Sztuczki

Pean tunnistama, et olen näinud väga vähe Poola filme, aga need vähesed on kõik siiani meeldinud. Katyn`i ja Tatarak`it ühendab Andrzej Wajda, kellele tuleks kohe kindlasti pöörata rohkem tähelepanu, sest tema filmograafiat jälgides kargab esile nii mõnigi tuntud nimega film, mis kajastab Poola minevikku. Õigemini paistab, et Wajda südamelähedasemad teemad on Poola II. maailmasõjas ning sõja mõjud rahvale. Katyn on raskepärase teemakäsitlusega näpuga mitte näitav sõjakuritegusid kajastav minevikupeegeldus, mis näitab juhtunut ja selgitab, kuidas see juhtus, tegemata seejuures kompromisse tegelaste pääsemise suhtes. Vähe oli neid, kes pääsesid. Miks peaks filmis teisiti olema? Tatarak on lugu elust ja surmast, mida kujutatakse erinevate vahendite ja perspektiivide kaudu. Tulemus ei olnud küll märkimisväärselt tugev, aga Wajda oskab vaatajaga manipuleerida, mistõttu on Tatarak`i meeldivuse aste minu jaoks jaotunud mitmeks osaks. Kui paar sõjaga vähe seotud filmi juurde lisada, siis ongi minu kogemus Poola filmitööstusega läbi. Sztuczki ehk Trikid on köitvate tegelaste, sümpaatsete näitlejate, tugeva stsenaariumi ja küllaltki omapärase lavastajatööga mitmeid auhindu võitnud Andrzej Jakimowski teine film, mille tegevustik leiab aset tänapäeva Poolas ja tegelasteks on perekonnaliikmed, kes kõik igatsevad midagi, kas isafiguuri, head töökohta või ootamatult sülle kukkuvat armastust.

Huvitava kaameratöö ja mahedate toonide saatel tutvustatakse peategelasi, kelleks on õde-venda. 17-aastane õde Elka otsib tulusat tööotsa ja 6-aastane Stefek soovib, et isa tuleks tagasi pere juurde. Elka on tark tüdruk ja seda tarkust väljendab ta trikkidega, mille abil lõikab endale ja teistele kasu igast olukorrast. Pärast isa lahkumist on õde ja vend olnud enam-vähem omapäi, mistõttu on Stefek väga isepäine ja käitub sageli õe eeskujul, kes vaatamata leidlikkusele ei suuda leida tööd. Puudus isafiguurist ja tööst paneb õe ja venna lootusetusse olukorda, mida on eriliselt rõhutatud kasutades väikelinna ajast maha jäänud välimust ning ängistavat õhkkonda, mis viib paratamatult mõttekäigule, et siin ma nüüd sündisin ja siin ka suren. Väljapääsu pole. Pere elukäik hakkab vaikselt paremuse poole liikuma: Stefek üritab meeleheitlikult isa leida ja on selles edukas, Elka ei saa küll tööd, aga leiab niiviisi midagi hoopis enamat, isa suutmatus vaadata pärast pikki eemaloleku aastaid perele otsa hoiab teda eemal, aga lähemal, kui ükski pereliige oleks arvanud. Ainult väike ja tegus Stefek hoiab silmad lahti ja näeb asju, mida teised igapäevaprobleemide tõttu ei märka. Stefek usub, et on isa üles leidnud ja nüüd on vaja vanemad taas kokku viia, aga Elke on umbusklik ning ei usu, et isa on tagasi tulnud, kuigi on sisimas sama lootusrikas kui vend. Väikelinna elu saab läbi 6-aastase silmade hoopis teise tõlgenduse ning juba selle tõiga pärast on pere elu keerdkäigud mõnevõrra huvitavamad. Noored, arvatavasti vähese kogemusega näitlejad saavad oma osatäitmistega võrdlemisi hiilgavalt hakkama. Kõige huvitavam ongi jälgida väikest Stefek`it, kes on kui kass, kes kõnnib omapäi. Pikad mööda tänavaid kulgevad kaadrid, millede taustaks kõlavad rahvusliku tausta ja väikelinna tühjusega hästi kokku klappivad palad on märgid lavastaja omapärast. Lavastaja ei ole kaameraga kogenematu, vaid oskab valikulisi stseene filmides luua olukordi ja meeleolusid, mis nakatavad nii tegelaste sümpaatsuse kui ka lihtsalt jälgitava sisu tõttu. Sisu on tõesti lihtsakoeline, kuid ilus, südamlik ja sündmusterikas, millede keskmes on põnevad karakterid. Ilus väike film, mis pakub piisavas koguses omapära, et mulle meeldida. 7/10