Hesher lahterdub peaaegu ideaalselt leinast ülesaamise filmide hulka, mis näitavad ühe isiku või kogu pere murtud rutiini pärast lähedase surma. Igapäevase valusa rutiini lööb segamini aga võõrkeha, milleks võib olla uus tegelane või isegi mõni loomake. Tänu jumalale, et Hesher polnud armas väike kutsikas. Antud juhul on võõrkehaks kanepit suitsetav ja oma hügieeni suhtes hoolimatult käituv Joseph Gordon Levitti mängitud Metallicat nautiv, pealtnäha oma isiklike probleemide küüsis vaevlev või neid siis välja elav hoolimatu ja ettearvamatu Hesher, kelle ainuke püha eesmärk on filmi arenedes aidata perekond välja neid laastavast leinast. Kas Hesher eksisteeris ka reaalse tegelasena või oli ta olemas ainult leinava pere jaoks? Seda küsimust lahkab stsenarist ja režissöör Spencer Susser umbes täpselt nii nagu seda on tehtud kogu aeg. Tutvustatakse täiesti uut tegelast, kelle põhjus pere keskel olemiseks jääb segaseks, kuid loo eri arengufaasidest läbi käies on lihtne mõista, et ta on ja ei ole ka. Ta on kõike seda, mida perekond hetkel ei ole. Ta väljendab kõiki neid tundeid, mida üks murtud pereisa ja väike poiss ei suuda.
Susser läheneb asjale natuke teistmoodi, tuues Hesheri sisse täiesti uskumatu tegelasena ja üllatusi täis süžeekäiguna, kelle pealispind on niivõrd erinev, et koondab igasuguse tähelepanu ainult temale. Susser ei näita teda kui juhuslikult sisse sadanud kummalist liiminuusutajat vaid kui loole olulist osa ja seda kohe nii, et muusikaline taust ja montaaž annavad sellest kohe ka märku. Peategelase rollis olev poiss, kelle isa veedab aega diivanil musta masenduse äärealadel viibides, tunneb, et on üksinda ja suutmatus leppida ema surmaga sunnib teda kinni hoidma viimasest õnnelikust mälestusest emast, milleks autoõnnetuses viga saanud auto, mida poiss jälitab romulasse, kust üritab seda välja osta. Hesher astub kaadrisse täiesti ootamatult ja ilma igasuguse sissejuhatuseta haarab ta poisist kinni ja seda nii füüsilises kui ka tähenduslikus võtmes. Alates esimesest kohtumisest ei jäta Hesher poissi enam rahule vaid üritab teda justkui aidata, aga tehes seda läbi Hesherile omase käitumise ja mõttemaailma, mis mõjub kõige muu kui abina. Režissöör pole hakanud peitma mõtet, miks Hesher seal on ja mis on ta eesmärk. Ta paneb tema eesmärgi kohe paika ja siis arendab lugu koos Hesheriga edasi. Klassikaline näide kohutava elamuse osaks saanute stressi kujutamise kohta filmis on juba see, et Hesher ei ole üheski kaadris üksi. Ta on alati poisi, pereisa või vanaema vaateväljas. Kordagi ei näe me teda üksi tegutsemas. See annabki talle omaduse, mis annab mõista, et teda pole olemas ja et ta on ainult antud tegelaste või siis tegelase fantaasia vili, kui nii võib öelda. Tegelikult on ta lihtsalt kõndiv tunneteväljendus ja seespoolt väljapoole keev viha, mida saab näidata ainult tema, aga mida ei suuda masenduses perekond.
Me ei taju kordagi mitte ühtegi kaadrit läbi Hesheri perspektiivi, sest tal on see juba olemas, tema vaatenurk on juba esindatud, aga meie seda kohe ei tea, vaid märkame aegamisi ja siis lööme endamisi käed kokku ja nohistame, et vaata kui leidlik - Hesherit näemegi läbi leinava poisi perspektiivi, sest ta on seal ainult nende tegelaste pärast ja poiss on ju filmi peategelane. Tegelikult ei heida ma filmile midagi ette. Võtta taoline üsna palju kasutust leidnud lähenemine ja teha seda Hollywoodi parimate karakternäitlejatega on üks asi, aga kõik see ka tööle panna on teine asi ja Susseril õnnestus teha seda oma debüütfilmiga. Leina ei ole kerge ekraanile tuua. Näiteks Nicole Kidmani taas ekraanile toonud
Rabbit Hole tegi seda tavapärasel tuntud viisil, kuid siiski oli film meeldiv emotsionaalne rännak lähedase kaotanud pere keskel. Hesheri suutlikkus tuua ehe lein ja kurbus ekraanile ei ole küll imetabane, aga siiski mõjukas, sest külmaks ei jäta ja võimaluse korral paneb korraks ka sees kripeldama. Mitte kauaks, aga natukeseks ja sellest piisab. Joseph Gordon-Levitt roll Hesherina, Natalie Portman üksiku naisena, Rainn Wilson leinast muserdunud isana ja Devin Brochu poisina moodustavad väga tugevast ekraanikeemiast läbi nõrgunud kogumi, mille mõjusfääri laiendab veelgi filmi naturalistlik ja vägagi liikuv kaameratöö.
Probleemiks osutub aga see, et osa filmist sisaldab kõike seda, mida vaataja juba ammu teab. Iseendas vaimujõu leidmise mõtet on püütud osavalt ja suures osas õnnestunult varjata Hesheri karakteriga, kes haarab tähelepanu ja ei lase kordagi oma mõtetega üksi olla, sest muidu kargaksid pähe loomulikud ja täiesti loogilised mõttekäigud, mis alandaksid mõnevõrra filmielamust, aga ei tasu muretseda. Niikaua, kuni fookus on Hesheril ja kõlaritest kostub Metallica, ei pea muretsema. Las Hesher muretseb teie eest. 8/10
Hesher lahterdub peaaegu ideaalselt leinast ülesaamise filmide hulka, mis näitavad ühe isiku või kogu pere murtud rutiini pärast lähedase surma. Igapäevase valusa rutiini lööb segamini aga võõrkeha, milleks võib olla uus tegelane või isegi mõni loomake. Tänu jumalale, et Hesher polnud armas väike kutsikas. Antud juhul on võõrkehaks kanepit suitsetav ja oma hügieeni suhtes hoolimatult käituv Joseph Gordon Levitti mängitud Metallicat nautiv, pealtnäha oma isiklike probleemide küüsis vaevlev või neid siis välja elav hoolimatu ja ettearvamatu Hesher, kelle ainuke püha eesmärk on filmi arenedes aidata perekond välja neid laastavast leinast. Kas Hesher eksisteeris ka reaalse tegelasena või oli ta olemas ainult leinava pere jaoks? Seda küsimust lahkab stsenarist ja režissöör Spencer Susser umbes täpselt nii nagu seda on tehtud kogu aeg. Tutvustatakse täiesti uut tegelast, kelle põhjus pere keskel olemiseks jääb segaseks, kuid loo eri arengufaasidest läbi käies on lihtne mõista, et ta on ja ei ole ka. Ta on kõike seda, mida perekond hetkel ei ole. Ta väljendab kõiki neid tundeid, mida üks murtud pereisa ja väike poiss ei suuda.
Susser läheneb asjale natuke teistmoodi, tuues Hesheri sisse täiesti uskumatu tegelasena ja üllatusi täis süžeekäiguna, kelle pealispind on niivõrd erinev, et koondab igasuguse tähelepanu ainult temale. Susser ei näita teda kui juhuslikult sisse sadanud kummalist liiminuusutajat vaid kui loole olulist osa ja seda kohe nii, et muusikaline taust ja montaaž annavad sellest kohe ka märku. Peategelase rollis olev poiss, kelle isa veedab aega diivanil musta masenduse äärealadel viibides, tunneb, et on üksinda ja suutmatus leppida ema surmaga sunnib teda kinni hoidma viimasest õnnelikust mälestusest emast, milleks autoõnnetuses viga saanud auto, mida poiss jälitab romulasse, kust üritab seda välja osta. Hesher astub kaadrisse täiesti ootamatult ja ilma igasuguse sissejuhatuseta haarab ta poisist kinni ja seda nii füüsilises kui ka tähenduslikus võtmes. Alates esimesest kohtumisest ei jäta Hesher poissi enam rahule vaid üritab teda justkui aidata, aga tehes seda läbi Hesherile omase käitumise ja mõttemaailma, mis mõjub kõige muu kui abina. Režissöör pole hakanud peitma mõtet, miks Hesher seal on ja mis on ta eesmärk. Ta paneb tema eesmärgi kohe paika ja siis arendab lugu koos Hesheriga edasi. Klassikaline näide kohutava elamuse osaks saanute stressi kujutamise kohta filmis on juba see, et Hesher ei ole üheski kaadris üksi. Ta on alati poisi, pereisa või vanaema vaateväljas. Kordagi ei näe me teda üksi tegutsemas. See annabki talle omaduse, mis annab mõista, et teda pole olemas ja et ta on ainult antud tegelaste või siis tegelase fantaasia vili, kui nii võib öelda. Tegelikult on ta lihtsalt kõndiv tunneteväljendus ja seespoolt väljapoole keev viha, mida saab näidata ainult tema, aga mida ei suuda masenduses perekond.
Me ei taju kordagi mitte ühtegi kaadrit läbi Hesheri perspektiivi, sest tal on see juba olemas, tema vaatenurk on juba esindatud, aga meie seda kohe ei tea, vaid märkame aegamisi ja siis lööme endamisi käed kokku ja nohistame, et vaata kui leidlik - Hesherit näemegi läbi leinava poisi perspektiivi, sest ta on seal ainult nende tegelaste pärast ja poiss on ju filmi peategelane. Tegelikult ei heida ma filmile midagi ette. Võtta taoline üsna palju kasutust leidnud lähenemine ja teha seda Hollywoodi parimate karakternäitlejatega on üks asi, aga kõik see ka tööle panna on teine asi ja Susseril õnnestus teha seda oma debüütfilmiga. Leina ei ole kerge ekraanile tuua. Näiteks Nicole Kidmani taas ekraanile toonud Rabbit Hole tegi seda tavapärasel tuntud viisil, kuid siiski oli film meeldiv emotsionaalne rännak lähedase kaotanud pere keskel. Hesheri suutlikkus tuua ehe lein ja kurbus ekraanile ei ole küll imetabane, aga siiski mõjukas, sest külmaks ei jäta ja võimaluse korral paneb korraks ka sees kripeldama. Mitte kauaks, aga natukeseks ja sellest piisab. Joseph Gordon-Levitt roll Hesherina, Natalie Portman üksiku naisena, Rainn Wilson leinast muserdunud isana ja Devin Brochu poisina moodustavad väga tugevast ekraanikeemiast läbi nõrgunud kogumi, mille mõjusfääri laiendab veelgi filmi naturalistlik ja vägagi liikuv kaameratöö.
Probleemiks osutub aga see, et osa filmist sisaldab kõike seda, mida vaataja juba ammu teab. Iseendas vaimujõu leidmise mõtet on püütud osavalt ja suures osas õnnestunult varjata Hesheri karakteriga, kes haarab tähelepanu ja ei lase kordagi oma mõtetega üksi olla, sest muidu kargaksid pähe loomulikud ja täiesti loogilised mõttekäigud, mis alandaksid mõnevõrra filmielamust, aga ei tasu muretseda. Niikaua, kuni fookus on Hesheril ja kõlaritest kostub Metallica, ei pea muretsema. Las Hesher muretseb teie eest. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar