Paranormal Activity

"Paranormaalne aktiivsus" on täpselt sellist masti õudusfilm, mis peletab une mitmeks tunniks ja tugev järelmaik kummitab mitu head päeva. Seda olematu eelarvega 7 inimesega õudukat on kiidetud kui ülimat hirmutajat ja väidetud, et pärast vaatamist ei saa enam normaalselt magada. Magada ma sain ja ülima hirmutajaga tegemist ei ole, kuigi hirmu-ja uudishimuseguse tunde haripunkt saavutatakse igatpidi. Innovaatiline õudusfilm on üles võetud ühe käsikaameraga ja kogu tegevust näebki ainult läbi selle kaamera. Kui [Rec] oli zombielaadne käsikaameraõudukas, siis "PA" on üksnes kummitusfilm, mis lõpus areneb natuke millekski enamaks. Üllatavalt tõenäoline ja seega päris realistlik lähenemine tegelaste ja kummitamise suhtes andis kõhus krampi tekitava tulemuse ja seda kõige lihtsamate vahenditega, mis üldse leidub. Puudub siit tohutu visuaalne plahvatus, mida õõvafilmides ikka kasutatakse ja eriefektidest võib ainult unistada. On ainult noorpaar ja igal pool kaasaskäiv rappuv kaamera, mis jäädvustab häirivaid ja peatselt eluohtlikeks arenevaid sündmusi. Nagu ikka loob lavastaja filmile imago, mis näitab, et on tegu tõese videomaterjaliga ja seetõttu on filmi alguses ka vastavasisuline teade. Puuduvad algus-ja lõputiitrid, välja arvatud üks osa produktsiooni kohta. Lõpp on sama äkiline kui näiteks [Rec]-is, aga mitte nii veresooni pulseerima panev. Pigem rohkem painajalikum ja rahulikes toonides. "PA" pani mind üle pika aja esimest korda õudusfilmi ajal selja taha piiluma. Aga miks? Sest hirmutamise tehnika mängib meeltega, kasutades selleks kõige tavalisemaid meetmeid ja alateadvuslikke lapsepõlvehirme.

Lavastatud nö. tõene videomaterjal algab sellega, kuidas Micah ja Katie on just endale kaamera muretsenud, et jäädvustada, miks majas on öösiti kuulda kummalisi hääli. Salamisi mõeldakse, et tegu on tondiga või isegi millegi enamaga. Micah võtab kogu olukorda nalja ja põnevusega, seetõttu ei suhtu ta asjasse erinevalt Katiest väga tõsiselt. Mida rohkem öid möödub, seda enam tekib kokkupuuteid majas elutseva kummitusliku olendiga. Olukord muutub üha ohtlikumaks ja noorpaar püüab kasutada kõiki võimalusi, et neid painavast olevusest eemale saada. Tasapisi hargnevad lahti nii mõnedki olukorda valgustavad lood, aga olevus ei soovi lahkuda. See soovib haiget teha ja miski ei takista seda.

Sisu iseenesest pole eriliselt kutsuv ja eriti originaalne, aga film suudab end nii hästi rakendada, et sisu tundub lausa uskumatult sobiv. Kuigi oleks tahtnud võib-olla loo lõpus näha midagi märksa originaalsemat, aga teostus ja näitlejad olid need, mis kõik ülejäänud puudujäägid korvasid. Paarikest ei saanudki kui lihtsalt näitlejaid võtta, sest näitlejate puhul puudus filmist hetke üledramatiseerimine, vaid kõik oligi umbes nii nagu tavalised normaalsed inimesed reageeriksid. Näitlejad, põhiliselt noorpaar, esitasid oma osad siiralt ja panid mind vaikselt isegi unustama asjaolu, et tegu on lavastusega. Arvestades, et teosest puuduvad harilikud filmilikud küljed ja rõhutatakse üksnes realistlikkusele, siis sellest järeldades leian, et saadi paganama hea tööga hakkama. Iga kord kui magama sätiti, tundsin kerget pistet, et nüüd, nüüd kohe juhtub midagi ja peatselt on kosta samme trepi peal või näha varju liikumas. Filmi lihtsus ei seisne ainult tehnilises küljes, vaid ka selles, kuidas õudust tekitatakse. Selleks võivad olla paugatused allkorrusel, keegi lööb vastu seina, uks lüüakse kinni, valjud sammud trepil, võimas kurdistav karje, mida oleks kui saatnud võimas järelainetus, mis EVP vastuvõtja tummaks lõi. Ma arvan, et kasutades sellelaadseid hirmutamisviise saadi ligi teatud hirmule, mida iga laps tunneb kui ta üritab magama jääda suures pimedas toas. Lapsel tekib hirm, et äkki haarab keegi jalast või lükkab miski ukse lahti või mis veelgi hullem ja mis mulle filmi ajal lausa kananaha ihule tõi, olid toas kostvad sammud. Sa ei näe kedagi. Sa ainult tunned ja kuuled, et miski liigub ja hingab. Nendel hetketel hakkab automaatselt fantaasia tööle ja igaüks näeb seda, mida tahab näha. Eriti piinarikka olukorra tekitasid võimsalt kajavad sammud trepil, mis lõppesid ukselävel ja sisenesid kiiresti magajate juurde. Noil momentidel ootasin juba, et nüüd näen, mis see olevus on, kui see ukselävele jõuab. Aga ei. Seal oli ainult tühjus, aga fantaasia ja teatud hirmud hakkasid ikkagi teatud kuju vormima, et selgust saada, mis noorpaari öösiti tülitab. Näitlejate reaktsioonid olid alati märkmisväärselt autentsed. Kordagi ei tekkinud võltsi tunnet, vaid mõtted kiskusid end alati reaalsuse poole ja sel juhul oligi kõige hirmuäratavam reaalsus ise. Kaamera paiknemine suunaga voodile ja uksele andis hea ülevaate, mis toas toimub. Eriliselt meeldejäävaks kujunes kaamerakasutus lõpus. Kaamera oli ülakorrusel toas, aga tegevus toimus all. Sel juhul jääb endal häälte kõla järgi otsustada, mis allkorrusel parasjagu toimub. Kõikuv või rappuv kaamera või siis käsikaamera (ükstapuha tegelikult) ei näidanud alati kogu pilti. Kui ühes maja nurgas toimusid parasjagu häirivad sündmused, ei pruukinud vaataja seda üldse näha, vaid sai üksnes kuulata ja mõista, kuidas tegelased reageerivad. Jällegi kasutatakse teesi - kõike pole vaja näha, vahel on vaja näha ainult natuke, sest inimmõistus genereerib kõige hirmsamaid koletisi ise. Miks ma nii positiivselt meelestatud olen? Kindlasti on neid, keda jätab film täiesti külmaks, aga mul on alati nõrkus õudukate vastu olnud. Eriti heade vastu. Arvan, et olen elu jooksul veel vähe õudukaid näinud, sest neid on ju igat sorti ja kuidas jõuakski kõike ära vaadata, kui maailmas on nii palju teisi filme. Käsikaameraõudukad on muutumas aina paremateks. Algul [Rec], siis "PA". "The Blair Witch Project" jättis mind esimest korda vaadates külmaks. Miski ei asenda julmalt piinavat psühholoogilist õudust, aga mõnikord piisab ka kohutavalt kombel pinget kruttivast rappuva kaamera filmist. Nüüd oleks vaja rohkem vaadata teid rajanud slashereid ja leida endale ka nende hulgast lemmik. Kuna õudukaid on hulgi võtta, tuleb teha otsustav valik.

"Paranormaalset aktiivsust" vaadates olin õnnelik, et vaatasin ainult ühte trailerit ja ei saanud lõpusündmuste kohta rohkem teada, sest teadmatuse tõttu oli üllatus suur, aga mitte kummitusliku olevuse kohta käiva tõe väljatulemise pärast, vaid hoopis, kuidas sellest hetkest lugu edasi arendati ja seda tehti maru hästi. Katiele mõjuva tondi kohta käiva materjali leidmine netist tekitas kohe hirmu, et nüüd keeratakse filmi suund vanale tuntud teele, mida isegi käsikaameraga huvitav vaadata poleks olnud (või oleks?), aga juhtus hoopis vastupidine. Igati omas mullis lahendatud süžeepöörded. Selgeltnägija kasutamine tondi uurimiseks kandis vilju nii vaataja kui ka tegelaste jaoks, sest nii tutvustati sarnaste olendite käitumismaneeri ja üldiseid tagajärgi, kui midagi ette ei võeta/võetakse. Jagati infot, tutvustati ajalugu, et miks ja kust kahe maailma vaheline olend saabus. Filmi finaal oli ühtlasi rusuv ja halastamatu. Kui tähelepanelikult kuulata, siis kuuleb lõpus Katie suust topeltvokaali. Kes näinud, saab aru, mida silmas pean. Väga tähelepanuväärne oli ka helikasutus. Iga kord, kui olevus tuppa sisenes, muutus heli kõmisevaks. Sageli kuulas noorpaar, kas allkorrusel midagi toimub. Siis kikitasin ka kõrvu, et kuulda seda, mida nemadki. Kui koondad tähelepanu kõrvalisele, siis saabub ehmatuskoht topeltmõjuvusega. Näiteks võib tuua hauataguse karjatuse.

Pisut uuenduslikum õudusfilm, mis üllatab lihtsusega, aga rabab jalust hirmu tekitamisega. Vaatan igal juhul lähiajal uuesti. Loomulikult puhtast huvist selle vastu, et äkki leidub osiseid, mida enne ei märganud. Korralikku õudust pakkuv film, mis peaks teataval määral mõjutama kõiki vaatajaid.

8/10