Kuidas leida kadunukest kui need, kes teavad vastuseid, suunavad su aina kaugemale ja kaugemale, kuni selgub, et kauguses on ainult tugev müür, mida ei murra seadused ega riik ja mis säilub ka kõige hullematel aegadel? Selle müüri aluseks on perekond, kogukond, veresugulus ning eelkõige tavad, mis ühendab inimesed omavahel ühtseks tervikuks ja loob neist kogukonda kaitsva armee, et sundida välja kõik outsiderid ja tavadele vastu astujad. Tegemist ei ole hillbillydega, kes ei salli neist erinevaid inimesi. Tegemist on justkui eraldsiseisva rahvaga, kelle väärtushinnangud, moraalikoodeks, eetika ja maailmavaade lähtub elukeskkonnast, ajaloost, traditsioonidest ja tavadest mitte aga üldlevinud headest ja eeskujulikest käituismallidest. Räämas majakestes ja sodi täis aedades elavatel kohalikel on oma maailm, mida nad kaitsevad nii suure hoolega, et on valmis tapma oma kõige lähedasemaid sugulasi, isegi õdesid ja vendi, aga kogukonna kõige tähtsamaks pidamine ei tähenda, et dratsilised meetmed saladuste hoidmiseks ei tekita paksu verd, vihavaenu ja üha ägenevat vägivalda. Kuna kõik elavad koos, kõik tunnevad üksteist, siis on ju kohutav teada tõde, kes mõrvas sinu õe, venna, isa või ema, sest nii tugevalt seotud kogukonna puhul näed mõrvarit igal sammul ja on ainult loomulik, et tekib tung maksta kätte karjuva ebaõigluse eest. Ebaõiglus vennatapu suhtes, aga õiglus kogukonna mõistes. Seepärast hoitaksegi kõike vaka all. Ei räägita kui pole vaja teada, sest siis ei teki konflikte ja kõik on enam-vähem rahul. Kui nii üldse öelda saab. Mõrvar on omade seas, aga otsus tuli kogukonnalt. Kõigi vastu ei saa, aga ühe inimese vastu ikka ja eks see annabki lohutuse või siis vereloigu, kuhu kustutada kättemaksujanu.
Autovrakid õue peal, põlenud majad täis rohtu, lapsed mängimas kohas, kus mõni uusrikas nähtu pärast minestaks. Vanemad valmistavad ära elamiseks metaamfetamiini, mis omakorda tekitab paljude seas sõltuvust. Lokkab alkoholism ja vägivaldsuse tunnused leibkondades, kes ei tea, kuidas üle elada järgnevat päeva. Antud juhul on selleks leibkonnaks Ree pere. Kui isa kaob, siis jääb pere vaesusesse ja võib kaotada kõik, kuid alati on naabrid ja sugulased need, kes toetavad omasid. Seetõttu on üleliigne öelda, et tegu on perekondadega, kes elavad pidevalt vaesuse piiril. Tundub, et nad on nii elanud kaua aega ja on siiamaani elus. Mulje võib olla petlik. Vaatamata vaesusele ja sellest irduvatele kurjajuurtele, on inimestele tähtsad järelkasv, perekonnaliikmed ja kõige enam tavad. Siinkohal ei ole nii, et kui oled vaene rott, siis puudub sul igasugune eetika ja moraalitunnetus. Need inimesed peavad lapsi kõige olulistemaks ja perekonda hindamatuks, aga eelnimetatu üle võimutsevad kogukonda tervikuks liitvad tavad omandi, väärtuste ja maailmapildi suhtes. Filmi peategelaseks on Ree, kes elab koos väikese venna, õe ja igaveseks suu sulgenud ja jäädavalt pilgu kaugusesse naelutanud emaga. Isa on taaskord kaduma läinud. See, et isad on mõnda aega kodust eemal näib olevat üsna tavaline ja keegi ei tee teist nägugi.
Olukord muutub Ree jaoks eriti raskeks kui selgub asjaolu, et kui isa paar päeva jooksul välja ei ilmu, läheb maja haamri alla ja elanikud aetakse tänavale. Muidugi asub Ree kohe isa jälgi ajama. Naabrid küll aitavad heast tahtest või soovist hoopis maad kuulata, et info kogukonnale edasi viia. Kehtib mentaliteet, et keegi ei küsi abi äraelamiseks, vaid oodatakse, kuni abi pakutakse. Otsimise alguses tuleb sisse terav konfikt, mida ilmestavad politseiniku ja võlanõudja püüdlused leida Ree isa, aga neil polnud lootuski leida kedagi, kelle hulka nad ei kuulu. Ree vaatab mõnitavalt ja kaljukindla pilguga mõlemale mehele otsa ja ütleb, et küll ta ise leiab ja nii ongi. Kui keegi üldse isa otsida võiks on see pereliige mitte aga seadus ja võim. Antud olukord pole aga selline nagu enne. Isa pole lihtsalt kadunud, vaid teda pole nähtud kaua aega, temast pole keegi midagi kuulnud ja mis kõige olulisem, keegi ei taha temast rääkida.
Nii põrkub Ree kokku selle sama võimsa müüriga, mis äärepealt lömastabki Ree tema julguse ja sihikindluse eest nõuda vastuseid isegi siis kui on juba ammu selge, et isast enam kojuminejat ei ole. Enam pole Ree jaoks oluline, mis isaga juhtus, vaid see, et teda on vaja elusalt või surnult kodu säilitamiseks. Otsingud viivad Ree sügavustesse, kuhu temasugune alaealine pole oodatud ja selle eest saab ta ka karistada. Kehtib üheselt mõistetav arusaam, et kui keegi läheb kaduma ja tuttavad soovitavad omakestel teda leinata ja asi rahule jätta, siis nii tehaksegi ja elu läheb edasi, aga vennaarm on vennaarm ja Bree leiab otsingute tarbeks endale ootamatu kaaslase, kes on kardetud kogukonna seas, kuid armastatud perekonna keskel. Nii selgub tõde, mille eest Reed hoiatati. Tõde pole küll meeldiv ja kasvatab viha, aga samas tekitab häbi ja tülgastust, et keegi võiks nii räigelt hakata omade vastu. Kogukonna ette võetud meetmed on õigustatud, kuid inimene on surnud ja keegi peab selle eest maksma.
Ülima indie`likkusega filmitud
Winter`s Bone on omalaadne pilguheit kindlasti paljudele täiesti tundmatusse maailma. Seda maailma kujutab film läbi piirkonnale omastele tüüpkarakteritele ja juurde poogitud sisuliinile, mis ilmestaksid Missouri, Arkansa ja Oklahoma alade peale jääva Ozarki piirkonna eluolu ja olustikku kõige täpsemalt. Režii koha pealt rangelt karakterikeskne, operaatoritöölt keskkonda suureks, kuid mõttelt kinniseks mängiv ning plaanide valiku järgi on selgelt näha, et filmi kõige olulisemad nünasid väljenduvad karakterites ja seetõttu ongi kaamerasilma püütud ainult tegelased ja näitlejate maksimaalne miimika andmaks edasi rohkemat kui sõnades saaks väljendada. Jennifer Lawrence`i väljendusrikas pilk, emotsooniderohke näomiimika ja suutlikkus olla veenvalt piirkonnale omase kõnemaneeri ja käitumismalliga külaelanik tagavad eelkõige mitmekülgse rännaku Bree seltsis ja lasevad veel tundmatu näitleja mängitud rollile kaasa tunda igas võimalikus olukorras. Sama on ülejäänud näitlejaskonnaga, kelle hulgas on mitu tuntud nime, kuid üldjuhul on tegemist küllaltki võõrate näitlejatega. Usun, et tundmatu piirkonna elanikke kehastanud tundmatud näitlejad toovad filmi õhustikule rohkem kasu kui kahju. Winter`s Bone ei ole karakteritesse sügavuti langev uurimus vaesust täis piirkonnas näitamaks paiku, millest paljudel pole aimugi, et tekitada mingisugust kahjutunnet. Põhikarakteri tundma õppimine (sealhulgas ka ülejäänud elanikud) ja olustiku tutvustamine on taustaks palju inimlikumale mõttele, milleks on perekond. Filmi muudabki eriliseks lokatsiooni valik, kujutatavad inimesed ja arusaamad, mis võivad vaatajale olla täiesti võõrad ja see teebki perekonna olulisusest pajatava loo niivõrd paeluvaks. 8/10
Kuidas teha paroodiat slasheritest, mis juba niigi parodiseerivad üksteist? Üks võimalus on teha nalja Scary Movie stiilis, teine võimalus on võtta eeskuju Tucker & Dale vs Evil`ist, mille alustalaks on hea lugu ehk mis pole midagi muud kui kokku koondatud tüüpklišeed, mida veab lugu kahest maakast, keda hakkavad kokkusattumuste, eelarvamuste ja juhuste tõttu jahtima kari kolledžinoori, kes leiavad, et heasüdamlikud äsja metsa vahele räämas suvila ostnud Tucker ja Dale on mõrvarlikud värdjad, kes peavad korda saadetud jubeduste eest veelgi jubedamalt maksma. Korda saadetud jubedused on aga noorte katsed tappa Tuckerit ja Dale, kes tegelevad lihtsalt oma asjadega nagu räämas suvila remontimine, puude lõhkumine jms. Teadmata, et neid üritatakse tappa tahavad vaimustava Alan Tudyku kehastatud Tucker ja tundmatu nimega Tyler Labine kehastatud Dale parasjagu oma uue suvilaga tutvuda kui noored isetehtud relvad käes üritavad pahaaimamatuid maakaid tappa. Mis juhtub? Juhtub see, et ühe noore läbistab kogemata ette sattunud oks, teine hüppab ilma igasuguse hoiatuseta puiduhakkijasse, kolmas kukub omaeda teiba otsa ja neljas laseb end lihtsalt oma rumalusest maha. Tucker ja Dale ei saa midagi aru. Nad jõuavad järeldusele, et äsja ostetud suvila ümbruses üritab kari noori korraldada massisuitsiidi ja nemad on lihtsalt sinna vahele sattunud. Nii algab piisavalt jabura, absurdsevõitu ja võrratu humoorika maiguga lugu kahest slasheri hillbilly killeri stiilis väljanägemisega mehe segadusterohke esimene päev uues kodus. 
Varsti on mets ja majaümbrus täis laipu. Kusjuures vaesed Tucker ja Dale ei saa ikka midagi aru. Nad pole elu jooksul eales kogenud midagi nii õudsat, aga noortega on vastupidi. Agitatoorist kaaslane ässitab teisi maakatele kallale ja püüab iga hinna eest sälitada slasherile omast tervet mõistust ehk ei mõtle olukorda läbi, ei proovi juhuse tahtel ühe neist koju kaasa võtnud maakatega rääkida, ei kutsu kohe politseid jne. Selle asemel, et üritada jõuda selgusele, proovitakse ühiste jõududega maakaid tappa ja oma kaaslane päästa. Samal ajal mängib kogu noorukite kambast vahest kõige mõistlikum Allison väidetavalt hullunud ja ebardlikku värdjaga lauamänge ning tasapisi isegi kurameeritakse. Iroonia missugune. Seekord pole metsas elavad maakad need, kes noori jahivad, vaid kõik tuntud slasheristambid on pööratud meeldiva vindiga pahupidi. Nagu oleksid noored vaadanud liiga palju õudusfilme ja nüüd sarnasesse kohta jõudes elavad läbi neid samu klišeesid, mille üle kinos lõõpisid.
Tucker and Dale vs Evil on tehtud mõnusa huumoriga ja tunda, et nii näitlejad kui ka kõik teised asjaosalised said filmi tehes palju nalja, aga õnneks pole film üks suur labane nali, vaid kohati üsna tõsine, dramaatiline ja väga verine, kuid siis jälle humoorikas, heasüdamlik, inimlik ning siis jälle absurdne, üle vindi keeratud naljamomentidega hooplev õudusfilm neile, kes nagu minagi ei jaksa ja ei suuda uusi remake vanadest 80-ndate õudukatest või Jaapani üldjuhul mitmeid kordi parematest filmidest vorbitud saasta jälgida. Minu slasherikvoot sai täis. Tucker & Dale sisaldab kõike vajalikku: seksikat ja vahel poolalasti naist, ohtras koguses terariistu, sama palju verd ja soolikaid, surmi väga kummalistel või siis võigastel, kuid ootamatult humoorikaks pööratud asjaoludel, inimlikku draamat Tuckeri ja Dale puhul, inimlikku mõistmist, mille kandjaks on Allison ning viimaseks on psühhopaat, kes ongi reaalne mõrvar ja segiläinud ilmega värdjas. Tema identiteet tuleb avalikuks alles lõpus, kuid seda võis ette aimata juba varem. Taaskord on tegu filmiga, mille lugu on lihtne, kuid võluv ja just seetõttu, et tehakse mõnuga nalja naeruväärsete õudukate üle, kusjuures kasutatakse ära meeldivalt palju klišeesid alates saladuslikust mõrvarist lõpetades algul surnuna tundunud hullu ellu ärkamisega ja edasi rappimisega.
Alan Tudyk on geniaalne näoilmete meister ja kuigi ta ei olnudki päris põhitegelane, sest põhiline aur läks Allisoni ja tema elu päästnud Dale`i suhte arendamisele, mida tehti samuti tuntud stiilis ehk lapsepõlve meenutamine ja oma vigadest rääkimine, on Tudyku karisma nii tugev, et vähegi tema karjääriga kursis olevad vaatajad saavad kõvasti naerda kui Wash jookseb üleni verisena, nõelu täis näoga mootorsaag käes hullunult ringi ja ajab kogemata ühe nooruki vardasse. Vaatamata selgele ja liigseid sõnu mittevajavale karakteriarendusele, lihtsale, kuid kindlaid slasheritele omaseid stampe järgivale lavastusele ja taotuslikult klišeedest pungil süžeele, on tegu filmiga, mida mainiksin heameelega ära kui teen 2010 aasta kokkuvõtet ja ainuüksi põhjusel, et arusaam tüüpilisest tiiniõudukast pöörati tagurpidi, kuid seda tehes ei unustatud, mis teeb slasherist slasheri. Võttes ette sobivad elemendid ja pöörates need tagurpidi, saigi valmis väga hea huumoriga paroodiaid parodiseeriv allpool igasugust radarit lennanud filmike.
Kui Scary Movie laadse pool – rämpsu puhul on naljad situatsioonipõhised, siis Tucker & Dale`i puhul on põhitegelased üksteist tögavateks, natuke lollikesteks ja mõlemale omase huumoriga kirjutatudki. Kui sellest ei piisa, siis on tagavarapadruniks tõik, et tiinekad vs hillbilly stiilis õudusfilmi pahupidi pööramisest peaks küll piisama. Tucker & Dale on mainimist väärt ja mitte ainult paroodia pärast, vaid seepärast, et tegu on ausa meelelahutusega, mis teeb nalja selle üle, mis seda kõige enam vääribki. Mõtlesin mis ma mõtlesin, kuid ei meenu ükski samalaadne paroodia. Meenus ainult dokfilmi sugemetega thriller/õudukas Behind the Mask: The Rise of Leslie Vernon, mis oli küllatki hea ja seda on ka vaeste maakate võitlus hullunud noortega. 8/10. 
