15. PÖFF - Cave of Forgotten Dreams

Werner Herzogi koopadokk Unustatud unelmate koobas valmis koostöös Kaspar Kallasega, kelle nime on mainitud seoses Eesti esimese 3D lühifilmiga Lootus 3D ja James Cameroni maailma kõige edukaima filmiga Avatar. Kallase, Herzogi ihuoperaatori Peter Zeitlingeri ja vapustava tehnilise meeskonna koostöös on valmis saanud imeilus vaade 30 000 aasta vanusesse koopasse, milles ringi jalutades jääb mulje nagu oleksid toonased elanikud lõpetanud oma joonistused alles eelmine päev. Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud.

Erinevalt näiteks Grizzly Manist ja Encouters at the End of the World`ist rõhub Herzog seekord rohkem kohale ja selles peituva elu edasi kandvale pildikeelele, aga mitte inimestele. Esindatud on küll asjasse pühendunud teadlased ja koopaga sina peal olevad uurijad, kuid vaid vähesed räägivad kui inimesed, kes on leidnud ukse teise aega ja maailma. Enamuse ekraaniajast saavad faktipõhise jutuga teadlased, kes aina laovad ja laovad fakte. Vähe on neid, kes muutuksid vaataja jaoks justkui karakteriks, peategelaseks nagu Herzogi varasemates filmides. Siinkohal tuleb mängu kindlasti tõik, et filmida oli raske ja kõigele ei saanud keskenduda, oli vaja teha ohverdusi ja koobas võitis, aga kui koobas esindab inimesi, siis koobas ilma inimesteta ei tähenda midagi. Õnneks võttis taas võimust Herzogi kiiks tuua kaamera ette niivõrd huvitavad inimesed, et nad tunduvad ebareaalsed, aga on ometi vägagi päris. Nagu näiteks hallikas-valgete vuntsidega teadlane, kes näitab koopast leitud esemeid ja nende koopiaid. Ta mõjub oma väljanägemise ja kõne poolest kui mõni fiktiivne tegelane, aga ometi ta seda ei ole. Sama käib lõhna järgi veel leidmata koopaid otsiv uurija, kes oli kunagi parfüümide looja ja nüüd otsib kadunud unelmate koopaid.  

Pildikeele visuaalne võimekus on seekord tasand, mis saab  kõige rohkem kiitust, sest viis, kuidas kaadrid on pandud liikuma koopas, mäe kohal, küljel, sees ja ümber, on tähelepanuväärne tehniline saavutus, mida peabki vaatama 3D kinos. Pärast Cameroni Avatari pole olnud ühtegi filmi peale paari üksiku, mille kolmemõõtmelisus oleks olnud oma lisanumbrit - ja tähte väärt. 3D suurendas elamuse mõõtmeni, kus taju lubas arvata, et oled ise koopas ja mägede kohal. 3D lubas publikul olla rohkemat kui lihtsalt teiste jälgija. 3D andis võimaluse minna koos teistega koopasse ja tekitada illusiooni kinosaali kadumisest. Muidugi pole see tehnika veatu. Endiselt on tunda eesplaanil virvendavaid detaile, mis tõmbavad kohe filmist välja, kuigi tagasi sisse pääseda pole enam sugugi nii keeruline. Poleks uskunud, et saan võimaluse näha reaalset 3D-d ajal kui kommertsfilmid pakuvad ainult butafooriat. Herzog poleks Herzog kui tema filmides ei leiduks midagi sobimatut võrreldes tavapäraste dokumentaalfilmidega. Herzogi varasemad filmid on teemaga seotud inimeste tutvustamise ja esitamise poolest inimlikumad, aga mitte kunagi varem pole tema film omanud sellist võluvat mõju ja pildilist omapära.

8/10

Armadillo

Armadillo on huvitav eksperiment, sest kasutab kõiki selliseid filmilikke väljendusvahendeid, mis on vaatajale tuttavad tavalisest mängufilmist, antud juhul siis sõjafilmist. Kõige parem võrdlus oleks Reamees Ryani päästmisega. Kui Spielberg taotles ülimat realistlikkust, siis Armadillo kasutab neid samu Reamehele ja paljudele teistele sõjafilmidele omaseid võtteid, kuid keset reaalseid sündmusi ja koos reaalsete inimestega. Armadillo saab jaotada kaheks – dokumentaalfilm sõjast ja mängufilm sõjast ehk siis mängufilmi moodi dokk reaalsete sündmustega. Kui Armadillot vaataks filmide seas end täiesti võõrana tundev inimene, siis ei maksaks imestada kui ta arvab, et tegu on realistliku mängufilmiga, mitte aga dokumentaalfilmiga. Armadillo pole kindlasti tavapärane dokumentaal. Kõrge produktsioonitase ja ilmselged dramaturgilised võtted tegelaste mõtete ja filmi sõnumi edasi andmisel ei lase vähemalt kogenud vaatajal kordagi arvata, et tegu võiks olla läbinisti ausa dokfilmiga, vaid pigem mängufilmilikke võtteid kasutava ja seeläbi laiale publikule peale mineva pooldokiga, kuid võttes arvesse reaalse ohu olemasolu, lööb sisse jälle uus mõte, mis ei lase arvata, tegu on ka läbinisti pooldokiga, sest inimesed ju ei näitle ja sõda pole lavastatud, Filmis on kasutatud lavastuslikke võtteid, mis mõjutavad vaatajat mitte ainult karmi reaalsuse näitamise vaid ka lavastuslike võtete kaudu.Nagu igale filmile kohaselt tutvustatakse alguses tegelasi ja olukorda, et oleks kohe selge, kuhu film hakkab suunduma. Noorsõdurid valmistuvad Afganistani minekuks. Nad räägivad oma vanematega, kes on poegade sõjakoldesse mineku suhtes endiselt kahevahel. Siinkohal peaks ütlema, et algus on omane nii tavalistele mängufilmidele kui ka dokfilmidele, kuid selle vahega, et kõik järgnev meenutab rohkem suureeelarvelist sõjafilmi kui tõsielulist dokki. Tegelikult on tegu reaalse sõjaga, kus filmitud materjal on läbinud vastava töötluse, et ilmneks soovitud sõnum, kuid see sõnum on samuti natuke pealesunnitud, sest seda dramaturgilised võtted taotlevadki, et tegelaste mõtted ja motiivid jõaksid vaatajale paremini kohale.Nii imelik kui see ka poleks tüürib filmi vältimatu kulminatsiooni suunas, mille tulekut on kaugelt ette näha. Esimeseks märgiks on tegijate otsus näidata sõdureid alguses ilma konfliktideta patrullides, kus nad tutvuvad relvade täristamise asemel kohalikega, pakuvad neile abi ja üritavad panna nad nendega koostööd tegema. See kõik kuulub sõja juurde. Taliban on end üles seadnud kohalike sekka, mistõttu ei taha ükski kohalik Talibanist sõduritele midagi rääkida. Pole ka ime. Nad võivad surra liitlasvägede ja Talibani metsikute lahingute vahele jäänuna või siis saavad neist Talibani ohvrid. Taliban levitab hirmu kohalike seas, et hoitada neid, kes kavatsevad aidata liitlasvägedel neid tabada. Kui esimesed aeglased missioonid on läbi, istutakse kaameraga sõdurite sekka ja kuulatakse nende omavahelist juttu või siis pannakse mõni sõdur lihtsalt parema mõju saamiseks kaamera ette oma südant puistama. Nii tuleb välja see, miks noored üldse Afganistani tulid – meeskonnavaim ja seiklus. Treeninglaagris kogetu tahtis end tõestada ja tõestaski. Noortest on saanud tõelised sõdurid, kes suudavad ka kõige pingsamas ja segasemas olukorras selgelt mõelda ja teha õigeid valikuid. Kui aga hakkavad lendama esimesed kuulid muutuvad järsku noored trigger-happy sõdurid tera peal seisvateks elu ja surma eest võitlevateks masinateks ja see on täiesti loomulik. Ühel hetkel kõnnivad sõdurid grupiga keset põldu, teisel aga on kõik pikali ja otsivad varju, sest näota vaenlane paneb oma nime maksma ning annab uutele sõduritele vastava tervituse. Nendel eluohtlikel hetketel peab tunnistama filmitegijate julgust ja pealehakkamist käia niiviisi koos patrullidel, kus juhuslik kuul võib nende elu niisama lihtsalt lõpetada.Pärast esimesi lahinguid ei näe me enam kohalikke, kaadrisse püütakse nüüd ainult sõdureid, nende omavahelisi vestlusi, kuidas keegi äsja läbi elatud lahingu ajal reageeris elik siis uhkustatakse oskuste ja võimetega. Niii püütakse meelest pühkida teadmine, et üks või isegi mitu sõdurit oleks võinud väga lihtsalt surma saada. Kui ei käida patrullidel mängitakse sõjamänge või vahitakse kambaga pornot. Sõjamängude mängimine sõjakoldes olemise ajal on üsna huvitav, sest annaks justkui edasi mõtet, et sõduripoiss sooviks tegelikult olla igal võimalikul hetkel lahinguväljal end tõestamas. Lõpuks saabub aga kauaoodatud viimane ja kõige olulisem lahing tundmatu näotu vastasega, Talibaniga. Lahingu käigus tõestavad sõdurid end teiste ja enda silmis. Lahing on täis segadust. Ei teata, kus asub teine rühm, mistõttu ei juleta rünnata, kuni viimaks otsustakse eesolevasse kraavi visata paar granaati ja lahing on läbi. Lõpuks näeb vaataja ja näevad ka sõdurid, kellega nad võitlevad. Nad ei tea kui palju vastaseid on või kus nad pesitsevad. Nad teavad ainult seda, et vahetevahel õnnestub neil mõni maha lasta. Film alustab viimast vaatust kohe pärast kõige pikemalt näidatud lahingut. Ennast tõestanud sõdurid saavad medalid rindu ning neid kiidavad kaassõdurid, kuid koju jõudes on nad üksi. Nad ei sobitu enam pere ja sõprade keskele. Nende mõtted on endiselt Afganistanis ja sealsete kamraadide keskel, kes on valmis üksteise nimel surema.Enamus Armadillo rühmast tahavad hiljem lahingusse naasta, kuid on ka neid, kes on vigastuste või läbielatu tõttu naasmise suhtes kahevahel. Imelik on see, et filmis ei mainitud isegi mitte poole sõnaga palju sõdurid üldse teenivad selliste missioonide eest. Seiklusjanu ja meeskonnavaim võivad olla küll peamised põhjused taas sõjakoldesse minekuks, aga kohe kindlasti mitte ainukesed. Kuskil seal peitub veel soov kaitsa oma maad ja kindasti on muude põhjuste kõrval veel olulisel kohal makstava rahahulga suurus, mis kindustaks nii mõnegi sõduri jaoks hetke sissetuleku või pikemas perspektiivis isegi tuleviku. Kummaline, et filmitegijad seda ei maininud. Samuti ei mainitud soovi kaitsa oma riiki. Peale jäi siiski juba ennist mainitud soov olla nendega, kelle kõrval oled verd valanud, mistõttu mõistavad ainult nemad üksteise hingeelu.
Armadillo on mõjusalt kriitiline ja sellele rõhutamisel aitab kaasa mängufilmilike võtete kasutamine. 7/10

14. PÖFF - A Letter to Elia

Enne Kiri Eliale nägemist polnud mul aimugi, et Martin Scorsese suurim eeskuju on innovaatiline režissöör Elia Kazan. Nüüd tean ja tean ka seda, et Kazani filmidest olen ise põgusalt näinud ainult ühte. Viga, mida tasub parandada? Arvan küll. Et tunda Scorseset kui režissööri tuleks läbi vaadata kõik tema filmid ja siis otsustada, kes ta on inimesena ja milline režissöörina. Vähemalt nii tegi Scorsese ise kui üritas tundma õppida Kazani ja tema filme, aga seda tehes avastas ta, et tähtis pole inimene, vaid tema filmid, sest kui filmid on tema jaoks ülim kunstiline väljendusvahend, siis nii Kazani olemus avaneski ja rohkemat polnud vajagi. 60 minuti sisse on mahutatud väga informatiivne lugu Scorsese eeskujust, Kazani filmidest ja ka filmiajaloost üldisemalt. Näiteks töötas Kazan koos igaveseks nooreks jäänud James Deani ja Marlon Godfather Brandoga. Mõlemast on saanud nüüdseks ikoonilised näitlejad nagu ka Kazanist režissöörina. Põhimõtteliselt on tegu Scorsese austusavaldusega filmikunstile ja omaenda suurimale mõjutajale. Scorsese austajatele soovitatav, aga samas on siin nii mõndagi, mida kõrva taha panna. Mainitud saavad sellised tuntud nimed nagu On the Waterfront, A Streetcar Named Desire, Gentleman's Agreement, Baby Doll, A Tree Grows in Brooklyn, A Face in the Crowd, America, America and The Last Tycoon. Korralik dokumentaal filmimehelt filmiinimestele filmimehest. 8/10