Trucker

Üleeelmisel aastal ilmunud ja suhteliselt vähe laialdast tähelepanu, kuid palju auhindu pälvinud film räägib loo veoautojuhi rutiinsest elust, mistõttu on Michelle Monaghani mängitud Diane Ford alati liikvel ja kui ta juhuslikult sõidus ei ole, siis veedab aega abielumehe Runneriga, keda kehastab vaimustav Nathan Fillion. Diane põgeneb millegi eest ja see miski on elu, millest ta kunagi loobus. Pikad maanteesõidud on talle südamelähedased ja aitavad tal unustada valikut, mis muutis nii tema kui ka teiste elu. Ükskõik kui kaua põgeneda, alati jõuab südametunnistus järele ning üllatab hetkel, mil seda kõige vähem ootaks. Esmalavastaja James Mottern segab kokku peredraama ja eneseleidmise teekonna igavikulise tähisteva all olevate maanteedega ja nendel suure murekoorma all sõitjatega. Ette rutates võib öelda, et film on küllaltki asjatundlikult lavastatud ning tegelased hästi kirjutatud, aga sõnum, kui sellist on varemgi nähtud ning sisu iseenesest ei paku erilisi üllatusi, kõik rullub lahti tuntud stampide järgi, aga see ei muuda filmi halvaks, sest Motterni stiil ja draamaelement, mida kannavad põhitegelased tugevalt edasi, ei muutu kordagi ülepaisutatuks ega liigdramaatiliseks, tunnetega vaatajat üle ei külvata. Osalt road movie, teisalt aga midagi raskepärasemat, aga siduvus veoatujuhi eluga tuleb filmile ainult kasuks.

Michelle Monaghan sooritab rolli, mida arvestades teisi rolle poleks temalt oodanud. Diane, kui raske elunaise rolli toob ta kordagi ülepingutamata esile, tõestades, et talle võib usaldada ka vähe tõsisemaid rolle. Diane`i loomulk päev viib ta kodust kaugele, mistõttu jõuab alles hilja või varahommikul koju, mil magab peatäie ja siis saab kokku Runner`iga, kellega Diane`l on kummaline sõbramehe suhe, mis kujutaks endast kui pääseteed päriselust, et natuke aega hoida eemale kohustustest ja rutiinist, milleks on siis koduperemehe roll või veoautojuhi oma. Ühel päeval usaldatakse vabal ajal tihtipeale joobes olekus koju saabuvale Diane`le tema endise mehe laps, et ta tema eest mõnda aega hoolt kannaks. Mehel on uus naine, mis on Diane`le natuke ka vastukarva, aga sellest ei arene midagi tõsist ehk ootuspärast, vaid hoopis vastupidi. Olukorra suhtes, mis lausa nõuab hoolimist ei saagi olla lapsikuid lahkhelisid. Õnneks otsustas nii stsenaariumi kirjutamisel ka Mottern, kes paneb loo keskmeks andestust otsiva Diane. Eksmees põeb ravimatut haigust, naine peab tema eest hoolt kandma ja nii ei jäägi muud üle kui anda poeg üle Diane`ile, kes nad mõlemad kunagi sõnagi lausumata maha jättis. Mees pole Diane`i näinud väga kaua aega ja poeg pole peaaegu üldse. Nii tekibki suhetekriis, mida mängitakse teatava rõhuga Diane`i karakterille ilusti välja. Poeg Peter, kes peab oma emaks teist naist, peab nüüd harjuma uuega, kelle kohta on pere keskel räägitud halvustavaid jutte ning neid mõjutusi elab Peter nüüd Diane`i peal välja. Algul ei lase Diane end poisist mõjutada, aga aegamisi end avades ja poisiga reisides avastab ta millest on tegelikult loobunud ning kui mõjuva tugevusega võib saabuda kahetsus. Diane õpib olema ema ja Peter õpib tundma naist, kes peaks olema ta ema. Taolist eneseleidmist ja kahetsust lahkavat teemat on varemgi kohatud, aga Monaghani rollisooritus ja Motterni lavastajatöö lisab loole teatava hõngu, mis tagab hea ajaveetmise võimaluse ja võib olla isegi rohkemat, kuid mitte minu jaoks, sest midagi jäi siiski puudu. Puudu oli originaalsusest ja keerukusest, kas või pikkust ja Nathan Fillionit oleks võinud rohkem olla, kui muu ei aidanud.

Karakterid olid head, aga sisuvaesus või siis ideedepuudus jäi tagantjärele hinge kammitsema, kuid tegelaste omavahelised põrkumised olid teravalt koostatud ja isegi pinget tekitavad, mistõttu ei saa päris öelda, et tegemist pole korraliku draamafilmiga. Seda on see kohe kindlasti, isegi liiga korralik draama. Algus ja lõpp on kindlalt fikseeritud, kõike selgitatakse, elusaatuseid lahtiseks ei jäeta. Mulle pakkus film huvi eelkõige karakterite poolest, sest näiteks Nathan Fillion Runneri rollis oli muhe vahepala, aga samas võib tema all silmas pidada ka Diane`i mõistusehäält ja südametunnistust, mis ütleb talle otse näkku ja ilustamata, kuidas asjad on ja mismoodi end ja teisi parandada. Võimas veomasin hävitamas kütust öösel ja päeval, tühjad teed ja trööstitud teeäärsed motellid muutuvad harjumuspärasteks kohtadeks nagu on need tuttavad ja isegi kodused ka Diane`le. Draamafilmina tugev, kuid sageli liiga tavaline ja üllatustevaba sisu ei lase filmil endasuguste reast välja astuda. Michelle Monaghan sooritab minu silmis parima rolli ja Nathan Fillion muudab iga filmi positiivsemaks. Pühendumusest annab tunnistust ka fakt, et Monaghan õppis veoauto juhtimise selgeks. 7/10