Sam Raimi suutis teha filmi, mis surus mind kinos aina sügavamale tooli sisse ning vahetpidamata leidsin, end käetugede küljest kinni hoidmas. Ei mäletagi, millal viimati midagi sarnast kogesin. Paljud nn. õudukad lähevad selle peale välja, et miski hüppab nurga tagant välja või püütakse luua väga tõsist atmosfääri, et vaatajat pidevalt hirmu all hoida, aga see ei toimi sageli ainult seetõttu, et teostus ei anna kuidagi judinaid tekitava filmi mõõtu välja. Eesti keelsena on filmi pealkiri "Lohista mind põrgusse" värske ja omapärane, et juba pealkirja pärast tasub kindlasti vaadata ja seda ka just kinos. Heli moodustab juba iseenesest enamuse horrori, sest muusika valjenemine käib alati kaasas ehmatuskohtadega ning niikaua kui kestab ekraanil horror, siis niikaua on just helitaust see, mis vaatajat naelutatult istmel hoiab. Vähemalt mind hoidis küll, aga asjal on konks. Tegemist on Raimi filmiga. Seega ei ole mõtet oodata puhast õudust, vaid tuleb valmistuda ka teravaks mustaks huumoriks, mis mind päris sageli pärast järjekordset ehmatust naerma sundis. 
Sisu on mõnes mõttes õpetlik. Alati ei tasu raha peal väljas olla, sest kunagi ei tea, kes on see inimene, kelle elu ära rikud või finantsilise olukorra kalju äärele viid. Christine Brown püüdleb parema positsiooni poole laenukontoris ning bossi nõuandel lükkab tagasi mustlasest vanaeide palve anda maja alles jätmiseks raha juurde. Nii saab noor naine karme otsuseid tehes ülemuse heakskiidu. Christine soovib kõigest suuremat palka ning kohta, kus tema peale vaadatakse alt üles. Püüdlus paremuse poole, aga annab tagasilöögi, sest persoon, kelle palve tagasi lükatakse valab oma viha Christine peale välja. Proua Ganush paneb Christine peale needuse nimega Lamia, mis piinab oma ohvrit kolm päeva ja viimasel päeval viib ohvri sõna otseses mõttes põrgusse. Christine asub otsima vahendeid, kuidas neeedusest vabaneda, aga seda raskendab needuse hukutav mõju Christine vaimsele ja füüsilisele tervisele. 
Ühteaegu on DMtH ideaalne horror, aga samas on see ka film, mis ilmus ajal, mil kinodes valitsesid uusversioonid nii mere tagant kui ka Euraasia mandrilt. Filmi algus tutvustab ka kohe Lamia needuse lõpusirget ning annab juba aimu, milline näeb välja ohvri lõpp. Algustiitrid käivad meeldivalt needuse mõjusid illustreerivate piltidega paralleelselt. Koheselt saab filmi atmosfääri kätte, mis antud juhul hoidis mind pidevalt ootusärevuses ning õuduse loomisega mindi peaaegu, et piiri peale. Film ei sisalda küll palju verd, ega ei tõmmata ka kellegilt soolikaid välja, aga saab ka ilma, kui kasutuses on rõve vanamutt, lagunenud laibad, lima ja nähtamatu võimas jõud, millest saab aimu ainult varju näehs, mis mööda Christine toa seinu roomab ja vaest naist mööda tuba pillub. Efektid on samuti õudukale kohased. Ei kasutata küll väga palju CGI. Tegelikult ei olnudki nagu otsest tarvidust kasutamiseks, aga väga efektse ja tugeva momendi andsid Lamia rünnakud. Väga kenasti liiguti kaameraga nähtamatu jõu löökidega ühes rütmis. Edasi ja tagasi liikuv kaamera andis tunde, et mu pea ise ka juba liikus suunas, kuhu iganes kaamera parajasti suunati. 
Tulles Raimi fantaasia juurde, siis seekord keskendus ta rohkem vanamutile ja 3-e päevasele piinamisele, kui rohkem ümbritsevale. Puudu olid näiteks hirmutav loodus või miski, mis akna all luurab. Ei loekski neid väga puudusteks, sest kogu masinavärk töötas ka niisama ideaalselt. Miks ma selliseid asju välja toon on võib olla sellepärast, et tahest tahtmata meenuvad Evil Deadi filmid. Kui nüüd võrrelda, siis kõige enam sarnaneb uus film teisele Evil Deadile. Filmis on ohtralt huumorikaid kohti, mis on segatud ehmatustega. Päris mitmed kohad panid mind südamest naerma, sest ma lihtsalt ei suutnud vagusi istuda ja nii absurdseid, aga geniaalseid stseene jälgida. Ühe või paar toon välja ka. Ülejäänut näete ise. Esimesel poolel on nii rõvedaid kui vaimukaid kohti, aga kõige eredam neist on vast koht, kus Ganush ründab parklas Christine kui see parajasti autosse istub. See, kuidas rünnak läbi viiakse sisaldab palju lima või midagi sarnast. Ma ei suutnud uskuda, et tõesti minnakse nii haigeks ja taotakse vanamutti nii julmalt ning et vanamutt Christine lõuga sõna otseses mõttes lutsima hakkab. Situatsioon on niivõrd vaimukas, et kinos ei suutnud jõllitamist lõpetada ega omaette mõtlemast, et mida ma nüüd nägin. Selliseid asju ongi rohkem vaja ehk originaalsust! Hiljem tuleb veel üks koht, mis seostub mustlasega, käega ja millegi raskega, mis laest alla kukub. Absurdsed ja samas vaimukad kohad üksnes rikastavad sellelaadset õudusfilmi, sest ega kogu film üks vaimukse tipp ka ei ole, vaid hirmutada saab väga korralikult. 
Tulles Raimi fantaasia juurde, siis seekord keskendus ta rohkem vanamutile ja 3-e päevasele piinamisele, kui rohkem ümbritsevale. Puudu olid näiteks hirmutav loodus või miski, mis akna all luurab. Ei loekski neid väga puudusteks, sest kogu masinavärk töötas ka niisama ideaalselt. Miks ma selliseid asju välja toon on võib olla sellepärast, et tahest tahtmata meenuvad Evil Deadi filmid. Kui nüüd võrrelda, siis kõige enam sarnaneb uus film teisele Evil Deadile. Filmis on ohtralt huumorikaid kohti, mis on segatud ehmatustega. Päris mitmed kohad panid mind südamest naerma, sest ma lihtsalt ei suutnud vagusi istuda ja nii absurdseid, aga geniaalseid stseene jälgida. Ühe või paar toon välja ka. Ülejäänut näete ise. Esimesel poolel on nii rõvedaid kui vaimukaid kohti, aga kõige eredam neist on vast koht, kus Ganush ründab parklas Christine kui see parajasti autosse istub. See, kuidas rünnak läbi viiakse sisaldab palju lima või midagi sarnast. Ma ei suutnud uskuda, et tõesti minnakse nii haigeks ja taotakse vanamutti nii julmalt ning et vanamutt Christine lõuga sõna otseses mõttes lutsima hakkab. Situatsioon on niivõrd vaimukas, et kinos ei suutnud jõllitamist lõpetada ega omaette mõtlemast, et mida ma nüüd nägin. Selliseid asju ongi rohkem vaja ehk originaalsust! Hiljem tuleb veel üks koht, mis seostub mustlasega, käega ja millegi raskega, mis laest alla kukub. Absurdsed ja samas vaimukad kohad üksnes rikastavad sellelaadset õudusfilmi, sest ega kogu film üks vaimukse tipp ka ei ole, vaid hirmutada saab väga korralikult. 
Christine Browni rolli täidab keegi Allison lohman, kes näo poolest on mulle tuttav, aga filmid ei ütle midagi. Üks trumpideks on ka kindlasti mitte väga tuntud näitlejate kaasamine, sest alati on keegi tundmatu huvitavam kui juba mitmetes filmides läbi käinud nimed. Lohman sai hea tööga hakkama. Oma rolli täitis ta usutavalt ja vaesele naisele elasin vintsutuse tõttu kaasa lõpuni välja. Lõpp oli mõnes mõttes ette teada, aga kõik eelnev kindlustas selle, et sellist lõppu küll enam tulla ei saa. Sisupöörded saabusid sobivalt nii, et pinge ei jõudnud kordagi kaduda kui midagi muud juba juhtus. Lohmani juures häiris mind üks stseen lõpust, kui Lamiat välja ajama hakati. Ta vaatas kuidagi hajevil pilguga ringi. Ta mängis hetke välja küll, aga talle silma vaadates kadus mul järsku seos tegelasega. See koht häiris ainult hetkeks, ja edasi läks kõik sama ladusalt kui enne. Justin Long sai oodatust paremini hakkama, sest ta roll nõudis skeptiku käitumist ja kõiges kahtlemist. Võib olla selles asi oligi, et mitte sisu kohe müstiliseks viia tuleb panna keegi kõrvale, kes vahetpidamata kõike küsimärgi alla seab. 
Raimi suutis teha õudukate jaoks kuival ajal filmi, mis peaks iga õudukasõbra õnnelikuks tegema. Ehmatusi, kriipivat õudust ja lennukat huumorit jagub kogu filmiks. Paljud mõtted on huvitava teostuse läbi leidnud hea lahenduse ning karakterid on täpselt sellised, kes üsna kiiresti kaasa elama haaravad. Filmi poster on üks viimase aja pilkupüüdvamavaid ning õigustab agoonias naise piinade lõppu täielikult. Võtke, kuidas tahate, aga "Lohista mind põrgusse" tegi seda, mida viimase aja õudukad pole teha suutnud.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar