Trainspotting

Danny Boyle`i filmograafia on nii erinevaid žanriliigitusi täis, et päris võimatu on teda iseloomustada ainult ühe filmi põhjal. Olles näinud tema filme raevuviirusest, päikese päästmisest, hulludest saarel ning elust India slummides leidsin, et oleks viimane aeg üle vaadata ka film, mis Boyle`ile tuule tiibadesse tõi ning otsekohe paljud näitlejad rahvusvaheliselt tuntuks tegi. Tegemist ei saagi muu kui "Trainspottinguga" olla, mis pajatab loo Edinburghis elavatest heroiinisõltlastest, kes elavad päevast päeva süstal veenides. Film kajastab tegelikult kurba ja masendavat teemat suhteliselt rõõmsates või siis positiivsetes toonides, aga ei puudu ka moraal, et narkootikumid on pahad. Film põhineb samanimelisel novellil, mis põgusal uurimisel neti avarustest selgub, et ei ole pooltki nii eluterve ja heledates toonides alla-ja üleskäigu lugu, nagu seda on Boyle`i film. Ise pole raamatut lugenud ja seega ei saagi mind segada sisust või mõttest möödapanekud, aga seda peab tõdema, et tavaliselt on raamat alati parem kui film. Oleneb raamatust muidugi. Film on hea ka filmina, aga võib-olla halb adaptsioonina. Filmilik väärtus selle poolest ei kahane, aga väärtus langeb siis kui hakata algmaterjaliga võrdlema.

Film jälgib Edinburghi pubides ja tänavatel jalutades aega surnuks löövate viie sõbra käekäiku, kes kõik on mingil määral sõltlased. Et sõltlane olla ei pea mõnuaine alati süstla sees olema. Piisab kui oled piisavalt segane ja naudid inimestega tüli norimist ning päevast päeva kellegi peksmist. Peategelased on Renton, Spud, Sick Boy, Tommy ja keevaline Begbie, kes on ka filmi üks värvikamaid tegelasi. Begbiet kehastab tõsiselt hea karakternäitleja Robert Carlyle, kes muutub minu raamatus üha sümpaatsemaks. Tegelikult sai ta raamatusse kirja pandud juba pärast 1999-nda "Ravenous`i" nägemist. Boyle valis värvikate kujude kehastamiseks ainuõiged näitlejad. McGregor Rentonina oli tõsiselt traagiline, aga samas vaimukas tegelane, kelle elufilosoofia lõpuks ennast rakendas, aga enne sai seda filosoofiat palju väänatud ning rikutud. Kõigele vaatamata muutis Renton ennast kasulikuks. Renton on siis heroiinisõltlane, kes ühel päeval otsustab elu rikkuva saasta maha jätta. Raske on midagi nii meeldivat, aga samas jubedat maha jätta kui nn. sõbrad nina all kogu aeg pilvede vahel hõljuvad. Läbi katsumuste, mis tekkisid ainult tänu tülikate ja pahandusi tekitavate nn. sõprade, sai Renton siiski endaga hakkama. Filmi ülesehitus hõlmas meeldivalt palju narkarite ennast hävitavat elu ja põhitegelaste korralikku karakteriarengut. Kohe päris filmi alguses oli mul selge, et tegu on omapärase teosega. Rentoni elu mõtte selgitamine jooksu pealt seisatud kaadri juures kindlustas koheselt minu jaoks ka selle, missugune film see on. Narkomaaniaga kaasnevate õuduste üle elamine ning oma eluga kuskile jõudmine, isegi kui selleks peab kõik nn. sõbrad maha jätma või siis tooma ainukese puhta sõbra maailma juurde, mis ta ka koheselt endasse tõmbab ja tema jäänused põrmuks lööb. Johnny Lee Milleri kehastatud Sick Boy oli samuti üks meeldejäävamavaid tegelasi kogu selles omalaadsete persoonide grupis. Mainimata ei saa ka Spudi jätta, kelle nägu tõi alati irve esile. Läbi kolme narkomaani, ühe puhta poisi ja ühe adrenaliinilaksu taga ajava sõbra tutvustabki film tõusu ja mõõnu, naeru ja kurbust, hullust ja masendust, edu ja allakäiku, ustavust ja sõprust.

Esmasel vaatamisel oli filmi üpris positiivsetes toonides narkovastane teema päris haige ja omapärane, aga samas tekkis hiljem mõte, miks näidata narkomaaniat, mis iseenesest on põlastusväärne, nii heledates toonides, kui võiks käsitleda seda kui hoiatusena ja näidata asju veelgi räigemalt. Nii oleks mõte paremini esile tulnud kui film oleks natuke masendavam olnud, sest ei saa ju öelda, et narkarite elu lust ja lillepidu oleks. Boyle pakkus ka kurbust ja depressiivsust, aga üldmulje säilus rõõmsa üleskutsena olla puhas nõeltest. Sellele vaatamata meeldis film julle väga, sest ka nii on võimalik olukorda teravdada. Mitte küll nii mõjusalt, aga filmis näidatud narkarite mõttemaailma haiglaslikkus omandas pärsi haigeid vorme. Eriti huvitav oli Rentoni WC potti sukeldumine, mis oli tõsiselt sürrealistlik. Kui sellest veel väheks jääb, siis pakub Rentoni võõrutuskuur nii mõndagi juurde. Ühteaegu košmaarne ja ahastava panev oli stseen, kus beebi laes hingepõhjani ehmunud Rentoni poole roomas. Originaalseid hetki jagus veelgi. Krõbedalt rõve oli lähikaader noela tungimisest veeni. Kui tulla nüüd filmi rõõmsate toonide juurde, siis ütlen ausalt, et naerda saab samuti parajalt. Eriti lõbus oli õhupüssiga pargi ääres koertele teatud kohta tulistamine, mis tagas selle, et koer ka kohe oma omaniku purema hakkab. Sean Connery imiteerimine pani vaimukuse tasemele ka kena tippu. Kohati väga keevalise Begbie käitumine andis filmile seda sõpruse tugevuse olulisust juurde, sest sageli oli Begbie see, kes teisi heroiinist eemale juhatas, aga Begbie oli alati ka see, kes provotseeris baarikaklusi ja siis neid lahendama läks.

McGregori rollisaavutus oli tõesti märkimisväärne. Nüüd hindan teda hoopis teistmoodi, sest varem nähtud rollid jätsid küll hea mulje, aga ei pakkunud midagi väga vaimustavat. Kuigi McGregor on tänu Star Wars`idele ja veel paljudele teistele filmidele mul kaua aega silmapiiril olnud ei olnud ma Trainspottinguga veel tuttav. Tema tegemisi olen niikuinii alati huviga jälginud, aga nüüd on see huvi palju kõrgem. Boyle üllatab endiselt ja arvan, et üllatused ei lõppe ka tulevikus.

9/10