Sepultura uusim ahjuküte A-Lex põhineb Anthony Burgessi "A Clockwork Orange"-il, mille filmiversiooni lavastajaks on filmigurmaanide lemmik Stanley Kubrick. Filmi ise veel kahjuks näinud ei ole aga see eest on album peaaegu, et sama raju kui eelmine Dante XXI, mis põhines Dante Alighieri "Jumalikul komöödial". Räägitakse küll, et Sepultura pole enam Max ja Igor Cavalerata see, mis enne. Võib olla tõesti aga Derrick Green saab ikkagi kuradi hea tööga hakkama. Võin julgelt nimetada teda sobivaks Cavalera järeltulijaks. Neil on oma viis, kuidas nad trashile lähenevad ning ei usu, et on bände, kes teevad sama asja neist paremini.
Lood tunduvad kohati väga kaootilised ning oleks kui ühe loo sees suvalised viisid kokku pandud. Nii võib tunduda esmakuulamisel aga pikemal kuulamisel selgub, et harmoonia on täiesti olemas. Albumil on ka lugu nimega "Ludwig Van", kus mängitakse läbisegi Beethoveni palasid. Minu kõrvadele meelepärane album taas letti löödud ning ootan juba uut.
Sepultura uusim ahjuküte A-Lex põhineb Anthony Burgessi "A Clockwork Orange"-il, mille filmiversiooni lavastajaks on filmigurmaanide lemmik Stanley Kubrick. Filmi ise veel kahjuks näinud ei ole aga see eest on album peaaegu, et sama raju kui eelmine Dante XXI, mis põhines Dante Alighieri "Jumalikul komöödial". Räägitakse küll, et Sepultura pole enam Max ja Igor Cavalerata see, mis enne. Võib olla tõesti aga Derrick Green saab ikkagi kuradi hea tööga hakkama. Võin julgelt nimetada teda sobivaks Cavalera järeltulijaks. Neil on oma viis, kuidas nad trashile lähenevad ning ei usu, et on bände, kes teevad sama asja neist paremini. 
Lood tunduvad kohati väga kaootilised ning oleks kui ühe loo sees suvalised viisid kokku pandud. Nii võib tunduda esmakuulamisel aga pikemal kuulamisel selgub, et harmoonia on täiesti olemas. Albumil on ka lugu nimega "Ludwig Van", kus mängitakse läbisegi Beethoveni palasid. Minu kõrvadele meelepärane album taas letti löödud ning ootan juba uut. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar