15. PÖFF - A Simple Life

Legendaarse Ann Hui hiljutine ponnistus filmivallas kannab väga erilist vilja. Pealkiri ütleb tegelikult kõik ära – sisuks üks lihtne eluetapp. Lihtne võib olla siiski selle etappi kirjeldus, aga mitte selle jälgimine. 60 aastat ühe perekonna juures majaabilisena töötanud Ah Taod tabab insult ning oma elu viimased päevad otsutab vanadaam veeta vanadekodus. Ta ei oota kellegilt midagi, ta on kõigega rahul. Ah Tao oleks justkui ideaalne inimene, kes kogu aeg ainult annab ja vastutasuks ei taha midagi peale austuse ja sedagi ei oota ta väljakutsuvalt ega ütle valjuhäälselt välja. Perekond aga näeb olukorda teistmoodi. Ah Tao on 60 aasta jooksul muutunud osaks nende perest ja isegi põlvkondadest. Ta on nagu tädi, keda kõik teavad ja ootavad, temaga seostuvad helged mälestused ja igaüks tunneb teda nagu lihast õde, tädi, vanaema või ema. Ta on olnud ja andnud rohkem kui keegi teine, aga ometi ei oota ta kellegilt midagi. Andy Lau kehastatud Ah Tao viimane hoolealune hoolitseb tema eest kuni viimase hingetõmbeni. Alguses on see kerge, sest Ah Tao on alati nagu püha vaim teiste kohal, kes teab, mida öelda ja mida teha ja nii igas olukorras, aga hiljem kui tema eluvaim kustuma hakkab, muutub olukord kõikide pereliikmete jaoks keerulisemaks.

Lugu on lihtne, aga suudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigse emotsioonita ja üledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tunded ja idealistlikud motiivid, on vaid südamlik ja inimlik lugu perekonnast, mille juurde kuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõm ja piiritu armastus selle kõige naturalistlikumas võtmes. Ann Hui režii ja imeilus pildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igas kaadris ja karakteris. Lihtne elu tõesti.

8/10

15. PÖFF - No. 89 Shimen Road

Taevase rahu väljaku sündmuste ajal hargneb lahti lugu Shangais elavast Xiaolist, kelle elu muutub nagu muutus ka tollane Hiina vaatamata sellele, et noorte ülestõus suruti kiirelt ja tõhusalt maha. Xiaoli kogeb oma esimest armastust, selles pettumist ja teda ning kogu rahvast mõjutava poliitilise pinge tõusu. Põhimõtteliselt on tegu täiskasvanuks saamise looga, mida ilmestavad toonased sündmused ja ihalus Ameerika unelma järele. Varasemalt dokfilme lavastanud Shu Haoluni debüüt on puhtinimlik ja vaba igasugusest üleliigsest poliitilisest kallutatusest. Filmi režii on ilus, ajastule rõhuv ja inimestele pühenduv, kuigi puudu ei ole ka ajale ja kohale rõhuvatest korduvatest elementidest. Shimeni tee 89 seab endale liiga suure ülesande teemaliinide ja karakterite rohkuse suhtes. Korraga saavad ekraaniaega väga paljud tegelased, kuid ainult väike osa neist saavad korraliku arenduse ja lõpetuse. Ülejäänutele jäetakse lihtsad ja iseendastmõistetavad lahendused, millest on kahju, sest näiteks Kultuurirevolutsiooni üle elanud Xiaoli vanaisa ja tema sõbrad on piisavalt huvitavad, et nende elu keerdkäike põhjalikumalt lahata.

Tegelastega suhestumisega probleeme pole ja seda just seetõttu, et vaatamata potentsiaalile suurendada mõne karakteri osatähtust funktsioneerivad kõik osalised ühes tempos, mistõttu on raske nimetada eelkirjeldatut puuduseks, vaid pigem silma torkavaks jäävaks detailiks, mis ei tohiks häirida head elamust ootavat publikut. Sama kehtib ka teemaliinide kohta. Taevase rahu väljaku sündmused, poliitiline pinge õpilaste ja õpetajate vahel on jällegi huvitav koht, kust jätkata, aga filmis oli seda õhkõrnalt. Film suunas vaataja pilku rohkem läbi Xiaoli vaatepunkti. Sündmused hargnesid nii nagu tema seda nägi ja tajus ehk valitses segadus, arusaamatus ja painajalik uudishimu Pekingis toimuva vastu. Film lõppeb lootusrikka noodiga, kuigi ekraanilt vaatab vastu kodust lahkumine ja endise elu kadumine. Midagi sooja ja positiivset kajab läbi isegi siis kui endine elu säilub ainult mälestustes ja teadmises, et elu läheb edasi.

6/10