reede, 24. juuli 2009

Dead Space - koomiks

Nüüd teen juttu algmaterjalist ehk koomiksist, millest on tehtud samanimeline mäng ning anime, mis on mängu eellugu. Dead Space: Downfallist olen blogis varem juttu teinud, aga nüüd on koomiksi kord. Koomiks on üllatavalt kaasakiskuv nii ulmelise sisu tõttu kui ka teema tõttu, mis lahkab religiooni ja poliitikat.
Koomiks tutvustab kaugel planeedil olevat kaevanduskolooniat. Ühel hetkel avastatakse ilmselgelt tühjalt planeedilt kummaline objekt või artefakt, mis ehituse tõttu saab olla ainult intelligentse eluvormi poolt loodud. Tulevikus levib usk nimega unitoloogia, mis kuulutab, et kunagi leitakse "the marker", mis on usu looja sõnul inimkonna tekke alus. Kummalise artefakti leidmisel kaugelt planeedilt nimetatakse see kohe unitoloogide poolt Altmani "the markeriks". Altman oli see mees, kes unitoloogiale aluse pani. Nii tekivad nö. uskmatute ja uskujate vahel tuline hõõrumine, millest tulenevaid probleeme peavad koomiksi peategelased Cortez ja Neumann lahendama, kes on koloonia turvameeskonnas. Pärast artefakti leidmist hakkavad toimuma sündmused, mida keegi ei oska seletada. Toimuvad kallaletungid, millel pole justkui korralikku põhjust. Pärast koloonia rajamist pole kallaletungide tase kunagi nii kõrge olnud. Mida aeg edasi, seda veidramaks koloonia käitumine ja vaimne tervis muutub. Kolonistide seas olevad unitoloogid süvenevad oma usku, sest "the marker" on leitud. Nemad on veendunud, et tegu on jumala poolt saadetud õnnistusega, mida uskmatud ei mõista. Tegelikult mõjutab artefakt kolooniat hoopis teistel põhjustel. Inimesed hulluvad, hakkavad sonima ja kuulevad ja näevad, mida tegelikult pole ning kummaline organism on end koloonia keldritesse elama sättinud. Eemaldada seda ei saa, sest see tekib alati tagasi. Turvaülemad Neumann ja Cortez uurivad kummalisi sündmusi ning üritavad asja tuumani jõuda, aga mida rohkem uurida seda enam saab selgeks, et koloonias aset leidvate rahutuste taga on artefakt ise. Koloonia ülemus ja planeedile lähenava laeva USG Ishimura kapten on unitoloogid ning nende eesmärk on "the marker" turvaliselt Maale toimetada. Inimeste usk on nii tugev, et keegi ei võta kuulda hoiatusi ja halbu endeid enne kui on liiga hilja. Enam ei ole asi usus, vaid artefaktis, mis mõjutab kolonistide vaimset tervist ja paneb neid valmis selleks, mis on tulemas ja mis neid muudab. See, mis on tulemas inimestele kohe kindlasti ei meeldi.
Koomiksi joonistusstiil loob teemale sobiva atmosfääri, mis loo arenemisel ja õuduse valla pääsemisel hakkas mulle üha rohkem meeldima. Huvitavad värvilahendused ja näo miimika meeldisid kohe alguses. Sisu on samuti üsna huvitav, sest kokku on segatud võõras eluvorm, religioon, poliitika ja ulme. See, et sisu süvakosmoses aset leiab lisab veel ühe meeldivuse faktori juurde. Sisule ja tegelastele sai hoogsalt kaasa elatud ning ausalt öeldes lugesin kuues osalise koomiksi ühe korraga läbi. Kui lõpetada tahtsin, siis oli teema juba liiga huvitavaks läinud ja nii ma lpuni lasingi. Wikipedia andmetel on hetkel kuus väljaannet ilmunud, aga võib ka juurde tulla. Ei leia, et tingimata peaks lugu jätkama, sest film ja mäng juba jätkavad, aga kui sellele teele ikkagi minnakse, siis olen mina kindel lugeja.

neljapäev, 16. juuli 2009

Dead Space: Downfall

Esmalt tuli Dead Space`i nimeline ulmelise sisuga koomiks. Siis lõi EA samanimelise mängu, mis leiab aset pärast koomiksis aset leidnud sündmusi. Pärast mängu märkimisväärset edu toodi lagedale tunni ja pooleteise pikkune anime versioon, mis on eellugu mängule ja jätk koomiksile. Nüüdseks on koomiks läbi loetud ja mäng on veel pooleli, mis töötab jätkuloona üllatavalt hästi ja ei lähe sisulageduse tõttu rööbastest välja. Koomiksi ja anime versiooni ajaliinid kattuvad mõningal määral. Filmis aset leidvad sündmused toimuvad samal ajal kui koomiks. Mitte küll täielikult, aga piisavalt, et sisuhaakumisi jaguks ning sündmustejada korrektne oleks.
Downfall algab videolõiguga USG Ishimuralt, milles räsitud olemisega laeva turvaülem hoiatab kohutavate sündmuste eest, mis laevas aset leidsid ning mis ootab ees igaühte, kes jala Ishimurale tõsta kavatseb. Edasi keritakse aega tagasi ning keskendutakse kaugel planeedil olevale kaevanduskolooniale. Koloonia satub peale kummalisele artefaktile, mis oleks kui eluvormi kätetöö, kuigi planeedil ei tohiks elusorganisme olla. Filmi tegevus leiab aset kauges tulevikus ning selles tulevikuversioonis eksisteerib usk, mida kutsutakse unitoloogiaks ja mille rajas 200 aastat varem Michael Altman. Altman õpetas tegelikku inimese päritolu ja väitis, et "tähis" (ingl. k "the marker") on inimkonna tekke alus. Kaevanduskolooniast leitud artefakt ongi väidetavalt "tähis" ning seega peab selle kiiremas korras Maale unitoloogia kirikule transportima. Paljud, kes unitoloogiasse varem ei uskunud hakkavad nüüd teisiti mõtlema, sest keegi ei oska teisiti artefakti päritolu selgitada. USG Ishimura suundub kaevandusplaneedile, et "tähis" planeedilt ära transportida. Film jälgib turvaülema Alissa Vincenti ettevalmistusi "tähise" pardale toomisel, mis kujuneb üha ohtlikumaks, kui koloonias leiavat aset üha veidramad juhtumid, aga Ishimura kapten eirab kõiki segajaid ja jätkab "tähise" pardale toomist. Artefakt mõjutab koloonias olevaid inimesi, mille tõttu elanikud kannatavad unetuse ja luulude all ning muutuvad üha enam agressiivsemateks. Ühel hetkel on koloonia täis ebamaiseid olendeid, kes pühivad kogu elanikkonna planeedilt. Ainult vähesed suudavad ellu jääda ning põgenevad Ishimurale ajal, mis "tähis" on planeedi lõhestamise järel pardale veetud. Tundmatud olendid, kes koloonia vallutasid jõuvad ka Ishimura pardale ning nüüd pole enam keegi väljaspool ohtu, sest ühelt poolt tekivad olendid inimestest endist ning teiselt poolt tahab usufanaatikust kapten "tähise" tingimata Maale viia, mis lõppeks muidugi kogu inimkonnale päris kurvalt. Tekib dilemma. Peab jääma ellu, sest keegi ei taha surra, aga samas kui mõistetakse, mida need olendid endast kujutavad ja mida unitoloogia kirik soovib, siis ei suuda ka kõige suurema elutahtega inimene pääseda, sest kosmoses ei kuule ju keegi sinu karjeid...
Anime versiooniga jäin suhteliselt rahule. Sisu haakus kenasti ja mõtlemisainet jagus. Kuna vaatasin filmi hiljem, kui lugesin koomiksit, siis polnud aimugi, mis tegelikult artefakti taga peitus. Nüüd vaatan kogu teemale hoopis teise pilguga ja leian, et Dead Space`i mütoloogiat rikastas Downfall küll, aga kahjuks ei säranud film eriliselt hea animatsiooniga ning ei pakkunud tegelased ka eriliselt palju sisule juurde, mis on Downfall`i üks kõige tugevamaid külgi. Downfall niisama pole mõtet vaadata. Tasub koomiks enne läbi lugeda, siis on film ka selgem ja ei teki tühimikke. Animatsiooniga on see hea, et Necromorphe ("tähise" mõjul tekkinud olendid) sai üsna rõvedalt kujutada ja nende kätetööd oli võimalik võimalikult veriselt kujutada. Necromorphide olemus oli üsna õnnestunud, kui nüüd näiteks koomiksiga võrrelda või kui võtta eraldiseisva filmina. Turvaülem Vincent oli see, kes kapteni käskudes esmalt kahtlema hakkas ja koloonias toimuvat abitult jälgis, sest kapten keeldus sinna appi minemast. Kapten oli unitoloog ja oli saanud oma kirikult täpsed juhised, mida "tähisega" peale hakata ja kõrvalkaldeid ei tohtinud olla. Tuleb välja, et sealses tulevikus on unitoloogia võimsam kui valitsus ise või õigemini oli valitsus unitoloogide käes. Koomiks kajastab samu sündmusi koloonias, aga film Ishimural. Selline kooslus läheb mulle hästi peale, sest siis saab hõlpsasti sisuliinide ja artefakti olemuse arengut jälgida. Algmaterjal on tähtis Necromorphide tegeliku päritolu tõttu, sest muidu saab ainult spekuleerida. Animatsioon on tavaline, aga kui sündmustik Necromorphide moodustumise juurde jõuab, siis muutub animatsioon tugevaks, sest mõnusalt animeeritud gore`i on palju ja jagub lõputiitriteni välja. Sisuarendusel on filmil oluline osa, aga sama ei ütleks tegelaste kohta. Kuigi tegelased on nii koomiksis, filmis kui ka mängus kõik erinevad suutis ainult koomiks ja niivõrd kuivõrd mäng luua ladusa karakteriarenduse, aga film pakkus tegelaste juures üksnes klišeesid ja etteaimatavusi. Lülina töötab Downfall Dead Space`i kolme osalises ahelas hästi, aga eraldiseisvana jääb natuke nõrgaks. Mõnus seostus ilmnes ka lõpusekunditel kui mängust tuttav kosmoselaev Kellion Ishimura juurde jõuab.
7/10

kolmapäev, 8. juuli 2009

I Love You Philipp Morris

Trainspotting

Danny Boyle`i filmograafia on nii erinevaid žanriliigitusi täis, et päris võimatu on teda iseloomustada ainult ühe filmi põhjal. Olles näinud tema filme raevuviirusest, päikese päästmisest, hulludest saarel ning elust India slummides leidsin, et oleks viimane aeg üle vaadata ka film, mis Boyle`ile tuule tiibadesse tõi ning otsekohe paljud näitlejad rahvusvaheliselt tuntuks tegi. Tegemist ei saagi muu kui "Trainspottinguga" olla, mis pajatab loo Edinburghis elavatest heroiinisõltlastest, kes elavad päevast päeva süstal veenides. Film kajastab tegelikult kurba ja masendavat teemat suhteliselt rõõmsates või siis positiivsetes toonides, aga ei puudu ka moraal, et narkootikumid on pahad. Film põhineb samanimelisel novellil, mis põgusal uurimisel neti avarustest selgub, et ei ole pooltki nii eluterve ja heledates toonides alla-ja üleskäigu lugu, nagu seda on Boyle`i film. Ise pole raamatut lugenud ja seega ei saagi mind segada sisust või mõttest möödapanekud, aga seda peab tõdema, et tavaliselt on raamat alati parem kui film. Oleneb raamatust muidugi. Film on hea ka filmina, aga võib-olla halb adaptsioonina. Filmilik väärtus selle poolest ei kahane, aga väärtus langeb siis kui hakata algmaterjaliga võrdlema.
Film jälgib Edinburghi pubides ja tänavatel jalutades aega surnuks löövate viie sõbra käekäiku, kes kõik on mingil määral sõltlased. Et sõltlane olla ei pea mõnuaine alati süstla sees olema. Piisab kui oled piisavalt segane ja naudid inimestega tüli norimist ning päevast päeva kellegi peksmist. Peategelased on Renton, Spud, Sick Boy, Tommy ja keevaline Begbie, kes on ka filmi üks värvikamaid tegelasi. Begbiet kehastab tõsiselt hea karakternäitleja Robert Carlyle, kes muutub minu raamatus üha sümpaatsemaks. Tegelikult sai ta raamatusse kirja pandud juba pärast 1999-nda "Ravenous`i" nägemist. Boyle valis värvikate kujude kehastamiseks ainuõiged näitlejad. McGregor Rentonina oli tõsiselt traagiline, aga samas vaimukas tegelane, kelle elufilosoofia lõpuks ennast rakendas, aga enne sai seda filosoofiat palju väänatud ning rikutud. Kõigele vaatamata muutis Renton ennast kasulikuks. Renton on siis heroiinisõltlane, kes ühel päeval otsustab elu rikkuva saasta maha jätta. Raske on midagi nii meeldivat, aga samas jubedat maha jätta kui nn. sõbrad nina all kogu aeg pilvede vahel hõljuvad. Läbi katsumuste, mis tekkisid ainult tänu tülikate ja pahandusi tekitavate nn. sõprade, sai Renton siiski endaga hakkama. Filmi ülesehitus hõlmas meeldivalt palju narkarite ennast hävitavat elu ja põhitegelaste korralikku karakteriarengut. Kohe päris filmi alguses oli mul selge, et tegu on omapärase teosega. Rentoni elu mõtte selgitamine jooksu pealt seisatud kaadri juures kindlustas koheselt minu jaoks ka selle, missugune film see on. Narkomaaniaga kaasnevate õuduste üle elamine ning oma eluga kuskile jõudmine, isegi kui selleks peab kõik nn. sõbrad maha jätma või siis tooma ainukese puhta sõbra maailma juurde, mis ta ka koheselt endasse tõmbab ja tema jäänused põrmuks lööb. Johnny Lee Milleri kehastatud Sick Boy oli samuti üks meeldejäävamavaid tegelasi kogu selles omalaadsete persoonide grupis. Mainimata ei saa ka Spudi jätta, kelle nägu tõi alati irve esile. Läbi kolme narkomaani, ühe puhta poisi ja ühe adrenaliinilaksu taga ajava sõbra tutvustabki film tõusu ja mõõnu, naeru ja kurbust, hullust ja masendust, edu ja allakäiku, ustavust ja sõprust.
Esmasel vaatamisel oli filmi üpris positiivsetes toonides narkovastane teema päris haige ja omapärane, aga samas tekkis hiljem mõte, miks näidata narkomaaniat, mis iseenesest on põlastusväärne, nii heledates toonides, kui võiks käsitleda seda kui hoiatusena ja näidata asju veelgi räigemalt. Nii oleks mõte paremini esile tulnud kui film oleks natuke masendavam olnud, sest ei saa ju öelda, et narkarite elu lust ja lillepidu oleks. Boyle pakkus ka kurbust ja depressiivsust, aga üldmulje säilus rõõmsa üleskutsena olla puhas nõeltest. Sellele vaatamata meeldis film julle väga, sest ka nii on võimalik olukorda teravdada. Mitte küll nii mõjusalt, aga filmis näidatud narkarite mõttemaailma haiglaslikkus omandas pärsi haigeid vorme. Eriti huvitav oli Rentoni WC potti sukeldumine, mis oli tõsiselt sürrealistlik. Kui sellest veel väheks jääb, siis pakub Rentoni võõrutuskuur nii mõndagi juurde. Ühteaegu košmaarne ja ahastava panev oli stseen, kus beebi laes hingepõhjani ehmunud Rentoni poole roomas. Originaalseid hetki jagus veelgi. Krõbedalt rõve oli lähikaader noela tungimisest veeni. Kui tulla nüüd filmi rõõmsate toonide juurde, siis ütlen ausalt, et naerda saab samuti parajalt. Eriti lõbus oli õhupüssiga pargi ääres koertele teatud kohta tulistamine, mis tagas selle, et koer ka kohe oma omaniku purema hakkab. Sean Connery imiteerimine pani vaimukuse tasemele ka kena tippu. Kohati väga keevalise Begbie käitumine andis filmile seda sõpruse tugevuse olulisust juurde, sest sageli oli Begbie see, kes teisi heroiinist eemale juhatas, aga Begbie oli alati ka see, kes provotseeris baarikaklusi ja siis neid lahendama läks.
McGregori rollisaavutus oli tõesti märkimisväärne. Nüüd hindan teda hoopis teistmoodi, sest varem nähtud rollid jätsid küll hea mulje, aga ei pakkunud midagi väga vaimustavat. Kuigi McGregor on tänu Star Wars`idele ja veel paljudele teistele filmidele mul kaua aega silmapiiril olnud ei olnud ma Trainspottinguga veel tuttav. Tema tegemisi olen niikuinii alati huviga jälginud, aga nüüd on see huvi palju kõrgem. Boyle üllatab endiselt ja arvan, et üllatused ei lõppe ka tulevikus.
9/10

kolmapäev, 1. juuli 2009

Drag Me to Hell

Sam Raimi suutis teha filmi, mis surus mind kinos aina sügavamale tooli sisse ning vahetpidamata leidsin, end käetugede küljest kinni hoidmas. Ei mäletagi, millal viimati midagi sarnast kogesin. Paljud nn. õudukad lähevad selle peale välja, et miski hüppab nurga tagant välja või püütakse luua väga tõsist atmosfääri, et vaatajat pidevalt hirmu all hoida, aga see ei toimi sageli ainult seetõttu, et teostus ei anna kuidagi judinaid tekitava filmi mõõtu välja. Eesti keelsena on filmi pealkiri "Lohista mind põrgusse" värske ja omapärane, et juba pealkirja pärast tasub kindlasti vaadata ja seda ka just kinos. Heli moodustab juba iseenesest enamuse horrori, sest muusika valjenemine käib alati kaasas ehmatuskohtadega ning niikaua kui kestab ekraanil horror, siis niikaua on just helitaust see, mis vaatajat naelutatult istmel hoiab. Vähemalt mind hoidis küll, aga asjal on konks. Tegemist on Raimi filmiga. Seega ei ole mõtet oodata puhast õudust, vaid tuleb valmistuda ka teravaks mustaks huumoriks, mis mind päris sageli pärast järjekordset ehmatust naerma sundis.
Sisu on mõnes mõttes õpetlik. Alati ei tasu raha peal väljas olla, sest kunagi ei tea, kes on see inimene, kelle elu ära rikud või finantsilise olukorra kalju äärele viid. Christine Brown püüdleb parema positsiooni poole laenukontoris ning bossi nõuandel lükkab tagasi mustlasest vanaeide palve anda maja alles jätmiseks raha juurde. Nii saab noor naine karme otsuseid tehes ülemuse heakskiidu. Christine soovib kõigest suuremat palka ning kohta, kus tema peale vaadatakse alt üles. Püüdlus paremuse poole, aga annab tagasilöögi, sest persoon, kelle palve tagasi lükatakse valab oma viha Christine peale välja. Proua Ganush paneb Christine peale needuse nimega Lamia, mis piinab oma ohvrit kolm päeva ja viimasel päeval viib ohvri sõna otseses mõttes põrgusse. Christine asub otsima vahendeid, kuidas neeedusest vabaneda, aga seda raskendab needuse hukutav mõju Christine vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Ühteaegu on DMtH ideaalne horror, aga samas on see ka film, mis ilmus ajal, mil kinodes valitsesid uusversioonid nii mere tagant kui ka Euraasia mandrilt. Filmi algus tutvustab ka kohe Lamia needuse lõpusirget ning annab juba aimu, milline näeb välja ohvri lõpp. Algustiitrid käivad meeldivalt needuse mõjusid illustreerivate piltidega paralleelselt. Koheselt saab filmi atmosfääri kätte, mis antud juhul hoidis mind pidevalt ootusärevuses ning õuduse loomisega mindi peaaegu, et piiri peale. Film ei sisalda küll palju verd, ega ei tõmmata ka kellegilt soolikaid välja, aga saab ka ilma, kui kasutuses on rõve vanamutt, lagunenud laibad, lima ja nähtamatu võimas jõud, millest saab aimu ainult varju näehs, mis mööda Christine toa seinu roomab ja vaest naist mööda tuba pillub. Efektid on samuti õudukale kohased. Ei kasutata küll väga palju CGI. Tegelikult ei olnudki nagu otsest tarvidust kasutamiseks, aga väga efektse ja tugeva momendi andsid Lamia rünnakud. Väga kenasti liiguti kaameraga nähtamatu jõu löökidega ühes rütmis. Edasi ja tagasi liikuv kaamera andis tunde, et mu pea ise ka juba liikus suunas, kuhu iganes kaamera parajasti suunati. Tulles Raimi fantaasia juurde, siis seekord keskendus ta rohkem vanamutile ja 3-e päevasele piinamisele, kui rohkem ümbritsevale. Puudu olid näiteks hirmutav loodus või miski, mis akna all luurab. Ei loekski neid väga puudusteks, sest kogu masinavärk töötas ka niisama ideaalselt. Miks ma selliseid asju välja toon on võib olla sellepärast, et tahest tahtmata meenuvad Evil Deadi filmid. Kui nüüd võrrelda, siis kõige enam sarnaneb uus film teisele Evil Deadile. Filmis on ohtralt huumorikaid kohti, mis on segatud ehmatustega. Päris mitmed kohad panid mind südamest naerma, sest ma lihtsalt ei suutnud vagusi istuda ja nii absurdseid, aga geniaalseid stseene jälgida. Ühe või paar toon välja ka. Ülejäänut näete ise. Esimesel poolel on nii rõvedaid kui vaimukaid kohti, aga kõige eredam neist on vast koht, kus Ganush ründab parklas Christine kui see parajasti autosse istub. See, kuidas rünnak läbi viiakse sisaldab palju lima või midagi sarnast. Ma ei suutnud uskuda, et tõesti minnakse nii haigeks ja taotakse vanamutti nii julmalt ning et vanamutt Christine lõuga sõna otseses mõttes lutsima hakkab. Situatsioon on niivõrd vaimukas, et kinos ei suutnud jõllitamist lõpetada ega omaette mõtlemast, et mida ma nüüd nägin. Selliseid asju ongi rohkem vaja ehk originaalsust! Hiljem tuleb veel üks koht, mis seostub mustlasega, käega ja millegi raskega, mis laest alla kukub. Absurdsed ja samas vaimukad kohad üksnes rikastavad sellelaadset õudusfilmi, sest ega kogu film üks vaimukse tipp ka ei ole, vaid hirmutada saab väga korralikult.
Christine Browni rolli täidab keegi Allison lohman, kes näo poolest on mulle tuttav, aga filmid ei ütle midagi. Üks trumpideks on ka kindlasti mitte väga tuntud näitlejate kaasamine, sest alati on keegi tundmatu huvitavam kui juba mitmetes filmides läbi käinud nimed. Lohman sai hea tööga hakkama. Oma rolli täitis ta usutavalt ja vaesele naisele elasin vintsutuse tõttu kaasa lõpuni välja. Lõpp oli mõnes mõttes ette teada, aga kõik eelnev kindlustas selle, et sellist lõppu küll enam tulla ei saa. Sisupöörded saabusid sobivalt nii, et pinge ei jõudnud kordagi kaduda kui midagi muud juba juhtus. Lohmani juures häiris mind üks stseen lõpust, kui Lamiat välja ajama hakati. Ta vaatas kuidagi hajevil pilguga ringi. Ta mängis hetke välja küll, aga talle silma vaadates kadus mul järsku seos tegelasega. See koht häiris ainult hetkeks, ja edasi läks kõik sama ladusalt kui enne. Justin Long sai oodatust paremini hakkama, sest ta roll nõudis skeptiku käitumist ja kõiges kahtlemist. Võib olla selles asi oligi, et mitte sisu kohe müstiliseks viia tuleb panna keegi kõrvale, kes vahetpidamata kõike küsimärgi alla seab.
Raimi suutis teha õudukate jaoks kuival ajal filmi, mis peaks iga õudukasõbra õnnelikuks tegema. Ehmatusi, kriipivat õudust ja lennukat huumorit jagub kogu filmiks. Paljud mõtted on huvitava teostuse läbi leidnud hea lahenduse ning karakterid on täpselt sellised, kes üsna kiiresti kaasa elama haaravad. Filmi poster on üks viimase aja pilkupüüdvamavaid ning õigustab agoonias naise piinade lõppu täielikult. Võtke, kuidas tahate, aga "Lohista mind põrgusse" tegi seda, mida viimase aja õudukad pole teha suutnud.
9/10