saada osa Ghibili noorima režissööri andekusest. Projektile lisab vürtsi juurde veel vanameister Hayao Myazaki osalus filmi stsenaristi ja vaimse jõuna.Meeldivaks üllatuseks ja kindlasti paljude fännide rõõmuks näeb seekordsel festivalil taas Mamoru Hosoda The Girl Who Leapt Through Timei ja Summer Warsi. Põhjus, miks The Girl Who Leapt Through Time`i uuesti näidatakse, peitub selles, et linastub ka anime filmiversioon Time Traveller. Huvitav tundub ka Space Battleship Yamato ja Space Battleship Yamato: Resurrection. Samanimelise anime seriaali põhjal valmis eelmisel aastal ka filmiversioon, mida vähemalt esialgsetel andmetel programmis ei ole.Filmifestivali raames on ka eriprogramm, mis pühendub varalahkunud Satoshi Koni`ile ehk näitamisele tulevad Millennium Actress, Paprika, Memories ja Perfect Blue.
Kodulehekülje järgi peaks nimekiri veel täienema. Praegusega võib jääda rahule.

teisipäev, 6. aprill 2010

Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance

Teine osa Rebuild of Evangelioni seeriast jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Ainult, et nüüd on arenenud kõik - sisu, tegelased, stiil, tulevikunägemus ja isegi anime saavutab joovastusastme suurimad mõõtmed, lüües niiviisi võimsa hoobi Michael Bay-le makku ja parastab, et ta on nii väeti ja suutmatu toomaks ekraanile selgelt ja plahvatusohtlikult vaatemängulise robotite võitluse selle kõige ehedamas tähenduses. Alapealkiri "You can (Not) Advance" viitaks justkui sisulisele ja teostuslikule arengule, kuid jääb siiski arvatavasti käesoleva teema raamidesse, kus Inglite ja EVA-de vastasseis käib läbi tohutu arengu. Lisandunud on uusi tegelasi, kes kõik peidavad endas midagi ja loomulikult on nad pealispinnalt niivõrd säravad isiksused, et raske on vaadata neist mööda. Kui otsida möödapanekuid, siis võib paljusid vaatajaid häirida liigne rõhuasetus eneseteostusele ja hingelistele rännakutele, mille teevad läbi peaaegu kõik tegelased. Mind see aga ei häirinud, sest kõik klappis tegevustiku ja stiiliga ideaalselt kokku, et ei saagi hakata valju häälega nurisema. Filmi võtavad hästi kokku sõnad eepiline, grandioosne, kõikehõlmav, sümbolistlik, inimlik ning realistlik, aga seda muidugi tunnetelt. 2009. aastal valminud teos toob sujuvalt sisse kolmemõõtmelisuse ning jääb truuks etteantud stiilile ega lisa ebavajalikke CG efekte.
Teine osa kihab sisuliinidest ja tegelased arenevad ladusalt, mistõttu pakutakse lõpuks ka põgusat ülevaadet karakterite sisemaailmadesse, mida kaldus esimene osa vältima. Kahtlemata peidab Evangelioni mõte endas midagi suuremat kui elu, kuid seriaaliga mittetutvununa on igati huvitav saada ajapikku jälile peidetud saladusele. Võttes arvesse esimese osa ilmselgeid puudusi, on lausa rõõm tõdeda, et teise osaga on õppust võetud ja sellest on palju kasu, sest sisu on huvitav, karakterid põnevad ning ülepea käiv alltekst intrigeeriv. Tegelased muutuvad kohe käigupealt lähedasteks ning edasi jääb üle vaid nautida pakutavat, aga see mida pakutakse, ületab kõik ootused, naelutab kinotoolile, võlub muusikaga ning paneb iga keharaku toimuvaga kaasa elama. Intensiivsed lahingud on erisuguste ja pidevalt arenevate Inglite vahel arenenud totaalseteks energiapommideks, mida rõhutab nii stseenide tuntav läbimõeldavus kui ka fakt, et kõik ekraanil toimuv, ükskõik kui mõistusevastane see ka ei oleks, on täiesti arusaadav, selge ja seetõttu ka ülimalt vaatemänguline. Jaapani animega ei ole ma küll tuttav, kuid algselt harjumatult tutvustatud ja käsitletud tegelased sulandusid kiiresti kokku üldise meeleoluga ning nii ei jäänudki muud üle kui vaadata ja imestada. Siinkohal oleks õige mainida ka, et võrreldes esimeses leidunud erootilise alatooniga ja paljastuvate kehakumerustega stseenide arvu teisega, siis on neid nüüd hulganisti rohkem, aga see käib asja juurde. Süngevõitu teema, lõbusate ja seksapiilsete karakteritega kujutlus tulevikumaailmast, mida on räsinud laastavad katastroofid ning kujundavad niiviisi edasi pidevad lahingud üha tugevamateks muutuvate vastaste vahel.
Tehniliselt on 2.0 imetlusväärne, aga sisulise osa suhtes võtab igaüks oma seisukoha. Anime puhul on mul olnud nii, et mõnikord on raske tegelasi tõsiselt võtta, sest segavaks asjaoluks võib olla ebameeldiv joonistusstiil või midagi muud, mis hakkab pidevalt häirivas tähenduses silma. Evangelioni kahe esimese filmi puhul ei saaks öelda, et oleksin midagi taolist täheldanud. Tähendab joonistusstiil alguses küll meeldis, kuid mitte nii palju kui praegu, sest nüüdseks olen enam-vähem kursis jaapani animele omase stiili ja jutustusviisiga. Kui juurde liita veel huvitavad tegelased ja pidevad absurdikoomikale lähenevad olukorrad, siis on joonistusstiil hakanud väga meeldima, sest need ei ole lihtsalt tühjad näod, vaid midagi endas peitvad peegeldused nende päris "minast". Eneseleidmine ja teiste hüvanguks enese ohverdamine mängivad väga suurt rolli eriti siis, kui saabunud on mõni kõrghetk kahe tegelase suhetes või tulipunkt keset lahingut, kus humanoidne EVA muutub täiesti uueks olendiks. Mida see kõik tähendab? Kas meile üldse antakse selgitusi EVA-de ja Inglite kohta? Mis on NERV-i salajane plaan? Palju küsimusi, aga vähe vastuseid, kuid küsimustele vastuste andmiste eest põikleb film nii, et toob silme ette võimsa spektaakli, mida lausa peab vaatama kinos või muidu jääb elamusest suur osa puudu. 9/10