15. PÖFF - Cave of Forgotten Dreams

Werner Herzogi koopadokk Unustatud unelmate koobas valmis koostöös Kaspar Kallasega, kelle nime on mainitud seoses Eesti esimese 3D lühifilmiga Lootus 3D ja James Cameroni maailma kõige edukaima filmiga Avatar. Kallase, Herzogi ihuoperaatori Peter Zeitlingeri ja vapustava tehnilise meeskonna koostöös on valmis saanud imeilus vaade 30 000 aasta vanusesse koopasse, milles ringi jalutades jääb mulje nagu oleksid toonased elanikud lõpetanud oma joonistused alles eelmine päev. Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud.

Erinevalt näiteks Grizzly Manist ja Encouters at the End of the World`ist rõhub Herzog seekord rohkem kohale ja selles peituva elu edasi kandvale pildikeelele, aga mitte inimestele. Esindatud on küll asjasse pühendunud teadlased ja koopaga sina peal olevad uurijad, kuid vaid vähesed räägivad kui inimesed, kes on leidnud ukse teise aega ja maailma. Enamuse ekraaniajast saavad faktipõhise jutuga teadlased, kes aina laovad ja laovad fakte. Vähe on neid, kes muutuksid vaataja jaoks justkui karakteriks, peategelaseks nagu Herzogi varasemates filmides. Siinkohal tuleb mängu kindlasti tõik, et filmida oli raske ja kõigele ei saanud keskenduda, oli vaja teha ohverdusi ja koobas võitis, aga kui koobas esindab inimesi, siis koobas ilma inimesteta ei tähenda midagi. Õnneks võttis taas võimust Herzogi kiiks tuua kaamera ette niivõrd huvitavad inimesed, et nad tunduvad ebareaalsed, aga on ometi vägagi päris. Nagu näiteks hallikas-valgete vuntsidega teadlane, kes näitab koopast leitud esemeid ja nende koopiaid. Ta mõjub oma väljanägemise ja kõne poolest kui mõni fiktiivne tegelane, aga ometi ta seda ei ole. Sama käib lõhna järgi veel leidmata koopaid otsiv uurija, kes oli kunagi parfüümide looja ja nüüd otsib kadunud unelmate koopaid.  

Pildikeele visuaalne võimekus on seekord tasand, mis saab  kõige rohkem kiitust, sest viis, kuidas kaadrid on pandud liikuma koopas, mäe kohal, küljel, sees ja ümber, on tähelepanuväärne tehniline saavutus, mida peabki vaatama 3D kinos. Pärast Cameroni Avatari pole olnud ühtegi filmi peale paari üksiku, mille kolmemõõtmelisus oleks olnud oma lisanumbrit - ja tähte väärt. 3D suurendas elamuse mõõtmeni, kus taju lubas arvata, et oled ise koopas ja mägede kohal. 3D lubas publikul olla rohkemat kui lihtsalt teiste jälgija. 3D andis võimaluse minna koos teistega koopasse ja tekitada illusiooni kinosaali kadumisest. Muidugi pole see tehnika veatu. Endiselt on tunda eesplaanil virvendavaid detaile, mis tõmbavad kohe filmist välja, kuigi tagasi sisse pääseda pole enam sugugi nii keeruline. Poleks uskunud, et saan võimaluse näha reaalset 3D-d ajal kui kommertsfilmid pakuvad ainult butafooriat. Herzog poleks Herzog kui tema filmides ei leiduks midagi sobimatut võrreldes tavapäraste dokumentaalfilmidega. Herzogi varasemad filmid on teemaga seotud inimeste tutvustamise ja esitamise poolest inimlikumad, aga mitte kunagi varem pole tema film omanud sellist võluvat mõju ja pildilist omapära.

8/10

15. PÖFF - Perfect Sense

Young Adamiga endale nime teinud David Mackenzie uusim film on huvitav kompott ulmest, armastusest ja maailma lõpust, aga eelkõige armastusest. Taaskord on peaosas Ewan McGregor, kuid seekord on tema püsivaks kaaslaseks Eva Green (Casino Royale). Perfect Sense (Täiuslik meel) tutvustab apokalüptiliste mõõtmetega ideed, kus järkjärgult hakkavad kaduma inimeste meeled – algul lõhnataju ja siis juba maitse ning viimasena kaovad heli ja nägemisvõime. Iga meele kadumisele eelneb emotsionaalne hävinemine. Enne lõhnataju kadumist satuvad inimesed meeletu kurbuse laviini alla, mis tekib nende endi isiklikest deemonitest ja valusatest mälestustest. Maitse kadumisega tekib kustumatu nälg, kuulmise kadumisega aga viha ja ärritus. Iga taju kadumisele eelneb sisemise pinge väliseks muutumine. Inimesed ei oska nendega toimuvaid muutusi kuidagi vastu võtta ning tekib paanika. Vana maailm vankub teadmatusest tekkinud aina vägivaldsemaks muutuvas kaoses. Kõige selle keskel on aga armastust otsiv kokk ja leviva haigusega tööalaselt kokku puutuv teadlane, kes leiavad teineteist hetk enne senitundmatu haiguse lõplikku kinnistumist. 

Kui võtta ära inimestele midagi nii harjumuspärast nagu lõhn, maitse, heli ja pilt ning sedagi veel tükkhaaval, siis võibki maailm kokku variseda. Tunded aga ei kao, need on küll mõjutatud sellest, kuidas ülejäänud maailma tajume, kuid tunded ligimese vastu säiluvad. Taustalugu inimeste tajudemaailma hävimisest oleks kui armastuse teele pidevalt okkaid viskav elu ise, mis veristab küll jalgu ja pidurdab teekonda, kuid ühel või teisel viisil õnnestub see tee läbida meil kõigil. Õudne metafoor mehe ja naise suhte iseloomustamiseks, aga mõjuv ja selge nagu ka filmis pidevalt korratud tõdemus – life goes on. Harjutakse muutustega ja elatakse edasi. Muutused võivad tekkida armastajaid ümbritsevas maailmas või siis neis endis. Kahe üksteisest sõltuva, kuid eelnevalt kannatanud inimese jaoks ongi igasugused segajad nende kahe vahel tähtsamad ja suuremad kui maailm nende ümber. Beautiful metaphor about the end of the world – kõlab nagu Trieri Melancholia, aga ei ole ka. The Perfect Sense on senise maailmatunnetuse hävimise saatel arenev inimlik lugu armastuse otsimise ja leidmisega kaasnevatest raskustest ning nende ületamisest. Raskusteks võivad olla segased tunded ja minevikus pesitsevad deemonid või siis hoopis tervet maakera haarav haigus ja selle eri etappide mõjud meeltele. 

Vaatamata huvitavale sisule ja mõtlemapanevale sõnumile jääb film kaunis ebaühtlaseks ja osaliselt ka ebaveenvaks. Ebaühtlus väljendub taustsüsteemi ehk haiguse leviku põhjuste ja tagajärgede vettpidavuses, ebaveenvus aga ka kahe peategelase vahel areneva suhte lahtistes otstes ning millegi nii loomuliku nagu armastuse otsekoheses ja liialt lihtsustatud arengus. Armastus pole kunagi otsekohene ja lihtne. Armastus on suurim mõistatus, aga film seda ei tunnistanud. Seetõttu jäi kõige olulisem osa elukaugeks. Lavastuselt ja filmitehniliselt ning isegi muusikalisest on tegu nauditava elamusega. 6/10