Masamune Shirow paljukiidetud mangal põhineva kaheosalise filmiseeria teine lugu on kõike seda, mida esimene polnud. CG pliiatsijoonega anime on jõudnud hingematvalt vingele tasemele ja kui lugu ei meeldi, siis ei saa ikkagi mööda vaadata filmi kaasakiskuvast tempost, ülivingest stiilist ja vaatemängulistest actionstseenidest, mille loomeprotsessi on valatud virtuaalset verd ja higi liitrite kaupa, et tulemus niidaks jalust ja jätaks väga hea mulje. Kui
Appleseed`i headust varjutas loo ühekülgusus ja näotud tegelased, siis on
Ex Machina`s tegelased palju inimlikumad, kuid tihtipeale jääb ebaloomulik miimika meenutama, et virtuaalne maailm pole täiuslik. Algusstseen lagunenud kirikus on nii tempokalt ja liikuvalt lavastatud, et tundub nagu ei jõuaks ülejäänud film algusele järele, kuigi kogu aeg pakutakse stiilipuhangut, mis on tänu viimase peal animatsioonile nauditav nii nägemis - kui ka kuulmiselunditele. Mechad, küborgid, sõjatehnika, utoopiline linn, "võttepaigad" ja alati kasutuses olevad politseirühma mehitatud Landmate`id näevad välja üdini realistlikud. Realistlikkusest ei saa enam muidugi rääkidagi, sest pakutav ulme jõuab peaaegu igale võimalikule tasandile nii loogilisuse kui ka absurdsuse vallas. Ex Machina`t ja esimest osa ühendavad siiski ainult tegelased. Teist osa võiks soovitada isegi juhul kui esimene nägemata, sest kohe kirjeldatakse käimasolevat maailmakorda ja ühiskonna nii kaugele viinud sõda saab samuti oodatud põhjenduse. Ex Machina paneb tausta paika kohe, aga Appleseed seda ei teinud, vaid lasi ise mõistatada. Pealtnäha huvitav tulevikunägemus muutub veelgi huvitavamaks ning detailidesse süübitakse üllatuslikult palju. Ilmselt püüti võimalikult palju näidata manga autori Shirow`i loodud fantastilist maailma, kuid juba esimesest osast oli selge, et mitte kõik pole kantud filmi üle. Et saada aimu, mis on Appleseed, peab kindlasti lugema samanimelist mangat.
Põhiidee tiirleb inimkonda ohustavate ilmingute ümber, kuid kõige ohtlikum ongi inimkond ja inimloomus ise. Viha toob sõja, arusaamatus vägivalla ja kättemaks paneb kannatama ka kõige kaudsemalt asjaga seotud olnud inimesed. Kuidas aga maha suruda inimloomust? Appleseedi lahendus on Bioroidid, kes näevad välja ja käituvad nagu inimesed, kuid tegelikult on nad geneetiliselt muundatud nukud, kes ei kanna endas kergesti maailma peale vallanduvaid emotsioone. Bioroidid ei tunne seda, mida inimesed ja seetõttu lahendatakse iga konflikt lähtudes ratsionaalsest mõtlemisest, mida ei varjuta emotsioonide üleküllus. Bioroidid elavad nagu utoopilise linna Olümpuse elanikudki - käivad tööl ja juhivad oma elu nagu on tavaks. Tegemist oleks kui rahustiga, mis on süstitud inimkonda, et ühiskond oleks tasakaalus. Olümpuses toimuvate rahukõneluste kaudu saavad Bioroidid seekord palju laiemat kõlapinda, mis näitabki kuivõrd paremad diplomaadid võivad olla Bioroidid, sest nad ei juhindu isiklikest huvidest, vaid üldisest hüvangust ja neid ei tülita ka tunded millegi või kellegi vastu, mis võivad kallutada otsuste tegemist ja viia maailma uue sõja lävepakuni. Deunan Knute ja Briareos töötavad endiselt niigi murenevat ühiskonda kontrollida püüdvas ESWATis . Ükski utoopia pole täiuslik ning tehnika võib muutuda koos inimeste arenguga hoopis surmavaenlaseks aastate jooksul ohtra higi ja verega kaitstud Olümpusele.
Kui esimene osa käsitles parema tuleviku nimel ohverduste tegemist või enda muutmist, siis teine osa kaldub pigem vähemuste ehk antud juhul androidide probleemidesse, mida rõhutavad nendesuguste poolt korda pandud juhuslikud terroriaktid. Sisu algab androide ja inimesi võõra võimu kontrolli alla meelitava viiruse levikuga ja lõppeb muidugi nii nagu iga teinegi sarnase katastroofilise sisuga film elik süüdlase loodud relv hävitatakse ja utoopia säilub. Mõlemad filmid esitavad ühe kestva probleemi, mida üritatakse lahendada, et seeläbi ühiskonda paremaks ja tugevamaks muuta. Mitte kunagi varem ei ole mitte ükski jänes olnud nii vinge ja stiilne nagu Ex Machinas. Jänes - mecha Briareros on lahingus vigastada sanud sõdur, kelle keha asendati lahinguvalmis adroidi omaga ja seetõttu on tal politseis lausa hindamatu väärtus. Briareose mehhaanilised jänesekõrvad ja andureid täis nägu pole tänu osavalt animeeritud tegelasele lihtsalt robot, vaid tegelane, kellele on lihtne kaasa elada nagu oleks tegu tavalise inimesega. Ühtlasi tagab animeliku välimusega CG animatsioon, et üksi tegelane ei tundu võõras, vaid kõik sümpatiseeruvad omamoodi. Deunani ja Briarerose paaristöö meenutab politseidraamasid parimatest uurijatest, kus üks saab alati viga ja teine üritab iga hinnaga teda lahingusse tagasi tuua. Juba
Blade Runneris käsitletud androidide olemus ja õigus elada kerkib üles kui järjekordses lahingus viga saanud jänes - mecha Briarerose asemel määratakse Deunani uueks partneriks Bioroid, kes on juhuslikult ka omamoodi kloon
Briarerosest.
Tänu geenitehnoloogiale on temasse sisestatud kõik oskused, mis Briareroselgi. Hindamatu väärtusega android jääb tahaplaanile ja ette astub koopia, kes tegutseb ja mõtleb nagu originaal. Kas koopia on ainult tarbevahend või võib temagi elada täisväärtuslikku elu? Kas Bioroide võib kasutada ainult teatava eesmärgi saavutamiseks või tohivad nad määratud barjääridest läbi murda, et olla keegi teel kuskilt kuhugi, kas siis enda avastamiseni või oma funktsiooni täitmiseni? Sarnase temaatika tõstatab ka animesari
Ergo Proxy, kus keset hävinenud Maad asuvad kuplitega kaetud linnad, mille elanikke toodetakse nende endi teadmata justkui konveierliinil. Et ühiskond säiluks peab igaüks andma oma panuse ja ei tohi olla kõrvale kaldujaid ja korra lammutajaid. Nii luuakse juba sünnist nähtamatusse kasti paigutatud täiuslik kodanik, kellel on oma "
raison d`etre". Kui kaob valitsejate poolt määratud põhjus eksisteerimiseks, siis pole seda kodanikku vaja ning nad heidetakse ahermaale, kus valitsevad läbilõikavad tuuled ja tühjad lootused.
Vaatamata vapustavale ja täielikku naudingut pakkuvale CG animatsioonile, on esimese osa sisuline ülesehitus ja mõte paremini teostatud, sest Ex Machina järgib tuntud rada, mis viib alati ühe inimeseni, kes seisab kõige halva taga ja hävitades tema loodud relva, päästetakse lootusetu olukord, mis oleks halvemal juhul viinud Olümpuse hävingu ja hulluse keskele. Lisaväärtust annab filmile tõsisem toon ja suhtumine, kuid oma rolli mängib mingil määral mõtlemapanev sisu, aga tavaliselt pole mõtet oodata, et sellistes filmides serveeritaks ainestikku piisavalt keeruliselt ja oskuslikult, et tekitaks lõputiitrite saabumisel raskesti läbinäritavaid mõtteid. Põhimõte on siinkohal see, mis loeb, sest esitatavad keerdkäigud ei toeta sageli ideed ennnast või ei ole stiil paigas idee laiahaardelisusega. Probleem seisnebki sageli keeruliste mõtete lihtsas esituses. Appleseed ja Ex Machina säravad küll teostuse ja huvitava karakteriarenduse poolest, kuid ei küündi sisuliselt kordagi kõrgustesse, mida valitsevad Ghost in the Shell`i tüüpi animed. Kui aga sisu problemaatilisus kõrvale jätta, siis võikski võrratut animatsiooni vaatama jääda. Iga detail ja liigutus on tegelastel ja masinatel selgelt välja toodud. Mis mulle aga kõige rohkem meeldib, on see, et animelik stiilitunnetus on seekord mitmeid kordi paremini tuntav. Maagiliselt hästi on kujundatud iga võitlus ja iga stseen, et võiks lausa valida suvalise kaadri ja panna iluasjana seinale. Nö. silmakommi pakutakse nii, et vaata kas või uuesti. Ilmselt aitas panus tehnilise taseme arengusse kaasa omadusele, et filmi võib nautida vaataja, kes pole anime ega ulmega sina peal. Viimase peal saavutus, kuid pinnuks silmas on sisu ja süžeepöörded, mis mattuvad fantastilise välimuse alla, kuni nende kallal hakkab nokkima nõudlikum vaataja. 7/10
The Borrower Arrietty on Studio Ghibli eelmise aasta ainuke täispikk animefilm. Ei oska öelda, kas debüütfilmi teinud Hiromasa Yonebayashilt oodati seetõttu imet ja ülemaailmset tuntust, aga teada on see, et Arrietty on täieõiguslik Ghibli film. Need, kes ootasid Goro Miyazaki Tales from Earthsea sarnast ebalevat lugu ja varieeruva kvaliteediga animatsiooni peavad pettuma. Arrietty on film täis pimestavat ilu ja lapsepõlve meenutavat soojust, milletaolist suudab luua ainult Ghibli. Arrietty ei jõua küll Miyazaki parimate tööde tasemeni, kuid see ei vähenda filmi väärtust karvavõrdki. Olgugi, et filmis leidub mõni üleliigne koht või siis pealesunnitult mõjuvaid stseene, aga tervikuna on Arrietty õnnestunud teos, mille miinuspooled ei tohiks segada kellegi filmielamust. Karigurashi no Arrietty põhineb kaudselt Mary Nortoni lasteraamatute seerial The Borrowers, mille põhjal on varem tehtud kaks sarja ja filmi ning lisa on veel tulemas. Inglismaal on raamatuseeria senini populaarne, mistõttu on adaptsioonide rohkus täiesti mõistetav. Ghibli ja eriti Miyazaki filmide juures on põhinemine juba olemasoleval materjalil kujunenud juba tavaks. Näiteks võib tuua Ponyo, Howls Moving Castle, Tales from Earthsea ja tänavu linastuv jaapani mangal põhinev Goro Miyazaki teine film From up on Poppy Hill.
Mary Nortoni romaan on leidnud aga uue tõlgenduse jaapani nägemuse kaudu. Arrietty on noor ja teda ümbritseva maailma ohtudest veel ebateadlik laenaja, kellel pole olnud erinevalt oma perekonnast inimestega halbu kogemusi, mistõtu tunneb ta end inimeste aias seigeldes ja nende maja all elades vabana, aga seda päevani, mil Arrietty suundub isaga oma esimesele laenamisele ja üks inimestest, noor terviserikkega maamajja puhkama tulnud poiss, näeb teda. Nii paneb Arrietty kogu oma perekonna ohtu. Arrietty huvi aga ei rauge ja vaatamata vanemate hoiatustele ja reeglitele kasvab tema sümpaatia just sellesama poisi vastu. Nagu ikka ei püsi kõik ilus kaua tutvus toob omakorda kaasa pettumise inimestes ja reaalse ohu, mis võib lõpetada end niigi üksi ja ainukeste laenajatena tundva perekonna niigi hapra eksistensi. Lugu on klassikaline ja täis ootuspäraseid pöördeid, kuid filmi muudab eriliseks karakterite animatsioon ja väga peene pliiatsijoon, mis tekitab lausa omaette naudingut kui ekraanile ilmub suur plaan Arrietty naiseliku ja plikaliku näoga või siis koleda ja närbunud klassikalise vana majahoidja näoga. Arrietty pole aga ainult Ghibli animaatorite tehnilise võimekuse musternäide. Inimtegelaste ja looduse ühena kujutamise kaudu ilmnevad sisuliselt tähtsad osad, mis ei tööta ainult süžeearengu kasuks, vaid ka mõtte ja sõnumi meeleheaks. Lõppkokkuvõttes ongi Arrietty juures kõige olulisem sõnum, mis on paljude jaoks kindlasti liiga lääge ja suhkrune. Arrietty on klassikaline lugu eneseleidmisest ja elu hindamatusest.
Kui My Neighbour Totoro peitis endas teatavat nukrust ja igatsust, siis Arrietty kordab juba varemtehtut, aga mitte samal kujul. Suur osa loost kulub sissejuhatusele ja tegelaste ekspositsioonile, kuid põhiteema väärtus sellest kahane. Pigem vastupidi. Totoro on Arrietty kõrval ületamatu meistriteos ja seda nii fantaasialt kui ka sisult. Arrietty panustab tuntud elutõdemustele ja igivanadele väärtustele, mida tuleb vahetevahel meelde tuletada. Imeilusa muusika saatel on lausa rõõm näha majatagust aeda kui tõelist paradiisi. Cecile Corberi muusika mõjub vahel küll üleliigsena, sest ei jäta ruumi iseenda mõtete jaoks, aga see on mööduv ja edasine ainult korvab mõningasi möödpanekuid. Arrietty on sisuvaesem kui paljud teised Miyazaki fimid. Võib olla on asi selles, et Miyazaki aitas kirjutada stsenaariumit, aga on vahe kas Myazaki kirjutab ise ja laseb maagial lennata või aitab kirjutada ja annab endast ainult natuke. Arrietty sisuvaesus väljendub siiski ainult võrdlusmomendis teistega. Iseseisva fimina püsib Arrietty kindlalt vee peal. 8/10
