PÖFF: Thirst

Chan-wook Park on mulle tuttav ennekõike tänu omapärasele meistriteosele "Oldboy", mis nägi ilmavalgust 2003. aastal ja mida mäletan eredalt siiani, kuigi ajast, mil seda esimest korda nägin, on juba 3 kuud möödas. Mõni film ununeb ühe päeva möödudes, mõni kahe, aga vahetevahel ilmub aastas 2 või 3 filmi, mis tungivad aju kõige sügavamatesse soppidesse ning jäävad sinna oma olemust väga pikaks ajaks meenutama. Nii oli ekstreemselt vägivaldse, absurdse, rõveda ja sisult originaalse ning teostuselt omapärase "Oldboy"-ga. "Thirst" jõuab sarnasele elamusele üsna lähedale, aga ei suuda end nii hästi maksma panna. Parki uus teos särab eelkõige kinematograafilise ja teostusliku täiuse poolest, mis on kohe eriliselt hea, sest vaatamata muldvanale vampiiri temaatikale suudab Park võtta teema ette klišeelise ja tavalisena, aga omanäolise lavastaja puhul saab ka kõige mitteintrigeerivast materjalist kulda välja pigistada. Pean silmas eelkõige osatäitmisi, absurdset meelelaadi, kohati jandile sarnanevat tegevustikku ning vägivaldsusest nõretavat armastust ning selle leidmist. Kõik need küljed töötavad märkimisväärselt tugevalt suhteliselt tavalise ja etteaimatava sisu kasuks, muutes tavalise ebatavaliseks, kuigi pean ütlema, et lootsin sisu poolest midagi enamat, midagi pöördelisemat ja jõhkramat. Täpselt nagu "Oldboy"-is, aga pöörded ei saabunud. Jäid vaid eksentrilised karakterid ning pinget üles kruttiv sündmustik, mis ühest kindlast hetkest peale tüürib vältimatu lõpplahenduse poole.

Kang-ho Song, keda viimati sai nähtud vaimustavas "Gwoemul"-is, paistab olevat Parki üks meelisnäitlejaid ning üldse üks Korea tuntumaid näitlejaid. Nüüd, kus Korea filmide tuhin taas peale tuli (mul saabuvad need lainetena, aga mõnikord kaovad nii kiiresti, et ei jää jälgegi maha), olen mõelnud millest alustada. Leian, et teha esmalt tutvust Chan-wook Parki ja Joon-ho Bongi filmidega on kõige parem valik. Esimeselt lavastajalt olen näinud koos sellega, mida PÖFF-il näidati kahte filmi ning teiselt ühte, aga seda viga saab üsna pea parandada (ehk siis peale PÖFF-i). Tulles tagasi "Thirst"-i juurde, siis mainin kohe ära, et Korea ja Parki žanritunnetuse tõttu pole tegemist puhtalt tavalise vampiirifilmiga. Pigem leidub siit kindlasti midagi vastumeelset, aga ka palju head. Mina leidsin palju head, aga kuna kõik filmid on tavaliselt teatud puudustega, siis on neid ka "Thirst"-is. Kinematograafia on vaimustavalt kena ja paitab silma igal võimalikul moel. Alustades öö ja päeva värvikülluse rõhutamisega ja lõpetades vastavalt tegelaste meeleseisunditele muutuva värvikombinatsiooniga, mis loob igaks hetkeks vastava atmosfääri. Vanasti, nooremana ma taolisi külgi ei märganud, aga hiljaaegu avastasin end nautimast filmide stilistlikku tunnetust ehk, kuidas mõni hetk või kõikehõlmav tunne edasi antakse ja kuidas filmi mõte ning meeleolu seostuvad ja loovad filmile ühiselt töötava eesmärgi nimel teatud nauditava külje. Nii on ka "Thirst"-iga, sest nii visuaalse stiiliga, kui ka efektilise panusega, pakutakse igati võimast vaatemängu, mis ei tohiks petta kellegi lootusi. Lootusi petetakse hoopis mõne teise külje juures, mis on loo juures küllaltki olulised, sest nii defineerin enda jaoks selle, mis on filmi mõte juures oluline, aga kui sisu ei kanna edukalt edasi mõtet, siis kaob ka see vaikselt ära. "Thirst"-i sisu pole nõrk, vaid see on lihtsalt ääretult tavaline. Nii tavaline, et vaatamata võimsale lõputseenile auto kapotil, tunnen nagu vaataksin kordussaadet, kus on peateemaks ühe kindla lõpu pidev kordamine, aga seda kordust näeb teistlaadi filmides. Kahjuks nii see oli. Nii mõeldes kõndisin Sõprusest välja ja nii mõeldes kirjutan ka praegu arvustust. Sisutihedus ja sügavam karakteriarendus olid suurimad puudused. Tavalise teema saab huvitavamaks muuta sinna erinevate tegelaste ja sisuliinide lisamisel. "Thirst" seda küll pakkus, aga selle vahega, et kõik tegelased peale esikpaari polnud huvitavad, vaid pigem liialt komejantlikus võtmes loodud. Paljud tegelasepõhised hetkelised naljad ei köitnud üldse, vaid pigem maandasid pinget. Vampiiri armunud tüdruku perekond oli loole küll tähtis ja seda eriti lõpus ning kummituslikes seikades, mis sobisid küll kui rusikas silmaauku. Koomiliseks muutuvad traagilised stseenid ning südametunnistuse piinasid eriti elaval kujul kujutavad hetked saavutasid midagi erilist ja jubedat, aga ka õrnalt naeruväärset.

Kui kirikuisa ohverdab kõik, et anda end teiste hüvanguks ja saab vastu midagi erakordset ning elumuutvat, kas ta on siis edasi jumalateener või hoopis saatanlik sigitis? Kui vampiir ei tapa sihilikult oma ohvreid, vaid enda arust hoopis lunastab surevaid patsiente nende piinadest, kas on see siis õige teguviis? Janu vere ja elu järele võitlevad tõekspidamistega, mis on püha isa kammitsenud kogu tema elu. Isa soostub elama teistsugust elu, aga kas ta põleb selle eest siis põrgus? Seda milline on jumaliku valguse ja tumeda vampiirluse suhe, filmis ei uurita. Pigem keskendutakse moraaliküsimustele ning endas inimlikkuse säilitamisele. Viis, kuidas preester end vampiirihaigusega nakatab, oli ebatavaline ja seeläbi meeldiv nüke. Idee, miks vampiiri armunud naine tal naise perekonda kimbutada laseb, töötas hästi. Motiivid oli paigas ning julma naeratusega suul viidi läbi nii mõnigi võigas ohvripidu. Eraldi tooks esile naise verejanu, mis ajab teda maantee äärde autojuhte meelitama ning neid lõbusa kilke saatel surnuks ehmatama. Varsti aga pole ehmatus midagi selle kõrval, mis hakkab juhtuma juhtidega, kes soostuvad masinatest välja tulema. Naise esmatutvusel vampiiriga käsid peast läbi kõik poolklišeelised ideed, aga kui vampiir ja tema uus kallim majade ühelt katuselt teisele hüppama hakkasid, pühiti need ideed peast ja sunniti vaatemängu nautima, mis saavutas huvitava kaamerakasutuse tõttu võimsa tulemuse. Lõpp liigutas mind. Kas see on hea märk? Arvan küll. Vaatamata lõpule, mida polnud raske ette aimata, olid lõpukaadrid meisterlikult filmitud ja ahastus ning hirm peegeldusid ehedalt vastu. Nauditav, kuid lünklik, aga igas mõttes teistsugune vampiirifilm Chan-wook Parki poolt. 8/10