15. PÖFF - A Simple Life

Legendaarse Ann Hui hiljutine ponnistus filmivallas kannab väga erilist vilja. Pealkiri ütleb tegelikult kõik ära – sisuks üks lihtne eluetapp. Lihtne võib olla siiski selle etappi kirjeldus, aga mitte selle jälgimine. 60 aastat ühe perekonna juures majaabilisena töötanud Ah Taod tabab insult ning oma elu viimased päevad otsutab vanadaam veeta vanadekodus. Ta ei oota kellegilt midagi, ta on kõigega rahul. Ah Tao oleks justkui ideaalne inimene, kes kogu aeg ainult annab ja vastutasuks ei taha midagi peale austuse ja sedagi ei oota ta väljakutsuvalt ega ütle valjuhäälselt välja. Perekond aga näeb olukorda teistmoodi. Ah Tao on 60 aasta jooksul muutunud osaks nende perest ja isegi põlvkondadest. Ta on nagu tädi, keda kõik teavad ja ootavad, temaga seostuvad helged mälestused ja igaüks tunneb teda nagu lihast õde, tädi, vanaema või ema. Ta on olnud ja andnud rohkem kui keegi teine, aga ometi ei oota ta kellegilt midagi. Andy Lau kehastatud Ah Tao viimane hoolealune hoolitseb tema eest kuni viimase hingetõmbeni. Alguses on see kerge, sest Ah Tao on alati nagu püha vaim teiste kohal, kes teab, mida öelda ja mida teha ja nii igas olukorras, aga hiljem kui tema eluvaim kustuma hakkab, muutub olukord kõikide pereliikmete jaoks keerulisemaks.

Lugu on lihtne, aga suudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigse emotsioonita ja üledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tunded ja idealistlikud motiivid, on vaid südamlik ja inimlik lugu perekonnast, mille juurde kuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõm ja piiritu armastus selle kõige naturalistlikumas võtmes. Ann Hui režii ja imeilus pildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igas kaadris ja karakteris. Lihtne elu tõesti.

8/10

15. PÖFF - No. 89 Shimen Road

Taevase rahu väljaku sündmuste ajal hargneb lahti lugu Shangais elavast Xiaolist, kelle elu muutub nagu muutus ka tollane Hiina vaatamata sellele, et noorte ülestõus suruti kiirelt ja tõhusalt maha. Xiaoli kogeb oma esimest armastust, selles pettumist ja teda ning kogu rahvast mõjutava poliitilise pinge tõusu. Põhimõtteliselt on tegu täiskasvanuks saamise looga, mida ilmestavad toonased sündmused ja ihalus Ameerika unelma järele. Varasemalt dokfilme lavastanud Shu Haoluni debüüt on puhtinimlik ja vaba igasugusest üleliigsest poliitilisest kallutatusest. Filmi režii on ilus, ajastule rõhuv ja inimestele pühenduv, kuigi puudu ei ole ka ajale ja kohale rõhuvatest korduvatest elementidest. Shimeni tee 89 seab endale liiga suure ülesande teemaliinide ja karakterite rohkuse suhtes. Korraga saavad ekraaniaega väga paljud tegelased, kuid ainult väike osa neist saavad korraliku arenduse ja lõpetuse. Ülejäänutele jäetakse lihtsad ja iseendastmõistetavad lahendused, millest on kahju, sest näiteks Kultuurirevolutsiooni üle elanud Xiaoli vanaisa ja tema sõbrad on piisavalt huvitavad, et nende elu keerdkäike põhjalikumalt lahata.

Tegelastega suhestumisega probleeme pole ja seda just seetõttu, et vaatamata potentsiaalile suurendada mõne karakteri osatähtust funktsioneerivad kõik osalised ühes tempos, mistõttu on raske nimetada eelkirjeldatut puuduseks, vaid pigem silma torkavaks jäävaks detailiks, mis ei tohiks häirida head elamust ootavat publikut. Sama kehtib ka teemaliinide kohta. Taevase rahu väljaku sündmused, poliitiline pinge õpilaste ja õpetajate vahel on jällegi huvitav koht, kust jätkata, aga filmis oli seda õhkõrnalt. Film suunas vaataja pilku rohkem läbi Xiaoli vaatepunkti. Sündmused hargnesid nii nagu tema seda nägi ja tajus ehk valitses segadus, arusaamatus ja painajalik uudishimu Pekingis toimuva vastu. Film lõppeb lootusrikka noodiga, kuigi ekraanilt vaatab vastu kodust lahkumine ja endise elu kadumine. Midagi sooja ja positiivset kajab läbi isegi siis kui endine elu säilub ainult mälestustes ja teadmises, et elu läheb edasi.

6/10

15. PÖFF - Superclasico

Taani valik Oscari kandidaadiks, kuid see ei tähenda sugugi, et film peaks automaatselt kõigile meeldima. Tegu on toreda ajaviitega ja tavaliselt ei tunne toredad ajaviited oscarionu lõhnagi, vaid vaatavad kusagilt kaugelt, kuidas palju tõsisemaid ja soositumaid filmid lähenevad oscarirallile. Võõrkeelse filmi Oscari on peaaegu alati võitnud läbi ja lõhki tõsise teemaga ja väljapeetud stilistikaga traagilised või lihtsalt dramaatilised filmid. Superclasico väärtus ei lange Oscaritele mitte pääsemise tõttu, langeb vaid selle osatähtsus, kuidas filmi reklaamida, kuigi filmi nimi ja sisu on juba piisavalt ligimeelitavad – jalgpall, Argentiina, ilusad naised ning palju nii situatsiooni – kui ka karakteripõhist koomikat, eelkõige siiski viimast, mis ongi filmi üks tugevamaid külgi.

Film liigub mööda väga delikaatset rada pikkides sisse üle ühe korduvaid elemente – huumor, kurbus, nali, kurbus, huumor. See, et lugu leiab aset Argentiinas lisab juurde teatavat võõrapärasust, kaob argisus. Oma naist jalgpallimaale osima läinud taanlase veiniarmastus viib ta kokku keevaliste jalgpalli armastavate kohalikega, kellel kõigil on mängida oma roll. Oma tähtsus on ka baaris aega veetval ja elu üle järele mõtleval veinimeistril, kes annab muu jutu käigus edasi ka nõu, kuidas peaks üks taanlane lahendama tema juurest põgenenud naise olukorra.Armastust, nalja, head veini, jalgpalli ja ootamatutesse olukordadesse sattuvaid tegelasi jagub täpselt nii palju, et silme eest ei lähe kirjuks nagu Kusturica filmides, aga samas on kõik meeldejäävad. Lihtne komöödia, millel on midagi öelda, aga kui jätab ütlemata, siis pole hullu, sest jälgida on ka kõike muud. 7/10

15. PÖFF - Perfect Sense

Young Adamiga endale nime teinud David Mackenzie uusim film on huvitav kompott ulmest, armastusest ja maailma lõpust, aga eelkõige armastusest. Taaskord on peaosas Ewan McGregor, kuid seekord on tema püsivaks kaaslaseks Eva Green (Casino Royale). Perfect Sense (Täiuslik meel) tutvustab apokalüptiliste mõõtmetega ideed, kus järkjärgult hakkavad kaduma inimeste meeled – algul lõhnataju ja siis juba maitse ning viimasena kaovad heli ja nägemisvõime. Iga meele kadumisele eelneb emotsionaalne hävinemine. Enne lõhnataju kadumist satuvad inimesed meeletu kurbuse laviini alla, mis tekib nende endi isiklikest deemonitest ja valusatest mälestustest. Maitse kadumisega tekib kustumatu nälg, kuulmise kadumisega aga viha ja ärritus. Iga taju kadumisele eelneb sisemise pinge väliseks muutumine. Inimesed ei oska nendega toimuvaid muutusi kuidagi vastu võtta ning tekib paanika. Vana maailm vankub teadmatusest tekkinud aina vägivaldsemaks muutuvas kaoses. Kõige selle keskel on aga armastust otsiv kokk ja leviva haigusega tööalaselt kokku puutuv teadlane, kes leiavad teineteist hetk enne senitundmatu haiguse lõplikku kinnistumist. 

Kui võtta ära inimestele midagi nii harjumuspärast nagu lõhn, maitse, heli ja pilt ning sedagi veel tükkhaaval, siis võibki maailm kokku variseda. Tunded aga ei kao, need on küll mõjutatud sellest, kuidas ülejäänud maailma tajume, kuid tunded ligimese vastu säiluvad. Taustalugu inimeste tajudemaailma hävimisest oleks kui armastuse teele pidevalt okkaid viskav elu ise, mis veristab küll jalgu ja pidurdab teekonda, kuid ühel või teisel viisil õnnestub see tee läbida meil kõigil. Õudne metafoor mehe ja naise suhte iseloomustamiseks, aga mõjuv ja selge nagu ka filmis pidevalt korratud tõdemus – life goes on. Harjutakse muutustega ja elatakse edasi. Muutused võivad tekkida armastajaid ümbritsevas maailmas või siis neis endis. Kahe üksteisest sõltuva, kuid eelnevalt kannatanud inimese jaoks ongi igasugused segajad nende kahe vahel tähtsamad ja suuremad kui maailm nende ümber. Beautiful metaphor about the end of the world – kõlab nagu Trieri Melancholia, aga ei ole ka. The Perfect Sense on senise maailmatunnetuse hävimise saatel arenev inimlik lugu armastuse otsimise ja leidmisega kaasnevatest raskustest ning nende ületamisest. Raskusteks võivad olla segased tunded ja minevikus pesitsevad deemonid või siis hoopis tervet maakera haarav haigus ja selle eri etappide mõjud meeltele. 

Vaatamata huvitavale sisule ja mõtlemapanevale sõnumile jääb film kaunis ebaühtlaseks ja osaliselt ka ebaveenvaks. Ebaühtlus väljendub taustsüsteemi ehk haiguse leviku põhjuste ja tagajärgede vettpidavuses, ebaveenvus aga ka kahe peategelase vahel areneva suhte lahtistes otstes ning millegi nii loomuliku nagu armastuse otsekoheses ja liialt lihtsustatud arengus. Armastus pole kunagi otsekohene ja lihtne. Armastus on suurim mõistatus, aga film seda ei tunnistanud. Seetõttu jäi kõige olulisem osa elukaugeks. Lavastuselt ja filmitehniliselt ning isegi muusikalisest on tegu nauditava elamusega. 6/10

Kõrboja peremees

Film Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest on loomult sama klassikaline ja eestipärane kui romaan ise. Kahe põhitegelase areneva suhte taustal kujutatakse üht ajaperioodi, kus põrkusid maa-ja linnaelu ja muutused väärtushinnangutes. Tol ajal hinnati arukat töömeest kõige kõrgemalt ja kui keegi nagu Katku Villu tüüpi mees tegi teisiti, siis vaadati teda ka hoopis teise pilguga ja ei peetud õigeks töömehekski, kuid seda oli ta nii hingelt kui ka südamelt. Villu ei soovinud olla niivõrd kammitsetud nagu oli tema isa ja tema isa enne teda. Ta oli hingelt vaba mees, kes mõistis teha ka tööd, kuid ta planeeris rohkem kui ära tegi ja see kasvatas tema mainet Katku peremehe loru pojana. Kõrbojale saabub peretütar Anna, kes peab otsustama, kas võtab talu endale või annab võõrastele. Kaks erinevate soovide ja ihadega inimest kohtuvad ning nende vahel areneb suhe, mis on tormine nagu kevadine suurvesi. Tammsaare pidevaks jooneks on see, kuidas külajutud mõjutavad raskete valikute ees seisvaid inimesi, kuid selles peitub tegelikult nii palju enamat, sest kui otsuste tegemist lükkavad edasi külajutud, siis on see esimene märk valikute ees seisvate ebakindlusest ja suutmatusest otsustada, mis on hea ja mis on halb

Tammsaare ei olnud kunagi küll niivõrd lihtlabane, aga nagu "Tõde ja õiguski", kujutas ta tolleaegset elu läbi natuke värvikamate tegelaste, sest olgem ausad, see elu polnud tõesti niivõrd huvitav ja põnev, et seda saaks ilma ilustamata ja põnevaks muutmata esitada, aga Tammsaare on sel alal meister ning kui teha tema romaan ekraaniteoseks tuleb kasutada võimalikult palju filmilikke võtteid, et jõuda järele Tammsaare suurepärastele kirjeldustele ja sellega on Paul Eerik Rummo ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium hästi hakkama saanud ja kiitust väärib näitlejaid ja võttepaiku toetav asjakohane operaatoritöö ja olustikku oluliselt mõjutav lavastajatöö. Kõrbojale saabunud Anna on vaikse iseloomuga linnanaine, kellelt oodatakse isa ja ema poolt suuri otsuseid, mis mõjutaksid otseselt Kõrboja saatust. Villu on üksik vaba hing, kes käitub kui väike laps ja käib põikpäiselt Kivimäel kive lõhkamas, et teha teoks isa kunagine unistus harida üles kivine pinnas.
Isa loobus sellest, kuna pinnasel olevate kivide all oli veel kive, mistõttu tundus plaan see maa harida mõttetu. Siit kasvab välja esimene ja tähtsaim mõte – kas anda alla kohe pärast esimest suuremat takistust või rügada edasi teades, et tulemust ei pruugi kunagi tulla ja lootused jäävadki lootusteks. Villu püüab endale ja teistele tõestada, et võib pooleli jäetud tööd lõpetada ja miski ei saa teda takistada. Seetõttu satubki ta külajuttude tule alla.  Anna ei tunne end perenaisena, kuid tuleb välja, et mõistab väga hästi tööd teha vaatamata sellele, et peab talu, kus pole peremeest. Nii satub ka tema samasse olukord, kus sipleb ka Villu, kes temast ümbritsevast suurt välja ei tee, kuid sisimas on temagi teiste kiidusõnade ootel. Villul on ka peidetud pool. Ta veetis pika aja vanglas inimese tapmise eest. Külainimesed ei julge talle seda nina alla hõõruda, sest kardavad Villu uueks ohvriks saada. See kartus on küll väike, kuid seegi lisab tuld sellesse, kuidas temasse suhtutakse ja mida tema kohta räägitakse. Süütust kokkupuutest Anna ja Villu vahel kasvab külainimeste silmis välja Villu soov saada Kõrboja peremeheks või siis vastupidi – Anna soov naituda Villuga.

Kõrboja peremees on suures osas ilusti üles võetud. Näidates valituid looduskaadreid rabast, sündmusterohkest jõest, neetud Kivimäest, Kõrbojast ja Katkust, saame aimu, milline oli loodus ja kuidas seostati metsailu rutiinse saagikoristuse või põlluharimisega. Nüüdisajal on palju räägitud, et eestlane on minetanud oma metsaarmastuse ja asendanud selle urbaniseerunud linnastuga, kuid Kõrboja peremees tuletab meelde aega, mil pidutseti metsa vahel ja suhteid tehti klaariks samblal istudes. Rohkemat polnudki vaja, aga nüüd kasutame suhtlusvahendeid, et öelda paar sõna armastatuile, kui aga saaks tegelikult nendega kokku saada ja avaldada armastust kaasale silma vaadates. Villu ja Anna vaheline suhe on alguses ilus ja kena, kuid külainimeste teravalt laksavad keeled mõjuvad salvavalt ja tekitavad hingehaavu kohale, kus neid enne ei olnud.

Taas tekib igipõline heitlus armastajate vahel – kui sa mind armastad, siis jäta mind maha, sul on minuta parem. Kas nii räägib egoist või jäädavalt armunud inimene, kes ohverdab armastatu nimel kas või enda heaolu? Kui aga armastatu ei soovi ohverdust, vaid kaasat sellisena nagu ta on, siis kas olukord on lahendatud? Kõrboja peremehe puhul paraku mitte, sest Villu oli uhke ja hakkamist täis. Kui aga sandistada hakkaja inimene ja öelda talle iga päev, et mis sa sant töötad, siis kaob ka uhkus. Kui kaob uhkus, siis ei ole Villu taolisel mehel endaga midagi peale hakata. Parem on kaduda ja mitte jääda nagu rist kaenlas Annale tüliks ja külarahva naerualuseks. Tänapäeva ühiskonnas on avalik arvamus väga oluline isegi siis, kui isik sellest ei hooli, sest arvamusest võib sõltuda töötaja sissetulek ja maine, mida on konkurentidega võisteldes niigi raske hoida. Ka Kõrbojal on teiste arvamus tähtis, kuid sugugi mitte sellises mastaabis nagu praegu, aga isegi tollal sõltus talutööliste arv talu mainest ja taluperemehe oskusest hoida talu korras.

Villu kinnisidee lõhkuda iga päev Kivimäel kive oli alguses naeruväärne tegu, sest usutakse, et kui tema isa sellega hakkama ei saanud, siis ei saa keegi. Inimesed on keerulised ning just seetõttu tegutseme me imelikult nagu oleks lollus pähe löönud. Villu lõhkus kive omadel põhjustel ja see, et keegi teine sellest aru ei saanud, oli nende mure, kuid kaua sa elad naerualusena, kui saaks asja kohe südant puistates ära klaarida, aga nagu pole elu lihtne, nii pole lihtne ka end avada. Anna asub samuti uue perenaisena tööle, et olla üle juttudest, et temal ei olegi peremeest. Saab ka ilma. Ega tööd siis tegemata jää, aga traditsioon on midagi sellist, mida on väga raske murda. Veel raskem on veenda teisi, et vahel võiks ka teistmoodi. See ei ole kunagi hästi välja kukkunud ja nii juhtub ka Kõrbojal. Kõrboja perenaise isa vastuseisust hoolimata otsustab Anna võtta peremeheks Villu, kuid see plaan lükkub edasi Villule silma maksnud õnnetuse tõttu, mis sandistas ta hinge, kuid keha töötas endise jõuga, aga mis kasu on kehast kui hing on paigast ära? Villu esindab osaliselt eestlase hinge.

Temas on olemas kõik omadused – asjalik, töökas, vastupidav, kannatav, kritiseeriv, oma probleemide kallal ise nokitsev, suure suu ja kuldkõriga. Temas on puudu meile omased miinused, mida on raske nii nimetatagi. Ehk siis eripärad? Anna esindab teist külge eestlaseks olemisest. Ta on mõtisklev, vaikne, endassetõmbunud ja suhtlusaldis ainult kõige lähedasematega. Eestlane pole uhkeldaja tüüpi ja ei ole ta ka alati esimene. Näiteks kui kooli tuleb võõras õppejõud ja peab loengu tervele auditooriumile, siis pole küsimuste esitamise alguses ühtegi kätt, mis innukalt rabeleks. Pigem vaadatakse pastakat, oodatakse, kuni paar-kolm inimest on pärast mõneminutilist piinlikku vaikust esitanud paar küsimust ja alles siis avatakse end peaaegu täielikult. Niisamuti on olukord Anna ja Villu vahel. Alguses ei juleta rahvakogunemistel käest kinni võttagi, kuigi soovi selleks on. Selle asemel vahetatakse meelaid pilke, mis võivad vale mulje jätta nii teistele kui neile endile. Paljud asjad on armastajate vahel selgusetud ja ainult seetõttu, et kumbki pole võimeline südant puistama. Alles pärast mitmeid tragöödiaid ja hingehaavu alustatakse kahekõnet tunnete ja tegelike soovide põhjal, kuid siis võib olla juba liiga hilja ja tagajärjed kipuvad olema ikka kurvad. Väga meeleolukad olid hetked, kui sai näha Villut ja Annat tantsimas, sest siis tekkis tunne, et miski muu peale tantsimise ei loe, on ainult see hetk ja need inimesed, kuid maagilisse olekusse ei jääda liiga kauaks ja nad kistakse kohe uuesti tunnete sasipuntrasse ja kõlakatest levivate mürgiste sõnade virvarri.

Hoolimata sellest, mis teised arvavad, soovib Anna endiselt Kõrboja peremehena näha Villut. Visates kõrvale uhkuse ja au, soovib Anna Villut, kuid Villu ei suuda nii kergelt oma rüüd eemaldada ja seetõttu ta langebki koos rüüga nagu plahvatuse saatel õhku paisatud Kivimäe kivi, jättes maha kõik, kes teda armastasid ja tekitades uusi hingehaavu. Valitud näitlejad esitasid Tammsaare tegelasi hingestatult ja mõtestatult. Vanu Eesti filme on tore vaadata kas või seetõttu, et praegu pole võrreldes Kõrboja peremehega tehniliselt väga palju muutusi olnud, uued on näitlejad ja ideed, aga usun, et see teebki Eesti filmist Eesti filmi, sest kui mõelda, siis kujutame alati ajalugu, ühiskonda ja inimesi, kes ei suuda või ei taha enam olla võis siis pannakse täiesti tavalised kodanikud kummalistesse olukordadesse, millest nad üritavad küll välja rabeleda, kuid tulutult. Arvan, et uut Eesti filmide lainet iseloomustabki vana hävituslik tendents, mis viib tegelase kuskilt kuhugi, aga mitte sinna ja tagasi.

Villu kohutav lahendus olukorrale ei toonud Kõrboja õuele lohutust, vaid leina ja hingepiinu, kuid alati kasvab kurbusest rõõm, tigedusest lahkus, pimedusest valgus ja leinast terve hing, mis annab jõudu ja jaksu jätkata ning hoida kinni kallitest mälestustest. Kõrboja peremees mõjub suhteliselt muutlikuna, viies vaataja romaanis kirjeldatud aega ja lastes tal looga kaasas käia ja mõista valikuid, mida peategelased kohe teha ei suuda, kuid oma südametes on nad valiku juba teinud. Asi pole valikutes, asi on mõistmises. Olles ümberjutustus tuntud loost, sisaldab film praegugi olulisi mõtteteri. Tammsaart ei ole kerge lavastada, aga filmi tehes peaks mõistma seda, mida tahtis öelda autor ja rohkem pole vajagi, sest miks urgitseda ääres, kui saab ka kohe sisse minna.  

Le Havre

Aki Kaurismäkile omane stiilipuhang on taas ekraanidele jõudnud ja seda siis taaskord Prantsusmaal kodu leidnud Le Havre näol. Film valiti ka Soomele Oscarit jahtima. Kui Woody Allen tegi kummarduse Pariisile, näidates vaatajale tuntuimaid kohti ja tekitades innukatele turistidele äratundmisrõõmu, siis Kaurismäki ei hooli Pariisi kõmust, vaid prantsuse keelest ja kultuurist ja seda ta omas mahlas serveeribki, viies vaataja häid inimesi täis sadamalinna. Erinevalt Alleni loodud intellektuaalsetest ja rõõmujoovastust täis tegelastest ei ole La Havre`i maailm rõõmsalt must ja valge ning sellega rahul. Kaurismäki on oma karakterid kirjutanud tingimusteta headeks inimesteks, kellel on küll omad poolused ja varjuküljed, kuid domineeriv on siiski neist õhkuv headus ja ligimesearmastus. Le Havre ei olekski nagu üks film. Siin on elemente film noiri stilistikast ja Soome kinopõllule omasest rahulikust, kuid siiski viimse detailini paika pandud tempo kaudu väljenduvast pingest. Kõigele paneb kirsi peale veel Kaurismäki nauditavalt teatraalne, valguse ja värviga mängiv ekspressionistlik filmimaailm, mis ei püsi paigal, vaid liigub ajas ja ruumis pidevalt ringi.

Le Havre sarnaneb tegelastega suhestamise poolest paljuski Almadovari The Skin I live In`iga. Mõlemad hoiavad tegelaste ja vaataja vahel üüratut distantsi, laskamata vaatajal kordagi laskuda tegelastega ühele tasandile ja nendega sümpatiseeruda. Le Havre`i peategelane Marcel Marx on küll armastusväärne ja soe, kuid iga tema tegu, kas siis teda uuriva inspektor Monet`iga suheldes või Inglismaale minna ihkavat pagulast Idrissat peites, on nii kaalutletud ja selge, et neis puudub igasugune ootusärevus tundmatu ees. Head inimesed lõpetavad ikka hästi ja neid ei taba traagika, mis neid sandistaks, vaid traagilisus taandub siiski õnnelikuks lahenduseks. Teadmine, et iga tegu lõppeb hästi, annab löögi tegelastele kaasa elamisele, mis ei täitu kordagi ääretut huvi ja pinevust täis emotsiooniga, vaid üksnes leige tundmusega, et midagi on toimumas. Oluline pole lõpp, vaid tee selleni. Väga õige, aga illusioon lihtsa ja selge struktuuri puudumisest töötab paremini kui teadmine turvalise süžee olemasolust. Vahe on selles, kas tead kohe, et kõik lõppeb hästi või avastad alles tagantjärele mõeldes, et kõik oleks niikuinii hästi lõppenud, aga loo arengut jälgides ei pommitanud sind teadmine ootuspärasusest.

La Havre`i visuaalne stiil on kui kunstiteos, mida võikski vaatama jääda. Iga kaader on täis pilku suunavat valgust ja meelierutavaid värve, mistõttu polegi võimatus end tegelaste headusega suhestada kõige suurem segaja, sest igasse kaadrisse on võimalik end väga lihtsalt ära kaotada. Kui filmi veel kuidagi iseloomustada, siis on selleks argisus ja rutiin. Kaurismäki tunneb end omas mullis täiesti kodus ja ei vaevugi sellest enam väljuma. Rahvale ta sellisena meeldib. Kaurismäki tagab endale kuulsuse, kus iga uue filmi kohta öeldakse lihtsalt, et "Kaurismäki on Kaurismäki". Kuidagi teistmoodi teda kirjeldada ei tahakski. 7/10

The Lincoln Lawyer

Lausa rõõm näha, et pärast 2002. aasta Reign of Fire ülima bad-assi rolli mitte üheski tõsiselt võetavas filmis  osalenud (v.a We areMarshall) McConaughey on taas filmis ja rollis, mille üle võib olla lausa uhke - slick, stiilne, pingeline, pöördeline ja ausalt öeldes väga hea operaatoritööga (Lukas Ettlin - Shrink, Battle: LA) ning kiita võiks ka Furmani režiid. Furmani kohta lugedes poleks arvanudki, et film võiks osutuda niivõrd nauditavaks. Olgugi et paljud pöördelisemad momendid vaatasid juba kaugelt vastu, oli filmis siiski hetki, mis panid pingeliselt kaasa mõtlema. Kas saan olukorrast ikkagi õigesti aru? Mis võiks veel juhtuda ja kuidas need võiksid lahenduda? Kohati tekkis väga palju küsimusi, kuid kõik esitatud küsimused said ka adekvaatsed vastused. Stsenaarium on otsast lõpuni läbi mõeldud, midagi ei ole juhuslikku või lihtsalt niisama. Iga varasemalt läbi käinud detail tähendab midagi ja muutub loo arenedes ja erinevaid sõlmpunkte kokku viies ülioluliseks nii karakteri kui ka sisu jaoks. Kui üldse kiruda siis seda, et finaalstseeni oleks saanud lahendada ka vähem klišeelisena, sest kuidas veel nimetada seda, et viimasel hetkel, hetk enne lõppu, tekib veel üks peaaegu et sunnitud avastus, pööre, kuigi enne oli piisav lõpetus juba olemas ja üleliigse pöördega välja tulnud info oleks saanud tuua sisse palju lahedamalt. Üldjuhul meeldivad mulle kohtuga seotud lood või üldse krimithrillerid, kassi-hiire mängud ja seetõttu on The Lincoln Lawyer igavesti vinge meelelahutus, mis ei lahuta ainult meelt, vaid paneb selle ka tööle.

The Lincoln Lawyer põhineb Michael Connelly samanimelisel romaanil. Connelly töid on varemgi filmideks tehtud. Üheks neist on ka Eastwoodi lavastatud ja produtseeritud Blood Work. Legendaarne näitleja ei unustanud seejuures ka oma näitlejakohuseid ja võttis üle ka peaosalise rolli. Connelly tõi USA telemaastikule ka Level 9 nimelise sarja, kus ta oli ka produtsent. Sari kestis väikeste vaatajanumbrite tõttu ainult 13 osa. Connelly romaan The Lincoln Lawyer erineb paljuski filmist, kuid ei vähenda siiski selle eraldiseisvat väärtust. Eraldi väärtus on ka Cliff Martinezi loodud muusikal. Siinkohal soovitaksin filmi vaatamise järel tutvuda ka algmaterjaliga. Matthew McConaughey järgmiseks projektiks on Veneetsia ja Toronto festivalidel käinud William Friedkini Killer Joe, kus ta mängib veel koos Emile Hirschi ja Thomas Haden Churchiga. Loodame parimat McConaughey`ile ja et poleks enam mitte ühtegi halba romantilist komöödiat. Head komöödiad veel, aga halbadest juba aitab. 7/10

Noored kotkad

Esimene kokkupuude Theodor Lutsu eepilise ja küllaltki hurraapatriootilise Noorte kotkastega oli ETV vahendusel, kuigi tollal ei teadnud ma, kes oli Theodor Luts ja mida üldse vaatasin, sest olin nendest asjadest aru saamiseks lihtsalt liiga noor. Must-valge tummfilm aastast 1927 mõjus mulle veenva ja eheda sõjafilmina, sest Lutsu filmis leidus kõike -  eepilisi sõjastseene ja ülespuhutuid tundeid. Noore ja rumalana Noori kotkaid vaadates olin lummatud näitlejate elavast miimikast ning hoogsast ja seiklusliku maiguga tegevustikust. Nüüd vanemana leidsin end mõtlemast, et kas siis kui film linastus, suhtuti filmi samamoodi nagu mina kui nägin Noori kotkaid esmakordselt ETV-s ehk lummatud, kaasa haaratud ja hämmingus, et meil võib olla nii häid filme. Fakt, et tegu oli must-valge tummfilmiga mulle ei mõjunud, sest kohe esimesest kaadrist olin jäägitult filmi kütkes. Filmiteadlikumana õnnestus lapsepõlves nähtu uuesti vaadata, kuid mitte kogeda, enam pole minus seda süütut hinge, mis nägi kõike esmakordselt. Nüüd kipun nähtut võrdlema varasemate kino - ja filmikogemustega, kuid see polegi Noorte kotkaste puhul nii halb asi, sest kui vaadata varasemaid kodumaiseid filme ja neid, mis on tulnud välja hiljuti, siis on vaatamata suurele vanusevahele ikkagi selge, et vanemad Eesti filmid on uuematest hingelt palju veenvamad ja toredamad. Kui Theodor Luts oli armastatud Oskar Lutsu noorem vend, siis näiteks 2002. aasta värske sõjaeepos Nimed marmortahvlil oli kuulus oma Alber Kivikase algmaterjali poolest. Nimed marmortahvlil polnud pooltki nii elav ja kuidas nüüd öelda, rahvameelne, kui Lutsu Noored kotkad, mis ei püüdnud vähemalt minu arust pilku ainult sõjakoleduste ja lahingute pärast, vaid suurt osa mängisid peanäitlejad Arnold Vaino, Juhan Nõmmik, Ruut Tarmo ja Aksella Luts, kelle rollisooritused trumpasid üle igasugused lahingukaadrid ja sõjastseenid.

Noored kotkad mõjus mulle pigem kui ajastunäitajana, mida see tegelikult ongi. Kuna film linastus 1927 (kõigest 7 aastat pärast sõja lõppemist), siis on näha ja tunda, millised olid inimesed või õigemini siis sõdurid, kuigi neid kujutati patriootiliselt meelestatuna ja kuidagi liignaiivselt. Nimed marmortahvlil aga ei kanna edasi ei ajastu hõngu ega tolle aja inimtüüpe. Oma osa mängib siinkohal muidugi fakt, et üks ajastufilm võeti üles 1927 ja teine 2002. Vahe on tohutu, kuid see ei määra tegelikult, kas film meie ajaloost on veenev või tõsiseltvõetav. Määrav on minu arust hoopis see, kuidas hinnatakse minevikku ja kuidas seda tõlgendab enda jaoks režissöör, kes stsenaristiga koos loob oma versiooni algmaterjalist, mis võib siis olla kas lihtsalt möödunud ajaperiood või nagu Nimed marmortahvlil puhul, raamat möödunud aegadest. Nimed marmoltahvlil põhines 1936. aastal ilmunud romaanil, kuid film valmis alles 2002. Usun, et just nii suur ajavahe andiski põntsu, miks film polnud päris see, mida oli juba ammu Noored kotkad. 1927. aasta oli filmikunsti poolest rikas aasta, sest just selle aastanumbri ilmusid sellised filmid nagu Fritz Langi Metropolis ja Murnau Sunrise. Neid filme ei anna Noorte kotkastega võrreldagi, sest kui Noored kotkad oli Eestis üks suurimaid filmiprojekte, siis Metropolis ja Sunrise olid maailma või siis Euroopa mastaabis hunnitud ettevõtmised, mis näitasid, milleks on inimmõistus filminduse alal võimeline ja kuidas seda võimekust kaasaja praktiliste vahenditega esile tuua ja rahvale esitleda. Samas ei saaks öelda, et Noored kotkad oleks ainult Eesti mastaabis suur ettevõtmine. Tegemist oli siiski aukartustäratava ettevõtmisega, mis päädis kiitvate arvustuste ja rahva heakskiiduga ja mitte ainult. Praegu loeme Lutsu kätetööd meie klassikaks ja oleme uhked, et ka meil on selline film, millele saab siiani alt üles vaadata, sest Nimed marmortahvlil ega Detsembrikuumus ei küündinud kõrgustesse, kus oli juba käinud Luts ja põhimõtteliselt tema esimene film.

Miks pole uuema aja sõjafilmid enam sellised nagu vanasti? Progressiga tuleb kaasas käia ja uusi tehnikaid tuleb omandada, et püsida konkurentsis, kuid Eesti sõjaeeposed pole enam Eesti omad, vaid välismõjutuste küüsi langenud kopeeringud, mis pole küll halvad, aga ei peegelda ka õigeid tundeid ja inimtüüpe sellises valguses nagu kohane, vaid mängu tulevad üldlevinud stambid mujalt Euroopa ja eriti USA filmikunstist.  Eestlased teevad maailma mõõdus filmi, kuid mitte tehnilises ega vormilises võtmes, vaid mõttelises ja sisulises. Meie tehnika võimalused ja vormilised ideed on piisavalt head, aga filmid on ikka sellised nagu oleme harjunud neid mujal nägema. Ma ei ütleks, et Eesti film peaks olema midagi väga meiepärast ja seetõttu muu maailmaga võrreldes midagi hoopis teistsugust, aga USA või Euroopa kino stiilis filmide tegemine pole päris see, sest vaatajad ei taju nendes seda tunnet, mis oli Noortes kotkastes, mis oli küll väga täpne oma aja film ja omas kontekstis rikas käsitlus hiljutisest valusaid haavu tekitanud ebaõiglasest sõjast. Piisab kui igas filmis on midagi rahvale ja kultuurile omast, midagi ainulaadset, sõltumata žanrist. Isegi nüüd 2011. aastal vaadates on üsna selge, et Lutsu film oli omast ajast ees ja võimsate sõjakaadritega katsetav töötlus ajalooteemadel ei jää eriti just praegusel ajal kunagi vanaks. Kas või seepärast ongi Noortel kotkastel omamoodi hindamatu väärtus, sest peegeldades tolle aja väärtusi, inimesi ja elulaadi ongi see omandanud juba ajalookroonika mõõtmed. Mitte küll teab mis usaldusväärsed ja üheti mõistetavad mõõtmed, aga uuritavad ja mõtlemapanevad küll. Eks film ongi ajalookroonika, peegeldades kõike, mis toimus ja toimub ammuses ja praeguses ühiskonnas. Fritz Langi Metropolis peaks olema kõikide ulmefimide vanaisa, aga kas siis Noored kotkad on Eesti sõjafilmide esiisa?

Paistab küll nii, sest nii suurte mõõtmetega sõjaeepost polnud varem meie maal tehtud. Ja siis algas tootmine, mille tegemisel vaadati järele Noortele kotkastele, et sellest õppida, kas just tehnilist poolt või hoopis teostamist, produktsiooni ja Lutsu filmimistehnikat, aga kohe kindlasti on tegu omamoodi tähisega Eesti filmi künklikul arenguteel. Võtame näiteks üliõpilase stereotüübi Tammekännu, kes oli pealtnäha naiivne Eesti mees, kuid kui kohus kutsus, siis oli tema kohe platsis, et võidelda oma riigi vabaduse eest viimse veretilgani – väga hurraapatriootiline, paatoslik ja uhke stereotüüp, kes peaks süstima ka teistesse sarnast julgust ja pealehakkamist, mis viis ta kohe turvalisest kodust sõtta. Tammekännu tegelaskuju on kindlasti teadlikult kujundatud süüdimatu välimusega naiivne karakter. Tegu sinisilmse eestlasega, kes ei osanud midagi sellist nagu jube sõda lihtsalt oodata. Sellega on Luts hästi hakkama saanud, et kujutas Eesti inimest natuke ülepakutult võimsalt ja liiga patriootiliselt, kuid see oligi Noorte kotkaste puhul oluline, et ei kujutatud kaasaegseid mitte sellisena nagu nad välja paistsid, vaid millised olid nad isekeskis ja oma mõtteis. 8/10

Blade Runner

Järgnev tekst on Ridley Scotti Blade Runneri erinevaid tahke lahkav subjektiivne analüüs, mis on kirjutatud rohkem minu enda südamerahuks kui lugejatega diskussiooni sattumiseks, aga see ei tähenda, et seda siin ei oodata. Pigem vastupidi. Kirjutasin selle kirjatüki filmi kaadrihaaval läbi vaadates, mille tulemusel avastasin, et ennist väga meeldinud film muutus hoopis erakordseks nähtuseks filmimaastikul. Kui pidada silmas filmi ilmumisaega, siis on lausa uskumatu millise tähelepanuväärse tööga on praegu Alienile mõttelist eellugu nimega Prometheus lavastav ja uuesti Blade Runneri maailma külastada plaaniv härra Scott hakkama saanud ja kui arvestada veel seda, et vanameister pole alates Blade Runnerist suutnud teha ühtegi ulmežanri kuuluvat filmi, siis on olemas igasugune põhjus eeldada, et Prometheusest saab uus Alien või Blade Runner. Midagi sellist on raske väita ilma, et mõtleks hiljuti ilma teinud ja uusi tuuli kaasa toonud ulmefilmidele nagu District 9 ja Moon. Viimase kohta ei saa vist nii öelda, aga märkimisväärne saavutus sellegipoolest. Viimase 10 aasta jooksul on ilmunud ainult käputäis Maa selja taha jätnud häid ulmefilme. Siinkohal võiks mainida, et Star Wars Episode II ja III ilmusid ju 2002 ja 2005, kuid tegelikult on puudust värsketest ulmeeepostest mitte aga lõpmatult raha teenivast Star Warsis ja sellest sirgunud serialidest. Võiks ju loota, et Scotti uue tulekuga hakkavad puhuma tuuled, mis tooksid ekraanidele fimid, mis leiaksid aset kaugetel planeetidel kaugel kaugel galaktikas. Mitte et ma nimetaks Wachowskite Matrixi seeriat või siis Spielbergi ulmefilme halvaks. Seda mitte. Pigem januneb süda Alieni või siis tõesti Star Warsi stiilis filmide järele. Hiljuti avas Abrams Star Treki uue versiooniga tee parematele jahimaadele, mida aga keegi eriti ei järginud, otsustades teha parem nö. earthbound filme nagu ennist mainitud District 9 ja eelmisel aastal ilmavalgust näinud Monsters jpt. Kui kirjutise mõte hakkab hägustuma liigses kriitikas praeguse ulmefilmide seisu kohta, siis arvestage seda, et kõik põhineb minu igatsuses tõeliste ulmeeposte järele. Nüüd siis Blade Runneri juurde, milles pole nii kaugeid planeete ega tulnukaid, on vaid inimlik lugu inimeseks olemisest.

Fiery the angels fell. Deep thunder rolled around their shoulders... burning with the fires of Orc

Lugu leiab aset meile käesoleva aasta suhtes lähitulevikus, aga filmi ilmumisaasta, milleks on 1982, suhtes kaugemas tulevikus aastal 2019 düstoopilises Los Angeleses. Selles tulevikunägemuses toodab Tyrell Corporation geneetiliselt arendatud orgaanilisi roboteid ehk Replicante, kes teevad firma hüvanguks tööd kohtades, kus inimese eluiga kiiresti lüheneks või kus pole inimesel koha keskkonna tõttu lihtsalt võimalik töötada. Loo peategelaseks on Rick Deckard, kes on elukutseline teral jooksja või siis Blade Runner. Tema tööks on oma ametipostidelt jalga lasknud või loojatele vastu hakanud Replicante jälitada ja nad erru (Retirement) saata. Pärast seda kui grupp Replicante põgeneb kaevanduspiirkonnast, saadetakse Deckard neile järgi. Põgendes tapsid nad grupiga terve süstikutäis inimesi ja nüüd saab ametist loobunud, kuid sinna viimase töö jaoks tagasi meelitatud Deckardi ainuülesandeks leida Replicandid ja eemaldada nad ühiskonnast, mis lõi nad oma näo ja vajaduste järgi.

Tyrell Corporationi kujutatakse filmis kõikvõimsa kompaniina, mille peakorter asub püramiidikujulises hoones, mis meenutab Egiptuse-aegset jumalakultust, aga nii Tyrelli juhti kujutataksegi. Kui näeme teda esimest korda kaadris, siis on ta püramiidis, mille hiiglaslikust küljeaknast paistab püramiid – all seeing eye - ja päike ehk kõige kõrgemal ja kõige võimsam. Põhitegelasteks on Blade Runner Deckard, Replicant Roy, Replicant Pris, Tyrell ja Tyrelli korporatsiooni insener – leiutaja Sebastian ja Tyrelli loodud Replicant Rachel. Põgenenud Replicantide grupi liider on Tyrelli korporatsiooni tugevaim, tõhusaim versioon Nexus 6 ehk Roy. Deckard asub grupi jälgi ajama, aga seda tehes tutvub ta ise rohkem Replicantide maailmaga, mida on ta nii kaua ja nii hoolikalt püüdnud hävitada. Kui Replicandid pole ohuks, pole probleemi, aga kui nad otsustavad ise mõelda ja tunda, saab neile osaks teral jooksijate raev ehk erru saatmine.

Replicants are like any other machine - they're either a benefit or a hazard. If they're a benefit, it's not my problem.

Deckard avastab uurimise käigus, et kõik, mida ta arvas Replicantide kohta teadvat, on vale ning Tyrelli juhtiv positsioon robootika alal ei piirdu üksnes töörobotite loomisega, vaid inimesest inimlikuma Replicandi välja töötamisega. Robot, kes ei tea, et on robot, ta näeb, töötab ja elab nagu inimene, kuid ta ei ole seda. Replicantide viimastele mudelitele anti 5-aastane eluaeg, sest just sel ajal hakkavad neil ilmnema tugevad emotsioonid ja võimendunud empaatiavõime neid ümbritseva suhtes. Seda ei tohi juhtuda lasta ja seetõttu on neil lühendatud eluaeg. Need Replicandid, kes on lähenemas 5 aastaseks saamisele või on käitunud kahtlaselt, läbivad testi, mida viib hiljem läbi ka Deckard Racheli peal (Replicant, kes ei tea, et on robot). Testi nimetatakse Voight-Kampffi testiks ja see määrab ära, kas robotil tärkavad mingi kindla sündmuse või mõjutuse tagajärjel võimsad emotsioonid või kas küsitletatav on inimene või mitte. Põgenenud Nexus 6 ehk Roy eluaastad hakkavad lõppema ja seepärast üritab ta leida viisi, kuidas oma eluiga pikendada. Et seda teha, võtab ta oma sihiks minna allika, looja Tyrelli juurde. Deckard jõuab erru saata kõik Replicandid peale Roy, kes hakkab talle lõpus jahti pidama tema kuritegude eest, kuid sureb enne kui jõuab jahi lõpuni viia. Tegelikult tahab ta Deckardile näidata, et vahest on robotid inimlikumad kui inimesed ise.

Tegevus toimub siis düstoopilises USA linnas, mis on tänavate tasandil nagu tavaline kerjuseid ja hulguseid täis rentsel. Mitu korrust ülespoole hiiglaslikest hoonetest on aga rikkalikud ehitised, kus elab jõukas koorekiht. Loogika järgi peaks olema tegu tulevikuga, kuid igal pool kajab vastu õhustik, mis pole omane hiilgavale ja tehnoloogiat täis tulevikule. Tänavad on pimedad, tänavatelt tõuseb noir`ilikku auru, igalt poolt tungivad sisse valgusjoad, iga nurga taga töötab mingi masin, keegi räägib, sositab, alati on näha vihma, tossu ja liikuvaid kettaid ja masinaid jutskui tuletamaks meile meelde, et tegu on küll 2019 aastaga, kuid allpool rikaste õhuliiklust on see samasugune rentsel nagu kunagi ammu.

Commerce is our goal here at Tyrell. "More human than human" is our motto. Rachael is an experiment. Nothing more.

Põhiliselt näeme tegevustiku lahti hargnemist Deckardi arusaamise järgi, kuid samas on filmis ka palju teisi tegelasi nagu Roy, Pris, Rachel, Sebastian ja isegi Tyrell, kellede kaudu saab lugu pidevalt täiustust nagu alatihti arenevad Replicandidki. Filmi teemaks on universaalne sõnum inimlikkusest, mis kajab läbi tehisintellekti ja futuristliku tulevikuühiskonna. Kas ka minul on õigus elada isegi siis kui olen tehisintellekt ja inimlikus mõistes ei elagi, vaid olen lihtsalt kahe maailma vahel, kuhu minu loojad mu asetasid? Sõnum ei piirdu üksnes sellega, sest üleüldine temaatika, kuhu sõnum on paigutatud, näitab nii vaeste ja rikaste maailma vastandumist läbi totaalse tulevikulinna, mis asetseb õhus, kuid allpool kihab heitgaaside sees elu, kuhu kõrgemal elavad inimesed ei vaata. Seal on aeg seisma jäänud, midagi pole nagu muutunud. Ainult kasutatav tehnika on teistsugune. Tehnika arenedes on inimesed muutunud kõrgel elades eluvõõraks ja oma võimeid ülehindavaks, täiendades enda ümber olevat tehnikat ja luues roboteid, mis teeksid seda, mida nemad ei taha või ei suuda, kuid mida see näitab? Inimesed loovad end uuesti robotite näol, nad täiustavad neid nii kaua, kuni on loonud inimesesarnase olendi, mis on nagu Tyrelli moto: "more human than human". Ühiskond on allakäinud, kuid keegi ei paista sellest välja tegevat. Vaesed on ikka vaesed, kes on surutud elama mahajäetud linnaosades ning tööstuskompleksides. Samas on selge viide ülerahvastatusele, millest annab märku nii Hiina kui ka Jaapani firmamärgid tänavatel ja hiinlaste rohkus LA-s. See kõik viitab hiinlaste kui dominantse rahva arvukusele, aga mitte ainult, sest hiinlased on lihtsalt näide suurema mõtte jaoks, milleks on muidugi totaalne globaliseerumine ja rasside segunemine ja kultuuride eralduse kadumine, asendumine ühise kultuuriruumiga, kaotades ennast teistest eristama paneva identiteedi.

Blade Runneri lugu areneb vaatamata suurele hulgale alltekstile, sümbolitele ja ilusa pealispinna all peituvatele tihedatele kihtidele üsna sirgjooneliselt. Loo arenedes näeb sisu pöördepunkte arenemas küll läbi erinevate tegelaste, kuid Ridley Scott ja stsenaristid Fancher ja Peoples (Twelve Monkeys, Unforgiven) ei harrasta siinkohal ei narratiivi tagurpidi pööramist, ajaga mängimist ning samuti ei pöördu aeg loo arengu ajal tagasi minevikku või edasi tulevikku, et näidata midagi juhtunut või veel juhtuvat. Sisu areneb reeglipäraselt, kui välja jätta mõistukõne vaatajaga läbi dialoogi ja visuaalide näitemängu. Blade Runner algab sissejuhatusega, milleks on vaade tööstuslinnale ja selle keskmes asuvale Tyrell Corporationi püramiidile. Auravate tornide kohal ja äikest lööva tormitaeva all tulevad vilkuvad tulukesed püramiidi poolt vaatajale aina lähemale. Üks tuluke ajab teist taga, varsti muutuvad tulukesed õhus navigeerivateks masinateks. Kohe järgneb nendele uus õhumasin, mis suundub Tyrelli püramiidi poole. Hiljem selgub, et kuuene grupp Replicante üritas Tyrelli juurde pääseda ja kaks neist said surma, ülejäänud põgenesid. Ehk siis film algabki kohe juhtunuga, aga me ei tea, mis on juhtunud. Kohe arenebki film konfliktist edasi, jätkates ühe Replicandi rutiinnse kontrollküsitluse vaatlemisega, millest areneb konfilkt, mis jällegi annab aimu, mida need laevad alguses tegid ja alles siis näeme peategelast ning saame teada, mis on ta uus ülesanne. Maailm, kus tegevus aset leiab, pannakse kohe paika, et lugu saaks täies võimsuses edasi kulgeda.

They're designed to copy human beings in every way except their emotions. The designers reckoned that after a few years, they might develop their own emotional responses: hate, love, fear, anger, envy. So they built in a fail-safe device.

Deckard on loodud kahemõtteliseks karakteriks, kuid see kahemõttelisus ja vaatajatele küsimuste tekitamine liidabi loo ja tema Fordi karakteri ühtseks tervikus. Deckard on Blade Runneri ametist loobunud politseinik ajani, kuni ta kutsutakse erakorraliselt taas teenistusse, mõjutades teda nii, et Blade Runneri töö on talle alati sobinud, ta on alati olnud oma ala parim. Kas seepärast, et Deckard on Replicant ja peab löökidele ja võitlustele vastu, mis võivad tekkida tema ja teiste Replicantide vahel? Deckard asub uuesti teenistusse teades, et avalikus ei tohi teada saada, et Replicandid kõnnivad nende seas vabalt ringi. Temale söödetud info kohaselt juhib põgenenud gruppi uusim mudel Nexus 6. Deckardi missioon on nad kõrvaldada, aga seda tehes leiab ta tee Tyrelli maailma, mis on täis sünteetilisi inimesest inimlikumaid Replicante ja nii kohtub ta Tyrellile Voight-Kampffi esitledes Racheliga, kes usub, et on inimene. Tal on mälestused ja elu, mistõttu pole tal mingit põhjust oma eksistentsis kahelda. Siinkohal avaldub suurem sisuline pööre, viidates Deckardile kui Replicandile. Hiljem küsib Rachel, kas ta ise on teinud testi läbi. Taaskord luuakse viide Deckardile kui Replicandile. Filmis see seos otseselt välja ei tulegi ja lõpuks pole see ka enam nii oluline.

Deckard jõuab  Replicantidele tänu oma detektiivivaistule väga kiiresti järele. Kõik peale kahe – Pris ja Roy. Uurimise käigus on Deckard üllatunud kuivõrd inimlikud nad tegelikult on ja julmast tapmisest saab kaastunne ja kõhklused, kuid kuna ta on juba nende kaaslasi tapnud, ei näita Replicandid tema vastu armu ja nii kerkib finaalis konflikt Deckardi ja viimase kahe roboti vahel. Samal ajal kui Deckard laiendab uurimist üritavad Replicandid eesotsas Royga leida ravi nende lühiealisuse vastu. Nad käivad läbi Tyrelli insenerid, kuni jõuavad J.F Sebastiani juurde, kes on nendega üsna sarnases olukorras. Õigemini tema nahk vananeb kiiremini kui ta ise, mistõttu ei saa ta Maalt lahkuda nagu on teinud juba paljud teised. Roy ja Sebastian suunduvad Tyrelli juurde ja Roy otsustab oma loojalt vastuseid saada, kuid seda mitte saades, hävitab ta allika. Sebastiani juurde jääb aga Pris, kes langeb Deckardi tule all. Tagasi majja jõudes avastab Roy Prisi ja otsustab Deckardi kõrvaldada. Külmalt kalkuleerinud Deckardi on tabanud kummaline kaastunne Replicantide vastu.

Quite an experience to live in fear, isn't it? That's what it is to be a slave.

Kas seepärast, et nad näitavad üksteise vastu rohkem hoolivust kui inimesed ise? Inimesed on minetanud oma inimlikkuse ja taasloonud selle Replicantide näol samal ajal oma loomust süvendades – loon ja hävitan – kuid seda tehes ongi Replicandid muutunud oma loojatest inimlikumateks. Roy on suremas, kuid jahib ikkagi Deckardi, aga viimasel hetkel päästab ta Deckardi surmast ja avaldab oma "robotlikud" mõtted enne kui kaob tühjusesse. Roy viimane monoloog lähtubki filmi temaatikast – inimesest inimlikum – ning paneb paika nii sõnumi kui ka vastab küsimustele, mis ei olnud veel vastuseid saanud, kuid samas jätab õhku piisavas koguses küsimusi, mis ilmnevad alles siis kui süübida korralikult filmi temaatikaase, lahata sõnumit ja näha ilusa kaskaadi taga teravat kriitikat ja kainet kujutlust ühiskonnast.

Scotti kaamera on üldiselt staatiline, kuid pingsamates stseenides muutub kiirelt liikuvaks. Kui tegu on linnavaadete või suurte plaanidega tänavatest, siis jälgib kaamera kõike staatiliselt. Et tutvustada tulevikulinna ja ühiskonda on kaameratöö väga ülevaatlik ehk lendab üle linna ja püüab kaadrisse futuristlikku linna vilkuvad tuled, massiivsete hoonete jalamid, särava suurlinna ahhetama paneva mastaapsuse ning niisamuti jäävad kaadrisse allpool õndsust asuvad turud, kasimata tänavad, rentslid, kuhu on kogunenud eluheidikud, ülerahvastatuse pärast sinna surutud erinevatest maailmanurkadest pärit rahvused ja religioonid. Sageli liigub kaamera õhumasinatega ühes rütmis, jättes mulje nagu näeksime õhulendu masina vaatepunktist, kuid siis ilmub masin hoopis kaamera teisest nurgast välja. Näiteks sõit politseiülema juurde. Vahepeal tekib tunne, et näeme politseisõiduki POV-d, kuid siis ilmub masin hoopis teisest nurgast, et maanduda maja katusel.

lt's not an easy thing to meet your maker.

Dialoogid on lõigatud tavapäraselt – alati jääb hetkel oluline kõneleja kaadrisse, kuid kaadri kompositsioonid, valgustus ja värvilahendused muudavad iga dialoogi sedavõrd huvitavaks, et alati on kaadris jälgida muud peale dialoogi, mis on muidugi kõige tähtsam. Staatiline kaamera võib täiesti ootamatult järsku saabunud pingsama stseeni puhul muutuda kiirelt liikuvaks ja tuua sisse POV kaadrid nagu on selgelt näha stseenis, kus Deckard ajab mööda turutänavaid taga baaris töötanud Replicanti. Närvilise ja pingest praksuva stseeni ajal vabiseb ka kaamera nagu antud tegelane. Üleminekud ühest kaadrist teise on lahendatud väga sujuvalt. Näiteks kui ühes kaadris näeb suurte elamute vahel kõrgel õhus pikeerivat õhulaeva, siis järgmises kaadris langeb kaamera justkui samast kõrgusest alla tänava peale tegevuse või tegelase juurde. Antud filmi puhul on üldplaanid linnatänavatest ja linnast endast hädavajalikud, sest ainult nii antakse edasi LA võlusid, süngust, mastaapsust, rikutust ning muid neo-noiri omadusi. Sageli on stseenides hästi tuntav, kus lõpeb võtteplats või reaalne filmimispaik ja kust algab ilmekalt välja kujundatud taust. Seda on küll näha, aga samas käib taustas, on see siis pilt, effekt või külge poogitud pind, samasugune elu, mis igal pool mujalgi – autode liikuvad tuled, tänavad, inimesed – selgelt on näha, et taust ei ole lihtsalt kuiv pilt, vaid kui püüda igat detaili tabada, näeb ära, et taust on täiesti elus.

Kogu filmi iseloomustab taolisele ulmefilmile omane montaažistiil, millega lõigatakse eri tegevuste vahele panoraamkaadreid ulmelisest linnast ning kõrghoonete vahel liuglevatest autoderivist. Sellega pannakse paika vahemaad, suurused ja kohad, kuhu tegelased lähevad või kust tulevad. Iga kord kui liigutakse punktist A punkti B õhulaevaga, siis pühendatakse palju aega just sellele lõikele, mis näitab masina alla jäävatest hoonetest eralduvaid valgusjugasid ja autode liikuvaid tulukesi. Film on valdavalt süngete värvitoonidega ja iga stseen tänavate peal on öösel vihma käes. Ainukesed stseenid, mis ei toimu öösel ega vihmas, on Tyrelli korporatsiooni peahoones, kus on näha isegi päikest, mis on sinna muidugi taotluslikult sätitud, et tekiks side Tyrelli kui looja, püramiidi kui linna keskuse ja päikese kui kõrgel asuva väe või elutähtsa elemendi vahel. Aja möödumine on Tyrelli juures Rachelit küsitledes lahendatud nii kavalalt, et esmapilgul tundubki, et Deckard on Rachelit küsitlenud pikemat aega, kuid tegelikult on aja möödumine antud stseenis illusioon. See on üles ehitatud suurte plaanide ja keskplaanide vaheldumise teel ning oma osa mängib siinkohal ka helitaust. Kui Deckard asub Rachelit Voight - Kampffiga testima, jõuab ta ära proovida umbes 4 küsimust, kuni alustab viiendaga, aga enne kui Rachel vastab vahetub suur sujuvalt peaaegu märkamatult üldplaaniga. Üldplaani ajal on taustaks kosta Deckardi jutuvada nagu oleks ta juba pikemat aega Racheliga rääkinud, kuid siis vahetub üldplaan taas tegelaste juurde ning Rachel vastab ikkagi alles sellele samal viiendale küsimusele, mis jäi enne pooleli. Plaanide vaheldumise ja helitausta abil loodi efektiivselt kujutlus aja möödumisest.

The life that burns twice as bright burns half as long. And you have burnt so very very brightly, Roy. Look at you! You're the prodigal son. You're quite a prize.

Sama stseeni kohta veel. Iga kord kui on mõni plaan Tyrellist, siis tema ümber valgust võbiseb, väreleb, nagu taotlus, et tema on Jumal, looja, allikas, kes elab lähedal päikesele oma kuldses püramiidis ja ta on oma loodu üle uhke. Ta andis kõikidele kindlat sorti Replicantidele mälestused ja siis kalkuleeris nad nii, et nad ei oskaks oma eksistentsis kahelda ehk kahelda mitte millegis. Nad ei eksisteeri, nad ei ela, kuid miks on nad mõistlikumad, empaatiavõimelisemad kui inimesed? Sest inimene kaugeneb iseendast ja selle asemel taasloob end Replicantide näol ja kui neile ei meeldi, mida nad on loonud, hävitavad nad selle, aga mis annab õiguse loodu hävitada? Kas orjadel, Replicantidel on samuti õigus elada ja põhjus eksisteerimiseks (Raison d`etre) mitte ainult inimeste vaid ka isenda jaoks, kas tema võib samuti enda eest otsustada või on see tema eest juba ära tehtud (cogito ergo sum)? Ometigi loodi nad inimese sarnaseks. Mis annab õiguse luua midagi, mis mõtleb, elab ja tunneb nagu inimene ja siis nimetada seda koletiseks? Aga see koletis on võimeline omasugustega normaalselt lävima, sest lõppude lõpuks on ühe kõige keerukama organismi ja ajuga olend loonud kellegi oma näo järgi ja pole siis ime kui kui Replicandid hakkavad iseseisvalt mõtlema ja tundma. 

Filmimuusika on sama futuristlik on nagu 2019. aasta LA ise. Vangelise muusika on täis elektroonilisi viise, elektriliste vidinate helisid ning süntesaatoriga loodud meloodiaid, mis kõik sobivad filmi tooniga ideaalselt kokku. Helitaust loob maailma, kus nii robotid kui ka inimesed üritavad leida põhjust eksisteerimiseks. Taustamuusika paneb paika koha ja ajastu iseloomu. Turul olles kostuvad eri paigust erinevad keeled ja laulud, rahvusmuusika ning samuti kostub suurtel ekraanidel olevatele hiina reklaamide taustaks hiinapärased laulud. Filmimuusika abil tekitatakse all - linna turul olles ideaalne tunne kirevast seltskonnast ning müüjatest, kes üritavad igat asja maha müüa. Õhulaevade helide veenev esitus loob reaalse kujutluse politseiauto õhkutõusmisest, maandumisest või siis õhus lendamisest. Väga palju on kasutatud praktilisi efekte futuristlike masinate tutvustamiseks ning oma osa mängivadki reaalsed heliefektid, et anda edasi tõene pilt. Blade Runneril on läbiv muusika, mida rõhutatakse oluliste stseenide ajal, kuid sageli on dialoogid muusikavabad ja alles lõppedes tulevad meloodiad uue hooga sisse. Filmimuusika ja helitaust mängivad suurt osa, et muuta LA ja filmi tulevikunägemus vaatajale lähedaseks, andes aimu millise maailma, milliste inimeste ja millise tulevikuga on tegemist.

Remember when you were six? You and your brother snuck into an empty building through a basement window. You were going to play doctor. He showed you his, but when it got to be your turn you chickened and ran; you remember that? You ever tell anybody that? Your mother, Tyrell, anybody? Remember the spider that lived outside your window? Orange body, green legs. Watched her build a web all summer, then one day there's a big egg in it. The egg hatched...

Filmi visuaalne külg ja põhjalik ülevaade linnast, mille vormimisel on võetud ilmselgelt malli Fritz Langi Metropolisest, toetab täiuslikult allakäinud rahvastiku veelgi sügavamat mandumist. Igasuguse empaatiavõime ja inimlikud omaduse kaotanud ülimuslikkuse poole püüdlevad inimesed lõidki täiuslikud olendid, replicandid, kes on kõike seda, mida nende loojad pole juba ammu olnud. Nähes, et nende loodu peegeldab vastu tabamatut ilu ja reaalset inimhinge, võeti Tyrelli poolt vastu otsus anda replicantide 5. aastane eluaeg. Sellega loodi replicantidele inimesele iidamast ja aadamast selge olev "elu". Hetk, mil anda võimaluse korral surematule robotile surmakuupäev, on see sama moment, mil replicant hakkab oma elu hindama, igat hetke nautima ning oma elu eest võitlema ja isegi tapma, et eluiga pikendada. See oligi Roy ja tema kaaslaste eesmärk. Nähes, et see on aga võimatu ja et inimesed end ei muuda, vaid tapavad nad maha kui koerad, võtab Roy vaatamata deliiriumisarnasele hingelisele kriisile lõpus vastu otsuse anda edasi sõnum, mida keegi poleks kuulnud kui ta oleks lasknud Deckardil surra. Viimane ja kõige olulisem stseen/episood võtabki nagu minu sissejuhatus stseeni kirjeldamiselegi kokku Blade Runneri sõnumi, olemuse ja tähtsuse filmiajaloos kui film-noiri ühe edasiarenduse tähtsamaid esindajaid. Sõnumiks on lootus ehk valge tuvi, mis on antud stseenis läbiv sümbol. Lootus paranemisele, lootus, et inimesed püüavad olla lihtsalt inimesed, kes hoolivad üksteisest rohkem kui iseendast ja hindaksid oma loodut mitte ei üritaks seda hävitada.

I've seen things you people wouldn't believe. Attack ships on fire off the shoulder of Orion. I watched C-beams glitter in the dark near the Tannhauser gate. All those moments will be lost in time... like tears in rain... Time to die.

Viimane stseen Roy ja Deckardiga kestab umbes 7 minutit maja katusel, kuhu Deckard põgeneb Prisi surma tõttu hullunud Roy eest. Stseen algab Deckardi katusele ronimisega ja lõpeb Roy surmaga ja Deckardiga kaasas olnud partneri kohale ilmumisega. Enne seda stseeni oli tegevus ruumis sees, kuid maja küljes ronides vahetusid ruumid väljas olemisega ning üles jõudes jälle omakorda katusega. Stseen algab keskkondade vahetamisega, Deckardi katusele jõudmisega ja püüdega põgeneda. Stseen areneb edasi nii, et Deckard satub vastamisi Royga, kuid püüab endiselt põgeneda katuselt katusele hüpates, aga valesti hüppamise tõttu jääb hoopis teise maja külge rippuma, kuni Roy temast kinni haarab ja katusele tagasi tõstab. Roy annab edasi oma viimased sõnad ning päästes lootuse valla, ta sureb.

I don't know why he saved my life. Maybe in those last moments he loved life more than he ever had before. Not just his life - anybody's life; my life. All he'd wanted were the same answers the rest of us want. Where did I come from? Where am I going? How long have I got? All I could do was sit there and watch him die

Lõpp on ära märgitud Deckardi partneri saabumisega. Me näeme Deckardi juba teise "ilma" lahkunud Roy selja taga tõusmas ja maandumas politseiautot ning kuuleme partneri kõnet ja kohe kui partner on tähelepanu endale pööranud ja öelnud tähenduslikud repliigid, on stseen läbi. See stseen on kõikidest Blade Runneri kuldaväärt stseenidest vast kõige olulisem sisu suhtes, kuid samas ei varjuta teisi stseene näiteks Tyrelli püramiidis, Deckardi kodus jms. Stseenis töötavad ideaalselt koos kõik filmi väljendusvahendid ja mina ei võtaks ära mitte ühtegi plaani Blade Runneri unustamatust finaalstseenist.

Lõpetuseks monoloog, mis jääb igavesti filmiajaloo säravaimaks pärliks.

La petite chambre

Mis ühendab John Cameron Mitchelli „Rabbit Hole`i“, Pernilla Augusti „Beyondi“ ja näiteks Spencer Susseri „Hesherit“? Need kõik on filmid üksindusest ja armastusest, mida leina kõikehõlmav mõju toob kas esile või surub alla. „Rabbit Hole“ on realistlik vaade lahku kasvava abielupaari ellu pärast lapse kaotust. „Beyond“ on lugu pereema lapsepõlvest täis üksindust, armastust ja leina ning sealt tulnud mõjudest, mis hoiavad teda oma haardes isegi täiskasvanueas. „Hesher“ on fantastilisi elemente reaalsusega segav metafoor ühe pere võimetusest ja arenevast võimekusest saamaks üle nende elusid ühe hetkega segi paisanud õnnetusest. Prantslaste „La petite chambre“ on aga üdini tõepärane ja seetõttu äärmiselt valus lugu lapse kaotanud Rose`ist ja Marc`ist ja kahetsust ning üksi jäämise hirmu täis Edmondist.

„The Little Room“ on kui tükike elust endast. Elus pole õnnelikke juhuseid ja jumalikku sekkumist, on vaid valikud ja tagajärjed. Kas nende valikutega kaasnevad tagajärjed on nüüd head või halvad, on juba iseasi, aga kindel on see, et vigadest õpitakse ja ühel või teisel viisil saavad inimesed niikuinii kokku. Probleem on aga rännakus, mida tuleb enne läbida ja selle selginemise jooksul omandatud muutused ongi võtmeks sellele, et kas tulemus lähtub headest või halbadest valikutega kaasnenud tagajärgedest, mistõttu inimesed saavad rännaku lõpus kokku hoopis teistsuguste, aga pigem paremate inimestena. Olgugi, et uus kokkusaamine võib olla üürikesem kui rännak selleni, kuid sageli ongi kõige olulisemad need kõige pisemad momendid, sest need jäävad veel kauaks ajaks asjaosaliste elusid mõjutama. Rose hoolitseb Edmondi eest, peites nii oma leina ja vastutust Marci ees. Kõike enda sisse mattes ja teise veel väetima eest hoolitsedes elab Rose välja seda, mida ta oma lapsele anda ei saanud – armastust ja hoolitsust. Nii ei saa aga jätkata, sest iga väiksemgi puudutus niigi õrnal teemal võib viia kohutavate tagajärgedeni nagu Coca-Cola, mida on raputatud ja raputatud, aga mida keegi plahvatuse tõttu avada ei julge.Edmond ei taha hoolitsust, ta tahab olla omas uhkes üksinduses, julgemata tunnistada, et vajab abi. Abi, et parandada vead, mille minevikus tekkinud juured on nüüd olevikus veelgi tugevamad ja eraldavad Edmondit sellest reaalsusest, mis temast hoolib, aga mida ta ise omas uhkes ja väärikas üksinduses tunnistada ei julge, kuni tekib olukord, kus talt röövitakse tema uhkus ja väärikus ning säilub üksindus ja kartus surra kahetsusest räsituna. Tuleb astuda esimene samm. Tuleb väljuda uhkust täis kestast või lasta teised sisse. Miks olla üksinda kui koos on kergem? Nii Rose kui ka Edmond avastavad oma probleeme mulla alla peites, et muld on tema enda nägu. Algul avanetakse võõrale ja siis lähedastele. Lein on alati tugevam sellega seotute keskel. Tekib kontrollimatu viha ja kurbus, aga lähedaseks saanud võõraste keskel on kergem südant puistata. Nagu oleks psühholoogi juures, ainult et Rose`i jaoks on Edmond psühholoog ja vastupidi. Esialgu teineteist eemale tõuganud jõud lahtub, tekib mõistmine ja siis soov aidata. Ei loe kas soov aidata on tekkinud süütundest, loeb vaid see, et olete koos. Nutate, naerate ja mälestate koos. Alati on kedagi vaja. Üksi ei saa. Saab, aga mitte kaua. 8/10

Henry`s Crime

Henry`s Crime on lugu mehest, kes on kaotanud igasuguse elujanu ja leiab, et juhuslik vanglasse sattumine on see, mis võib olla toob ta elusse natukenegi muutusi. Muutused tulevadki, aga mitte päris sellised, mida võiks antud olukorrast järeldada. Henry sattus vanglasse, kui tuttavad jätsid ta autoga panga ette, öeldes talle, et nad lähevad automaadist raha võtma. Tegelikult läksid nad panka röövima, kuid neil õnnestus põgeneda, aga mitte Henryl, kes istus süüdimatult autos edasi. Vanglast vabanemise järel leiab Henry, et tema unistus ja praeguse elu eesmärk on nüüd röövida päriselt seda sama panka, mille röövimise eest ta juba kinni istus. Irooniline? Võib olla tõesti, aga film ise on irooniast väga kaugel, räägimata elukaugest ja vaimutust režiist ja stsenaariumist. Henry on tuim ja tunnetevaba karakter. Ta pole kaua aega juba midagi tundnud. Mitte miski ei erguta teda. Karakter kui selline võib olla tuim, sest loo arengu jooksul leiab ta niikuinii oma kutsumuse ja hakkab elu nägema teistes ja palju erksamastes värvides, aga Henry`s Crimeis seda ei juhtunud, sest tuima karakterit kehastas tuim Keanu Reeves. Tuim karakter võib ellu ärgata, aga mitte sel juhul kui teda mängib ka tuim näitleja. Keanu Reeves on igav ja emotsioonitu ja ma ei pea silmas tõika, et alguses pidigi ta Henry sellisena mõjuma, vaid fakti, et tuimust peab näitleja välja mängima ja usutavalt esitama. Reevesil tuleb tuima tüki mängimine välja loomupäraselt, aga see rikkuski ära kogu karakteri, tema motiivid ja põhjuse, miks peaks vaatajale korda minema Henry ja tema tegemised. 

Film hüppab kohe tegevusse, raiskamata sissejuhatuse peale liiga palju aega, kuid ometi mööduvad isegi esimesed 10 väga aeglaselt. Reeves ei anna oma tegelasele mitte mingit elu - ja hingamisruumi. Henry liigub mööda ekraani sama aeglaselt nagu see sama elunatuke, millesse ta nii ükskõikselt suhtub. Filmil puudub oma kindel rütm ja võlu. Tegelased tulevad ja lähevad, sündmused algavad ja lõppevad, aga nende vahel ja nende sees puudub filmile ainuomane - võti võlumaailma. Mitte hetkekski põnevust ja pinget pakkuv lugu tekitab filmi arenedes aina sügavama distantsi vaataja ja loodud maailma vahel, kuni jõuab kätte hetk, mil enam ei hoolita, mis tegelastest saab. Nad võivad armastada, surra ja rõõmustada, aga ükskõiksus on juba maad võtnud. Mõnes mõttes võib tegu olla geniaalse filmiga, mis mõjutab vaatajat nii sügavalt, et paneb teda tundma seda sama, mis tegelasedki, kuid ühel hetkel ei suudetud enam ilmselt mõjutamist peatada ja püsima jäi ainult üks esmane tunne filmi ja selle tegelaste kohta - ükskõiksus. 

Henry`s Crime-i lugu pole küll kõige originaalsem, aga näiteks Coenid oleksid seda lugu pigistanud nii, et ta mõjuks nii ainulaadsena, et võidaks kohe tähtsamad auhinnad ja pärast 10 aastat nähakse, et lugu oli ju tavaline klišee. Pole oluline, mis lugu teha. Oluline on, kuidas seda lugu esitada. Henry`s Crime esitas head lugu kuivalt, vaimutult, andetult ja kahjuks talenti raiskavalt. 4/10