Glenn McQuaid`i debüütfilm leiab aset 18. sajandi Inglismaal, kus tegutsevad kaks hauaröövlit - noorem Arthur Blake, keda kehastab LOTR-ist ja LOST-ist tuntud Dominic Monaghan ning vanem ja jubedal töökohal kogenum Willie Grimes, keda mängib Larry Fessenden. Fessenden on ka filmi produtsent ning siinkohal on hea mainida, et tema kuulub nende inimeste hulka, kes aitasid The House of the Devil`i ekraanile tuua. Fessenden pole ainult näitleja ja produtsent, vaid ta kuulub ka lavastajate hulka. Fessenden`ga kui lavastajana olen tutvust teinud kõhedusttekitava ja müstilise The Last Winter`i kaudu, mis on korralik õõvafilm, aga võib olla ka midagi palju enamat. Oleneb, kuidas sisu ja lõpplahendust enda jaoks tõlgendada. Surnute kaevamist ja müümist kajastava I Sell the Dead on madalaeelarveline briti musta huumoriga vürtsitatud õudusfilm, mis ei võta end väga tõsiselt, vaid laseb liugu tuntud stampidel ja ideedel, kuid lavastajale omane stiil lämmatab igivanad klišeed ning toob esile laheda, vaimuka, õõvastava, julma, verise ja ennekõike ajastule omase õhkkonnaga filmi, mida võib vabalt nimetada viimase aja üheks huvitavamaks leiuks. 
Film algab Arthur Blake`i ülestunnistusega, kus ta kirjeldab, milline on tema elu olnud hauaröövlina ja millised kummalised, üleloomulikud ja ebamaised olendid on neile ette sattunud. Õhkkonna poolest õudusfilm, dialoogide ja stsenaariumi põhjal komöödia, erinevate veidrate juhtumiste ja viisi tõttu, kuidas surnutega käitutakse absurdne õõvafilm, kuid eelmainitud omaduste koosmõjul omapärane väike filmike. Raha vähesus kompenseeritakse dekoratsioonide kasutamisega ning visuaali, pildi ilustamisega ehk tegelikult on pilt muudetud võimalikult ajastupäraseks ning horrorfilmile omaseks, mis omakorda tähendab, et kalmistult ei puudu hirmuäratavad raagus puud, maadligi hoidev udu ning halvaendeline tunne, et mitte kõik üleskaevatavad laibad pole liikumatud, vaid mõni võib olla guul või hoopis enneaegselt surnud vampiir või lihtsalt elav surnu või hoopis külaline kosmosest. Viimane leid pani mu aju plahvatama, sest sellist nüket poleks oodanud. Nii absurdseks, aga lahedaks jääb kogu film kuni lõpuni välja, pakkudes ka lõpus üllatusi, mis ei piirdu napi pääsemise ega õnneliku lõpuga. Noh, peaaegu õnneliku lõpuga, kuidas kellelegi jällegi. Kaks peategelast veedavad aega kohalikus kõrtsis, kus juuakse pildituks ja öösel suundutakse taas surnuaedade poole. 
Algus töötatakse hullu teadlase heaks. Hiljem aga tekivad teised pakkujad, kes soovivad mõnda elusat laipa ning alati pöördutakse Blake`i ja Grimes`i poole, sest nemad juhtuvad olema oma ala eksperdid. Hiljem aga tekivad konkurendid, kes on laibaröövimisega tegelenud kauem, kui arvata võib. Käbi kogu filmi leiavad aset veidrad ja kohati absurdsed sündmused, mis kõik sobivad kohe alguses kehtestatud stiiliga imehästi kokku. Tegelased on vaimukad ja põnevad ehk on tegemist kahe kohaliku joodiku ja elupõletajaga, kes leidsid juhuslikult endale sobiva kutsumuse. Õigemini üks neist leidis selle kutsumuse, aga teise taust jääb saladuseks. Kõik ajutiselt jääma sunnitud tegelased lisavad vürtsi kogu olustikule ja seda tehes nad ka kaovad, kuid neid ei hakata taga igatsema, vaid mälestatakse töö jätkamisega. Teostuse koha pealt on debüütalavastaja löönud naelapea pihta, sest graafilised, koomiksi laadsed pildid sündmustest või kurikuulsatest hauaröövlitest sobivad antud konteksti hiilgavalt. Piisavalt groteskne, verine ja rõve, et olla minu teetass ja sobivalt koomiline, et mitte olla järjekordne end väga tõsiselt võttev õudusfilm, vaid täiesti vastupidi. 18. sajand, Inglismaa, hauaröövlid, ühiskonna madalam kiht, hullud teadlased, vampiirid, elavad surnud, külalised kosmosest ja kaks endaga rahul olevat selli tegemas seda, mida nad kõige paremini oskavad. 7/10
Algus töötatakse hullu teadlase heaks. Hiljem aga tekivad teised pakkujad, kes soovivad mõnda elusat laipa ning alati pöördutakse Blake`i ja Grimes`i poole, sest nemad juhtuvad olema oma ala eksperdid. Hiljem aga tekivad konkurendid, kes on laibaröövimisega tegelenud kauem, kui arvata võib. Käbi kogu filmi leiavad aset veidrad ja kohati absurdsed sündmused, mis kõik sobivad kohe alguses kehtestatud stiiliga imehästi kokku. Tegelased on vaimukad ja põnevad ehk on tegemist kahe kohaliku joodiku ja elupõletajaga, kes leidsid juhuslikult endale sobiva kutsumuse. Õigemini üks neist leidis selle kutsumuse, aga teise taust jääb saladuseks. Kõik ajutiselt jääma sunnitud tegelased lisavad vürtsi kogu olustikule ja seda tehes nad ka kaovad, kuid neid ei hakata taga igatsema, vaid mälestatakse töö jätkamisega. Teostuse koha pealt on debüütalavastaja löönud naelapea pihta, sest graafilised, koomiksi laadsed pildid sündmustest või kurikuulsatest hauaröövlitest sobivad antud konteksti hiilgavalt. Piisavalt groteskne, verine ja rõve, et olla minu teetass ja sobivalt koomiline, et mitte olla järjekordne end väga tõsiselt võttev õudusfilm, vaid täiesti vastupidi. 18. sajand, Inglismaa, hauaröövlid, ühiskonna madalam kiht, hullud teadlased, vampiirid, elavad surnud, külalised kosmosest ja kaks endaga rahul olevat selli tegemas seda, mida nad kõige paremini oskavad. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar