15. PÖFF - Cave of Forgotten Dreams

Werner Herzogi koopadokk Unustatud unelmate koobas valmis koostöös Kaspar Kallasega, kelle nime on mainitud seoses Eesti esimese 3D lühifilmiga Lootus 3D ja James Cameroni maailma kõige edukaima filmiga Avatar. Kallase, Herzogi ihuoperaatori Peter Zeitlingeri ja vapustava tehnilise meeskonna koostöös on valmis saanud imeilus vaade 30 000 aasta vanusesse koopasse, milles ringi jalutades jääb mulje nagu oleksid toonased elanikud lõpetanud oma joonistused alles eelmine päev. Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud.

Erinevalt näiteks Grizzly Manist ja Encouters at the End of the World`ist rõhub Herzog seekord rohkem kohale ja selles peituva elu edasi kandvale pildikeelele, aga mitte inimestele. Esindatud on küll asjasse pühendunud teadlased ja koopaga sina peal olevad uurijad, kuid vaid vähesed räägivad kui inimesed, kes on leidnud ukse teise aega ja maailma. Enamuse ekraaniajast saavad faktipõhise jutuga teadlased, kes aina laovad ja laovad fakte. Vähe on neid, kes muutuksid vaataja jaoks justkui karakteriks, peategelaseks nagu Herzogi varasemates filmides. Siinkohal tuleb mängu kindlasti tõik, et filmida oli raske ja kõigele ei saanud keskenduda, oli vaja teha ohverdusi ja koobas võitis, aga kui koobas esindab inimesi, siis koobas ilma inimesteta ei tähenda midagi. Õnneks võttis taas võimust Herzogi kiiks tuua kaamera ette niivõrd huvitavad inimesed, et nad tunduvad ebareaalsed, aga on ometi vägagi päris. Nagu näiteks hallikas-valgete vuntsidega teadlane, kes näitab koopast leitud esemeid ja nende koopiaid. Ta mõjub oma väljanägemise ja kõne poolest kui mõni fiktiivne tegelane, aga ometi ta seda ei ole. Sama käib lõhna järgi veel leidmata koopaid otsiv uurija, kes oli kunagi parfüümide looja ja nüüd otsib kadunud unelmate koopaid.  

Pildikeele visuaalne võimekus on seekord tasand, mis saab  kõige rohkem kiitust, sest viis, kuidas kaadrid on pandud liikuma koopas, mäe kohal, küljel, sees ja ümber, on tähelepanuväärne tehniline saavutus, mida peabki vaatama 3D kinos. Pärast Cameroni Avatari pole olnud ühtegi filmi peale paari üksiku, mille kolmemõõtmelisus oleks olnud oma lisanumbrit - ja tähte väärt. 3D suurendas elamuse mõõtmeni, kus taju lubas arvata, et oled ise koopas ja mägede kohal. 3D lubas publikul olla rohkemat kui lihtsalt teiste jälgija. 3D andis võimaluse minna koos teistega koopasse ja tekitada illusiooni kinosaali kadumisest. Muidugi pole see tehnika veatu. Endiselt on tunda eesplaanil virvendavaid detaile, mis tõmbavad kohe filmist välja, kuigi tagasi sisse pääseda pole enam sugugi nii keeruline. Poleks uskunud, et saan võimaluse näha reaalset 3D-d ajal kui kommertsfilmid pakuvad ainult butafooriat. Herzog poleks Herzog kui tema filmides ei leiduks midagi sobimatut võrreldes tavapäraste dokumentaalfilmidega. Herzogi varasemad filmid on teemaga seotud inimeste tutvustamise ja esitamise poolest inimlikumad, aga mitte kunagi varem pole tema film omanud sellist võluvat mõju ja pildilist omapära.

8/10

La petite chambre

Mis ühendab John Cameron Mitchelli „Rabbit Hole`i“, Pernilla Augusti „Beyondi“ ja näiteks Spencer Susseri „Hesherit“? Need kõik on filmid üksindusest ja armastusest, mida leina kõikehõlmav mõju toob kas esile või surub alla. „Rabbit Hole“ on realistlik vaade lahku kasvava abielupaari ellu pärast lapse kaotust. „Beyond“ on lugu pereema lapsepõlvest täis üksindust, armastust ja leina ning sealt tulnud mõjudest, mis hoiavad teda oma haardes isegi täiskasvanueas. „Hesher“ on fantastilisi elemente reaalsusega segav metafoor ühe pere võimetusest ja arenevast võimekusest saamaks üle nende elusid ühe hetkega segi paisanud õnnetusest. Prantslaste „La petite chambre“ on aga üdini tõepärane ja seetõttu äärmiselt valus lugu lapse kaotanud Rose`ist ja Marc`ist ja kahetsust ning üksi jäämise hirmu täis Edmondist.

„The Little Room“ on kui tükike elust endast. Elus pole õnnelikke juhuseid ja jumalikku sekkumist, on vaid valikud ja tagajärjed. Kas nende valikutega kaasnevad tagajärjed on nüüd head või halvad, on juba iseasi, aga kindel on see, et vigadest õpitakse ja ühel või teisel viisil saavad inimesed niikuinii kokku. Probleem on aga rännakus, mida tuleb enne läbida ja selle selginemise jooksul omandatud muutused ongi võtmeks sellele, et kas tulemus lähtub headest või halbadest valikutega kaasnenud tagajärgedest, mistõttu inimesed saavad rännaku lõpus kokku hoopis teistsuguste, aga pigem paremate inimestena. Olgugi, et uus kokkusaamine võib olla üürikesem kui rännak selleni, kuid sageli ongi kõige olulisemad need kõige pisemad momendid, sest need jäävad veel kauaks ajaks asjaosaliste elusid mõjutama. Rose hoolitseb Edmondi eest, peites nii oma leina ja vastutust Marci ees. Kõike enda sisse mattes ja teise veel väetima eest hoolitsedes elab Rose välja seda, mida ta oma lapsele anda ei saanud – armastust ja hoolitsust. Nii ei saa aga jätkata, sest iga väiksemgi puudutus niigi õrnal teemal võib viia kohutavate tagajärgedeni nagu Coca-Cola, mida on raputatud ja raputatud, aga mida keegi plahvatuse tõttu avada ei julge.Edmond ei taha hoolitsust, ta tahab olla omas uhkes üksinduses, julgemata tunnistada, et vajab abi. Abi, et parandada vead, mille minevikus tekkinud juured on nüüd olevikus veelgi tugevamad ja eraldavad Edmondit sellest reaalsusest, mis temast hoolib, aga mida ta ise omas uhkes ja väärikas üksinduses tunnistada ei julge, kuni tekib olukord, kus talt röövitakse tema uhkus ja väärikus ning säilub üksindus ja kartus surra kahetsusest räsituna. Tuleb astuda esimene samm. Tuleb väljuda uhkust täis kestast või lasta teised sisse. Miks olla üksinda kui koos on kergem? Nii Rose kui ka Edmond avastavad oma probleeme mulla alla peites, et muld on tema enda nägu. Algul avanetakse võõrale ja siis lähedastele. Lein on alati tugevam sellega seotute keskel. Tekib kontrollimatu viha ja kurbus, aga lähedaseks saanud võõraste keskel on kergem südant puistata. Nagu oleks psühholoogi juures, ainult et Rose`i jaoks on Edmond psühholoog ja vastupidi. Esialgu teineteist eemale tõuganud jõud lahtub, tekib mõistmine ja siis soov aidata. Ei loe kas soov aidata on tekkinud süütundest, loeb vaid see, et olete koos. Nutate, naerate ja mälestate koos. Alati on kedagi vaja. Üksi ei saa. Saab, aga mitte kaua. 8/10