Enigma

Kui transportlaev Genesis leitakse tühjalt kosmoses triivimas tabab uurijaid küsimus, et mis siis ikkagi juhtus? Meeskond on tapetud ja tapetute hulgas on ka üliohtlik Cnidariani rassi hulka kuuluv kurjategija Ediolon. Genesis võttis pardale kauba, mis kunagi sihtpunkti ei jõudnud. Võimud on hämmingus, sest kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud just Edioloni kohalolek saama Genesise meeskonnale saatuslikuks, aga ka tema, kes kuulub vastasleeri sekka, leidis müstiliselt oma otsa just sellel laeval ja just siis kui otsustati, et juba varem sõjalaeval tapatalgu korraldanud Ediolon tuleb Cnidarianite teadmata transportida laevaga, mis ei kuulu sõjalaevastikku hulka, vaid on vabakutseliste kaubavedajate teiseks koduks. Nii poleks vaenupool aimanud, kuidas nende sõdalast transporditakse, aga midagi läks siiski viltu. Uurijad vaatavad tõestusmaterjalid ja videolindistused uuesti läbi ja nii lugu algabki. Kogu süžee on üles ehitatud suuremale sisupöördele, mis avaldub kõigi eelduste kohaselt alles lõpuminutitel.Vendade Shumwayde lavastatud väike ulmefilm on alamõõduline nii sisult kui ka visioonilt, kopeerides tuntud ulmeseriaale esireas Firefly`ga ja lõpetades ükskõik millise ulmelise looga. Mõttelt tüüpiline ja sisult etteaimatav film panustab visuaalefektidele ja tehnilistele võimalustele ning jätab idee kui kõige olulisema komponendi kõrvale. TV filmide kvaliteediga Enigma ei ole küll särav täht ulmefilmide seas, kuid ei saaks öelda, et tegu oleks täiesti tühja projektiga. Silmnähtavalt palju vaeva on nähtud võttepaikade ehitamise ja arvutiga loodud maailma loomisega ning iseseisva toodangu kohta on tegu üsna kena filmiga, kuid ka kõige ambitsioonikam filmitegija ei suuda mind panna midagi sellist tõsiselt võtma kui lugu on kõike muud kui originaalne. Maailmas pole küll ühtegi originaalset ideed, aga oma niši olemasolu korral ei tohiks probleemi olla. Näitlejad on kõike muud kui veenvad, dialoogidest rääkimata. Taoliste projektide puhul kaldutakse jääma ühe külje täiustamise juurde, mis muutub koheselt esimeseks komistuskiviks ja kui kukkumisest ei toibuta, siis ongi valmis suurte mõõtmete ja piiratud võimaluste suhtes kena pildiga ulmekas, mis paitab korraks silma ja vajub siis unustusse nagu unenägu, mida täpselt ei mäleta, kuid meenuvad ainult mõned eredamad osad.Cnidariani rassi hulka kuuluv Edialon on omapärase kujundusega vastasleeri esindaja, kes on osav tapamasin ja mida õnneks demonstreeritakse päris palju. Näidates tema oskusi peita end varjudesse nagu Alien ja võidelda nagu Riddick, saab näha päris osavat kaameratööd, täpset valgustust ja sobivat võiltuskoreograafiat. Kõik, mis piirdub ulmelise aspektiga, on kena, aga lugu tõmbab end käima alles viimastel minutitel. Genesise kapten meenutab vägisi Malcolm Reynoldsit, aga sedagi ainult sel juhul kui keerata maha võluv karakter ja sarkastiline loomus ning jätta alles armastus laeva ja meeskonna vastu. Tegelased on kuni poole filmile tühjad kestad. Lõpus saavad neist küll juba midagi reaalsetele karakteritele sarnast, kuid siis on juba hilja. Püant, millel kogu lugu põhineb, avaldub küll täpselt nii nagu võiks ette arvata, aga oma võlu on sellel siiski olemas. Meeskonna surma põhjus on ainuke asi, mis vähegi hoiab lugu koos, aga ilma tegelaste ja omalaadse stiilita on Enigma märk sellest, et pingutused loomaks uut maailma pole küll kõik luhta läinud, aga päris õnnestunud ka mitte. Kätt suruks visuaalide taga seisnud osakonnaga ja kiidaks tehnilist meeskonda, kelle pingutust on tunda mitte küll päris viljakal pinnasel, aga vähemalt on tunda. Vendade järgmine projekt The Shape Changer`s Wife on paljulubava sisuga. Eks kunagi õnnestub ka seda näha. 5/10
Esimene kirjutis Enigmast.
Lühifilmi saab vaadata koduleheküljel.
Soovitan pilgu peale heita ka Modern Times´ile

Viimane piht

Tanel Toom ütles BFM-is talle tudengi - Oscari toonud lühifilmi The Confession ehk eestimaiselt Viimane piht esitledes, et peab end agnostikuks. Teda köidavad Piiblis ja üldse usus leiduvad vastuolud ja see oligi Briti filmikooli lõputöö peamine teema, mis kajastus läbi kahe inglise poisi, kes valmistusid oma elu esimeseks pihtimuseks. Usk on tõesti hea teema, sest igaüks võib Piiblist lehe välja rebida ja hakata kuulutama tõde, mida on võimalik välja lugeda paberitükilt, aga ilma tervikuta ei tähenda see paberinätsakas midagi, ilma uskumata ei tähenda isegi Piibel midagi. Piibel on samuti lihtsalt tekst ja kui seda lugedes ei kannusta sind mitte miski või ei ole sul kindlat eesmärki, siis ei avane Piibel lugejale nii nagu paljudele teistele. The Confession on visuaalselt lummav, see tähendab, et nii vähese ajaga nagu 15-20 minutit, on film loodud täpselt selliste filmilike väljundusvahenditega, et tõmbaks tähelepanu kindlate nüansside poole ja paneks sisu arengut tõsise pilguga jälgima. Sisu, mis põhimõtteliselt näitab läbi lapse silmade, mida tähendab tema jaoks patt, pihtimus ja lunastus, kulgeb sujuvalt, pikkides sisse ka psühholoogilise horrori elemente, kuid jäädes seda tehes algmaterjalile truuks. Inimesi on alati huvitanud süütuse kaotamine. Mitte lihalises vaid vaimses mõttes. Kaks noort katoliiklikus koolis, kes ei tea väljaspool toimuvast midagi, arvavad, et nende patud on mõõdetavad teiste, palju suurematega, aga ei ole, kuid nemad seda ei mõista. Kas usu nimel või mitte, kas lunastumise saamise nimel või mitte, aga püüe käituda nagu kõik seda nõuavad, paneb poisid kummalisse olukorda, kus nad väljuvad verenire taga ja see ei jää ei esimeseks ega viimaseks tapatööks. Tahtmatu tapatöö, seda küll, aga surm ikkagi ja surma ei õnnestu niisama lihtalt petta. Iga sümbol viib teiseni, kuni saabub põhipunkt, mille suunas kõik need märgd viitasid. Rist, hernehirmutis, võõrad, ent hukkamõistvad pilgud, tunne, et keegi jälgib, tunne, et keegi teab, aga see keegi pole ei Jumal, kes näeb poisikeste patte ega ka vanemad või kooliõpetaja, vaid hoopis nemad ise, nende südametunnistus ja nende kahetsus. Nende kõige algelisemad tunded kahetsus ja kaastunne painavad mitte kunagi oma arust pattu teinud poissi niivõrd, et film omandabki juba mingil määral ennist mainitud horrori elemendid, kuigi need ei jää ei püsivaks ega ka oluliseks, vaid üksnes tähtsaks osaks näitamaks, mis toimub ühe väikese katoolikliku kooli õpilasega, kes suurest hirmust pihile mineku ees tahtis tekitada endale patu, et oleks midagi pihtida. Väikese lapse rikkumata arusaam maailmast ei tööta täiskasvanute reeglite järgi ja seda isegi siis kui neile surutakse pähe omi mõtteid.Toom on koostöös briti stsenaristiga kokku pannud vana tuttava valemi, kuid oskuslikult ja tundega lavastatud sümboleid täis narratiivi tõttu ei tekita lühifilm kordagi vanu klišeesid meenutavat tunnet. Pihtimus ei tundu tudengifilmina, vaid lihtsalt nagu üks lühifilm, aga alles siis kui avastatakse, et tegemist on eestlase tehtud filmiga, mis on pärit Inglismaalt, hakatakse mõtlema "Eesti filmi" peale ja kuidas seda mõistet seostada antud teosega. Toomi varasem lühifilm Teine tulemine andis kaks aastat tagasi aimu, et tegemist on paljulubava noore režissööriga, kuid nüüd on kindel, et pikemas perspektiivis võib tema käe alt ilmuda veel nii mõnigi edukas žanriline katsetus.Muidugi on sarnase temaatikaga olemas palju tugevamaid filme nii dramaturgiliselt kui ka tehniliselt, aga võrdlus võrdluseks. Mõistlik oleks hinnata Viimast pihti omas universumis ja selles kontekstis töötab religioosses ideederägastikus teed otsiv ja läbi laste usulisi ja moraalseid dilemmasid lahkav tudengifilm õlitatult, olemata seejuures liiga pealesuruv ja ühemõtteline, vaid rohkem nagu arutlev ja juurdlev. Seejures oleks paslik mainida kirjutise alguses esile toodud Toomi mõtteid, miks ta sellise filmi tegi. Põhjus oli, et teda huvitavad religoonis leiduvad vastuolud ja nagu autorgi on film samasugune ehk vastuolusid ja küsimusi täis. Kõik küsimused ei saagi vastuseid, aga ei peagi, sest nagu ususki, tuleb mõnikord lihtsalt uskuda ning vahel sellest aitab isegi siis kui oled korda saanud eriti kohutava teoga. Ja mille nimel? Mitte millegi. Olles ise viinud end ekstreemsesse olukorda teevad poisid oma valiku ja peavad hiljem mõistma, miks nad seda tegid. Surnuid see tagasi ei too, kuid vähemalt on leitud mingisugunegi lepitus. Põneva teemakäsitlusega lühfilm annab vähese ajaga edasi mõtlemapaneva sõnumi 8/10

Enigma

Tulekul on vendade Jason ja Matt Shumway käe all valminud lühifilm, mille žanriks on muidugi mõista ulme ja iga ulmesõbra unistuste täitmiseks leiab tegevus aset kosmose piiritus tühjuses liikuval transportlaeval, kus pääseb lahti üliohtlik kurjategija. Meeskond leiab oma otsa ja laev triivib tühjalt, aga film harutab lahti sasipuntra, milleks on meeskonna kummaline surm ja müstiline põgenenud vang nimega Ediolon. Paistab, et on tulemas midagi huvitavat. Ma kipun sattuma lühifilmide peale, mis on alatasa ulmekad, aga see eest on nii mõnedki neist olnud ka parajad pärlid. Connected ja Terminus olid viimased leiud, aga alles veel ilmuvatest täispikkadest filmidest on tähelepanu köitnud Hunter Prey, Offline ja Monsters. Enigma`t on kiidetud mitmel rindel, aga lühifilmi ennast kahjuks veel saadaval ei ole. Olemas on koduleht, Wikipedia artikkel ja varajane arvustus. Eks jääb ootele, kuniks avaneb võimalus minna netiavarustesse õngitsema.

Meet Meline

Armas väike lühianimatsioon Meline`st, kelle fantaasia annab elu seninägematule olendile. Prantsuse paarikese hobikorras toodetud animatsioon valmis kahe aasta jooksul. Valmis saadi aga ülidetailne, mahedate toonidega ning minu jaoks väga meeldiva nö. kaameratööga väike filmike. 8/10 Kodulehekülg.

MEET MELINE : THE 3D ANIMATED SHORT FILM (by Sebastien Laban & Virginie Goyons) from Sebastien LABAN on Vimeo.

Connected

Vestern, mis leiab aset postapokalüptilises maailmas, kus on toimunud mingit sorti katastroof. Tühermaal uitavad kaks ellujäänut, kes teadmata põhjustel saastunud õhu tõttu on omavahel ühendatud gaasimaskidest väljaulatuvate torudega. Tegemist on maailmaga, kus on kõige elementaarsem loodusvara see kõige kallim. Selle eest surrakse, tapetakse ja reedetakse. Meile tänapäeval niivõrd tavaline nähtus on muutunud kallimaks kui kuld ja on väärt igat sõõmu ja igat laipa, kes jäävad selja taha pärast järjekordset võitlust ellujäämise nimel. Lühifilmist lähtudes on raske öelda, mis vaevab maailma. Kas selleks on õhusaaste või midagi enamat? Seda teavad ainult Taanist pärit lavastajad. Connected on oma veidruse tõttu väga lahe ja sama saab öelda lavastajatöö kohta. Näha on, et lavastajad on nii mitmeski kohast malli võtnud, aga mitte halvas mõttes, vaid sobivas, filmile kohases mõttes, ses teostus kannab vilja ning vesternile omaste elementide kasutamine võitluses ellujäämise nimel vajaliku aine, õhu või millegi muu saamiseks töötab aeglaselt kulgevale sündmustikule kasuks. Muusika paigutus ja vaiksed hetked, mida saadavad masinlikud hingetõmbed annavad edasi positiivseid noote. Huvitava väljanägemisega tegelased ja numbriloendur, mille muutumine on tähtsam kui aja möödumine, on leidlikud. Mitte väga innovaatilised ega originaalsed, aga omas mullis konteksti sobivad. Meeldiv on näha, et uusi ideid saabub pidevalt just lühifilmide näol, sest kohe täispika filmi tegemine võib rikkuda nii mõnegi algselt lavastajale omase külje. 7/10 Kodulehekülg asub siin.

Terminus

Lühifilm mehest, keda jälitab kriipsujukulaadne betoonist olevus, mis on mehe kannul iga päev, iga minut ja iga sekund, ajades vaese kontoritöölise hulluksminemise piirile. Mida rohkem aega mees vaikse, kuid veidrat tantsu harrastava olevuse seltsis veedab, seda rohkem hakkab avarduma teda ümbritsev maailm. Erinevate kujudega olevused on iga tänaval mööduva inimese selja taga. Igaühel on oma isiklik olevus, mis defineeriks justkui vastava isiku olemust või siis materiaalsuse taset. On vaid valitud inimesed, kes näevad neid järgivaid olevusi, aga need vaesekesed ei ela just väga kaua, sest pärast tõe avastamist muutub maailm hirmutavaks ja rahu ei saa enam hetkekski. Maailm on sama hirmutav olnud kogu aeg, aga nüüd, kui silmad on avanenud, ei suudeta enam niimoodi elada, aga kinni seotud silmadega oli rahu majas. Lühifilm on lavastatud ja kirjutatud Trevor Cawoodi poolt, kes on probleemile lähenenud vägagi innovaatiliselt, pakkudes midagi uut, mis on mõttelt originaalne ning ega teostuslik pool samuti väga palju maha jää. Lühifilmi kohta pakutakse seedimiseks mahukalt materjali ning kui District 9 kaasstsenarist Terri Tatchell saab valmis stsenaariumi täispika versiooni jaoks ja Kanada kodanik Cawood lavastajapukki istub, siis ootaks seda filmi kohe kõrgendatud huviga. Andeka lühifilmi eest 8/10

Multi-Facial

Kuidas pürgis näitlejaks praegune megastaar ja minu isiklik lemmik möllunäitleja? Kas see läks tal kiiresti või visati talle pidevalt kaikaid kodarasse? Lähtudes "Multi-Facial"-ist, mis valmis Dieseli käe all ja kus ta ka peaosa kehastas, võib järeldada, et ega see kerge ikkagi tal ei olnud. Ennast peab tõestama pidevalt ja alati ei saa iseendana esineda, vaid peab võimalikult erinevaid karaktereid haldama ning oskama neid alati igas olukorras esitama. Vin Diesel kehastab näitlejahakatist Mike`i, kellel talenti justkui oleks, aga alati otsitakse rolliproovides kedagi teistsugust. Mike, kes suudab kerge vaevaga esineda ehtsa gängstana ja itaalia sarmika härrasmehena ei suuda leida rolli, kuhu ta sobiks. Mike kombineerib endas mitu erinevat rassijoont, mis kujunebki tema komistuskiviks. Tööd tahaks teha, aga mis teha kui tööd lihtsalt ei anta. Reaalses elus oli Dieselil sama olukord, aga selle lahendamiseks lavastas ta lühifilmi ja kohe hakati noort näitlejat tähtsamates ringkondades tähele panema. Spielberg kutsus ainuüksi pärast "Multi-Faciali" nägemist teda osalema "Saving Private Ryanis". Nii see tähelend algaski.

Vin Diesel on andekas näitleja. Kuivõrd palju on ta oma talenti ka tõestanud, on muidugi küsitav, sest tal on üksnes käputäis filme, kus ta rakendab end täies ulatuses. Minu isiklikud lemmikud on 2 Riddicki filmi, xXx, A Man Apart, Find Me Guilty, kus ta vast kõige enam säras ja mainimata ei saa jätta ka F&F-si filme, mis ei ole küll erilised meistriteosed. Olgem ausad F&F on ainult seetõttu vaadatav, kuna seal mängib Vin Diesel. Muidu oleks see mingi suvaline igapäevane kommertspask, mida see poolenisti ka vastuvaidlemata ongi. Dieselil on vist natuke itaalia verd, sest ainult nii saaks selgitada, miks ta suudab nii paganama hästi mõnda osa kehastada. Dieselile peab tänulik olema, sest ilma temata ei oleks sellist ikoonilist kuju nagu Riddick ja seetõttu poleks ka mänge ja uusi järge kahele eelmisele filmile tulemas. Omanäoline, mitmetahuline, multikultuurne ehik Multi-Facial.

7/10

Andekas tõepoolest!

I`ll See You In My Dreams

"Ma näen sind unenägudes" või "Ma näen sind oma unistustes" on ehe näide sellest, kuidas teha lühifilmi zombidega nakatanud maailmast, kus ainult üks mees suudab neile vastu hakata. Ühesõnaga on tegemist klišeepuntraga, mis ei erine paljustki igast teisest zombidest kihavast filmist. Ainuke hea külg, mis ma leida suutsin oli see, mida ei esine igas teises mõistuseta olendite filmides. Ma pean silmas brutaalset musta huumorit, kus lähedasi ohverdatakse oma naha päästmiseks sama kergelt, kui tükeldatakse kirvega mõnda poollagunenud zombiet. Kui päris aus olla, siis vaatasin ma antud filmikest ainult seetõttu, et selle tunnuslooks on minu kauaaegse lemmiku Moonspelli samanimeline lugu. Loo muusikavideo on ka huvitavam kui 20 minutiline zombiefilm.

Peategelane on Lucio, kes on põline ebasurnute tapja ja üleüldiselt on tegu sellise mehega, kellega jamada ei maksa. Lucio veedab aega baarilaadses osmikus, mis on küllalt kindlalt kaitstud väljas ringihiilivate surnute rünnakute eest. Lucio veedab aega oma naise juures, kes pole enam endine pärast ühel õhtul juhtunud intsidenti. Lucio rahuldab oma mehelikke vajadusi siis baardidaamiga ja kui zombied magamistuppa sisenevad, siis on baaridaam esimene, kes söödaks läheb. Lucio, kelle isekuse tõttu ta naine kannatas, saab tolle kättemaksu osaliseks ja nii filmike lõppebki

4/10

AM 1200

Raaadiosageduse järgi oma nime saanud lühiõudukas kerkis minu huviorbiiti esmakordselt pärast Trashi arvustuse lugemist ja pikemalt mõtlemata vaatasin väidetavalt survival horror mängu meenutava lühifilmi ära ja pettuma ei pidanud mitte üks raas. Umbes 40 minuti sisse mahutati ära kõik heaks horroriks vajalik. On olemas tegelane, tema probleemid, nende eest põgenemine, saladuslik raadiokutsung, uudishimu võit hirmu üle, millegi hirmsa avastus ja lõppfaas, mis määrab sagedusel 1200 kuuldava appikutse tegeliku saatuslikkuse, kui keegi sellele vastama peaks. Mis puutub survival horrorisse, siis anti tumeda atmosfääri ja aina mõjuvamaks muutuva pinge kaudu näiteks Silent Hilli-le või algsetele Resident Evil-itele omane uuriva õuduse omadused ausalt öeldes suurepäraselt edasi.

Peategelane, olles seotud suurde korruptsiooniskandaali, põgeneb oma problemide eest kaugele ära ainult selleks, et sattuda peale raadiosignaalile, mis juhatab ta vanasse raadiojaama, kus on toimunud midagi kohutavat. Vaatamise alguses mõtlesin kaua, kes on see väga tuttava näoga peategelane. Hiljem sai järele uuritud ja tegu ei ole kellegi muu kui Eric Lange`g, kes peaks LOST-i vaatajatele kaunis tuttav olema. Kokkuvõtteks suudab AM 1200 olla huvitav uuriv õudukas, mis pakub paari haigelt pingelist stseeni ja võib lõpuga isegi üllatada.

8/10

The Hunt For Gollum

Käimas on Keskmaa 3. ajastu ning Mordori jõud on taastumas. Käivad kuulujutud sajandeid kadunud olnud Võimusõrmuse kohta, mis ei osutugi lihtsalt juttudeks. Bilbo Baggins leidis Sõrmuse Gollumi koopast ning võttis selle endiga Kääbiklasse kaasa. Sõrmuse endine omanik Gollum ei suuda aga ilma sõrmuseta elada, kuigi ta on elanud ebatavaliselt palju ning Sõrmus on ta muutnud millegiks ebamaiseks, armastab ta endiselt Sauroni sõrmust ja ei suuda ilma selleta elada. Gollum asub varast jälitama. Aeg möödub ning Gandalf käib Bilbo sünnipäeval ning avastab, et ta omab kummalist nähtamatuks tegevat sõrmust. Gandalf lahkub, et uurida, millega tegelikult tegu on. Vanadest ürikutest avastab ta , et tegu on just selle sama sõrmusega, mis on sajandeid kadunud olnud, mis on aga nüüd taas leitud. Gandalf kohtub vana sõbra Aragorniga, kellel jagab oma kahtlusi Keskmaa kohale saabuva varju ning mööda metsi luuskiva Sõrmust jälitava Gollumi suhtes. Kui Gollum leiab Sõrmuse asukoha, siis teevad seda ka Mordori spioonid. Aragorn asub teele, et leida Gollum enne kui on liiga hilja. Sündmused leiavad siis aset enne Frodo ja Sami teeleasumist ning loomulikult ei saagi teistoodi lõppeda kui, et Gollum leitakse ning Mordori järgijatel aetakse jäljed segamini, kuigi selleks ajaks on juba hilja ja Frodo peab Sõrmusega viivitamatult lahkuma. Hiljem kohtub Frodo Aragorniga Voorel ning siis algab juba hoopis suurem ning kuulsusrikkam teekond.

Täpselt sellist teemat iseseisev lühifilm "The Hunt For Gollum" lahkabki. Tegemist on 3000 naelalise eelarvega ning ligi 150 vabatahtliku osalejaga ja 2 aastat valminud filmiga, mis eile kodulehel esilinastus. Lavastaja Chris Bouchard on ise Tolkieni maailmaga väga hästi kursis ning sama võib ka siis Jacksoni visiooni kohta öelda. Kui kodulehel kaadritagust maailma jälgida, siis on näha, et kõik asjaosalised tegid seda, kas siis armastusest raamatu või filmi vastu. Seda peegeldus näitlejatest samuti tagasi, kuna oli näha, et Adrian Webster (Aragorn) võttis oma rolli väga tõsiselt ning austusega teose vastu. Kogu lühifilmi visualistika, temaatika ning dialoog põhineb Jacksoni kujutlusel Keskmaast ning on tunda, et natuke pingutatakse dialoogide rõhutatuse juures üle ning see jätab kuidagi kunstliku maigu, aga mis siin viriseda. Film tehti erarahadega valmis ning peaks üldse tänulik olema, et nii odavate vahenditega mahutati 40-ne minuti sisse osa LOTR-i eepilisusest. Kogu taustamuusika tuletab kohe meelde Howard Shore`i poolt loodud hingematvalt ilusat muusikat ning avarad ja silmipimestavalt kaunid vaated mägedele ja lagendikele on LOTR-i eepilisuse ja laiahaardelisuse lahutamatud kaaslased.

Kõik näitlejad olid väga tõepärased. Ei tundunud olevat midagi silmnähtavalt võltsi ega ebaprofessiponaalset. Näitlejad ja kogu kaadritagune meeskond andis endast parima ja töö kandis kenasti ka vilja. Webster on Aragorni rolli kui valatud. Ta tundub rolli väga hingestatult võtvana, sest kogu tema olek Aragornina sarnaneb nii Morternseni rollile, kuid samas lisab ka Webster natuke midagi juurde. Võitlusstseene pean lihtsalt kiitma. No nii profilt tehtud, et ei saagi aru, kas on tegu ikka odavate vahenditega tehtud lühifilmiga või siis hoopis Jacksoni filmidega. Orkid on samuti nii maskeeritud, et triloogia orkidest kaugele maha ei jää. Eepiline muusika taustaks mängimas ning Strider metsade ja mägede vahel Gollumi jälgi ajamas on mõnus meenutus triloogiast, sest kes ei tahaks juba midagi uut Tolkieni maailmast filmimaailma ümber panduna näha. Tean, et mina tahaks, aga täispikkade filmideni läheb veel üüratuma pikk aeg, aga seni saab ka nii läbi ajada, sest kokkuvõttes said inglased ikkagi maru hea tööga hakkama. Kui nüüd natuke nokkida siis Gandalfi on liiga kentsakalt kujutatud. Selles mõttes, et ta näeb liiga muinasjutuline välja ning seega ka liiga võlts. Eks pikkuse vahe on ka olemas, aga see selleks. Lihtsalt see häiris natuke. Gollumi kujutamise juures pole midagi parata, et ta ei vasta tegelikkusele. Nii palju, kui teda sai näha pikka maa tagant või lihtsalt millegi taga olevana, siis ei olnud mingit probleemi. Gollum on oma väärastunud olemuses nagu olema peabki. Lähikaadrid Gollumist paljastavad enam mitte nii hea arvutigraafika, aga jällegi see on andestatav viga. Tema kujutamisega saadi hästi hakkama.

Egas rohkem midagi. Kui LOTR meeldib, siis peaks ka see meeldima. Mina soovitan!

8/10