laupäev, 18. juuni 2011

Paul

Seth MacFarlane`i loodud sarjad sarnanevad paljuski loodusõnnetustega. Mõnikord saad pärast katastroofi uuesti alustada ja võtta toimunut naljana või lihtsalt hea huumorina, aga teine kord lendab kõik kallis nii kiiresti vastu taevast, et järele jääb ainult vihkamine ja arusaamatus. Nii iseloomustaksin American Dad`i ja Family Guy`id, aga mitte Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi tandemi Peggi ja Frosti uusimat koostööd Pauli. Kuigi võrrelda saaks küll. On ju nii American Dadis kui ka Paulis hall suure peaga ehk siis inimeste ootustele vastav tulnukas. Mõlemal tulnukal on lühike eesnimi. Nad on vulgaarsed nii käitumiselt kui ka mõtteviisilt, kuigi vahel tekib mõlemal selgusehetk, kus nad ütlevad midagi põhjapanevat või mõtteid tekitavat. Kas Superbadiga noorte südametesse lennanud Greg Mottola vaatas liiga palju MacFarlene saasta piiril tantsisklevat seriaali ja arvas äkitselt, et oleks hea ja originaalne idee teha film tulnukast, kes on kogu aeg elanud meie seas, mistõttu käitub nii nagu inimesed, aga ainult selle vahega, et ta on noh...tulnukas.? Võimalik. Paul pole muidugi MacFarlanega kuidagi seotud ja kui seoseid otsida, siis ainuke otsitav seos ongi hall ropu suuga, kuid hea südamega tulnukas.Mind väga külmaks jätnud Superbadiga oma jälje jätnud Mottola jätkas samas stiilis ja tulemuseks oli eelmisest oluliselt huvitavam Adventureland. Nüüd aga kirjutasid Simon Pegg ja Nick Frost absurdse, kuid küllaltki olulisi sõnumeid täis pikitud stsenaariumi, mis ei võta end nii tõsiselt nagu mõne koha pealt võiks arvata, vaid laseb kenasti liugu eepilistel ulmefilmidel nagu Star Wars ja Close Encounters of the Third Kind ning naerutab peamiselt ropendamise ja sellega seotud vägivalla eksponeerimisega. Üllataval kombel käivad tulnukaga seotud naljade vahelt läbi mitmed põletavad probleemid ja pika aja vältel välja kujunenud värdarusaamad. Film ise aga ei anna võimalust neile mõeldagi, vaid liigub kogu aeg hoogsa ja seeläbi huvi üleval hoidva tempoga edasi. Kummalisel kombel lähenevad Pegg ja Frost omaloodud mõttele väga labaselt, isegi sama naiivselt kui pimedusest valgusesse jõudnud poolpime ja ristiga löödud Ruth ja seda kõigis võimalikes tähendustes. Antud teemaga saaks nii kenasti mängida ilma kõikvõimalike viidete kunagistele suurfilmidele, millesarnaseid pole inimkond võimeline enam tegema. Aga asjale lähenetakse nii, et kohtutakse tulnukaga, kes on täpselt selline nagu kõik inimesed, kui võimed välja arvata. Teema arenedes ei saa me midagi teada tema minevikust ega kultuurist. Seda on võib olla palju nõutud, aga Frost ja Pegg ei ole ju tavalised tegijad. Nemad on Edgar "Shaun of the Dead";"Hot Fuzz";"Scott Pilgrim versus the World" Wrighti lemmiklapsed ja uusi tuuli toonud näitlejad, stsenaristid (Simon Pegg) ja koomikud. Pauli puhul särab mõlema näitlejatöö ja ekraanikeemia, kuid paraku jääb mulje nagu oleks tegu "Shaun of the Deadi" ja "Hot Fuzzi" kolmanda taandarenenud vennaga. Võib olla on asi Mottolas, kes ei ole Edgar Wright ja hea tahte korral oleks Wright teinud Paulist eepilise suvefilmi, millest oleks räägitud ka 5 aasta pärast, aga Paul ununeb juba ühe päeva möödudes.Kuna Briti ja USA komöödial on vahe, siis Pauli puhul on tegemist inglise näitlejatega (põhipaar) USA stiilis komöödiaga, mis naerutab küll palju, aga ka naljadel on vaja tagamõtet ja põhjust. Puhtalt nali nalja ja roppus roppuse pärast komöödia on vananenud valem, kuhu Paul lisab natuke vürtsi nimitegelase tulnukaks olemisega ja ulmelise elemendi kasutamisega, mis tagab, et efektid oleksid korralikud ja põnevad, aga nagu öeldakse - style over substance. Kuna olulisemad teemad visati pärast mainimist kohe kõrvale, siis teen sama ja jätkan Pauli vaatamisväärseks muutvate osistega, milleks on muidugi tulnukas Paul ise ja Peggi ja Frosti võrratu ekraanikeemia, mis pole seekord teab mis mõjukas nagu Hot Fuzzis ja Shaun of the Deadis, kuid siiski mainimisväärt kui filmi üks olulisemaid osi, sest ausalt öeldes ei hiilga Mottola režii ja filmi üldine teostus eri kategooriates küll millegi erilise poolest. Hiilgav on aga see, kuidas anti Paulile usutav ja omapärane välimus ja loodi üllatavalt vingelt kujutatud kosmoselaevad. Vaatajaid naerutab Paul just tänu hallipäisele tulnukale, kellele suhu pandud tekst laseb täpselt märki nii kommentaarides inimsoo kohta kui ka Greame ja Clive arusaamade pihta, mis lõhutakse kildudeks tänu Pauli sarkasmi täis suhtumisele ja maailma sündi näitavale võimele. Kuna piir peerunaljade ja tõelise komöödia vahel on niigi õhuke siis visati sisse hulganisti säravate pärlitena mõjunud momente, kus Paul selgitab, et just tänu temale tunneb maailm tulnukaid just sellisena nagu praegu - kõikvõimalikud sarjad, filmid ja üleüldine imago sündis just tema sulest.
Kuna tema on tulnukas, siis eeldatakse ikka, et teab ta kõike kogu universumist ja selle piiridest või piiramatusest?!? Ulmefilmidele viidatakse küll Star Warsi särke kandes ja sealt tuntud viise lastes, kuid kõige ehedam viide on siiski see, kuidas Paul annab Spielbergile nõu E.T loomise juures. Tundub vinge? Ongi vinge! Oleks ka film tervikuna olnud nii vinge, aga ei. Kord tekkis tunne road moviest, kord aga justkui millegi või kellegi kriitika ja teine kord hoopis peldikuhuumori ja homonaljadega liialdav (ehk pidev kordamine) komöödia, mis ei tunne omaenda võimekuse piire. Nii sündiski mõne silmapaistva hetkega mööda külge kaugele maha libisev suvekomöödia, mis oleks võinud olla midagi väga palju enamat. 6/10

reede, 3. juuni 2011

Marebito

Marebito on Jaapanis üsna kuulasaks saanud Takashi Shimizu neljas film. Tegemist on mehega, kes on osa sellest grupist õudusfilmide režissööridest, kes vastutavad 2000. aasta alguses alanud Jaapani õudusfilmide populariseerimise eest. Tegelikult on Jaapani õuduskino kultuuri läände leviku eest vastutav ka Hideo Nakata, kelle Ring oli Jaapanis meeletult edukas ja millest tegi ka praegu piraadifilmide kuulsuses elav Gore Verbinski eduka USA uustöötluse, mis pani aluse praegu vaibunud Jaapani õudusfilmide remake`ide lainele. Muidugi on neid režissööre veel, kuid Shimizu ja Nakata olid täpselt õigel ajal õiges kohas, mis tagas nende filmide edu nii siseriiklikult kui ka välismaal. Mõlemast filmist on valminud lugematud järjed nii Jaapanis kui ka USA-s. Marebito valmis aga Jaapani ja USA Grudge`i vahepeal. Irooniline on aga tõik, et Grudge`i USA uustöötluse režissööriks oli Shimizu ise. Sama tegi ta ka teise osaga – Jaapani ja USA versioon. Nakata läks teist teed pidi. Selle asemel, et teha oma esimest Ringi filmi uuesti USA publikule, tegi ta Jaapanis filmile teise osa ja alles siis tegi USA uustöötluse teisest osast. Ühesõnaga vastutavad nad mõlemad Jaapanis kiirelt kuulsaks saanud žanri (Yurei, Onryo) eest ja samamoodi võib tänada või sõimata neid, et nad populariseerisid USA-s Jaapani õudusfilmide remake`de laine, millele järgnesid USA enda vanema žanrikino uustöötlused ja nüüd paistab, et populaarseks on saanud Norra ja Rootsi õudusfilmide ja krimithrillerite ümbertöötlemine.Marebito on aga hoopis teist masti film. Olles ühekorraga amatöörliku välimusega ja kentsakas sissekanne õudusfilmižanri, mis niigi juba kubiseb amatöörlikest horrorfilmidest, mis kõik üritavad olla midagi väga erilist, on Marebito suutnud saavutada ideaalse hirmuõhkkonna, mille moodustavad teadmatus, saladuslikus, müstilisus ning reaalsuse ja fantaasia segunemine. Marebito pole aga tavaline õudusfilm, kus ehmatused pesitsevad eeldavalt nurga taga ja on iga hetk valmis peategelast südemepõhjani hirmutama. Marebito on tehnilisest küljest niivõrd ebaveenev, et tõmbab ka kõige suurema õudusfänni koheselt keskkonnast välja, sest ausalt öeldes on lausa võimatu sisse elada filmi, mis on niivõrd pretensioonikas, kuid selle asemel, et näidata end sellisena, on režissöör valinud kummalise tee, kus filmi teostus, stsenaarium ja mõte on sama hägused kui see, et miks selline film üldse tehti.Kui vaadata mööda aga endast lugu pidavast ja paljunäinud filmigurmaani häirivatest asjaoludest ja keskenduda ainiti sisule, selle arengule, peategelasele ja temaga toimuvale, siis võib vähesel määral vaatajale osaks saada huvitav ja omapärane elamus. Senikaua võib aga kiruda ja mõelda, mis toimus Shimizu peas kui ta tegi filmi, mis ei tundugi õige filmina. Marebito on osalt justkui meisterlik hirmuseguse pingelise õhkkonna tekitaja, kuid teisalt hävitab film ise selle, mis teda edasi kannab – pinge ja hirmu. Filmi pinge tekib alguses loost endast, kus ei saa täpselt aru, mis toimub ja miks. See on Jaapani õudusfilmidele ja muudele sealsetele žanrivääratustele üsna omane. Alguses valdab vaatajat segadus toimuva suhtes, kuid siis antakse veel tundmatust tervikust tükke ära nii, et vaataja saab pildi oma peas ise kokku panna. Olgugi, et pilt, mille vaataja ise kokku paneb, ei pruugi üldsegi vastatata filmi omale.Kui segadus ja arusaamatus on möödunud, tekib hirm tundmatu õuduse ees. Peategelane on lukustanud end ekraane täis tuppa ja jälgib ainult videot mehest, kes midagi vaadates või millegi eest põgenedes tappis end metroojaamas. Peategelast ei huvita aga see, et ta ennast tappis, vaid miks ja mille eest põgenedes. Film loob pinge sellega, et me ei tea, mida me peaks kartma, kuid me teame, et varsti saame teada, mis peitub kõige selle taga. Kui aga peategelane astub rajale, mis viib ta aina sügavamale iseendasse, filmis siis allmaatunnelitesse minek ja seal teise maailma avastamine, on pinge teadmatuse koha pealt kadunud, aga säilub tänu veidrale ja üpriski eriskummalisele lähenemisele huvi - ja pingesegune vaade ühe mehe süvenevasse hullumeelsusesse ehk teisest maailmast sealse elaniku viimine oma maailma ja tema uurimine.
Õudusest ei saa Marebito puhul rääkidagi, küll aga pingest, mis tekib juba puhtalt tõigast, et tahame lihtsalt näha, kuhu filmi otsaga välja jõuab, kui üldse. Lõpus näeme, et see kõik oli üksnes metafoorsete kujundite virr-varr peitmaks ilma teistsuguse lähenemiseta täiesti tavalise ja ebameeldivana mõjunud lugu mehest, kes olles oma naisest lahutanud, röövis hullumeelsuse süvenemise käigu (tunnelisse minek) oma tütre, piinas ja näljutas teda ning siis läks temaga tagasi teise maailma (tagasi tunnelisse ehk lõplik laskumine hullusesse, kust pole mehe jaoks enam väljapääsu). Veidrad kujundid, kummaline suhtumine õudusfilmi reeglitesse, pidev teadmatus ja arusaamatus toimuva suhtes, korduvad olukorrad ja laused, ebatraditsiooniline lähenemine filmile (käsikaamera, näiliselt juhuslik kadreering) ja peaaegu filmi hävitav amatöörlik ning raskelt filmi sisse elada laskev stiil tagavad mõtlemisaine kahel tasandil (sisu ja film) ning tekitavad pinge just selle kohta, mida me ei tunne. Pinge koha pealt õnnestunud, õudusfilmiga siiski tegu ei ole, pigem müstiline thriller kui õudus või siis lihtsalt müsteerium. 6/10

West is West

West is West on traditsioonilisi ja üldinimlike väärtusi lahkav peredraama, mille keskmes võib perekond küll olla, mis aga ei tähenda, et film räägib just neist. Teemad on palju laiemad ja levinumad, mistõttu läheb taolise lähenemisega film peale igat sorti publikule, tagades filmi kuulsuse ja parimaks omalaadseks tituleerimise. Seda muidugi igati õigustatult, sest tehes filmi, mille sõnum on niivõrd humanitaarne ja inimlik, et ka kõige külmema hingega vaatajad hakkavad nutma, näeme, kuidas ja milliste vahenditega mõjutab film vaatajat pöörama pilku põletavale diskrimineerimise ja identiteedi probleemile, mille tõttu paljud ei hinda end kultuurilise tausta järgi sellistena nagu peaksid, vaid püüavad olla keegi teine, keegi lihtsam, keegi massi paremini sulanduv.

Meile tutvustatakse multikultuurset perekonda – isa pakistanlane, ema inglane ja poeg mõlema segu. Kohe pannakse paika kõigile tuttav probleem – poissi kiusatakse koolis selle pärast, et tema on erinev. Vanemad seda ei mõista või ei taha mõista ja nii vihkab poeg koolis käimist iga päevaga üha enam. Miks? Sest ta häbeneb seda, kes ta on, keda ta esindab. Ta ei tea teistmoodi. Poiss ei tunne ennast, oma päritolu ega kultuuri. Ta ei oska ennast hinnata, mistõttu on ta samasuguses segaduses nagu need, kes neist erinevaid kiusavad, sest ega nemadki tea, keda nad sõimusõnadega loobivad. Ühiskond või siis see, mida poiss ühiskonnana mõistab soosib ühtset massi, kus keegi ei paista teiste seast välja, kus kellegi võimed ei ole normaalsest suuremad ja kus kõik on käitumiselt ja mõttemaailmalt sarnased. See pole aga võimalik kultuurilise tausta tõttu. Inglismaal on kogu aeg olnud olulised perekonda süvenenud traditsioonid ja kõik see, mis teeb inglasest inglase. Sama kehtib ka igal pool mujal, isegi Pakistanis, kus ei võeta võõraid hästi vastu ja võõraks võivad muutuda ka need, kes on küll Pakistanis elanud, aga sealt hiljem lahkunud.70ndate lõpp, endise kolooniamaa rahvad, välismaalased neid tagakiusava vähemusega ühiskonnas, juurte otsimine ja nende taasavastamine ja järgmisele põlvkonnale pärandamine. Kõik need teemad, aja kontekstid ja suhtumised ning palju inimlikumad lähenemised nagu enesehinnang ja oma päritolu hindamine kujunevad olulisteks osadeks, mis viivad tegelasi edasi mitte küll otseses mõttes, küll aga palju kaudsemas ja ühiskondlikumas mõistes. Pakistani päritolu pereisa üritab pojale selgeks teha kuivõrd oluline on see, kust sa tuled ja kuivõrd tähtis on endale teadvustada oma kultuuri ja traditsiooni, sest see ongi see, mis eristab rahvaid üksteisest. Globaliseerumine ei tööta küll sellise mõtteviisi kasuks ja paneb noori mõtlema palju laiemalt kui ainult oma rahva ja kultuuri suhtes. Jäägem Eestlasteks, aga saagem eurooplasteks – pidevalt kirjanditeemade ja muude lühiesseede puhul näiteks toodud teema iseloomustab filmi ühte dilemmat paljudest vast kõige paremini.

Perepoeg Sajid ei mõista isa suhtumist. Kuidas ta saakski? Ta on üles kasvanud ja elanud suurema osa oma elust tänapäevastest ja üldlevinud traditsioonidest läbi imbunud modernses ühiskonnas, mis ammutab oma kultuurilist tausta kõikjalt, kus saab ja muudab vastu võetud elemendid enda omaks ja annab need siis edasi kasvavale põlvkonnale. Sajid on ideaalne näide tavalise ja eripäratu inimtüübi poole suunduvast noorukist, kes on küll teistest erinev, aga ei teadvusta seda endale. Samas tuuakse kohe kontrastiks pakistanlasest poepidaja, kes kasutab oma eksootilist päritolu teadlikult, kuid valedel põhjustel. Ta on teadlik om eripärasusest, aga sellega asi piirdubki, sest oma rahva ajaloost ja elust ei tea tea midagi. Ning siis suundutakse ringiga jälle isa juurde, kes esindab elunäinud ja oma päritolust vägagi teadlikku härrat. Isa üritab pojale õpetada seda, mida tema teab loomulikult, aga miski takistab. Isa ei ole kodumaal käinud ligi 30 aastat. Taaskord näide oma kultuurist kaugele triivinud inimesest, kes küll hindab seda, kes ta on, aga elades mujal ja palju erinevamas maailmas, kaovad mälestused sealsetest traditsioonidest, elustiilist, väärtustest ja põhimõtetest, mistõttu on isa sunnitud võtma poja kaasa ja minema teda õpetama Pakistani. Kes keda tegelikult õpetab, on iseküsimus, aga selge on see, et kaks erinevat põlvkonda tutvuvad kas siis esmakordselt või lausa uuesti sellega, mis teeb neist sellised inimesed nagu nad on või sellised nagu nad olla tahaksid.Kui võtta kokku vähegi arenduse ja lõpetuse osaliseks saanud tegelased saamegi kokku filmi põhiteemad – hinda oma juuri; hinda seda, kes oled ja austa seda, kes on ka teised; jää endale kindlaks isegi siis kui kõik su ümber üritavad sinu meelekindlust hävitada; vahel tuleb teha kompromisse teiste hüvanguks, vahel tuleb teiste õnnega arvestada rohkem kui enda omaga ning vahel tuleb aru saada, et hingehaavad ja igatsus õnne järele pole võrdväärsed (neil tuleb teha vahet nagu teeb seda pereisa poolt 30 aastat tagasi maha jäetud naine, kes küll alguses justkui tahab, et tagasi tuleks mees, keda pole tema elus kunagi olnud, kuid hiljem mõistab, et ilma armastuseta pole mõtet koos olla ja keelata mehe inglise naise armastust tema mehe vastu).
West is West on stiililt sama eksootiline ja võõras nagu on inglise proua jaoks elu Pakistanis. Aktsendid, hoiakud, käitumismallid ja väljendid loovad tõese keskkonna, mille saavutamiseks ei peagi pakistanlased ise palju vaeva nägema. Olgugi et filmis ei leidu sobivat pingejaotust iga vaataja jaoks ning sügavalt dramaatiline lähenemine igipõlisele probleemile (kas teha seda, mis on õige või seda, mis on aus) mõjub samuti erinevalt, kas siis eemaletõukavalt või täiesti endasse haaravalt, kuid fakt on see, et kõik muu kõrvale heites, on olulised siiski vaid inimesed ja nende otsused ning otsustega kaasnevad tagajärjed. 7/10

The Silence of the Lambs

Miks valis kõikide teiste "külastajate" ehk hullumeelsuse ja geniaalsuse piiri avastajate või politseiuurijate seast Dr. Lecter just Clarice`i? Mis muudab tema eriliseks? Me teame, et ta on eriline. Muidu poleks ta peategelane, aga mis muudab ta filmi kontekstis eriliseks Hannibali jaoks, mistõttu valis ta endale mõtteliseks vastaseks, rivaaliks ehk isegi armukeseks? Clarice`i tutvustatakse kui jõulist isiksust, kes ei kohku ühegi takistuse ees. Takistusteks võivad olla nii sisemised hingepiinad kui ka välised piinarikkad mõjud, kuid ta on alati valmis neist üle saama. Hannibal tunnetab seda – ta näeb ta riietusstiili; ta näeb emotsioone kui läheneb Clarice`ile valusal psühholoogilisel teel; ta näeb, et ta võtab löögid vastu ja ta näeb, et ta on valmis kohe samaga vastama. Esimene vestlus Clarice ja Hannibali vahel paneb paika veel arenevat suhet läbiva pinge – mida kumbki tahab ja kas nad saavad selle, mida ihaldavad?Hannibal peab ennast ülevaks inimeseks. Ta peab end kellegiks, kellele kõik vaatavad alt üles ja kui mitte, siis muudab nende elu ainuüksi paariminutilise vestluse jooksul põrguks, mille lõppedes valdab psühholoogilise rünnaku ohvrit hirm ja terror Hannibali ees. Kuid Clarice`i tulekuga ei lähe kõik Hannibali taktikepi mööda ja see üllatab teda. Teda üllatab, et vaatamata osavale naha alla pugemisele on keegi suuteline sellest üle saama ja valmis kohe samaga vastama. Hannibal lüüakse jalust, sest ta ei olnud valmis, ta ei oodanud, et keegi, kes tuleb nii sügavale põrgusse ja olles kuulnud hirmulugusid Hannibalist, on ikka suuteline vastu hakkama ja samaga vastama. Sellepärast Hannibal tema välja valiski. Sellepärast muutiski ta Clarice`i eriliseks ja ei lasknud mitte kedagi peale tema endale ligi.Ta ei võtnud Clarice`i kui mõnda oma uuritavat patsienti, vaid kui inimest, naist, keda saaks igal sammul analüüsida, kellest on midagi õppida. Seepärast nautiski Hannibal nendevahelisi vestlusi ja pinget, mis tekkis siis kui Clarice vajas infot ja vastutasuks pidi rääkima valusaid seiku oma elust. Hannibali tutvustamiseks pole vaja liigseid sõnu. Hannibal ei räägi endast midagi. Seda teevad tema asemel nii Clarice`i ülemus Crawford, Hannibali kinnipidamisasutuse juht Chilton kui ka kõik teised vähegi asjaga seotud. Talle luuakse imago, millest juhinduvalt arvab Clarice, et teab temast kõike, mida teadma peaks. Temast räägitakse kui haruldasest loomast, kes saadi lõpuks kätte. Seda metsikut looma kardavad kõik isegi siis kui ta on puuris, aga seal on ta ka kõige väärtuslikum, et näidata inimestele, milliseid koletisi on maailmas olemas. Hannibal teab, et kõik saabuvad tema juurde mingisuguse eelarvamusega, kuvandiga ja ta kasutab seda ära, lüües nad jalust ja sundides nad põgenema. Isegi vanglas olles mõjub ta inimestele laastavalt.Dr. Lecterit näeme esmakordselt siis kui Clarice läheb temaga kohtuma, olles samal ajal juba teiste hirmjuttudest täiesti teadlik. Lecter seisab kongis teda juba oodates. Clarice`i vaatenurgast näeme, kuidas Hannibal kaadrisse siseneb – vaatajale, otse silma vaadates. Esmapilgul jääb mulje, et tegu on väga intelligentse psühholoogiga, kes on piisavalt nihestunud, et teada, mida on teinud ja miks ta on suletud kongi, kuhu ei paista mitte kunagi päikesevalgus, aga miski tema riietuses, hoiakus, kõnemaneeris ütleb kohe ära, et tegu on inimesega, kes ei kahetse oma tegusid, sest ta on kes ta on ja Hannibal teab täpselt, kes ta on, kuid ühiskond ei saa teda sellisena vastu võtta. Tema silutud juuksed, sirge kehahoiak ja puuriv pilk jätavad temast mulje kui teiste jätiste sekka visatud piinatud geeniusest. Tema suhtumise ja osava manipulatsiooni mõjud tulevad välja hiljem kui oled järele mõelnud, et mis siiski juhtus nii üürikese vestluse ajal.Esimese asjana tervitab Hannibal Clarice`i viisakalt. Ta ei tutvusta ennast. Pole vaja. Clarice tutvustab ennast, kuigi see poleks samuti vajalik. Ja siis küsib Hannibal Clarice`i ametitõendit nagu oleks ta positsioonis, kus tal oleks sellest kasu või kus tal oleks õigus seda küsida, aga ta teeb seda siiski ja tulemus on kohe käes. Ta sai pugeda koheselt Clarice`i naha alla sundides ta talle lähemale tulema ja talle otsa vaatama. Maailma kõige tagaotsitum ja ohtlikum mees vaatab tõtt akadeemiast saabunud rohelise uurijaga. Öeldakse, et silmad on inimhinge peegel. Lecter vaatab talle korraks otsa ja loob endale koheselt psühhoanalüütilise pildi hakkajast akadeemia õpilasest, kes üritab meeste maailmas hakkama saada, kuid keda piinavad minevikuseigad, millest pole ta rääkinud mitte kellegagi. Hannibal käitub ülevalt ja kõiketeadvalt, kuid ta saab vestluse käigus korduvalt vastu näppe. Tema üllatuseks pole Clarice mitte just kõige tavalisem uurija või siis patsient. Esimese raundi ta võidab, kuid teine vestlus pole enam pingeline võitlus, vaid hoopis mõtetevahetus, üksteise analüüsimine eri nurkade alt.Filmi peategelasena on Clarice vahest kõige selgem karakter ja seda just selle info põhjal, mis selgub Hannibaliga vesteldes – elab taas läbi endiselt haavavad mälestused, mille läbi õpime tegelast paremini tundma. Clarice on elus palju kannatanud naine, kes on seetõttu tugev ja paksu nahaga. Nagu meelega vastuvoolu edasi rühkides on ta jõudnud meestekesksesse maailma – FBI. Seal on ta pidanud end tõestama kogu aeg ja pingutused kannavad vilja kui tema ülemus Crawford määrab ta Hannibali küsitlema, Kas ta määrati küsitlust läbi viima, kuna ta on naine või et temas on midagi, mida teistel pole? Alguses on see veel ähmane, kuid hiljem selgub, et ta valiti nii sellepärast, et on naine, aga ka seepärast, et ta on eriline ja seda erilisust õhkub nii tema riietusest, hoiakust, suhtumisest ja käitumisest. Ja jällegi kujundavad Clarice`i karakterit tema ümber olevad inimesed ja teda ümbritsev aura.Clarice`i esitletakse meile jõulisena trenni tehes, kuid see sama jõud ei kao hetkekski, vaid see on temaga siis kui uurib Billi mõrvade tagamaid või kui räägib Hannibaliga, kes teab täpselt, mille poole Clarice püüdleb. Kas või Clarice`i riietus, aktsent ja viis kuidas käitub teiste keskel - kõik annavad mõista end pidevalt enesekindluse poole suruvast naisest, kes ei lase endale peale astuda. Filmi alguses siseneb Clarice`i lifti. Clarice on lühikest kasvu ja nii ta siis seisab pikkade meeste keskel täielikku vastandina. Hiljem hiilib talle ligi Dr. Chilton, kes justkui teaks väga hästi, kes on tema juhitavasse vanglasse sattunud. Kõik tegelased, kellega Clarice lävib, iseloomustavad teda kui teiste eelarvamuste ja hoiakute küüsis olevat naist, kes püüab jääda enesekindlaks ja püsivalt vastupidavaks. Lubades endale ligi ainult väheseid, on lausa hämmastav, et tema saladusi ja hingepuistamisi satub kuulama üksnes Hannibal the Cannibal.Justkui oleks ka Clarice ise kõrgemal kui kõik teised või vähemalt nii ta arvab. Lõpuks leidis temagi väärilise kaaslase, kellega vestlemine pole täis viiteid ega märkusi, vaid hoopis üksteisemõistmist ja isegi usaldust. Usaldust Clarice vajabki. Oma usaldust ei jaga ta mitte kellegagi. Iga tema ilmekast näost väljenduv emotsioon annab mõista, mida ta arvab ja keda mõistab või usaldab. Hannibal on esimene, kes ütleb talle tõe otse näkku, kuid see ei jää vastamata ning Clarice vastab sama äkiliselt. Clarice`i pingetluvus on see, mis äratab Hannibalis huvi. Clarice on muutuste küüsis ja need muutused toob esile Hannibal, kes kisub ta lõhki nagu mõne oma varasema patsiendi, aga mitte füüsilisest vaid puhtpsühholoogiliselt. 10/10