The Chaser

Meisterlikult thrilleritesse moraali ja eetika küsimusi segav Joon-ho Bongi Memories of Murder ja Hong-jin Na The Chaser on loo poolest üsna sarnase ülesehitusega, kuid etteulatuvalt võib öelda, et Bongi nüansirohkes krimidraamas käib sisu mitmekihilisus ja huvitav karakteriarendus käsikäes samal ajal kui The Chaser jääb tegelastelt ühemõtteliseks ja sisult tuntud teed tallavaks. Üheks sarnaseks faktoriks võiks nimetada tagaaetava mõrvari identiteedi saladuskatte all hoidmine ja nii viimase hetkeni, kuni kaob täielikult lootus, et vaatajale seletatakse lahti, kes on saladuslik mõrvar, aga alles siis mõistetakse, et müstika hoiabki lool kaant peal, et midagi välja ei valguks ja säiluks mõte sarimõrvarist mitte kui raske elusaatusega ühiskonna hammasrataste vahele jäänud ohvrist. The Chaser alustab sisu lahti harutamisega loogiliselt ja järjepidevalt, näidates kõigepealt kõiki asjaosalisi ja siis paiskab nad tegevustikku, milleks on siis kas prostituudi röövimine, sarimõrvari esmakordne tutvustamine või salajast äri ajava sutenööri painavate probleemide lahkamine. Kõik probleemid sulanduvad üheks ja kolm põhilist tegelast elik sutenöör, mõrvar ja ohver võitlevad vastavalt karakteriarendusele oma elu eest, südametunnistuse pärast või haiglaste tungide sunnil, mis on alguse saanud kaugelt minevikust, kuid kõikide rõõmuks ei hakata lahkama mõrvari psühholoogiat ega rasket minevikku, vaid jälitamise käigus avalduvad mõned üksikud, peaaegu ebaolulised asjaolud, mis natukenegi ilmestavad mõrvari kinnisideed ja tema loomust, aga filmi lõppedes on selge, et ainuke asi, mis oleks olnud võib olla mõne teise režissööri nägemuses üleliigne, ongi sarimõrvari motiivide ja olemuse lahti seletamine. Sarimõrvarit nagu ikka kõike müstilist peab samuti ümbritsema salapära ja hirm tundmatu ees, sest lõppude lõpuks kardetakse kõige enam tundmatut, aga mitte hästi lahti seletatud tegelast ja sellega õnnestub The Chaser hästi, mõjudes pingelise ja kohati isegi hirmutavana, aga ainult siiski groteski suhtes.Erinevalt Memories of Murderist tallab The Chaser suures osas tuntud radadel, üllatades üksnes huvitava karakteriarengu ja vanas tuntud kassi-hiire mängu pingestamisega. Lõuna - Korea filmidele omaselt lisandub triole pidevalt uusi erinevate kiiksudega tegelasi, kes nagu ikka muudavad tavapärase natuke erilisemaks, sest uurimisega tegelevate politseinike ja sutenööri, omavahelised jagelemised on kõike muud kui kainet mõistust vajav uurmistöö, et leida kusagil lähedalasuvas provintsis mõrvari majas hingitsev naine. Järjekordse sarimõrvari ja endise politseiniku konflikti käsitlev lugu ei paku just palju üllatusi, kuid tegelased ja nende rollid filmi kontekstis on usutavad ja motiveeritud, mistõttu on empaatia ohvri ja süüdlast otsiva suteka vastu garanteeritud. Mõnes mõttes tekitab klassikaline lähenemine sarimõrvarile filmile rohkem kahju kui kasu, sest peale paari otsustavat stseeni on selge, et varsti hakkab peaosaline muutuma meeleheitlikult naist taga otsivaks hagijaks, kuid lõpp saabub endiselt pauguga. Kui ootad klassikalise loo puhul ka samasugust lõppu, siis pead kahetsema, sest The Chaser ei püüagi olla tavapärane karm ja kole, kuid sisimas ilus lugu arusaamisest ja eneseületamisest, kus iga osapool ehk siis sutekas ja ohver saavad taas kokku. Ta on seda ka, aga ainult sel juhul kui välja jätta kokku saamine ja lunastus naise mõrvari haardest päästmise näol. Osaliselt nagu tradisiooniline lugu Lõuna - Koreast, aga samas ka ebatraditsiooniline, kuid selle kohta võib nüüdisajal öelda juba, et see, mis on ebatraditsiooniline on muutumas tavapäraseks ja filmitegijad peavad pidevalt millegi parema ja uuemaga lagedale tulema nagu näiteks Memories of Murder, mis haaras kaasa igal võimalikul moel ja nagu ilmselt Bongi meistritööd näinud ja nautinud teavad, siis lõpp kuulub selle juures kindlasti parimate finaalide kullavaramusse, sest mitte miski pole MoM kindel ja see ütleb nii mõndagi võrreldes The Chaseriga, sest debüütfilmis on vähe ebakindlat tunnet, et ei oska aimata, mis peitub järgmise käänaku taga.Etteaimatavus on suhteline mõiste, sest mitte kõik vaatajad ei oma samasuguseid kogemusi ja ei peagi. Nii ongi filmielamus huvitavam ja nähtud teemade üle on seetõttu põnevam arutada, sest vahetada saab erinevaid muljeid teistest vaatevinklitest. Peategelast kehastanud Yun-seok Kim`i osatäitmine sarnanes mingil määral Kang-ho Songi sooritusega Memories of Murderis, kuid see võrdlusmoment ei kahanda Kim`i mõjusat näitlejatööd, mis liikus sujuvalt ja paljude ootamatustega ülbest sutekast iga keharakuga naist taga otsivaks inimeseks. Kui nüüd mõelda, siis kõige leidlikumad stseenid seostuvadki Kimi osatäitmisega, sest tema tegelaskuju loogika töötas õlitatult ja pääses pidevalt esile, mistõttu saabusidki suurimad üllatused siis kui pandi uurimiseks vajalikke kilde kokku ja asuti nende alusel tööle, et leida kusagil vannitoas piinlev naine. Visuaalne stiil, lavastajatöö, kaadrite valik, montaaž ja üleminekud on üsna harjumuspärased, aga mitte oskamatud ega võhiklikud, vaid nii professionaalsed ja oskuslikud, et haarata tähelepanu ja tõmmata kaasa pingelisele jalutuskäigule Korea provintsi agulitänavatele. 7/10

Living Death

Minu esimene kogemus Lõuna-Korea õudusfilmidega polnud nii edukas kui lootsin, sest vaatamata huvitavale sisule ja potentsiaalilt intrigeerivale temaatikale, ei suutnud Living Death või Disbelief Hell või Possesed millegi erilisega üllatada. Mõnes mõttes pakkus film vägagi põnevaid keerdkäike, kuid iga kord kui sisu tüüris omapära poole kalduti liigagi palju kasutatud ideede või siis klišeede suunas, millest on muidugi kahju, sest filmi õhustik särtsus õudusest ja painajaliku olendi kohalolust, kuid kordagi ei viidud sisu kõrgemale tasemele, et omapära säiluks, vaid iga kord laskuti samasse auku nagu iga eelnev pööre, mis kergitasid küll huvi, kuid sama kiiresti kui pööre pinge lakke viis, laskus see uuesti häiriva kiirusega uuesti alla. Film ei suutnudki leida oma keskteed ja jäigi selliseks nagu on olnud paljud teised õudusfilmid. Paeluvaid sisulisi lahendusi siiski leidus. Meeltmööda olid nii politseiuurija kaasamine kui ka minevikumeenutuste kaudu sündmustiku selgitamine. Nii jäi alati küsimusi, millele kohe ei vastatud ja ükski mõte polnud liiga varakult lahti selgitatud, aga probleem seisneb selles, et vastuseid ja selgitusi jagati täiesti juhuslikult ning pingevabalt. Nii kadus eelnevalt tekkinud kõrgendatud huvi ja soov saada vastuseid. Ei ole hea tõsta pinge lakke ja siis see suure kolinaga taas alla tuua, sest pettumus saab olema liigagi suur ja endine eripära jääb rahulolematuse varju. Samuti on kriitikat väärt lihtlabaste õudusmomentide kasutamine, kui varasemalt tekkinud hirmutav õhustik on huvi jäägitult tegevustikku kaasanud. Kohe väga ebameeldiv tunne kui film on mõttelt väärt palju enamat, aga sisulahendused ei lase rahus istuda ega filmi täies ulatuses nautida.Pidevalt tööga hõivatud So-jin saab teada, et tema õde on emakodust lahkunud. Olles ise haige ja mitte täie selguse juures, suundub ta ema juurde olukorda selgitama. Ema, kes on paduusklik, ei luba ametivõime kutsuda, kuid vastasseisule vaatamata saabub tüdruku kadumist uurima pereisa, kelle väike tütar on surmava haiguse tõttu haiglas. Olles ise pereisa ja tütre heaolu pärast muretseja, asub uurija suure emotsionaalse surve tõttu uurima õe kadumise tagamaid. Uurimine muutub aina kummalisemaks, sest majaelanikud on veendunud, et So-jin`i õde oli kurjast vaimust vaevatud. Ema väidab, et tütre kummalise käitumise põhjuseks oli isa surmaga lõppenud autoavarii. Avariis vigastada saanud tütar oli hinge vaakumas, kuid paranes siis täielikult, kuigi ta ei olnud enam endine, midagi oli temaga korrast ära. Ema võttis seda kui märki Jumalalt ja hakkas jumalasõna levitama. Kaaselanikud nii ei arvanud, nemad leidsid, kas siis ebausu või millegi muu tõttu, et tüdrukut seestab deemon. So-jin oli seda kõike pealt näinud, kuid lahkus enne kui õde hakkas muutuma. So-jin on ise samasuguses teadmatuses nagu politseiuurija. Emast pole uurimise jaoks kasu, sest tema jääb enda juurde kindlaks, et Jumal juhatab tütre koju, kuid pinna all peitub midagi enamat ja keegi pole tegelikult see, kes väidab end olevat. Saladusi täis majas toimub midagi halvaendelist ja sel kõigel on ka põhjus. Kaugelt ei pea otsima, sest nagu tavaliselt on süüdlane otse nina all, kuid oskuslik tõe väänamine veenab nii uurijat kui ka naist hetkeni, mil ebausk saab tõelisuseks ja vallandub õudus, millest enne ainult sosistati. Filmi juures olid kõige meeldivamad tegelased, sest igaüks kandis oma rolli välja perfektselt, mistõttu saabusid süžeepöörded ootamatult ja seda paremini töötasid ka uurimisega seonduvad deemonlikud ilmingud, mis olid tänu ideaalsele õhustikule meeldivalt õõvastavad, kuid ainult seniks, kuni saabusid ebavajalikud õudusklišeed ja pingetmaandavad lahendused. Peategelane oli märkimisväärselt sümpaatne ja koos uurijaga oli tema käekäiku viimase minutini huvitav jälgida, kuid see ei lunasta hea idee rikkumist niiviisi, et kogu film jätab üllatavalt halva maigu, kuigi omad nüansid olid täiesti arvestatavad ja mõjusad eriti siis kui rääkida paranormaalsetest ilmingutest ja õõva aina juurde tekitavast atmosfäärist, mis hiilis ligi nagu naise korteriakna taga juttu rääkida tihanud koolnukahvatu naaber, kes kõlkus tegelikult samal ajal juba nööri otsas. Taolisi meeliülendavalt mõnusaid hetki jagus kogu filmi peale, kuid nagu ennist mainisin, siis hävitas neid suutmatus anda rahuldustpakkuvaid lahendusi. Samas ei saa mainimata jätta, et õde oli kohati päris jube ja seda eriti siis kui deemon end temas ilmutas. Vahel pole vaja näidata palju, et tekitada õudust. Mõnikord piisab ka helidest ja varjudest, aga Living Death`i puhul oli natuke rohkema näitamine lausa hädavajalik. Siinkohal pean silmas deemoni varjamist õe kehasse nii, et ka vaataja ei saa aimu, mis või kes temas pesitseb. Sageli pole vaja The Exorcisti stiilis jõledusi demonstreerida, aga siin oleks teinud natuke groteski rohkem kasu kui kahju. Aeglaselt kulgev uurimine ja painajaliku õhustiku loomine on suurteks plussideks häirivalt palju filmi rütmi segavate hetkete seas. Head osatäitmised ja oskuslik lavastus ei kaalu küll üles filmi vead, kuid ühekordseks vatamiseks on Living Death igati sobilik. Kahju ainult, et lasti raisku minna mõttel, mis oleks olnud tõesti vaimustav. 6/10

Secret Reunion

Secret Reunion on Lõuna-Korea film peaosas sealse tuntuima näitlejaga Kang-ho Song, kes on ilmselt Korea kõige tuntum näitleja väljaspool riiki. Secret Reunion ei ole märkimisväärne draama ega ka thriller, kuid see ei muuda fakti, et tegemist on nauditava põnevikuga, mis ei ole kitsi ka karakterikoomika poolest, sest paratamatult on paljud Song`i filmid naerutava stiiliga, sest tema on sellistesse rollidese perfektne. Oma rollides sageli ontliku, rahuliku või äkilise iseloomuga Song kehastab sel aastal ilmunud Secret Reunion`is Lõuna-Korea salaluure agenti, kelle kinnisideeks on naaberriigist pärit palgamõrvari Shadow tabamine. Ohtlik kinnisidee läheb talle kalliks maksma ja ta kaotab nii oma töö kui ka lugupidamise ja lõpetab väikeses büroos, mis spetsaliseerub välismaalastest naiste nende meeste juurde tagasi toomisega. Raskel ajal on iga töö sobiv, kuid ka sellise töö juures on vaja inimlikkust, sest kui käituda halvasti teistega, siis ei tunne end varsti enam peeglisse vaadates äragi. Uurija karjääri hävitanud operatsioon Shadow tabamiseks päädis paljude agentide surmaga, kuid Shadow pääses vabadusse ning samuti tema üks kahest kuriteokaaslasest. Kolmas vandenõukaaslane sattus uurijate haardesse ning oli sunnitud neid nende töö juures abistama. Kolm naaberriigi kurjategijat pole need, kes nad alguses paistsid, sest tegelikult olid nad kõik stalinistlikku Põhja-Korea agendid, kes saadeti üle piiri põgenenud endiste agendite elu kustutama, sest ei ole suuremat reetmist kui armastatud diktaatori laimamine ja teha seda veel Lõunas. Asjaosalised lähevad Songi kehastatud agendi Lee Han-kyu luhtunud operatsiooni tõttu tekkinud segaduses lahku. Juba see, et nad jäid vahele on naaberriigi silmis reetmine ja ükski ei saa naasta kodumale oma perede juurde. Shadow poolt ekslikult reeturiks tituleeritud kaaslane Song Ji-won on sunnitud põgenema ja leiab asüüli immigrante tööjõuna kasutavas firmas. Möödub kuus aastat. Kõik on oma eluga edasi läinud. Han-kyu ei kohtu enam oma perega ning teeb tööd, mida ta ühtlasi vihkab ja armastab. Ji-won elab kinnipüüdmise hirmus ja samuti tuleb tal karta ka koduriigi agente, kes võivad iga hetk saabuda, et kustutada räpase reeturi eluküünla. Kuue aasta möödudes on palju juhtunud ja kunagised läbikukkumised unustatud, kuid mitte täielikult, sest vanad mälestused kerkivad taas kui Han-kyu kohtab puhtjuhuslikult ühe järjekordse töö käigus Ji-won`i, kes meenub talle ainult seetõttu, et ta nägi teda vilksamisi äpardunud operatsiooni käigus ning samuti piltidelt, kuid kuus aastat võivad mälule kõvasti mõjuda ja nii polegi Han-kyu endas täiesti kindel, et kas kohatud tööline on see, kes ta usub teda olevat. Sama olukord on Ji-won`il, kes ei mäleta samuti enam täpselt, kas tööliste peksust päästetud mees on seesama isik, kes pakkus talle kuus aastat tagasi koostöövõimalust tabamaks Shadow`t. Mõlemad on endas ebakindlad ja just seetõttu alustavadki kaks kunagist vastast koostööd. Kõigepealt asuvad kaks elunäinud vastaspoole agenti koos tööle, et leida põgenenud naisi, kuid pika ja kurnava töö käigus õppivad nad üksteist tundma ja unustavad, et neil on salajased tagamõtted, millest kumbki midagi ei tea.

Secret Reunion on lihtsalt öeldes lahe film, kuid nii naiivselt ma seda siiski ei nimetaks, sest kahe agendi vastasseisu vahele mahub ka tubli annus päevakajalist poliitilist temaatikat, mis jätab küll propagandistliku maigu, kuid on aru saada, et see ei ole eesmärk, vaid kõrvalpõige, et näidata, milline on kahe riigi vaheline olukord. Propaganda võib olla millegi üle paisutamine mõjutamise eesmärgil, kuid mõnikord kajastub see lihtsalt kriitikana, mis jätab pealesunnitud mulje. Pingeliselt alustanud film ei anna kordagi mõista, et propaganda on eesmärk, kuid oleneb täiesti kuidas sellist infot vastu võtta. Kui üldse alustada diskussiooni sel teemal, siis võtan ma kohe seisukoha, et mina ei ole nendes riikides käinud ega pole nende inimestega suhelnud, et saaksin võtta ühest seisukohta, aga kasutada sellelaadset krõbedat kriitikat koos päevakajaliste uudiste lõikudega oli ilmselgelt hea mõte, sest filmi kontekstis töötas selline lähenemine kahe agendi vastasseisu süvendamise kasuks ja nii polnud vajagi muud kui kasutada ära kahe riigi vahelist poliitilist olukorda, et tekitada vihavaen, mis on arusaadav iga inimese jaoks, kes on vähegi kursis päris hirmutavate uudistega kasvavast pingest. Kang-ho Song on siis taaskord oma vanas tuntud rollis, mis väljendub eriskummalises käitumises ja äkilises iseloomus. Ta tundub peaaegu alati selline elunautiv tegelane, kellele ei lähe lähe korda maailmas toimub, ta võib mujal toimuvat küll jälgida, aga see tema jalgealust ei kõiguta. Endisest ametist loobuma sunnitud agendina otsib ta endiselt võimalusi, et leida Shadow ja kui võimalus talle niisama lihtsal sülle kukub, ei jää tal muud üle kui end kätte võtta ja proovida end jälle tõestada. Ji-won on haiglases olukorras, sest ta ei saa ilma väärtusliku infota kodumaale naasta, tema pere on endiselt suletud piiride taga ja igasugune kontakt võimudega võib ta trellide taha saata või anda naaberriigile märku, et ta on üle hüpanud. Sel juhul oleks igasugune kompromiss võimatu. Nii otsustabki ta endise agendiga kaasas käia, et leida olulist infot Śhadow kohta ilma kaaslase teada saamiseta, kuid olukorra muudab keeruliseks see, et kumbki pole enam needsamad inimesed, kes nad kunagi olid ja kuna mõlemad agendid ei tea teineteise kohta midagi ja teesklevad, et ei tunne teineteist, kuid tegelikult jälgivad pidevalt üksteise igat sammu, siis muutub nendevaheline koostöö aina pingelisemaks, kummalisemaks ning hiljem mõistetavamaks, sest kaua sa mängid kassi-hiire mängu, kui pole enam eesmärki, mille poole püüelda. Eks oma osa mängib siinkohal ka katse näidata, et Põhja-ja Lõuna. Korea inimesed polegi niivõrd erinevad, vaid valitsused suruvad rahvale sellist arvamust peale. Olgu kuidas on, aga mõlemad karakterid olid imehästi kirjutatud, näidates mõlema tegelase pealispinna all pulbitsevaid hirme, kahtlusi ja lootusi ning avades neid tasapisi läbi erinevate süžeepöörete, mis olid korraga nii üllatavad kui ka pinevust juurde kruttivad. Ütleks, et ülesehitus oli hea, teostus hästi viimistletud, aga sisu ei olnud lõppkokkuvõttes üllatav, kuid mõnikord pole vajagi, sest kui kõik muu klapib ja tegelased on kaasahaaravad nagu James Cameroni intervjuud, siis mis muud tahta. Üks korralik sümpaatsete näitlejatega Lõuna-Korea film, mis pakub põnevalt lahti hargnevat tegevustikku, heatujulist suhtedraamat ja sündmustikku arengule palju juurde andvat koomilist kallutatust. Üks põhjus, miks kiita tegevustikku hargnemist, on see, et sisu jaguneb kahe ajaperioodi vahel ning põikleb igasuguse sirgjoonelisuse eest. Tegelastevaheline jagelemine; mõlema agendi hoolikalt peidetud saladused; üksteise taga luuramised; algse sisuliini taasloomine, milleks on reeturite tapmist nautiva Shadow leidmine; erinevad rasked valikud nii moraalsel, eetilisel kui ka uskumuste tasandil ja kõige põletavamaks probleemiks kujuneb valik – kas reetsin kodumaa või kodumaa reetis minu? Raske on loobuda ideoloogiast, millega on sind üles kasvatatud, kuid kerge on seda omaks võtta. Põhja-Korea agendi siseheitlused on toodud usutavalt ekraanile ja teda toetava Songi muutused aitavad mõtestada agentide tegusid. Lõpp ei pakkunud midagi uut, kuid pärast heatasemelist elamust ei oska ega tahagi enam ühtegi halba sõna öelda. Song`i fännidele soovitatav! 7/10

Breathless

Esimest korda lavastajakätt proovides tõestas Korea näitleja Jang Ik-Joon, et vististi isikliku teema valimise ja hea tahmise juures võib saavutada kõike. "Hingetu" on hüpervägivaldne draama, mille keskmes on koduvägivallast irduvad häiritud meeled ning kõiki nakatav viha, aga ennekõike saavutab osalt kriitiline teos inimliku draama mõõtmed, mistõttu võtab maad ka realistlik tunne, et vägivald sünnitab vägivalda ja vägivallalabürindist pääsemist ei pruugi alati edu saata. "Ddongpari" on oma olemuselt väga mitmekülgne, kuid pealispinnalt ühekülgne. Film nõuab süvenemist ning eri sisuliinide pidevat jälgimist ja läbi arutamist. Mis sünnitab vägivalda? Kodune vägivald või vaesus? Kui kodus valitseb pidevalt pingest praksuv õhkkond, siis pole ime, et end hiljem tänava peal välja elatakse. Kui vaesus, siis mis sunnib ühte inimest teist ründama? Soov raha saada, maksta kätte teisele selle eest, et elu nii halb on? Milles on teised süüdi, et kellegi elu on allapoole nulli ja kodus valitseb kohati hullumeelne olukord, mis paranemise märke näita? Vägivald füüsilisel ja psühholoogilisel tasandil on tingitud vihast kellegi või millegi vastu, mis tuleb endast ühel või teisel viisil välja lasta. Nii muutub vihaobjektiks kogu maailm, kogu ühiskond ja kõik kaasinimesed. Igal hommikul ärkab Sang-Hoon oma armetul madratsil. Joob räige pohmelli vastu vett ning läheb hilinedes tööle, mis näeb ette võlgade sisse nõudmist ja seda sageli eriti verisel viisil. Iga päev mängib Song-Hoon "isa" oma õe pojale, viib talle asju ning püüab toeks olla. Sisimas on headus olemas, aga viha ja sellega kaasnev kurjus ning ükskõiksus varjutab kõike ja põhjustab valu ka kõige lähedasematele.

Lavastaja ja näitleja Yang Ik-Joon esitab oma nägemust tõepäraselt, võttes esmalt käsile tagajärje ja alles siis laskub olukorra tegelikke põhjustesse. Vägivaldse ja tundetu koore all lasub häiritud meelte ja segaste tunnetega poisipõnn, kes nägi pealt traumeerivaid sündmuseid, mis kummitavad teda meheikka jõudmiseni ning söövad senini Sang-Hooni sisemiselt, hävitades võimed suhelda, aru saada ja jättes alles ühe arusaama: kui ei meeldi, peksa vaeseomaks. "Breahtless"-i võlu seisnebki lavastaja katses tuua välja kõik osapooled ning selgitada igaühe motiive ja minevikku. Kohati võib film mõjuda liiga pika või liiga täiuslikuna, sest kõik sisuliinid viiakse lõpuni ja midagi ei jää vaatajale endale mõtlemisaineks. Pole midagi mida saaks pärast lõputiitrite ettekerimist mäluda. On ainult probleem ja selle käsitlus ning sellest lähtuvad ideed, mille üle saab küll arutleda, aga filmi enda üle pole pikem arutelu vajalik, sest kõik pannakse viimse detailini paika. Yang Ik-Joon on loonud tugeva draama, mis läheneb probleemile sügavuti, pakkudes nii koomikat kui ka traagikat, vägivalda kui ka õrnu tundeid, elu ja surma ning kõike seda, mis jääb vahepeale. "Breathless" on võimas tunnete valang, mis puudutab vaatajat algul küll õrnalt, aga lõpupoole sirutab kogu oma emotsionaalse laengu täies ulatuses välja. Meeleolult rusuv, rutiinne, vihane ja isegi jube teos saavutab oma täieliku ulatuse alles murdumispunktis, kui Sang-Hoonist saab ka inimene, aga kui kahju on juba tehtud, siis on kahju ka tulemas ning mitmetes pattudes süüdi olevad saavad halastamatult karistada isegi siis kui peategelase vastik olemus on peaaegu et kadunud ja on tekkinud lootusekiir paremale elule. Yang Ik-Joon ei tee kompromisse. Mis tuleb, see tuleb ja nii jääbki. Ei ole olemas õnnelikke lõppe, vähemasti mitte kõigi jaoks.

Lavastaja kehastatud Song-Hoon on temaga pidevalt kaasas käiva tüdruku Yeon-Hue kõrval üks paeluvamaid tegelasi. Ühtäkki eemaletõukav, ebameeldiv, aga siiski huvitava arenguga karakter särab läbi kogu filmi kuni viimaste haamrilöökideni. Tüdruku ja Sang-Hooni sõprus algab absurdselt ja kõige imelikumat laadi suhe muutub peagi sama sobivaks kui Sang-Hooni igapäevarutiin ja -suhtumine. Dialoogid on mõistlikud ja arutlevad, stsenaarium intelligentne, süžeepöörded mõneti üllatavad, draama raskepärane, aga samas ei unustata elust rõõmu tunda. Kinematograafia on üsna tavaline, aga taolise filmi puhul muud ei nõuakski. Kaameratöö on hüplik ja üsna kiire. Lähikaadrid on tavaline nähtus. Põhiliselt rihitakse tegelaste nägudele, toomaks välja hetkeemotsioone ning peksmiste ajal suunatakse kaamera väga lähedale, mille tõttu on sageli raske aru saada, kes keda peksab. Taaskord kasutatakse realistlikkuse rõhutamiseks käsikaameratunnetust, aga seda mitte ülemäära palju, vaid täiesti sobivalt. Hingetu, kuna pole millegi nimel elada; hingetu, sest viha täidab kõik; hingetu seetõttu, et süütu meele rikkumine maksab kätte kõige ootamatus kohas. 8/10

PÖFF: Thirst

Chan-wook Park on mulle tuttav ennekõike tänu omapärasele meistriteosele "Oldboy", mis nägi ilmavalgust 2003. aastal ja mida mäletan eredalt siiani, kuigi ajast, mil seda esimest korda nägin, on juba 3 kuud möödas. Mõni film ununeb ühe päeva möödudes, mõni kahe, aga vahetevahel ilmub aastas 2 või 3 filmi, mis tungivad aju kõige sügavamatesse soppidesse ning jäävad sinna oma olemust väga pikaks ajaks meenutama. Nii oli ekstreemselt vägivaldse, absurdse, rõveda ja sisult originaalse ning teostuselt omapärase "Oldboy"-ga. "Thirst" jõuab sarnasele elamusele üsna lähedale, aga ei suuda end nii hästi maksma panna. Parki uus teos särab eelkõige kinematograafilise ja teostusliku täiuse poolest, mis on kohe eriliselt hea, sest vaatamata muldvanale vampiiri temaatikale suudab Park võtta teema ette klišeelise ja tavalisena, aga omanäolise lavastaja puhul saab ka kõige mitteintrigeerivast materjalist kulda välja pigistada. Pean silmas eelkõige osatäitmisi, absurdset meelelaadi, kohati jandile sarnanevat tegevustikku ning vägivaldsusest nõretavat armastust ning selle leidmist. Kõik need küljed töötavad märkimisväärselt tugevalt suhteliselt tavalise ja etteaimatava sisu kasuks, muutes tavalise ebatavaliseks, kuigi pean ütlema, et lootsin sisu poolest midagi enamat, midagi pöördelisemat ja jõhkramat. Täpselt nagu "Oldboy"-is, aga pöörded ei saabunud. Jäid vaid eksentrilised karakterid ning pinget üles kruttiv sündmustik, mis ühest kindlast hetkest peale tüürib vältimatu lõpplahenduse poole.

Kang-ho Song, keda viimati sai nähtud vaimustavas "Gwoemul"-is, paistab olevat Parki üks meelisnäitlejaid ning üldse üks Korea tuntumaid näitlejaid. Nüüd, kus Korea filmide tuhin taas peale tuli (mul saabuvad need lainetena, aga mõnikord kaovad nii kiiresti, et ei jää jälgegi maha), olen mõelnud millest alustada. Leian, et teha esmalt tutvust Chan-wook Parki ja Joon-ho Bongi filmidega on kõige parem valik. Esimeselt lavastajalt olen näinud koos sellega, mida PÖFF-il näidati kahte filmi ning teiselt ühte, aga seda viga saab üsna pea parandada (ehk siis peale PÖFF-i). Tulles tagasi "Thirst"-i juurde, siis mainin kohe ära, et Korea ja Parki žanritunnetuse tõttu pole tegemist puhtalt tavalise vampiirifilmiga. Pigem leidub siit kindlasti midagi vastumeelset, aga ka palju head. Mina leidsin palju head, aga kuna kõik filmid on tavaliselt teatud puudustega, siis on neid ka "Thirst"-is. Kinematograafia on vaimustavalt kena ja paitab silma igal võimalikul moel. Alustades öö ja päeva värvikülluse rõhutamisega ja lõpetades vastavalt tegelaste meeleseisunditele muutuva värvikombinatsiooniga, mis loob igaks hetkeks vastava atmosfääri. Vanasti, nooremana ma taolisi külgi ei märganud, aga hiljaaegu avastasin end nautimast filmide stilistlikku tunnetust ehk, kuidas mõni hetk või kõikehõlmav tunne edasi antakse ja kuidas filmi mõte ning meeleolu seostuvad ja loovad filmile ühiselt töötava eesmärgi nimel teatud nauditava külje. Nii on ka "Thirst"-iga, sest nii visuaalse stiiliga, kui ka efektilise panusega, pakutakse igati võimast vaatemängu, mis ei tohiks petta kellegi lootusi. Lootusi petetakse hoopis mõne teise külje juures, mis on loo juures küllaltki olulised, sest nii defineerin enda jaoks selle, mis on filmi mõte juures oluline, aga kui sisu ei kanna edukalt edasi mõtet, siis kaob ka see vaikselt ära. "Thirst"-i sisu pole nõrk, vaid see on lihtsalt ääretult tavaline. Nii tavaline, et vaatamata võimsale lõputseenile auto kapotil, tunnen nagu vaataksin kordussaadet, kus on peateemaks ühe kindla lõpu pidev kordamine, aga seda kordust näeb teistlaadi filmides. Kahjuks nii see oli. Nii mõeldes kõndisin Sõprusest välja ja nii mõeldes kirjutan ka praegu arvustust. Sisutihedus ja sügavam karakteriarendus olid suurimad puudused. Tavalise teema saab huvitavamaks muuta sinna erinevate tegelaste ja sisuliinide lisamisel. "Thirst" seda küll pakkus, aga selle vahega, et kõik tegelased peale esikpaari polnud huvitavad, vaid pigem liialt komejantlikus võtmes loodud. Paljud tegelasepõhised hetkelised naljad ei köitnud üldse, vaid pigem maandasid pinget. Vampiiri armunud tüdruku perekond oli loole küll tähtis ja seda eriti lõpus ning kummituslikes seikades, mis sobisid küll kui rusikas silmaauku. Koomiliseks muutuvad traagilised stseenid ning südametunnistuse piinasid eriti elaval kujul kujutavad hetked saavutasid midagi erilist ja jubedat, aga ka õrnalt naeruväärset.

Kui kirikuisa ohverdab kõik, et anda end teiste hüvanguks ja saab vastu midagi erakordset ning elumuutvat, kas ta on siis edasi jumalateener või hoopis saatanlik sigitis? Kui vampiir ei tapa sihilikult oma ohvreid, vaid enda arust hoopis lunastab surevaid patsiente nende piinadest, kas on see siis õige teguviis? Janu vere ja elu järele võitlevad tõekspidamistega, mis on püha isa kammitsenud kogu tema elu. Isa soostub elama teistsugust elu, aga kas ta põleb selle eest siis põrgus? Seda milline on jumaliku valguse ja tumeda vampiirluse suhe, filmis ei uurita. Pigem keskendutakse moraaliküsimustele ning endas inimlikkuse säilitamisele. Viis, kuidas preester end vampiirihaigusega nakatab, oli ebatavaline ja seeläbi meeldiv nüke. Idee, miks vampiiri armunud naine tal naise perekonda kimbutada laseb, töötas hästi. Motiivid oli paigas ning julma naeratusega suul viidi läbi nii mõnigi võigas ohvripidu. Eraldi tooks esile naise verejanu, mis ajab teda maantee äärde autojuhte meelitama ning neid lõbusa kilke saatel surnuks ehmatama. Varsti aga pole ehmatus midagi selle kõrval, mis hakkab juhtuma juhtidega, kes soostuvad masinatest välja tulema. Naise esmatutvusel vampiiriga käsid peast läbi kõik poolklišeelised ideed, aga kui vampiir ja tema uus kallim majade ühelt katuselt teisele hüppama hakkasid, pühiti need ideed peast ja sunniti vaatemängu nautima, mis saavutas huvitava kaamerakasutuse tõttu võimsa tulemuse. Lõpp liigutas mind. Kas see on hea märk? Arvan küll. Vaatamata lõpule, mida polnud raske ette aimata, olid lõpukaadrid meisterlikult filmitud ja ahastus ning hirm peegeldusid ehedalt vastu. Nauditav, kuid lünklik, aga igas mõttes teistsugune vampiirifilm Chan-wook Parki poolt. 8/10

PÖFF: Castaway on the Moon

Minu esimene kokkupuude 2009. aasta PÖFF-i põhiprogrammiga algas väga tugevalt. Esimeseks valituks osutus seni vaid ühe filmi lavastanud Hae-jun Lee teine film "Merehädaline kuul", mis varieerub nii žanriliselt, kui ka temaatikalt. Esmapilgul oleks tegu kui absurdse looga merehädalisest saarel, mis asub linna keskel oleva Hani jõe peal. Kui aga nö. merehädalise aina suuremaks jandiks muutuvad vintsutused üksikul saarel hakkavad segunema urbaniseerunud linna problemaatikaga, siis muutub film selgemaks nii oma mõttelt, kui ka tegelastelt. Põhimõtteliselt võib absurdi ja veidruste tagant selgelt välja lugeda loo allteksti. Peategelane esindaks kui üksikisikut, keda keegi ei näe ega kuule, mis siis, et tegu on ülerahvastatud linnaga. Teine tähtsaim tegelane on 3 aastat üksinduses veetnud Kim, kes leiab oma lootuskiire kestast väljumiseks kõige ootamatumast kohast, milleks on Hani jõe saare kummaline asukas. Kim esindab seda, mida võib nimetada lausa 21. sajandi katkuks. Virtuaalne reaalsus kombineerituna isiklike probleemidega pakub täiuslikku võimalust eemalduda kõigest ning kõigist ja luua endale ise korralikult funktsioneeriv maailm, sest reaalne elu on midagi väga pelutavat. Kõige paremaks osaks filmis võibki lugeda Kimi kestast väljumist, mis pärast pikka proovimist ja taasavastamist, andis kõige tugevama emotsionaalse laengu. Mul oli siiralt hea meel näha, kuidas ta end taas maailmale avaldama hakkas. Koreast saabuvad filmid on teistlaadsed. Ka kõige tavalisem teema võib olla see kõige huvitavam, sest sisu lahatakse läbi väga erinevate tegelaste ning harilikult kasutatakse isegi väga absurdseid tegevusliine. Tunnistan, et ei ole Korea kinoga sina peal, aga eks ma püüan ka end vahetevahel harida.

Min-hee Hong on võlgades ametnik, kes viimsele piirile aetuna üritab sooritada enesetappu, aga saatus annab talle teise võimaluse ning mees satub jõe peal asuvale saarele, kuhu jääbki elama, nautides üksi olekut ning ise eluga hakkama saamist. Merehädalise püüded saarelt lahkuda, puu otsast linnumune kätte saada, tuld põlema panna ja kala püüda mõjusid koomiliselt ning kohati isegi sunduslikult vaimukalt. Mõningad koomilisemad stseenid olid loodud sellise leidlikusega, et raske oli mitte valju häälega naerda, aga oli ka neid hetki, mis meenutasid mõnda USA labast komöödiat, kus püütakse vaimukaks muuta ka kõige ebaoriginaalsemat stseeni. Mõningad puudused välja arvata, siis on merehädalise elu ja tegemisi peaaegu kahe tunni jooksul väga huvitav jälgida. Endine suure linna labürindiametnik muutus aegamisi iseseisvaks põllumeheks, kelle nutikus kasvas iga uue päevaga. Uue eluga harjunu astub ebatavalisse suhtlusse jõe ääres paneelmajas elava Kimiga, kes kasutab sõnumite saatmiseks kirja pudelis ja merehädaline vastab kirjaga liival. Nii hakkavad ilmnema filmi romantilisemad jooned, mis kummaliste isikute vahel muutub veelgi kummalisemaks. Armastuslugu, sotsiaalsetest probleemidest pakatav süžee, ellujäämislugu kokku segatuna annavad filmile ühteaegu koomilise, nukra ja tõsise iseloomu. Puudu pole ka lausveidrad ideed, mille hulgast näiteks nuudlite ja mustade ubade motiiv oli see kõige paeluvam.

Kimi arengulugu köitis mind isegi rohkem kui merehädalise oma. Kui saare elanik tegeles omaenese huvide ja himude saavutamisega, siis Kimi tutvustati kui iseenda isiku nukrat ohvrit, kes muutus iga hetkega üha sümpaatsemaks. Kimi argielu rutiin oli lihtne. See koosnes ärkamisest, jooksusammudest, arvutis töötamisest, kuu jälgimisest ja magama minekust. Alati vältis ta kogu päeva jooksul kõiki inimesi, ema ja isa kaasa arvatud. Üks kord kevadel, teine kord sügisel saabub Kimi jaoks maagiline aeg, mil ta satuks kui Kuule, kus gravitatsioon kaob ning tekib hõljumise tunne, mida näidati väga ilmekalt ka filmis. Valitud muusika lõi vastavalt olukorrale hea meeleolu ning nii tekkis endalgi hõljumise tunne. Kimi ja merehädalise veider armastuslugu võtab üha ekstreemsemaid mõõtmeid, sest varasemalt ainult kirja teel suhelnud armastajad taheti ka kokku viia, mistõttu sattus Kim enesele ehitatud suhtlust eirava kestaga konflikti. Kimi maailm pakkus seda, milles on võimalik pea igaühel iseendaga seoseid/sarnasusi leida. Pärast kaasa tundma panevat pikka eelvaatust olin õnne tipus, kui sai näha Kimi naeratamas. Inimlikkus on loo võtmesõna.

Film on iga külje pealt huvitavalt üles võetud. Kaameravõtted on vastavalt situatsioonile huvitava lahenduse leidnud. Selleks võib olla merehädalise jälgimine läbi Kimi kaamera või randa uhutud mehikese avanevad silmad, mis näevad uduselt ja vajuvad pidevalt uuesti kinni. Võtteid jagub veel ja veel, aga põhimõte on see, et hea loo arendamisel ei jäänud teostus soiku, vaid siit võib leida mitmeid huvitavaid momente. Kinematograafia ja kõik, mis seostub filmide üles võtmisega on peaaegu et veatu. Sisu, teostus ja näitlejad saavutavad minu jaoks meeldiva harmoonia. Soovitan kõigile huvilistele, sest antud filmi vaatamiseks pole vahet, milliseid filme eelistad, siit leidub midagi igaühele. 9/10

Gwoemul

Kuidas ühendada komöödia ja horror nii, et ei tekiks tavaline horrorkomöödia, vaid pigem tõsiseltvõetav horror vaimukate elementidega? Et vastust oma silmaga näha tuleb kindlasti ära vaadata Joon-ho Bongi poolt lavastatud Korea päritolu "Gwoemul" ehk "The Host". Film on mõtteliselt horrorfilm, kuid paljud situatsioonid ning tegelased on loodud koomilises võtmes, aga kordagi ei muutu film üleliia horroriks ega ka komöödiaks. Bong ei paku komöödiat mitte nalja tegemise eesmärgiga, vaid võtab nalja iseenesestmõistetavana ning muudab selle situatsiooni osaks isegi siis kui on tegu kõige dramaatilisema või õudsema momendiga. "Gweomul" mängib väga oskuslikult erinevate žanripiiridega, minnes mitte kordagi labaseks, vaid vastupidi. Minu silmis tõusis Bongi lavastajatöö sedavõrd tugevamaks, kui nauditavalt pakkus ta nähtamatut ligihiilivat õudust ning tragikoomilisi tegelasi, keda ei loodud olema vaimukad, vaid oma olemuselt olid nad lihtsalt teistsugused ning seetõttu muutusid tegelased kummalisteks. Kuna tegu pole harjumuspäraste tegelastega, siis saatis neid alati teatav koomiline hoiak, mis lisas üpris traagilisele loole, nagu seda on tütre röövimine jõest tõusnud mutandi poolt, natuke ka helgemat poolt.Tegelasteks on valitud päris eriskummaline seltskond. Filmi alguses tutvustatakse perekonda, kelle hulka kuulub pisut lapsemeelne ja juhm Gang-Du, tema asjalik tütar Hyun-seo, Gang-Du isa Hie-Bong ja õde Nam-Joo ning vend Nam-il. Gang-Du töötab isa kioskis, kus ta pidevalt leti taga magab ja seetõttu varastatakse vahetevahel enne isa pealesattumist leti pealt kaupa. Gang-Du õde on meistrivõistlustel osalev vibulaskja ning vend peab Gang-Du`d teda üldse debiilikuks ning ei leia ühtegi põhjust, miks peaks temast lugu pidama. Gang-Du tütar püüab isaga hakkama saada, aga nagu filmist näha, siis päris lapsele mõtlevas keskkonnas ta üles ei paista kasvavat. Kiosk on üks osa suuremast treilerist, kus kõik elavad või suurema osa ajast veedavad, kuni saatusliku päevani, mil Hani jõest tõuseb värdjalik loperdavate jäsemetega hiiglaslik mutant, kes jõe kaldal kaose korraldab ning sealhulgas Hyun-seo jõe sügavustesse kaasa võtab. Siinkohal algab mitte eriti hästi koos funktsioneeriva perekonna meeleheitlik võidujooks ajaga, et leida tütar enne kui mutant temaga lõpetanud on või enne kui valitsus surmava gaasi Hani jõeäärsele alale laseb ning kõik elava tapab. Perekonna pingutused on traagilised igas mõttes ning kokkupõrge mutantkoletisega viib pinge lakke ja lajatab samas ka mõnusa koguse horroriga."Gwoemuli" puhul on vaatamata horrorile ja filmi vaimukale laadile tähtsal kohal tegelased ja nende areng. Filmi kaheks kõige tugevamavateks külgedeks loeks omapärased tegelased ning žanripiiride kompamise, mis andis äärmiselt positiivse tulemuse. Tegelased tutvustati nende iseloomude ja oleku järgi filmi alguses ära ning edasi sai juba hõlpsasti perekonna kannatustele tegevusest väga haaratuna kaasa elada. Gang-Du`d kehastab Kang-ho Song, keda saab varsti näha kultusliku Chan-Wook Pargi uues filmis "Bakjwi" ehk "Thirst". Tema esitus natuke aeglase kuid südamelt siira Gang-Du`na nõuab aplausi, sest sellist tegelast, kes jookseb pikemalt mõtlemata õuduse poole ja on alati see, keda keegi ei kuula, kuigi kui kuulataks, siis avastataks, et tal on midagi väga asjalikku öelda, näeb üpris harva. Ta saavutas minu silmis sümpaatsuse kohe kui ta ekraanile ilmus. Lohakas, laisk, väheke rumal, aga tegevuses teda näha oli ilmetlusväärne. Kogu perekond moodustas niivõrd fantastiliselt ebasobiva seltskonna, et perekondlikke suhteid hoiti siin ainult isa ja poja vahel. Vend kritiseeris alati Gang-Du`d. Seda muidugi õigustatult, aga ta lihtsalt oli isana väga ebakohane. Sellist kirjut seltskonda rikastas lisaks Gang-Du`le ja ta vennale veel isa, kes oli kui kõigi mentor ning teejuht, kes viis lambakarja läbi pimeda oru valguse poole, kus paistab Gang-Du tütre õnnelik nägu. Film võib oma tegelastega päris heitlik olla. Nad võivad langeda täpselt siis kui seda kõige vähem ootad või siis kui arvad, et lõpplahendus on nüüd olemas. Selle asemel lõigatakse nagu noaga õnnis õhuloss katki ja purustatakse kõik ilus ja järele jääb ainult lohutus ning kaastunne nii tegelastele endile kui ka tegelaste poolt teistele kannatanuile.Hani jõe tumedatest vetest ilmunud koletise sünniloo kohta antakse kohe filmi alguses selgust. Ameerka sõjaväehaiglast, mis asub Hani jõe kallastel, kallatakse äravoolutorudesse toksilist ainet, mis leiab jõuab kõik jõkke. Paar aastat hiljem kohtavad kalurid kummalist, aga imepisikest kalasarnast olevust ning veel paar aastat hiljem näeb sillal enesetappu sooritav mees jõe sügavustes midagi tumedat liikumas. Natuke hilisemas ajas näeb grupp piknikulisi, kelle seas on ka Gang-Du, kummalist eluvormi silla küljes. Eriti hästi on film tabanud inimliku uudishimu, mis alati piirdub millegi tundmatu poole asjade loopimisega. Kui aga tundmatu endast enam märku ei anna, siis huvi kaob. Olgugi, et tegemist oli hiiglasliku olendiga, kes ei sarnane ühelegile teise loomale. Olukord muutub kui hallikas olend kurjakuulutava muusika saatel, kuid hämmastavalt vaikselt piknikulisi üllatab ning nii häiriva vaatepildi laiali jooksvatest inimestest loob, keda pillutakse olendi sabalöökide tagajärjel jõkke või neelataks kõikide eelduste kohaselt puhtalt alla. Mutandi CGI näol pole tegemist just teab mis vaimustava saavutusega, aga olend sobib oma keskkonda, milleks on jõeäärsed pimedad tunnelid ja vetesügavused, valatult ning mutandi liikumine on loodud nii nagu oleks surm balletti tantsimas. Aeglane või äkiline, sujuv ja graatsiline liikumine annab olendile tugeva reaalse olemuse ehk ma ei võtnud seda lihtsalt kui CGI-id. Esmasel kokkupuutel olendiga saadab teda rütmikas viis, mis annaks nagu aimu millegi kohutava saabumisest. Muusika on filmil üldse väga hästi valitud. Igale olukorrale vastav. Olendi kokkupuuted Parkide perekonnaga toovad kaasa valu ja surma ning seda sugugi mitte ainult neile. Filmi suur pluss oleks ka see, et mutantvärdjat koheldakse kui eraldi tegelast, kes käib oma toitu valvamas, patrullib kalda ääres ja korjab peale pahaimamatuid jalutajaid või juhme ametnikke, kes oma partneri hoiatusi jõe suhtes kuulda ei võta. Olendi kala või mingi väärastunud kullese sarnane välimus annab muidugi ka oma panuse vastikuse ja hirmu tekitamiseks. Kui miski filmi juures kripeldama jäi, siis oli see minu jaoks veel natuke harjumatu žanri käsitlus, mis muutis traagika koomikaks. Mitte, et see halb oleks olnud. Seda mitte. Mulle see lausa väga meeldis, aga arvan, et endas täielikku selgust saada vaatan varsti filmi uuesti üle. Asi on võib olla uues ja harjumatus olukorras, kus ei tea, kuidas filmis ette antud olukordadele vastata, kas nutta või naerda, aga nii palju kui horrorit oli, siis selle koha pealt märkusi ei ole. Eriti meeldis hetk, kus pimedusest kostab hääl. Tegelane paneb end valmis kohe kohe saabuva olendi jaoks. Ta ootab ja ootab, aga midagi ei tule. Tegelase keskendumine hääle peale tekitas olukorra, kus mul tekkis mõte, et kas seal on siis midagi või ei ole. Osalt tahtsin, et ilmuks varjudest tohutu kuju, aga teiselt jäin filmi versiooniga täiesti rahule. Sellised hetked on kuldaväärt. Luua õudust nii, et selle tekitajat ei näidata, aga kui näidatakse, siis juba täies hiilguses. Tõesti on tegemist filmiga, mis on piisavalt omapärane, et läheb üsna pea teistkordsele vaatamisele.
Seniks aga 8/10