Harry Potter and the Deathly Hallows Part 1

Kui lugeda kokku selle aasta parimaid trailereid, siis minu jaoks on nende hulgast silmapaistvamad Ben Afflecki The Town, Zack Snyderi Sucker Punch, Christopher Nolani Inception ning David Yatesi kolmas proov Harry Potteri saaga juures. Order of the Phoenix ebaõnnestus, aga see oli briti režissööril ka esimene kord kätt proovida. Half-Blood Prince tõestas, et ta on suuteline lavastama HP-d nii, et see ei solvaks fänne ja rahuldaks neidki vaatajaid, kes pole esimese osa raamatust kaugemale jõudnud. Tulemas on aga uus Harry Potter ja see on nüüdseks õnneks või kahjuks esimene osa viimasest osast. Algselt sooviti Potteri viimast seiklust kinoekraanidele tuua 3D formaadis, kuid ajapuuduse tõttu sellest ideest loobuti. Hea ongi, sest Clash of the Titans tõestas paljudele kui halb võib olla lohakas 3D ja seda veel eriti siis kui film ise pole suurt midagi . 3D peaks popkornikino talutavamaks muutma või siis andma ettekäände, miks üldse võtta osa masstoodangu üle vaatamisest, aga Clash of the Titansi puhul muutis 3D filme veelgi hullemaks. Deathly Hallows tundub kahe eepilise traileri, millest teine on veelgi parem kui esimene, põhjal, et tulemas on suurejooneline ja eepiline finaal seitsmeosalisele saagale - vähemalt nii väidab trailer, kuid reklaamikampaaniast on vähe, et filmi maha müüa. Trailer näeb tõesti hea välja. See mõjub tõeliselt eepilise pommina eriti veel neile, kaasa arvatud mina, kes on HP igat osa näinud kinos. Mulle on HP osa praeguseks väga kalliks saanud kinoskäimise kogemusest. Viies osa jättis soovida nii stsenaariumi, näitlejatöö kui HP seeriale omase stiili ja tempo poolest, kuid tundub, et viimase osaga on nähtud palju vaeva, et tuua ekraanidele finaal, mis jääks kauaks ajaks meelde ja jätaks fännid ja muud huvilised täiesti rahule. Siinkirjutaja mõtted põhinevad muidugi ainult klippidel ja traileritel. Kõik ootused ja lootused võivad puruneda kildudeks nagu Harry Potteri rahulik elu koolis suure tormi eel. Trailer on tõesti stiilselt kokku monteeritud ja jätabki paljureklaamitud eepilise mulje.

Monsters

Iga klipi, posteri ja treileriga muutub Gareth Edwardsi kirjutatud ja lavastatud oktoobris ilmuv projekt minu jaoks aina huvitavamaks, sest film paistab olevat kõike seda, mida ulme - ja õudushuvilised võiksid nautida. Kombineerides tulnukad jällegi kaugema paigaga nagu tegi seda Neill Blomkamp astub Edwards rohkem õudussugemetega loo poole, mis on iseenesest hea, sest Blomkamp oli ja on kindlasti eeskujuks paljudele debüüdi poole püüdlevatele noortele tegijatele ja see, et ta on eeskujuks võib tekitada olukorra, kus ilmuvad paljud District 9-at kordavad teosed, mis üritavad saavutada samasugust edu. Indie-filmi mõõtu Monsters sattus minu huviorbiiti esmalt märtsis, mil film tiirles veel festivalidel ja ilmselt teeb seda praegugi. Nii peab laiem publik ikka väga kaua ootama, et treileris paljukiidetud ulmekas ära näha. Sisetunne ütleb, et sellest tuleb igavesti võimas kino.Viimane treiler:

Monsters - uus District 9?

Monsters

10. märtsil leidsin minu jaoks vägagi huvitava klipi Gareth Edwardsi esimesest suurele ekraanile mõeldud linateosest, mis peaks nüüd ametlikult välja tulema oktoobris. Pikk aeg, et näha festivalidel tuuritanud väidetavalt 15 000 dollariga valmis tehtud ulmefilmi Mehhikos pesitsevatest tulnukatest. Klipid filmi telgitagustest ja arvustused mitmelt rindelt lubavad midagi omapärast ja originaalset. Omapärane praktilisuse tõttu ja originaalne üldtuntud teema värskendamise poolest. Kui palju on siin tõtt, ei oska veel öelda, aga kui promoposterid ja -pildid ei valeta, siis peaks Monsters pakkuma ühele ulmehuvilisele nii mõndagi. Gareth Edwards tundub olevat lavastaja, kes teab, mida teeb ja kuidas seda teha ning ükski takistus ei paista olevat tema jaoks ületamatu. Nii vähese rahaga valmis tehtud ulmefilm Mehhikos ringiluuravatest metsikutest tulnukatest on imetlusväärne ja juba seepärast tahaks näha, kas järjekordne väikese eelarvega ulmekas mõjub mulle samamoodi nagu mõned eelmised. Saan aru Edwardsi mõttest, et halva CGI-iga tulnukas ei ehmata kedagi, aga võimsad ja läbinisti reaalsed helid pakuvad rohkem hirmu kui mis tahes olend, sest kui ei tea füüsilist kuju, siis jääb ülejäänu vaataja fantaasia meelevalda ja helid aitavad seda fantaasiat kujundada. Innovaatilised ideed värskendamaks rohkelt kasutatud teemasid on alati teretulnud, aga kas Monsters pakub natuke uusi ideid ja närvikõdi või on see muutusi kaasa toov filmike? Kui veab, siis oktoobris näeb.
Arvustused:
Bloody Disgusting
FIRSTSHOWING.NET
Slashfilm
Nüüd on ilmunud ka täispikk trailer

Spoon

Sharlto Copley kirjutatud ja lavastatud debüütfilmi on hoitud suure saladuskatte all. Netis ringleb ainult müstiline trailer, mille põhjal ei saa suurt midagi järeldada. District 9-ga ratsa rikkaks saanud ja tohutu fännibaasi omandanud Copley on omapärane näitleja ja seetõttu sooviks näha, kuidas töötab ta kaamera taga, aga selle soovi täitumiseni võib veel hulk aega kuluda. Kas tasub oodata? Sisetunne vastab jaatavalt ja samuti mõjub positiivselt veterannäitleja Rutger Haueri osalus.
Lühike kokkuvõte sisust: thriller with supernatural overtones about a man with a medical condition that causes him to black out during moments of extreme stress and leads him to make a remarkable discovery about himself
Üleloomuliku temaatikaga thrillerist ei ütle kunagi ära ja kui Copley isikupära mõjub lavastajatoolis istudes sama hästi kui näideldes, siis pole muud teha kui oodata...

Enigma

Tulekul on vendade Jason ja Matt Shumway käe all valminud lühifilm, mille žanriks on muidugi mõista ulme ja iga ulmesõbra unistuste täitmiseks leiab tegevus aset kosmose piiritus tühjuses liikuval transportlaeval, kus pääseb lahti üliohtlik kurjategija. Meeskond leiab oma otsa ja laev triivib tühjalt, aga film harutab lahti sasipuntra, milleks on meeskonna kummaline surm ja müstiline põgenenud vang nimega Ediolon. Paistab, et on tulemas midagi huvitavat. Ma kipun sattuma lühifilmide peale, mis on alatasa ulmekad, aga see eest on nii mõnedki neist olnud ka parajad pärlid. Connected ja Terminus olid viimased leiud, aga alles veel ilmuvatest täispikkadest filmidest on tähelepanu köitnud Hunter Prey, Offline ja Monsters. Enigma`t on kiidetud mitmel rindel, aga lühifilmi ennast kahjuks veel saadaval ei ole. Olemas on koduleht, Wikipedia artikkel ja varajane arvustus. Eks jääb ootele, kuniks avaneb võimalus minna netiavarustesse õngitsema.

Monsters

Six years ago NASA discovered the possibility of alien life within our solar system. A probe was launched to collect samples, but crashed upon re-entry over Central America. Soon after, new life form began to appear and half of Mexico was quarantined as an INFECTED ZONE. Today, the American and Mexican military still struggle to contain "the creatures"...... Our story begins when a US journalist agrees to escort a shaken tourist through the infected zone in Mexico to the safety of the US border. Pärineb:Twitchfilm.net

Sandy Collora Hunter Prey

Tulekul on üha uusi ulmefilme, mis on toodetud minimaalse raha eest, aga teostus sunnib kukalt kratsima ja küsima - tõesti? Mõni panustab rohkem efektidele, teine jälle kostüümidele, aga kui moodustada perfektne keskkond, kuhu sulanduvad tulnukad ja kõik teised tegelased, siis ei peagi metsikult raha kulutama, vaid looma lihtsalt illusiooni, et kõik on tipptehnoloogiat kasutades loodud, aga tegelikult on olustikku, keskkonda, tegelasi ja filmikeelt nii hästi omavahel balansseeritud, et keegi ei märka eriti vigu, odavust ning lihtsaid meetodeid. Sandy Collora on lavastanud 4 lühifilmi ja eelmisel aastal ilmus tal esimene täispikk film, mis jutustab võõral planeedil lahtihargnevast kassi-hiire mängust võimukandjate ja vangi vahel, kes on ühtlasi oma tulnukrassi viimane esindaja. Kosmoselaev Prometheus hädamaandub võõral ja vaenulikul planeedil. Meeskond on haavatud ja vang põgenenud. Samal ajal leiab aset planeetidevaheline sõda, mis kujuneb oluliseks taustalooks vangi jälitavale laeva meeskonnale, sest üsna pea panused muutuvad ja jahtijatest saavad jahitavad. Trailerite ja piltide järgi võib arvata päris palju. Madalaeelarveline ulmekas, mis ilmselt ei plaanigi hakata näitama võimsaid kosmoselaevu, vaid keskendub üksnes planeedil toimuvale. Trailer jätab kummaliselt hea mulje ja eriti veel seetõttu, et varustus, mida tegelased kannavad, on teatava Star Warsi hõnguga, kuigi tundub, et ei tasu lootagi, et peale mõne tühise sarnasuse võib leida midagi veel. Kõrbelises keskkonnas asetleidvast pingelisest tagaajamisest ära ei ütleks ja kui film ühe või teisel viisil kunagi ka kättesaadav oleks, siis vaataks kohe rõõmuga.

Sandy Collora on korra enda kätte võtnud ka Batmani temaatikaga teose. Nimelt tegi ta 8 minutilise lühifilmi Batman: Dead End, mis põimib endasse kinomaailma suurkujud Alien`i ja Predator`i ning muidugi Batmani maailma põhitegelase Jokkeri, kes kõik asuvad ühel vihmasel ööl Batmani vastu võitlusse. Lühifilmi kohta on tehtud üllatavalt head tööd. Nähtu põhjal on huvi Hunter Prey vastu veelgi kasvanud. Collora tundub olevat hakkama saanud mitte tänapäevase ulmega, vaid pigem vanemat sorti ulmeseiklusega/thrilleriga. Paistab, et Collora pole leidnud levitajat, millest on kahju, sest nii peab teab kui kaua veel ootama, et tema üllitis ka meile kättesaadav oleks.

Matthew Santoro Offline

Matthew Santoro on visuaalefektide meister, kes on töötanud Bryan Singeri loodud X-Meni triloogia viimase filmi kallal ning samuti ei saa mainimata jätta ka selliseid visuaalseid maiuspalu (mõni rohkem, mõni vähem) nagu 300, 4:Rise of the Silver Surfer, AVPR, The Incredible Hulk ja X-Men Origins: Wolverine. Santoro pälvis minu tähelepanu esmalt eelmisel aastal kui ilmus tema esimese filmi trailer, mis tutvustas düstoopilist tulevikuühiskonda. Väga palju trailer ära ei andnud ja seetõttu jäi ainult arvata, mida film endast tegelikult kujutab. Kohe paistis aga silma oskuslik kaamerakasutus, omapärane visuaalne külg ning huvitav kinematograafia, mis vähemalt esialgsete klippide järgi muudab olustiku täiesti metallikarva. Siis kadus film silmapiirilt ning eelmise aasta lõpus meenus see taas, kuid vahepealse aja jooksul pole filmi juures toimunud märkimisväärset arengut. Ilmunud on kaks lisaklippi. Üks tutvustab mingisugust programmi või virtuaalset ühiskonnamudelit, kuhu on üles laetud kõikide inimeste teadvused või midagi taolist. Programmi nimi on INFINET. Teine klipp annab juba aimu, mis moodi võib film välja näha. Klipis näeb kõike tegelase perspektiivist, läbi tema silmade. Kui saabub pingeline olukord on kuulda südame tuksumist. Kasutatakse silmade pilgutamist, mida viimati sai näha Gaspar Noe Enter the Void-is. Tutvustatakse tulevikus kasutatavat tehnoloogiat, millega saab inimesest teha täiuslikku relva. Valitud subjekti mälu kustutatakse, keha võimendatakse, inimlikkus kaotatakse ja nii luuakse täiuslik sõdur, kes teeb, mis on temasse programmeeritud ning võrreldes tavalise sõduriga ei sega teda emotsioonid ühegi inimelu kustutamisel.

Klipi algus, kui on näha tegelast relva hoidmas ja vaenlase eest põgenemas, on paljutõotav ja arvestades sisu ning klippides nähtavat teostust, siis võib Santoro üsna pea lagedale tulla millegi üpris originaalsega. Muuseas Santoro jaoks on tegemist täiesti isikliku projektiga. Peale lavastamise on ta enda peale võtnud veel muusikalise osa, produktsiooni, kinematograafia, efektid, stsenaariumi ja ta ise on ehitanud ka mõned kostüümid, mida on näha ka traileris ja klippides.

"The future is not some place we are going to, but one we are creating." In this future, the world is dying a slow and ugly death. In an effort to cope or out of pure denial, humanity has become increasingly obsessed with mass media. The Internet has morphed into an all-consuming visceral experience where every one's perception of the world around them is fully customized. The brown smog in the sky can easily be ignored when a beautiful sunset can be projected through your optic nerve, courtesy of the Naneuron Corporation. But like all systems there are glitches and exceptions. Someone or something is disrupting the feed; a Ghost in the machine. A group of extremists have risen up, led by young man named Maro. Defiant and charismatic, he has seemingly endless promise until he unexpectedly surrenders. All enemies of the state are processed for reprogramming. Those like Maro who are physically and mentally gifted enough are transformed into counter-terrorism soldiers. His memories are erased. His body is enhanced. His humanity is destroyed. Or is it? Maro begins communicating with the glitches, hearing whispers that lead him on a journey through the depths of his own subconscious. Trapped in the midst of a hellish nightmare, he must find a way to regain his identity and take down the system once and for all. But at what price comes freedom?

O F F L I N E from Matthew Santoro on Vimeo.

INFINET from Matthew Santoro on Vimeo.

ERROR_26 from Matthew Santoro on Vimeo.

Blood Creek - 04.12.09

Blood Creek või Town Creek või Creek linastub siinmail 4. detsembril. Film räägib Hitleri aegsest natside kultusest ning selle viljade mõjudest tänapäeval, mida saavad kõigepealt maitsa kaks venda, kellest üks on pikemat aega kadunud ja kui lõpuks tagasi koju tuleb, kutsub venna relvile ja vennad suunduvad koos tagasi majakesse, kus kultus on millegi hirmsaga hakkama saanud. Filmi lavastajaks on üpris andekas Joel Schumacher ning peaosades säravad Dominic Purcell ja Henry Cavill. Esimene peaks poole telemaailmale tuntud olema, aga teise kohta ei oska midagi öelda. Lisaks osaleb filmis natsidoktorina ka Michael Fassbender. Seda peab kindlasti nägema. Igasugused natside sepitsused on alati huvitavad olnud ja seda eriti õudusfilmilaadsetes teostes. Mina jään ootama, sest trailer suutis mul huvi igatahes lakke viia.

The Messenger - trailer, intervjuud

"The Messenger" on tänavu aasta ilmunud draama kaotustest, mida sageli mõttetud ja provotseeritud sõjad endaga kaasa toovad. Minu huviorbiiti langes film seetõttu, et peaosades on viimasel ajal heade osatäitmistega silma paistnud Woody Harrelson ja Ben Foster. Harrelsoni sooviks vahelduseks ka draamas näha, kuigi ei saa öelda, et ma "Zombielandi" nautinud poleks. See film oli viimase peal. Harrelsoni saab see aasta veel näha Emmerichi katastrooffilmis "2012" ning teistmoodi superkangelasefilmis "Defendor", mis tundub olevat küllatki omapärane. Ben Foster on huvitav näitleja, sest ta suudab rolli täiesti ära kaduda ("3:10 to Yuma") ning kehastada ülima stiilsusega igasuguseid kiiksuga tegelasi ("Hostage","30 Days of Night"). Viimati nähtud ulmeõuduses "Pandorum" suutis Foster mind taas üllatada. Arvestades, et "The Messenger" on lavastatud Oren Movermani poolt, kes oli Bob Dylani eluloofilmi "I`m Not There." juures kaasstsenarist, siis ei saagi palju viltu minna. Ootan filmi suure huviga. Collideri intervjuud Harrelsoni, Fosteri, Movermani ja Mortoniga.

Splice - 1. klipp filmist

"Splice" on meisterlavastaja Guillermo Del Toro poolt produtseeritud ulmehorror, mis sisu poolest ei pürgi mitte kosmose avarustesse, vaid jääb hoopis kahe jalaga maa peale. Filmi lavastajaks on Vincenzo Natali, kes on mulle tuttav eelkõige tänu huvitavale õudukale "Cube". Sisu on loomu poolest üsna intrigeeriv ja sellise teema ümber saaks päris edukalt kas moraalikoodeksiga diskuteerida või siis näidata, et mitte kõik, mis inimene loob pole alati hea. Nähtud klipi põhjal julgen päris palju loota. Olendi CGi on enam kui usutav ja ega ka kaks põhinäitlejat, kelleks on Adrian Brody ja Sarah Polley, just halvad valikud pole. Minu huvide kaalukauss kaldub muidugi multitalentse Brody poole, aga kes teab, kuidas film võib veel üllatada.

Paranormal Activity - trailer, poster

Paradise Lost: Faith Divides Us - Death Unites Us

28. septembril ilmub inglise härrasmeeste grupi Paradise Lost`i uus album, mis peaks ühendama endas mineviku saavutusi ning eelmise albumi In Requiem`iga taasalustatud death/doom stiili, mis bändile au ja kuulsuse tõi ning seetõttu siiani hinnatud on. Vahepeal hakkasid britid eksperimenteerima. Muusika ei muutunud halvemaks, vaid see muutus nii teistsuguseks, et raske oli uue materjaliga harjuda. 1997-2001 oli synthpopi ja gothic rocki periood, kus doom/death stiil oli täielikult minetatud. Pärast 2001. aastat hakati taas juurte juurde naasma ja täielik tagasitulek saabuski In Requiem`iga. Uus video on häirivalt koostatud, sest ühtegi intstrumenti ega bändimeest ei näidata, vaid fookuses hoitakse pidevalt ahastusse langevat naist. Ülimalt sünge lugu väga sünge videoga.

Hatebreed - In Ashes They Shall Reap

Kauaaegne lemmik hardcore`i nelik Hatebreed ilmutab 29. septembril uue albumi, mis peaks kandma sama nime, mis bänd ise. Kuidagi on sellelaadne nimepanemine trendiks muutunud, aga ega ma vastu pole. Hatebreed`i eelmine album "Supremacy" tõestas bändi stiilimuutust, sest nende esitatav hardcore on muutunud kuidagi heavylikuks. Seda tõestab ka lugu "In Ashes They Shall Reap", millele ilmus ka video. Videode juures meeldib see, et neil on need peaaegu kõik rahva keskel. Tekiks nagu mingi teatud side publikuga. Muidu on ikka nii, et staarid on kõrgel poodiumil ning rahvas vaatab oma iidoleid alt üles. Jamey Jasta on üks energilisemaid tüüpe laval peal ja seda tõestavad nii videod kui ka väliesinemised. Kunagi sooviks neid ka oma silmaga näha, aga Eesti mastaabis on see vähe võimalik ning välismaale kas või Wacken Open Airi`le minemiseks vajalik summa puudub. Seni saan nautida aga seda, mis meeldib.

Hatebreed - New Music - More Music Videos

Threat Signal - Vigilance

Fear Factory on bänd, mis ei tohiks ühelegile asjahuvilisele tundmatu olla. Nende atmosfäärikas ja erinevatest stiilidest kokku põimunud muusika on kõrvale hea nii trash metali kui ka alternatiivse metali austajatele. Ühesõnaga mitmekülgne bänd Ameerikamaalt, mis on jõudnud oma jälje ka jätta. Threat Signal on sündinud suuresti tänu Fear Factory kitarristile ning on oma stiilile saanud samuti mõjutusi 17 aastat tegutsenud FF-ilt.

Threat Signal ei ole ka lihtsalt koopia FF-ist, vaid on saavutanud oma kindla stiili, mis neid massist eristab. Nad ei kao uute metalcore, melodic death ja groove metali bändide sekka ära, vaid teostavad endid läbi omapärase vokaalikasutuse, kiirete kitarririfide ja meeleolu loovate soolodega, mis on iseenesest 2006. aastal ilmunud albumi "Under Reprisal" parim osa. "Under Reprisal" kõitis minu tähelepanu esmalt samal aastal, mil album ilmus ja nüüd on tulemas 11. septembril uus album "Vigilance". Bändi vokaalne osa kõigub growlimise ja puhta vokaali vahel ning millesse seguneb laialivalguv kõrge toon, mis loobki mulle väga meeldivat aeglast laulmisstiili, kust ei puudu ka halastamatu kiirus nii pillimängu kui ka laulmise suhtes.

Uus album tundub latti kõrgemale tõstvat ja ma arvan, et nad kerkivad USA metalskenes nüüdsest rohkem esile. Vahepeal on liikmete seas toimunud drastilised muutused. Endisest koosseisust on alles vaid 2 liiget ning eks muutused toovad alati kaasa ka värskeid tuuli ja eks varsti näeb, kas ikka paremuse suunas. MySpace`is on võimalik varsti ilmuv album läbi kuulata, aga ma tavaliselt seda võimalust ei kasuta, kuna eelistan ikka kuulatavat kvaliteeti. Video on ilmunud uuele loole "Through My Eyes", mis annab tegelikult aimu, et bändi endine stiil pole kuskile kadunud, vaid on aina paremaks muutunud. Sellelaadne stiil on mulle kogu aeg kõikide deathide, blackide ja muude loomade seas südamelähedane olnud.

THREAT SIGNAL - Through My Eyes

The Wolfman - trailer

Klassikaline libahundilugu saab taas uue ekraniseeringu paljulubava lavastaja ning vaimustava näitlejaskonna poolt. Rohkem infot siit.

Pandorum - posterid

9. oktoobril Eestis linastuv "Pandorum" tundub olevat midagi Dead Space`i, mille mängu, koomiksi ja animeversiooniga alles tutvust tegin, ja Paul W. S. Andersoni 1997. aasta "Event Horizon"-i vahepealset. Kui liita kokku DS-i tulnukviiruse poolt laipadest moondunud õõvaolendite olemus ning EH-i hullus, siis saabki kokku umbes sarnase filmi, mida antud trailer reklaamib. Sellele vaatamata loodan, et tulevane ulmeõudus pakub ka midagi uut ja huvitavat, mitte ei püüa lihtsalt olla originaalne, kuigi selliseid teemasid on juba laialt käsitletud. Posterid on aga paganama kenad. Eriti need juhtmeid ja mitmekordistunud nägusid täis valge taustaga plakatid. Plakat, kus on käsi, mida läbistavad juhtmed või kombitsad on kahtlaselt sarnane esimeses Matrixis kohatud inkubeeritud inimese olekuga, kus samuti nn. patareid läbistasid mitmed juhtmed. Lavastajaks on mulle tundmatu Christian Alvart, kellelt ilmub see aasta veel õudusthriller "Case 39". Filmil oleks nagu potentsiaali, aga sellised idee rakendamine kipub alati mööda tallatud radu valmima. Siiski ootan ma "Pandorum"-it huviga, sest ulmeõudukaid pole päris ammu kinos näha saanud.

The Fourth Kind - trailer

Varsti ilmub Milla Jovovichiga peaosas uutviisi õudukas. Kui ma õigesti aru sain, siis kasutatakse filmimaterjaliga sünkroonis reaalselt üles võetud kaadreid patsientide ravist ning nendega toimunud kummalistest sündmustest. Esmased kaadrid on päris kõhedad ning idee ise on üpris originaalne. Sisu haakub tulnukate inimröövidega, aga trailerist tundub, et rohkem on panustatud õudusele kui tulnukate uurimisele. Sisu leiab aset Alaskal, kus alates 1960. aastast on inimesi igal aastal kaduma läinud ja vaatamata FBI pidevale uurimisele pole tõde kadunute kohta kunagi välja selgitatud. Dr. Abigail Tyler (Milla) hakkab üle kuulama traumeeritud patsiente ning samal ajal filmib kõiki oma patsiente nende ravitundide ajal. Uurimise käigus avastab Abigail palju häirivaid materjale inimröövidest.