teisipäev, 29. november 2011

15. PÖFF - Minu nunnud 3

Minu nunnud 1 - ülevaade enne festivali nähtud filmidest. Minu nunnud 2 - esimese 8 filmi muljed. Praegu aga järgmise 17 filmi muljed. PÖFF kestab veel kaks päeva ja palju filme on veel vaadata. Vähemalt 11 on veel tulekul.

Täiuslik meel - Perfect Sense
Kirjutasin filmist pikemalt siin. Ebaühtlane ja ebaveenev, aga siiski väärt just kinos vaatamast, sest üldmulje on ilus. Nö. omaette frukt. 

Superclasico
Hea naerutaja. Ideaalne vahepala tõelistele PÖFF-i filmidele. 
Kirjutasin siin.

Unustatud unelmate koobas - Cave of Forgotten Dreams
Herzog on endiselt vormis.
Kirjutasin siin

Shimeni tee 89 - No. 89 Shimen Road
Vähe pretensioonikust ja omapära, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas. 
Kirjutasin siin.

Lihtne elu - A Simple Life
Ann Hui on põhjusega hinnatud režissöör. Lihtne elu on ehe näide.
Kirjutasin siin.


Me peame Kevinist rääkima - We Need To Talk About Kevin
Tilda Swintonil on palju häid rolle ja Kevini ema Eva roll kuulub parimate sekka. Film sarnaneb paljuski teise minu kõige oodatuima filmiga Martha Marcy May Marlene, kuid seda siiski ainult psühholoogilisest vaatepunktist. Stilistikalt on tegu kahe vastandiga - üks kargab näkku, aga teine närib aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale. Filmikunstiliselt on Me peame Kevinist rääkima justkui õudusunenägu, mis tallab kord reaalsuse ja kord jälle unenäolisuse radadel. Rajad ristuvad ja reaalsus variseb. Tervikuna raputab film vaatajat päris armutult. Siinkohal tekibki küsimus selle kohta, et kas ongi vaja konkreetset põhjust kurjuseks või piisab kujunditest ja sümbolitest? Viimane laseks ise pildi kokku panna ja sedagi oma arusaamiste järgi. Üks viimase aja huvitavamaid kinoelamusi. 9/10

Suvemaa - Summerland 
Ilus, lihtne, omapärane lugu Islandilt. Legendid ja uskumused põrkuvad mammona kummardamisega. Head haldjad ja head inimesed küll võidutsevad, aga seda varjutab teatav kurblik alatoon, mis nagu kõik muu traagiline siin filmis, pööratakse jällegi positiivseks. 6/10

Akaatsiad - Las Acacias 
Film, mis hakkas elama oma elu alles lõpus. Kas ainult lõpu nimel tasub vaadata üliaeglase karakteriarenguga ja olematu dialoogiga ning vägagi konkreetseid metafoore täis filmi? Lühifilmina oleks töötanud paremini. 5/10

Türannosaurus - Tyrannosaur 
Täpselt sellist laadi film, kus oleks piisanud ainult natukesest, et film ära rikkuda. Seda aga ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et kerkis senise PÖFF-i lemmikute arv. 9/10 


Meie suur masendus - Our Grand Despair
Hästi lavastatud lugu kolme inimese kannatustest. Kannatuste põhjused on erinevad, aga teed eneses rahu leidmiseks kattuvad nagu kahe parima sõbra tunded vanemad kaotanud Nihali vastu. Kultuuriline omapära, ilusad inimesed ja lenasti välja arendatud suhtekolmnurk, mis on palju keerulisem kui välja paistab. 6/10 

Torino hobune - Turins Horse
Filmikunsti pärlite hulka kuuluva Bela Tarri väidetavalt viimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, aga pidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi, kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamus omaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuvilisele olla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, et see pole film igaühele. Tegu on puhta kunstiga. 10/10 

Veealune armastus - Underwater Love
Jaapani pinku eiga nimelisse žanri kuuluv linateos on sisult küll põnev ja huvi lisab ka fakt, et fimi operaatoriks on Christopher Doyle, kuid minu jaoks ei töötanud ei muusika, huumor ega muusikal segatud erootikaga. Kindlasti on tegu huvitava filmivooluga, aga Underwater Love pole ilmselgelt selle stiili parim näide. 4/10 

Lõige - Cut
Päästke tõeline kinokunst, pöörduge tagasi juurte juurde, keerake selg kommertskinole, vaadake vanu klassikuid - nii skandeerib filmifanaatik ja režissöörina kätt proovida sooviv Shuji iga päev tänavatel, kuulutades seejuures ka tõelise kinokunsti surma. Idee, kus fimihuviline üritab takistada tänapäevase kinokunsti allakäiku nii, et laseb end yakuza ohvriks langenud venna ja filmikunsti au nimel kolm või neli päeva raha eest peksta, ei saa olla midagi muud kui geniaalne. Kahjuks mandub idee teostuse, stsenaariumi ja karakterite nõrkuse all, mistõttu mõjub film ligi kahe ja poole tunnise piinana, mille viimased 20 minutit lunastavad peaaegu et kogu filmi muudest pattudest. Need viimased 20 minutit andsid edasi elamuse, mida film ei suutnud vaatajaga jagada esimesed kaks tundi. Huvitavalt alanud, kiiresti sohu langenud, aga lõpus mülkast välja roninud Cut on omapärane elamus, mille lõppu saatis publiku aplaus. 6/10

Artist - The Atist
Homage tummfilmiajastule ja selle hääbumisele helifilmi saabumise järel on tõeline kullatükk. Alates ilusast must-valgest pildist ja lõpetades perfektselt toonase ajastutunnetuse edasi andmisega. Huvitav eksperiment on küll vormilt tummfilm, kuid toob siiski vastavalt sisu arengule sisse nii helifilmi kui ka meile tuntud tavapärase mängufilmi elemendid. Ilus pilguheit ühte kõige hiilgavamasse aega filmiajaloos. 9/10

Süüdi  - Guilty
Prantsuse karm ja realistlik lugu valesti süüdi mõistetud Alain Marecauxist põhineb 2001. aastal alanud skandaalsetel sündmustel. Pedofiilias süüdi mõistetud Alain ja veel 12 inimest mädanesid vanglas kohtunike eksimuste ja liiga otsekohese kohtusüsteemi pärast. Kui tõde päevavalgele tuli, sai sellest prantsuse kohtusüsteemi üks suurimaid häbiplekke. Filmi tuuakse sisse kõik tuntud elemendid alates kiirest, hukkamõistvast ja karjuvat ebaõiglust täis suhtest politseiga ja meedia poolt juba süüdi mõistetud suhtumise mõju kohtuotsusele. Muidugi ei puudu ka kaine mõistuse kadumine, mida põhjendatakse jubeda roima olemusega. Kiired sammud ja isegi liiga tõhus süsteem viis Alain vanglasse, kus algas põrgu teine etapp - enesetapukatsed ja näljastreik ebaõigluse vastu. Philippe Torreton esitus Alain`ina on tõeliselt võimas ja kuna film ise midagi uut ei paku, siis ongi tema kehastatud roll see kandetala, mis kannab filmi võiduka lõpuni. See ja prantsuse filmikunstile omane operaatoritöö, mis loob nii vajaliku pinge kui ka dokumentaalse tunnnetuse. Filmi areng on ise aga sama otsekohene ja jäik nagu kritiseeritav kohtusüsteem. 7/10

Tema saabumise päev - The Day He Arrives
Peaasjalikult filmiinimestest filme väntav Hong Sangsoo uusim on pealtnäha tavaline lugu Souli naasnud režissöörist, kes kohtub seal olles vanade sõpradega, andunud fännidega ning ihaldatud ja kättesaamatu naisega. Vana elu meenutavad sõbrad ja tuttavad sunnivad režissööri oma elu teistmoodi nägema. Hea dialoogi, huvitavate tegelaste ja püsivalt kaasahaarava, kuid küllaltki aeglase tempoga film pole kindlasti igaühele. Vahelduseks on hea vaadata midagi sellist, mis ei püüa sind rabada ega uimaseks lüüa, vaid näitab lihtsalt tükikest elu läbi ühe režissööri nägemuse. 6/10

Martha Marcy May Marlene
Kaua oodatud kaunikene ei valmistanud pettumust isegi siis kui lõpp mõjus nagu oleks nabanöör katki lõigatud. Rahulikult aina sugavamale närivat psühholoogilist karakteriuurimust saadab kaunis ja esialgsele ohvrile eri külgi juurde ehitav kaamera. Tõeline nauding on vaadata suurel ekraanil ilusaid ja tähndusrikkaid suuri plaane, mis haaravad oma kütkeisse. Seetõtu oligi lõpp niivõrd frustreeriv. Kui oled täiesti filmis sees - hingad ja pilgutad silmi filmi kadreeringu rütmis, siis mõjub äkiline lõpp nagu välk selgest taevast, aga ka selline emotsioon oli läbi mõeldud kui selge noot vaatajale lõpust, mis elab edasi isegi siis kui film on läbi ja saalis on viimased tuled kustunud. 8/10
 

esmaspäev, 28. november 2011

15. PÖFF - A Simple Life

Legendaarse Ann Hui hiljutine ponnistus filmivallas kannab väga erilist vilja. Pealkiri ütleb tegelikult kõik ära – sisuks üks lihtne eluetapp. Lihtne võib olla siiski selle etappi kirjeldus, aga mitte selle jälgimine. 60 aastat ühe perekonna juures majaabilisena töötanud Ah Taod tabab insult ning oma elu viimased päevad otsutab vanadaam veeta vanadekodus. Ta ei oota kellegilt midagi, ta on kõigega rahul. Ah Tao oleks justkui ideaalne inimene, kes kogu aeg ainult annab ja vastutasuks ei taha midagi peale austuse ja sedagi ei oota ta väljakutsuvalt ega ütle valjuhäälselt välja. Perekond aga näeb olukorda teistmoodi. Ah Tao on 60 aasta jooksul muutunud osaks nende perest ja isegi põlvkondadest. Ta on nagu tädi, keda kõik teavad ja ootavad, temaga seostuvad helged mälestused ja igaüks tunneb teda nagu lihast õde, tädi, vanaema või ema. Ta on olnud ja andnud rohkem kui keegi teine, aga ometi ei oota ta kellegilt midagi. Andy Lau kehastatud Ah Tao viimane hoolealune hoolitseb tema eest kuni viimase hingetõmbeni. Alguses on see kerge, sest Ah Tao on alati nagu püha vaim teiste kohal, kes teab, mida öelda ja mida teha ja nii igas olukorras, aga hiljem kui tema eluvaim kustuma hakkab, muutub olukord kõikide pereliikmete jaoks keerulisemaks.
Lugu on lihtne, aga suudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigse emotsioonita ja üledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tunded ja idealistlikud motiivid, on vaid südamlik ja inimlik lugu perekonnast, mille juurde kuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõm ja piiritu armastus selle kõige naturalistlikumas võtmes. Ann Hui režii ja imeilus pildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igas kaadris ja karakteris. Lihtne elu tõesti.
8/10

pühapäev, 27. november 2011

15. PÖFF - No. 89 Shimen Road

Taevase rahu väljaku sündmuste ajal hargneb lahti lugu Shangais elavast Xiaolist, kelle elu muutub nagu muutus ka tollane Hiina vaatamata sellele, et noorte ülestõus suruti kiirelt ja tõhusalt maha. Xiaoli kogeb oma esimest armastust, selles pettumist ja teda ning kogu rahvast mõjutava poliitilise pinge tõusu. Põhimõtteliselt on tegu täiskasvanuks saamise looga, mida ilmestavad toonased sündmused ja ihalus Ameerika unelma järele. Varasemalt dokfilme lavastanud Shu Haoluni debüüt on puhtinimlik ja vaba igasugusest üleliigsest poliitilisest kallutatusest. Filmi režii on ilus, ajastule rõhuv ja inimestele pühenduv, kuigi puudu ei ole ka ajale ja kohale rõhuvatest korduvatest elementidest. Shimeni tee 89 seab endale liiga suure ülesande teemaliinide ja karakterite rohkuse suhtes. Korraga saavad ekraaniaega väga paljud tegelased, kuid ainult väike osa neist saavad korraliku arenduse ja lõpetuse. Ülejäänutele jäetakse lihtsad ja iseendastmõistetavad lahendused, millest on kahju, sest näiteks Kultuurirevolutsiooni üle elanud Xiaoli vanaisa ja tema sõbrad on piisavalt huvitavad, et nende elu keerdkäike põhjalikumalt lahata.
Tegelastega suhestumisega probleeme pole ja seda just seetõttu, et vaatamata potentsiaalile suurendada mõne karakteri osatähtust funktsioneerivad kõik osalised ühes tempos, mistõttu on raske nimetada eelkirjeldatut puuduseks, vaid pigem silma torkavaks jäävaks detailiks, mis ei tohiks häirida head elamust ootavat publikut. Sama kehtib ka teemaliinide kohta. Taevase rahu väljaku sündmused, poliitiline pinge õpilaste ja õpetajate vahel on jällegi huvitav koht, kust jätkata, aga filmis oli seda õhkõrnalt. Film suunas vaataja pilku rohkem läbi Xiaoli vaatepunkti. Sündmused hargnesid nii nagu tema seda nägi ja tajus ehk valitses segadus, arusaamatus ja painajalik uudishimu Pekingis toimuva vastu. Film lõppeb lootusrikka noodiga, kuigi ekraanilt vaatab vastu kodust lahkumine ja endise elu kadumine. Midagi sooja ja positiivset kajab läbi isegi siis kui endine elu säilub ainult mälestustes ja teadmises, et elu läheb edasi.
6/10

15. PÖFF - Superclasico

Taani valik Oscari kandidaadiks, kuid see ei tähenda sugugi, et film peaks automaatselt kõigile meeldima. Tegu on toreda ajaviitega ja tavaliselt ei tunne toredad ajaviited oscarionu lõhnagi, vaid vaatavad kusagilt kaugelt, kuidas palju tõsisemaid ja soositumaid filmid lähenevad oscarirallile. Võõrkeelse filmi Oscari on peaaegu alati võitnud läbi ja lõhki tõsise teemaga ja väljapeetud stilistikaga traagilised või lihtsalt dramaatilised filmid. Superclasico väärtus ei lange Oscaritele mitte pääsemise tõttu, langeb vaid selle osatähtsus, kuidas filmi reklaamida, kuigi filmi nimi ja sisu on juba piisavalt ligimeelitavad – jalgpall, Argentiina, ilusad naised ning palju nii situatsiooni – kui ka karakteripõhist koomikat, eelkõige siiski viimast, mis ongi filmi üks tugevamaid külgi.
Film liigub mööda väga delikaatset rada pikkides sisse üle ühe korduvaid elemente – huumor, kurbus, nali, kurbus, huumor. See, et lugu leiab aset Argentiinas lisab juurde teatavat võõrapärasust, kaob argisus. Oma naist jalgpallimaale osima läinud taanlase veiniarmastus viib ta kokku keevaliste jalgpalli armastavate kohalikega, kellel kõigil on mängida oma roll. Oma tähtsus on ka baaris aega veetval ja elu üle järele mõtleval veinimeistril, kes annab muu jutu käigus edasi ka nõu, kuidas peaks üks taanlane lahendama tema juurest põgenenud naise olukorra.Armastust, nalja, head veini, jalgpalli ja ootamatutesse olukordadesse sattuvaid tegelasi jagub täpselt nii palju, et silme eest ei lähe kirjuks nagu Kusturica filmides, aga samas on kõik meeldejäävad. Lihtne komöödia, millel on midagi öelda, aga kui jätab ütlemata, siis pole hullu, sest jälgida on ka kõike muud. 7/10

reede, 25. november 2011

15. PÖFF - Cave of Forgotten Dreams


Werner Herzogi koopadokk Unustatud unelmate koobas valmis koostöös Kaspar Kallasega, kelle nime on mainitud seoses Eesti esimese 3D lühifilmiga Lootus 3D ja James Cameroni maailma kõige edukaima filmiga Avatar. Kallase, Herzogi ihuoperaatori Peter Zeitlingeri ja vapustava tehnilise meeskonna koostöös on valmis saanud imeilus vaade 30 000 aasta vanusesse koopasse, milles ringi jalutades jääb mulje nagu oleksid toonased elanikud lõpetanud oma joonistused alles eelmine päev. Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud.
Erinevalt näiteks Grizzly Manist ja Encouters at the End of the World`ist rõhub Herzog seekord rohkem kohale ja selles peituva elu edasi kandvale pildikeelele, aga mitte inimestele. Esindatud on küll asjasse pühendunud teadlased ja koopaga sina peal olevad uurijad, kuid vaid vähesed räägivad kui inimesed, kes on leidnud ukse teise aega ja maailma. Enamuse ekraaniajast saavad faktipõhise jutuga teadlased, kes aina laovad ja laovad fakte. Vähe on neid, kes muutuksid vaataja jaoks justkui karakteriks, peategelaseks nagu Herzogi varasemates filmides. Siinkohal tuleb mängu kindlasti tõik, et filmida oli raske ja kõigele ei saanud keskenduda, oli vaja teha ohverdusi ja koobas võitis, aga kui koobas esindab inimesi, siis koobas ilma inimesteta ei tähenda midagi. Õnneks võttis taas võimust Herzogi kiiks tuua kaamera ette niivõrd huvitavad inimesed, et nad tunduvad ebareaalsed, aga on ometi vägagi päris. Nagu näiteks hallikas-valgete vuntsidega teadlane, kes näitab koopast leitud esemeid ja nende koopiaid. Ta mõjub oma väljanägemise ja kõne poolest kui mõni fiktiivne tegelane, aga ometi ta seda ei ole. Sama käib lõhna järgi veel leidmata koopaid otsiv uurija, kes oli kunagi parfüümide looja ja nüüd otsib kadunud unelmate koopaid.  
Pildikeele visuaalne võimekus on seekord tasand, mis saab  kõige rohkem kiitust, sest viis, kuidas kaadrid on pandud liikuma koopas, mäe kohal, küljel, sees ja ümber, on tähelepanuväärne tehniline saavutus, mida peabki vaatama 3D kinos. Pärast Cameroni Avatari pole olnud ühtegi filmi peale paari üksiku, mille kolmemõõtmelisus oleks olnud oma lisanumbrit - ja tähte väärt. 3D suurendas elamuse mõõtmeni, kus taju lubas arvata, et oled ise koopas ja mägede kohal. 3D lubas publikul olla rohkemat kui lihtsalt teiste jälgija. 3D andis võimaluse minna koos teistega koopasse ja tekitada illusiooni kinosaali kadumisest. Muidugi pole see tehnika veatu. Endiselt on tunda eesplaanil virvendavaid detaile, mis tõmbavad kohe filmist välja, kuigi tagasi sisse pääseda pole enam sugugi nii keeruline. Poleks uskunud, et saan võimaluse näha reaalset 3D-d ajal kui kommertsfilmid pakuvad ainult butafooriat. Herzog poleks Herzog kui tema filmides ei leiduks midagi sobimatut võrreldes tavapäraste dokumentaalfilmidega. Herzogi varasemad filmid on teemaga seotud inimeste tutvustamise ja esitamise poolest inimlikumad, aga mitte kunagi varem pole tema film omanud sellist võluvat mõju ja pildilist omapära.
8/10

kolmapäev, 23. november 2011

15. PÖFF - Perfect Sense


Young Adamiga endale nime teinud David Mackenzie uusim film on huvitav kompott ulmest, armastusest ja maailma lõpust, aga eelkõige armastusest. Taaskord on peaosas Ewan McGregor, kuid seekord on tema püsivaks kaaslaseks Eva Green (Casino Royale). Perfect Sense (Täiuslik meel) tutvustab apokalüptiliste mõõtmetega ideed, kus järkjärgult hakkavad kaduma inimeste meeled – algul lõhnataju ja siis juba maitse ning viimasena kaovad heli ja nägemisvõime. Iga meele kadumisele eelneb emotsionaalne hävinemine. Enne lõhnataju kadumist satuvad inimesed meeletu kurbuse laviini alla, mis tekib nende endi isiklikest deemonitest ja valusatest mälestustest. Maitse kadumisega tekib kustumatu nälg, kuulmise kadumisega aga viha ja ärritus. Iga taju kadumisele eelneb sisemise pinge väliseks muutumine. Inimesed ei oska nendega toimuvaid muutusi kuidagi vastu võtta ning tekib paanika. Vana maailm vankub teadmatusest tekkinud aina vägivaldsemaks muutuvas kaoses. Kõige selle keskel on aga armastust otsiv kokk ja leviva haigusega tööalaselt kokku puutuv teadlane, kes leiavad teineteist hetk enne senitundmatu haiguse lõplikku kinnistumist. 
Kui võtta ära inimestele midagi nii harjumuspärast nagu lõhn, maitse, heli ja pilt ning sedagi veel tükkhaaval, siis võibki maailm kokku variseda. Tunded aga ei kao, need on küll mõjutatud sellest, kuidas ülejäänud maailma tajume, kuid tunded ligimese vastu säiluvad. Taustalugu inimeste tajudemaailma hävimisest oleks kui armastuse teele pidevalt okkaid viskav elu ise, mis veristab küll jalgu ja pidurdab teekonda, kuid ühel või teisel viisil õnnestub see tee läbida meil kõigil. Õudne metafoor mehe ja naise suhte iseloomustamiseks, aga mõjuv ja selge nagu ka filmis pidevalt korratud tõdemus – life goes on. Harjutakse muutustega ja elatakse edasi. Muutused võivad tekkida armastajaid ümbritsevas maailmas või siis neis endis. Kahe üksteisest sõltuva, kuid eelnevalt kannatanud inimese jaoks ongi igasugused segajad nende kahe vahel tähtsamad ja suuremad kui maailm nende ümber. Beautiful metaphor about the end of the world – kõlab nagu Trieri Melancholia, aga ei ole ka. The Perfect Sense on senise maailmatunnetuse hävimise saatel arenev inimlik lugu armastuse otsimise ja leidmisega kaasnevatest raskustest ning nende ületamisest. Raskusteks võivad olla segased tunded ja minevikus pesitsevad deemonid või siis hoopis tervet maakera haarav haigus ja selle eri etappide mõjud meeltele. 
Vaatamata huvitavale sisule ja mõtlemapanevale sõnumile jääb film kaunis ebaühtlaseks ja osaliselt ka ebaveenvaks. Ebaühtlus väljendub taustsüsteemi ehk haiguse leviku põhjuste ja tagajärgede vettpidavuses, ebaveenvus aga ka kahe peategelase vahel areneva suhte lahtistes otstes ning millegi nii loomuliku nagu armastuse otsekoheses ja liialt lihtsustatud arengus. Armastus pole kunagi otsekohene ja lihtne. Armastus on suurim mõistatus, aga film seda ei tunnistanud. Seetõttu jäi kõige olulisem osa elukaugeks. Lavastuselt ja filmitehniliselt ning isegi muusikalisest on tegu nauditava elamusega. 6/10

pühapäev, 20. november 2011

15. PÖFF - Minu nunnud 2

PÖFF on kestnud 4 täispäeva ja viies on praegu käsil. Minu nunnud 1 annab ülevaate enne festivali nähtud filmidest. Vaadatud on 10 filmi, millest ainult üks oleks võinud olemata olla, aga samas iga kogemus on oluline. Isegi selline, mis esialgu tundus vastuvõetamatult halb, aga hiljem filmi seedides hoopis huvitav eksperiment, mis ei olnud enam kui filmielamus vaid kui eksperiment, et ka selline kino on olemas. See, et kinokülastaja pole teatud sorti filmidega harjunud ei tähenda, et need midagi väärt poleks. Vastupidi. PÖFF-il ongi võimalust näha väga erinevat kino ja oleks imelik mõelda, et kõik fimid vastavad igasugusele maitsele.

Niisiis, 4 päeva, 10 filmi ja seni veel 8 filmi lühikesed ülevaated.

Vihurimäe - Wuthering Heights
Emily Bronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeks adapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringute režissööride hulgas on olnud ka Bunuel ja näitlejaparaadist on eredamad imetabane Juliette Binoche  ja karismaatiline Ralph Fiennes. Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapseks kujunenud Andrea Arnoldi (Fish Tank) käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelega lastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasuguse võimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigub kordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütm ilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõneleb ise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja loo osatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääks kauaks ajaks meelde. 8/10

Ime - I Wish
Ka üleeelmisel aastal filmiga Air Doll PÖFF-i külastanud Hirokazu Kore-Eda naases küllaltki kummalise filmivalikuga. Ime ehk I Wish ehk Kiseki on kuulus nii režissööri kui ka Jaapani kuulsaimate näitlejate pärast, aga filmis endas on vähe jaapanipärast kino. Muidugi on olemas kohalik kultuur ja inimtüübid, aga lugu, selle areng ja tegelaste motiivid meenutavad rohkem Stand by Me`d kui seda jaapani kino, mida olen harjunud nägema. Pikk ja põhjalik esimene pool tagab siiski mõnusa vaatamise meeldivate tegelaste keskel. 7/10

Rahutu maa - Land of Oblivion
Miskipärast meenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne oli sama. Seepärast ma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi - Rahutu maa on täius igas mõttes. Senise PÖFF-i parim film ei ole lihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaid võimas elamus, emotsioon, mida kannavad endas inimesed ja maa, mis kisendab senini, kuid pole kedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaid endise elu külge jäädavalt aheldatud rahutud hinged. 10/10
Siinkohal soovitaks ka Pripyati nimelist dokumentaali, mis annab ülevaate linna ja selle ümbruse minevikust, olevikust ja tulevikust. 

50/50
Hollywoodi staarnäitlejad Joseph Gordon-Levitt ja Seth Rogen rõhutatult indielikus draamasugemetega komöödias on ilmselt üks kindlamaid käike viimase aja rämpskomöödiate maastikul. Nalja, kurbust ja veelkord nalja. Klassikaline lugu ja struktuur, isegi komöödiaelement on tuttav, aga ometi kõik töötab. Tõsine toon vähki haigestumise näol tagab teatava pulseeriva tõdemuse, et kiirelt ja paljuski tänu Levittile endale sümpaatseks muutunud Adam ei pruugigi terveks saada, aga tegelik tõdemus on ikkagi see, et kõik saab ühel või teisel viisil niikuinii korda. Režissöör Jonathan Levine (All the Boys Love Mandy Lane) haarab vaataja kohe sisse, mistõttu ei jõua isegi jälgida kõiki tuntud stampe nagu kergelt esitletud suhtekolmnurgad ja tõdemused inimeste kohta enda ümber. 50/50 filmireaalsus on osalt toredam ja teisalt jälle koledam kui reaalne elu, kord naerad ja kord nutad, kord isegi noogutad kaasa. Selliseid tõsiselt võetava teemaga komöödiaid on praegusel ajal vähe. 7/10

Tantsude linn - Dance Town
Tänavusel festivalil üks vähestest Lõuna - Korea filmidest on täpselt selline, mida mina kui Lõuna - Korea ja üldse Aasia filmihuviline niisama huvi pärast ei vaataks. Režissöör Jeon Kyu-hwan linnade triloogia leidis lõpu Tantsude linnaga. Võrdlusmoment kahe varasema linnalooga puudub, aga käesoleva ilmselgelt allavoolu liikuva filmi suhtes tekivad vastakad arvamused. Ühelt poolt on Põhja ja Lõuna - Korea vaheline suhestatus nii inimeste kui ka riiklikul tasandil huvitav, sest palju üks eestlane sellest ikka teab, teiselt poolt on aga filmi dramaturgiline kude niivõrd ebaühtlane ja tänu tehnilise külje kammitsetusele, mis võis olla ka taotuslik, ei õnnestunud filmil tõmmata mind kui vaatajat kordagi sisse. Pigem võõrandusin filmi arenedes aina kaugemale ja kaugemale. Eksperimendina huvitav ja sellise kino austajatele ilmselt maiuspala. Tõeline Korea kino on veel tulekul ja selleks on Hong-jin Na meisterlik ja tänapäevast Korea kino iseloomustav programmi eelviimasel ja viimasel päeval linastuv Kollane meri. 5/10

Metsik Bill - Wild Bill
Lock Stock and Two Smoking Barrels ja Layer Cake on filmid, mis kuuluvad end vähemalt igal aastal kinoekraanidel esitleva Dexter Fletheri näitlejakarjääri tipphetkede sekka. Fletcheri lavstajadebüüt on mõjutatud kõikidest varem läbi mängitud rollidest, mis on ka loomulik. Üks esimestest seostest, mida luuakse juba filmi reklaamides, on seos Guy Ritchi ja temale omase stiiliga. Metsik Bill sarnaneb visuaalselt näiteks RocknRollale ja tegelastelt ning sisult Guy Ritchiele tüüpiliselt värvikatele süžeedele ja karakteritele. Lavastus on Fletcheril aga selgelt parem kui tema suutlikkus kirjutada üllatavaid ja ootamatuid arenguid täis lugu, mis on ainuke segav kivike muidu ladusas ja tempokas krimioos. Tunda on midagi Fletcherile omast, mitte ainult laenatud ideed ja tegelased, vaid midagi päris tema moodi. 7/10

Püsimatud - Restless
Gus van Santi draama kahest väga tihedalt surmaga seotud noorest on ühekorraga nii lõbus kui ka erakordselt tuim surma pidevalt sümbolite ja märkide abil kaadris hoidva stiili suhtes, jättes seejuures vabaks võimaluse, et surm võib olla midagi väga koledat, aga võimalik, et hoopis midagi väga ilusat ja rahulikku. Teades, et surm on ukse ees, valime täpselt ja väga hoolega, kellega veedame oma viimased päevad. Kas selleks võib siis olla samasugune erinevate surmaga seotud probleemide küüsis vaevlev noormees, kes veedab aega võõraset inimeste matustel käies ja tädi peale karjudes, väites, et keegi teda ei mõista? Lõpuks ta leiabki endale ideaalse põhjuse elamiseks. Seesama põhjus hakkab aga taas kustuma ja ähmastuma põhjustades taas tagasimineku ülevoolavate probleemide juurde ja jälle pole kellegagi rääkida. Kaks omaealiste seast välja paistvat erilist inimest leiavad teineteist ja olgugi, et see jääb üürikeseks, ei kao mälestused kunagi. 7/10

Beebimonitor - Babycall
Noomi Rapace (Män som hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo) filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varsti kujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvahelisele areenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõm tõdeda, et Sherlock Holmes 2 ja Prometheuses osalemine pole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümber psühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapace kehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes ja väsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab  peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kui ekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapace mängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis ja elan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõige olulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumas olukorras. 9/10

Pimedaid saale ja kuuma kohvi!


laupäev, 19. november 2011

15. PÖFF - Minu nunnud 1


PÖFF on jälle käes (15. korda!!!) ja kinod külalistele avatud. Eile esimesel PÖFF-i päeval kinos käies leidsin end mõtlemast vaeste kommertskino sõltlaste või siis Twilighti fännide peale. Kindlasti käivad nad Solarises ringi saamata aru, mis tegelikult toimub. Mis kunstkino? Mis pikad kaadrid? Miks see kaamera niimoodi väriseb? Mis tähendab, et 2 ja pool tundi pikk ja keegi ei räägi? Need võivad olla küsimused segadusse aetud noorte peades kui nad peatuvad PÖFF-i putkade juures, et lugeda filmide kohta, mis hetkel linastuvad.
Seekordne kava on tihe, programm on pikk, filme palju ja kõike seda filmifännide rõõmuks. JuubeliPÖFFil on aga midagi puudu. Sleepwalkers kadus ära, aga mitte jäädavalt, vaid lükkus hoopis edasi, et katsetada, kas Sleepwalkers püsiks ka eraldiseisva festivalina. Minu arvamus - kohe kindlasti püsiks.


Endalegi üllatuseks vaatasid kavas vastu tuttavad ja juba päris ammu nähtud filmid. 
Jelena 9/10
Kollane meri 9/10
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda 5/10
Kuninga kõne 7/10
Le Havre 7/10
Melanhoolia 8/10
Poiss jalgrattaga 6/10
Rünnak rajoonile 8/10
Taevariik 8/10


Tridensi Balti filmide konkursist ja Heave(i)n Eesti filmi auhinnale kandideerijate seast on nähtud:
Kormoranid 6/10
Kirjad Inglile 8/10
Uus Maailm 8/10
Lotte ja kuukivi saladus 7/10
Rotilõks 5/10
Üks mu sõber 5/10

PÖFFi esimesele päevale mahtusid Vihurimäe 8/10 ja Ime 7/10
Täna on kavas prantslased, ameeriklased ja korealased filmidega Rahutu maa50/50 ja Tantsude linn.

Head PÖFFi, ilusat juubelit!

laupäev, 5. november 2011

Kõrboja peremees

Film Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest on loomult sama klassikaline ja eestipärane kui romaan ise. Kahe põhitegelase areneva suhte taustal kujutatakse üht ajaperioodi, kus põrkusid maa-ja linnaelu ja muutused väärtushinnangutes. Tol ajal hinnati arukat töömeest kõige kõrgemalt ja kui keegi nagu Katku Villu tüüpi mees tegi teisiti, siis vaadati teda ka hoopis teise pilguga ja ei peetud õigeks töömehekski, kuid seda oli ta nii hingelt kui ka südamelt. Villu ei soovinud olla niivõrd kammitsetud nagu oli tema isa ja tema isa enne teda. Ta oli hingelt vaba mees, kes mõistis teha ka tööd, kuid ta planeeris rohkem kui ära tegi ja see kasvatas tema mainet Katku peremehe loru pojana. Kõrbojale saabub peretütar Anna, kes peab otsustama, kas võtab talu endale või annab võõrastele. Kaks erinevate soovide ja ihadega inimest kohtuvad ning nende vahel areneb suhe, mis on tormine nagu kevadine suurvesi. Tammsaare pidevaks jooneks on see, kuidas külajutud mõjutavad raskete valikute ees seisvaid inimesi, kuid selles peitub tegelikult nii palju enamat, sest kui otsuste tegemist lükkavad edasi külajutud, siis on see esimene märk valikute ees seisvate ebakindlusest ja suutmatusest otsustada, mis on hea ja mis on halb
Tammsaare ei olnud kunagi küll niivõrd lihtlabane, aga nagu "Tõde ja õiguski", kujutas ta tolleaegset elu läbi natuke värvikamate tegelaste, sest olgem ausad, see elu polnud tõesti niivõrd huvitav ja põnev, et seda saaks ilma ilustamata ja põnevaks muutmata esitada, aga Tammsaare on sel alal meister ning kui teha tema romaan ekraaniteoseks tuleb kasutada võimalikult palju filmilikke võtteid, et jõuda järele Tammsaare suurepärastele kirjeldustele ja sellega on Paul Eerik Rummo ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium hästi hakkama saanud ja kiitust väärib näitlejaid ja võttepaiku toetav asjakohane operaatoritöö ja olustikku oluliselt mõjutav lavastajatöö. Kõrbojale saabunud Anna on vaikse iseloomuga linnanaine, kellelt oodatakse isa ja ema poolt suuri otsuseid, mis mõjutaksid otseselt Kõrboja saatust. Villu on üksik vaba hing, kes käitub kui väike laps ja käib põikpäiselt Kivimäel kive lõhkamas, et teha teoks isa kunagine unistus harida üles kivine pinnas.
Isa loobus sellest, kuna pinnasel olevate kivide all oli veel kive, mistõttu tundus plaan see maa harida mõttetu. Siit kasvab välja esimene ja tähtsaim mõte – kas anda alla kohe pärast esimest suuremat takistust või rügada edasi teades, et tulemust ei pruugi kunagi tulla ja lootused jäävadki lootusteks. Villu püüab endale ja teistele tõestada, et võib pooleli jäetud tööd lõpetada ja miski ei saa teda takistada. Seetõttu satubki ta külajuttude tule alla.  Anna ei tunne end perenaisena, kuid tuleb välja, et mõistab väga hästi tööd teha vaatamata sellele, et peab talu, kus pole peremeest. Nii satub ka tema samasse olukord, kus sipleb ka Villu, kes temast ümbritsevast suurt välja ei tee, kuid sisimas on temagi teiste kiidusõnade ootel. Villul on ka peidetud pool. Ta veetis pika aja vanglas inimese tapmise eest. Külainimesed ei julge talle seda nina alla hõõruda, sest kardavad Villu uueks ohvriks saada. See kartus on küll väike, kuid seegi lisab tuld sellesse, kuidas temasse suhtutakse ja mida tema kohta räägitakse. Süütust kokkupuutest Anna ja Villu vahel kasvab külainimeste silmis välja Villu soov saada Kõrboja peremeheks või siis vastupidi – Anna soov naituda Villuga.
Kõrboja peremees on suures osas ilusti üles võetud. Näidates valituid looduskaadreid rabast, sündmusterohkest jõest, neetud Kivimäest, Kõrbojast ja Katkust, saame aimu, milline oli loodus ja kuidas seostati metsailu rutiinse saagikoristuse või põlluharimisega. Nüüdisajal on palju räägitud, et eestlane on minetanud oma metsaarmastuse ja asendanud selle urbaniseerunud linnastuga, kuid Kõrboja peremees tuletab meelde aega, mil pidutseti metsa vahel ja suhteid tehti klaariks samblal istudes. Rohkemat polnudki vaja, aga nüüd kasutame suhtlusvahendeid, et öelda paar sõna armastatuile, kui aga saaks tegelikult nendega kokku saada ja avaldada armastust kaasale silma vaadates. Villu ja Anna vaheline suhe on alguses ilus ja kena, kuid külainimeste teravalt laksavad keeled mõjuvad salvavalt ja tekitavad hingehaavu kohale, kus neid enne ei olnud.
Taas tekib igipõline heitlus armastajate vahel – kui sa mind armastad, siis jäta mind maha, sul on minuta parem. Kas nii räägib egoist või jäädavalt armunud inimene, kes ohverdab armastatu nimel kas või enda heaolu? Kui aga armastatu ei soovi ohverdust, vaid kaasat sellisena nagu ta on, siis kas olukord on lahendatud? Kõrboja peremehe puhul paraku mitte, sest Villu oli uhke ja hakkamist täis. Kui aga sandistada hakkaja inimene ja öelda talle iga päev, et mis sa sant töötad, siis kaob ka uhkus. Kui kaob uhkus, siis ei ole Villu taolisel mehel endaga midagi peale hakata. Parem on kaduda ja mitte jääda nagu rist kaenlas Annale tüliks ja külarahva naerualuseks. Tänapäeva ühiskonnas on avalik arvamus väga oluline isegi siis, kui isik sellest ei hooli, sest arvamusest võib sõltuda töötaja sissetulek ja maine, mida on konkurentidega võisteldes niigi raske hoida. Ka Kõrbojal on teiste arvamus tähtis, kuid sugugi mitte sellises mastaabis nagu praegu, aga isegi tollal sõltus talutööliste arv talu mainest ja taluperemehe oskusest hoida talu korras.
Villu kinnisidee lõhkuda iga päev Kivimäel kive oli alguses naeruväärne tegu, sest usutakse, et kui tema isa sellega hakkama ei saanud, siis ei saa keegi. Inimesed on keerulised ning just seetõttu tegutseme me imelikult nagu oleks lollus pähe löönud. Villu lõhkus kive omadel põhjustel ja see, et keegi teine sellest aru ei saanud, oli nende mure, kuid kaua sa elad naerualusena, kui saaks asja kohe südant puistates ära klaarida, aga nagu pole elu lihtne, nii pole lihtne ka end avada. Anna asub samuti uue perenaisena tööle, et olla üle juttudest, et temal ei olegi peremeest. Saab ka ilma. Ega tööd siis tegemata jää, aga traditsioon on midagi sellist, mida on väga raske murda. Veel raskem on veenda teisi, et vahel võiks ka teistmoodi. See ei ole kunagi hästi välja kukkunud ja nii juhtub ka Kõrbojal. Kõrboja perenaise isa vastuseisust hoolimata otsustab Anna võtta peremeheks Villu, kuid see plaan lükkub edasi Villule silma maksnud õnnetuse tõttu, mis sandistas ta hinge, kuid keha töötas endise jõuga, aga mis kasu on kehast kui hing on paigast ära? Villu esindab osaliselt eestlase hinge.
Temas on olemas kõik omadused – asjalik, töökas, vastupidav, kannatav, kritiseeriv, oma probleemide kallal ise nokitsev, suure suu ja kuldkõriga. Temas on puudu meile omased miinused, mida on raske nii nimetatagi. Ehk siis eripärad? Anna esindab teist külge eestlaseks olemisest. Ta on mõtisklev, vaikne, endassetõmbunud ja suhtlusaldis ainult kõige lähedasematega. Eestlane pole uhkeldaja tüüpi ja ei ole ta ka alati esimene. Näiteks kui kooli tuleb võõras õppejõud ja peab loengu tervele auditooriumile, siis pole küsimuste esitamise alguses ühtegi kätt, mis innukalt rabeleks. Pigem vaadatakse pastakat, oodatakse, kuni paar-kolm inimest on pärast mõneminutilist piinlikku vaikust esitanud paar küsimust ja alles siis avatakse end peaaegu täielikult. Niisamuti on olukord Anna ja Villu vahel. Alguses ei juleta rahvakogunemistel käest kinni võttagi, kuigi soovi selleks on. Selle asemel vahetatakse meelaid pilke, mis võivad vale mulje jätta nii teistele kui neile endile. Paljud asjad on armastajate vahel selgusetud ja ainult seetõttu, et kumbki pole võimeline südant puistama. Alles pärast mitmeid tragöödiaid ja hingehaavu alustatakse kahekõnet tunnete ja tegelike soovide põhjal, kuid siis võib olla juba liiga hilja ja tagajärjed kipuvad olema ikka kurvad. Väga meeleolukad olid hetked, kui sai näha Villut ja Annat tantsimas, sest siis tekkis tunne, et miski muu peale tantsimise ei loe, on ainult see hetk ja need inimesed, kuid maagilisse olekusse ei jääda liiga kauaks ja nad kistakse kohe uuesti tunnete sasipuntrasse ja kõlakatest levivate mürgiste sõnade virvarri.
Hoolimata sellest, mis teised arvavad, soovib Anna endiselt Kõrboja peremehena näha Villut. Visates kõrvale uhkuse ja au, soovib Anna Villut, kuid Villu ei suuda nii kergelt oma rüüd eemaldada ja seetõttu ta langebki koos rüüga nagu plahvatuse saatel õhku paisatud Kivimäe kivi, jättes maha kõik, kes teda armastasid ja tekitades uusi hingehaavu. Valitud näitlejad esitasid Tammsaare tegelasi hingestatult ja mõtestatult. Vanu Eesti filme on tore vaadata kas või seetõttu, et praegu pole võrreldes Kõrboja peremehega tehniliselt väga palju muutusi olnud, uued on näitlejad ja ideed, aga usun, et see teebki Eesti filmist Eesti filmi, sest kui mõelda, siis kujutame alati ajalugu, ühiskonda ja inimesi, kes ei suuda või ei taha enam olla võis siis pannakse täiesti tavalised kodanikud kummalistesse olukordadesse, millest nad üritavad küll välja rabeleda, kuid tulutult. Arvan, et uut Eesti filmide lainet iseloomustabki vana hävituslik tendents, mis viib tegelase kuskilt kuhugi, aga mitte sinna ja tagasi.
Villu kohutav lahendus olukorrale ei toonud Kõrboja õuele lohutust, vaid leina ja hingepiinu, kuid alati kasvab kurbusest rõõm, tigedusest lahkus, pimedusest valgus ja leinast terve hing, mis annab jõudu ja jaksu jätkata ning hoida kinni kallitest mälestustest. Kõrboja peremees mõjub suhteliselt muutlikuna, viies vaataja romaanis kirjeldatud aega ja lastes tal looga kaasas käia ja mõista valikuid, mida peategelased kohe teha ei suuda, kuid oma südametes on nad valiku juba teinud. Asi pole valikutes, asi on mõistmises. Olles ümberjutustus tuntud loost, sisaldab film praegugi olulisi mõtteteri. Tammsaart ei ole kerge lavastada, aga filmi tehes peaks mõistma seda, mida tahtis öelda autor ja rohkem pole vajagi, sest miks urgitseda ääres, kui saab ka kohe sisse minna.