Army of Darkness

Kui esimesed Evil Dead`id tõstsid latti aina kõrgemale, siis kolmas osa pigem alustas uuesti hoopis teistlaadi lati kergitamisega. AoD-is pole enam õudust sellisena nagu see enne oli, aga see eest töötab fantaasiakomöödiana ikkagi hästi. Vaatamata tegevuspaikadena tuntud metsa ja onnikese hülgamist suudab Raimi uut tegevuspaika ajas ja ruumis nihutades alles hoida huumorit, seiklust, ületamatut fantaasiat ning kõigi aegade võimsamat ja lahedamat deemonitapjat Ashi, kes sai kolmandas ning ka viimases osas ennast tõsiselt proovile panna ja meeldejäävaid repliike pilduda, mis kunagi meenutades taas naeru näole toovad. See, et esimesest kahest osast kaugele eemale suunduti tõi tegelikult pimeduse jõud kõik nähtavale ning oma aja kohta on filmis aset leidvaid lahingud rüütlite ja surnute vahel väga efektsed. Muidugi nõudis selline samm suuremaid kulutusi, aga Evil Dead oli selleks ajaks arvatavasti kultusstaatuses ning kolmandat osa veidi suuremana teha polnud mingi probleem. Raimi oli taas tasemel ning tõi vaataja ette vaimukad surnud ning Book of the Dead`i päritolu loo, mis täiesti selgeks ikkagi ei saa. Kuuldavasti plaanitakse ka uut filmi. Kui Raimi teeks, siis oleks see vapustav mõte, aga kui keegi teine, siis oleneb täiesti asjaoludest, mis moodi uus film välja võib kukkuda.

AoD algab lühikese tutvustusega, mis meenutab, kuidas Ash Necromoniconiga kokku puutus ning kuidas keskaega sattus. Olles deemonite meie dimensioonist peletamiseks ussiaugu tekitanud, satub Ash ja tema ustav mootorsaag koos pumppüssi ja majaesise autoga keskaega, mil maad hoiavad hirmu all kohutavad olendid. Ettekuulutuse järgi ilmub taevast mees, kes inimesed deemonite käest päästab. Esmalt võetakse Ash vangi ning sealsete sõdade tõttu peetakse teda vaenlaseks ja nagu tol ajal kohane, siis riigivaenlased visatakse lossiõues asuvasse süvikusse, kus pesitsevad juba Ashi vanad tuttavad, aga tänu Ashi relvale ja lõppematu bensiinivaruga mootorsaele suudab ta august väärikalt pääseda ning seejärel kuulutatakse ta päästjaks. Edasi saadetakse Ash Necronomiconile järele, et siis raamatu abiga deemonite hirmuvalitsus lõpetada. Kõik ei lähe aga plaanipäraselt ning pimedus koondab väed ja valmistub väetite inimeste kindlust vallutama. Ash ja 20. sajandi tehnika ühel pool ning Necronomiconi poolt üles äratatud poollagunevate laipade ja skelettite arme teisel pool. Algamas on eepiline lahing, mis tõesti ajab nii naerma kui nutma.

AoD-i vaimukuse tase on kõrgem kui kunagi varem. Fantaasiat pritsib igast nurgast ning kohti, kus laginal naerda saab jagub küllaga, aga samas ei lähe mõte kaduma ning kogu selles surnute ja deemonite virrvarris on Ash see kõige säravam kuju. Keskajal mootorsaega rüütlite sekka minna on sama kui püüda Indiana Jonesi mõõgaga rünnata. Sind lihtsalt lastakse maha või raiutakse tükkideks. Võllanalju tehakse pidevalt ja ega ka surnud paremad pole. Skeletid räägivad lolli juttu ning mis mind eriliselt naerukrampidesse sundis oli koht filmi lõpus, kus üks veel kuivanud lihatükkidega kaetud luukere jookseb ja karjub imeliku aktsendiga "Run for your lives". Selliseid kohti oli veel ning mida rohkem neid pakuti seda koomilisemaks film läks ja üsna pea ei tundnud ma enam painavast õudusest puudust, vaid nautisin täiel rinnal lennukat horrorkomöödiat. Filmis on kõik olemas: piltilus Ashi käte vahel sulav leedi, ettekuulutusi pajatav vanake, eepilised lahingud, mõistatused, vaimukad surnud ning see kõige tugevam ja õelam vastane.

Ei saa üle ega ümber Ashi repliikidest, mis ühtaegu upitavad tema ego, aga annavad tegelasele seda kindlat võlu juurde. Give me some sugar, baby; hail to the king, baby; groovy ning muidugi come get some. Viimane tõi meenutuste randa kohe ka pildi Duke Nukem 3D-st, mida sai omal ajal palju mängitud. Duke ütles alati mõne osa alguses ülbe tooniga "come get some". Oh jah, Duke Nukem Forever`it vist võib ainult unes näha, sest seda arendav firma 3D Realms pani pillid kotti ning paistab, et seeriat keegi jätkama ei hakkagi. Igatahes on Ash üks vaimukamaid ja meeldejäävamaid tegelasi, keda on olnud suur au filmides jälgida. Konksuga on ka plakatitel pidevalt reklaamitud kurikuulus Ashi mootorsaag, mis sai oodatust vähem ekraaniaega, aga siiski oli pumppüss piisavalt tegus, et pimeduse jõududel jalgealuse kuumaks muuta.

Ashi meenutused ehituspoe teenindajana tuvustasid natuke ka tema minevikku, sest varem pole tegelikult Ashi elu kohta midagi mainitud. Lõpp oli samuti hea. Jällegi poes, aga natuke teise nurga alt, sest vaatamata minevikus korda saadetud kangelastegudele ning südamedaami jumaldamisele suundus mees ikkagi koju, aga ei suutnud võlusõnu taas korralikult välja öelda ning maailm, kuhu Surnute Raamat ta viis polnud päris sama, mis enne. Igast küljest vaimustav film, mis hiilgab eelkõige fantaasia poole pealt ning on tegelikult lõpmata vaimukas, aga natuke kripeldama jäi kahes esimeses osas osavalt läbiviidud õuduse loomise puudus.

8/10