"Ma näen sind unenägudes" või "Ma näen sind oma unistustes" on ehe näide sellest, kuidas teha lühifilmi zombidega nakatanud maailmast, kus ainult üks mees suudab neile vastu hakata. Ühesõnaga on tegemist klišeepuntraga, mis ei erine paljustki igast teisest zombidest kihavast filmist. Ainuke hea külg, mis ma leida suutsin oli see, mida ei esine igas teises mõistuseta olendite filmides. Ma pean silmas brutaalset musta huumorit, kus lähedasi ohverdatakse oma naha päästmiseks sama kergelt, kui tükeldatakse kirvega mõnda poollagunenud zombiet. Kui päris aus olla, siis vaatasin ma antud filmikest ainult seetõttu, et selle tunnuslooks on minu kauaaegse lemmiku Moonspelli samanimeline lugu. Loo muusikavideo on ka huvitavam kui 20 minutiline zombiefilm. 
Peategelane on Lucio, kes on põline ebasurnute tapja ja üleüldiselt on tegu sellise mehega, kellega jamada ei maksa. Lucio veedab aega baarilaadses osmikus, mis on küllalt kindlalt kaitstud väljas ringihiilivate surnute rünnakute eest. Lucio veedab aega oma naise juures, kes pole enam endine pärast ühel õhtul juhtunud intsidenti. Lucio rahuldab oma mehelikke vajadusi siis baardidaamiga ja kui zombied magamistuppa sisenevad, siis on baaridaam esimene, kes söödaks läheb. Lucio, kelle isekuse tõttu ta naine kannatas, saab tolle kättemaksu osaliseks ja nii filmike lõppebki
4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar