Nüüdisajal paistab "laiaulatuslik ja ohtlik" seagripp olevat midagi väga hirmutavat. Inimesed surevad, paranevad või elavad edasi raskete tüsistustega, aga kui ravi poleks ja iga tänaval vastutulev isik võib olla potentsiaalne nakkusekandja, siis vallanduks ülemaailmne paanika ja inimloomusele vastavalt tekiksid ka sõjalised konfliktid, mis otseloomulikult ei anna soovitud tulemust ja nakkuse vastu võitlejad mädanevad üksi oma kindlustatud kambrites. Olles kustutanud määramatul hulgal elusid, et hoida haigeid nakkusevabast kindlusest eemal, mõistetakse, et pole oluline, kas on nakkus või mitte, kunagi sureme kõik. Pidurdamatu jõuga võidelda ei saa, aga seda mida teha saab, on valikud, mis määravad inimese tegeliku olemuse just selle põhjal, kuidas üks või teine isik kriisiolukorras käitub. Võimalusi on palju: mõni kaotab pea ja jookseb otse surmasuhu, ühed päästavad endid ja seetõttu tapavad teisi, aga paljud otsustavad jääda iseendaks ja teha valikuid, mis on kasulikud iseendale, aga pole ka kahjulikud teistele. Peatamatult tervist ohustav katastroofilisi mõõtmeid omandav kriis ei tähenda, et nüüd peab vastavalt olukorra koletislikkusele oma inimlikkuse ja mõistuspärasuse nurka viskama ja ühinema hordiga, mille juhiks on nakkusehirmust ajendatud peata kanad. Inimkonna põlvini suruv pandeemia toob inimeses välja halvima ja parima, aga üldjuhul jääb peale ikka esimene. Surm saabub varem või hiljem igal juhul. Laibaleha ja mädanevate kehadega ümbritsetud peavad otsustama, mida teha ajaga, mis on neile antud ja mõistma, et ajal, mil kõikjal jalutavad ringi rõõmuga päästikule vajutavad sisemiselt murtud massid, peab iga hetk midagi tähendama, aga see ei muuda fakti, et ülemaailmse nakkuse ajal asendavad sigareti ja õllepurki näomask ja bensiinipaak. Näomask, et kaitsta viiruse eest, bensiinipaak, et hoida autot sõidus. 
"Carriers" on lavastatud kahe venna Alex ja David Pastori poolt, kelle jaoks on tegemist debüütfilmiga. Taaskord on mõlemad vennad varasemalt loonud lühifilme. Taaskord seetõttu, et viimasel ajal jäävad pidevalt silma täpselt sellise taustaga lavastajad. Tegevustik hargneb lahti USA edela piirkonnas. 4 rändajat, kelle hulgas on samuti vennad ja nende kallimad, üritavad jõuda võimalikult ohutusse kohta, aga kui sihtpunkt on turvaline, siis tee sinna seda kohe kindlasti ei ole. Tühjad maanteed kostitavad rännulisi üksikute majade ja tee peal seisvate autodega, mis on kasulikud nii autovahetuse kui ka varujuppide jaoks. Teel vendade lapsepõlve puhkekohta kohatakse juhuslikult tee peal abi paluvat meest, kes rändab koos tütrega. Rändajate osaline tõrksus kedagi üldse aidata lahtub ning nii asutakse kahe inimese võrra suurema kaaskonnaga liikvele. Inimtühjal tühermaal levivad kuuldused ravimist, mille olemasolu vanema venna Briani poolt maha laidetakse, sest juba pikka aega eksitatakse abivajajaid sarnaste teadetega, aga mitte ükski pole edukalt viirusekandjat ravinud. Üsna pea seatakse tegelased moraalsete valikute ette, mis määravad suures osas ära, missuguste karakteritega on tegu ja millised võivad olla nende tulevased, veel lahtisele saatusele lähemale viivad sammud. 
"Carriers" on kohe kindlasti pettumus kõigile neile, kes ootavad surmavaid või hulluma panevaid nakkusi käsitlevatest filmidest haiguse tõttu muteerunud inimhorde, zombiefilmi temaatikaga kaasas käivat suurt verehulka, groteski haigestunute ja arvutiga genereeritud olendite näol. Vennad Pastorid ei ehita oma debüüti üles stiilile, mida on viimastel aastatel liigagi palju kasutatud. Selle asemel, et paisata ekraanile tegelaste halastamatut ja ennastohverdavat võitlust surnute või muude elukatega, luuakse hoopis vastav atmosfäär, mis tõesti jätab realistlikku mulje kõikjale ulatuvast pandeemiast ning taolistel puhkudel tekkivast kaosest. Tegelasi ei arendata ebausutavate ja muidu klišeeliste motiivide põhjal. Neile antakse värskem hingamine, mitte küll kõige originaalsem, aga ikkagi huvitavam ja põhjalikum. Ülemaailmse tapva viiruse leviku ajal aset leidvat lugu võib esmapilgul klassifitseerida kohe tüüpiliste mittemidagiütlevate filmide lahtrisse, aga sel juhul peab taoline lahterdus põhinema üksnes sisu lugemisel ja traileri vaatamisel, sest tegemist ei ole horrori ega muu laadse õudusega, vaid pigem draama ja thrilleriga, mille põhirõhk on tegelastel ja nende vintsutustel liikudes läbi kõrvetava päikese poolt valgustatud piirkonna, kus sageli satutakse kõige hirmsama vaenlase küüsi, kelleks pole ei keegi muu kui inimesed ise ja muidugi ka nakkus, aga ainuke viis, kuidas nakkust üldse filmis tutvustatakse on sinakate ja verevärviliste laikude näitamisel nakatunute kehadel ning mustaks tõmbunud poolsurnute/laipade demonstreerimisel. Filmi edasikandvaks jõuks on tegelased, apokalüptilise maiguga ümbrus ja surma ennustav atmosfäär. Kusjuures, keskkond on võrreldav paljude teiste ja kindlasti mitme kraadi võrra paremate filmidega, mis sisaldavad nakkuse poolt puhtaks pühitud linnavaateid ja rännakuid läbi inimtühja maa. 
Minu jaoks on suhteliselt märkamatuks jäänud ja välimuse järgi väikeses filmis midagi sellist, mis omandab mitmeid kordi õudsema ja traagilisema mõtte, kui paljud teised, mis kasutavad hirmu loomiseks nurga taga luuravaid ja äkkrünnakuid tegevaid olendeid. Vennad Brian ja Danny vastanduvad omavahel ja nii tekib nii mõnigi pingest ja traagikast praksuv olukord, kus üks vend, kes on alati olnud see kõige tugevam, murdub ja teine, kelle eest kogu aeg pidi hoolitsema, võtab ohjad enda kätte. Näiliselt olukorraga hästi leppivatele rännulistele antakse piisavalt ekraaniaega, et teha minevikuseikade ja piirsituatsioonis avalduvate käitumismustrite põhjal selgeks nende olemus, kuigi mitte kõiki ei lahata nii põhjalikult kui vendi, kelle karakterid annavad filmile ka selle tegeliku kaalu, sest just nende vahel toimub lõpus masendav vastasseis, kus varem endasse sügavalt uskunud ja eneses kindel olnud vend lööb ootamatu sisupöörde saabumisel oma arusaamades vankuma ning leiab lunastuse läbi venna käte. Filmi naiskonnale eriti aega ei pühendata. Antakse mõista, et nemad on need, kes kohustusliku ohvri andma peavad ja minnakse loo arenguga edasi, kuni jõutaksegi sellesse punkti, kui üks vajub kaaskonnast välja, aga pärast seda kaovad ka tuntud pöörded ning edasi jääb üle vaid mõistada, mis saab ülejäänud kolmest. Arvestades filmi alguses tugevana näidatud suhet sõprade ja kallimate vahel, võib arvata, et kui keegi neist nakatub, siis otsitakse tema päästmiseks alternatiivset võimalust, aga seda ei juhtunud. Pahaendeline ja rõõmutu mõjusfäär, mida tekitab pidev hirm viiruse ees, muudab ka tegelased armututeks ja maha jäetakse ka kõige kallimad ning maha lastakse ka need kõige väetimad ja süütumad. 
"Carriers" on kohe kindlasti pettumus kõigile neile, kes ootavad surmavaid või hulluma panevaid nakkusi käsitlevatest filmidest haiguse tõttu muteerunud inimhorde, zombiefilmi temaatikaga kaasas käivat suurt verehulka, groteski haigestunute ja arvutiga genereeritud olendite näol. Vennad Pastorid ei ehita oma debüüti üles stiilile, mida on viimastel aastatel liigagi palju kasutatud. Selle asemel, et paisata ekraanile tegelaste halastamatut ja ennastohverdavat võitlust surnute või muude elukatega, luuakse hoopis vastav atmosfäär, mis tõesti jätab realistlikku mulje kõikjale ulatuvast pandeemiast ning taolistel puhkudel tekkivast kaosest. Tegelasi ei arendata ebausutavate ja muidu klišeeliste motiivide põhjal. Neile antakse värskem hingamine, mitte küll kõige originaalsem, aga ikkagi huvitavam ja põhjalikum. Ülemaailmse tapva viiruse leviku ajal aset leidvat lugu võib esmapilgul klassifitseerida kohe tüüpiliste mittemidagiütlevate filmide lahtrisse, aga sel juhul peab taoline lahterdus põhinema üksnes sisu lugemisel ja traileri vaatamisel, sest tegemist ei ole horrori ega muu laadse õudusega, vaid pigem draama ja thrilleriga, mille põhirõhk on tegelastel ja nende vintsutustel liikudes läbi kõrvetava päikese poolt valgustatud piirkonna, kus sageli satutakse kõige hirmsama vaenlase küüsi, kelleks pole ei keegi muu kui inimesed ise ja muidugi ka nakkus, aga ainuke viis, kuidas nakkust üldse filmis tutvustatakse on sinakate ja verevärviliste laikude näitamisel nakatunute kehadel ning mustaks tõmbunud poolsurnute/laipade demonstreerimisel. Filmi edasikandvaks jõuks on tegelased, apokalüptilise maiguga ümbrus ja surma ennustav atmosfäär. Kusjuures, keskkond on võrreldav paljude teiste ja kindlasti mitme kraadi võrra paremate filmidega, mis sisaldavad nakkuse poolt puhtaks pühitud linnavaateid ja rännakuid läbi inimtühja maa. 
Minu jaoks on suhteliselt märkamatuks jäänud ja välimuse järgi väikeses filmis midagi sellist, mis omandab mitmeid kordi õudsema ja traagilisema mõtte, kui paljud teised, mis kasutavad hirmu loomiseks nurga taga luuravaid ja äkkrünnakuid tegevaid olendeid. Vennad Brian ja Danny vastanduvad omavahel ja nii tekib nii mõnigi pingest ja traagikast praksuv olukord, kus üks vend, kes on alati olnud see kõige tugevam, murdub ja teine, kelle eest kogu aeg pidi hoolitsema, võtab ohjad enda kätte. Näiliselt olukorraga hästi leppivatele rännulistele antakse piisavalt ekraaniaega, et teha minevikuseikade ja piirsituatsioonis avalduvate käitumismustrite põhjal selgeks nende olemus, kuigi mitte kõiki ei lahata nii põhjalikult kui vendi, kelle karakterid annavad filmile ka selle tegeliku kaalu, sest just nende vahel toimub lõpus masendav vastasseis, kus varem endasse sügavalt uskunud ja eneses kindel olnud vend lööb ootamatu sisupöörde saabumisel oma arusaamades vankuma ning leiab lunastuse läbi venna käte. Filmi naiskonnale eriti aega ei pühendata. Antakse mõista, et nemad on need, kes kohustusliku ohvri andma peavad ja minnakse loo arenguga edasi, kuni jõutaksegi sellesse punkti, kui üks vajub kaaskonnast välja, aga pärast seda kaovad ka tuntud pöörded ning edasi jääb üle vaid mõistada, mis saab ülejäänud kolmest. Arvestades filmi alguses tugevana näidatud suhet sõprade ja kallimate vahel, võib arvata, et kui keegi neist nakatub, siis otsitakse tema päästmiseks alternatiivset võimalust, aga seda ei juhtunud. Pahaendeline ja rõõmutu mõjusfäär, mida tekitab pidev hirm viiruse ees, muudab ka tegelased armututeks ja maha jäetakse ka kõige kallimad ning maha lastakse ka need kõige väetimad ja süütumad. 
Praegu poodides soojade saiadena minevad gripimaskid peas ja pesuvahendid käes puhastatakse alati autot ja iga detaili, mida võib puutuda palja käega. Kohustuslik, ent hädavajalik rutiin aitab hädast välja, aga ka kõige hoolivam süda võib vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele saada nakkuse, mis aeglaselt hävitab oma ohvrid. Range kord tagab kõigi ohutuse, aga seegi langeb kokku, kui lootus ohutusse kohta jõudmiseks üha enam väheneb. "Carriers" õigustab oma nime igatpidi, sest tõesti ei ole filmis midagi ohtlikumat kui nakatunud ja nende laibad, kui välja arvata inimreaktsioonid, mis sarnaselt Danny Boyle`i raevuviirusest pajatavale loole väljendub sõdurite käitumises juhuslikke ränduritega. Õuduse asemel luuakse pidev hirm nakatumise ees. Iga hetk, mil lähenetakse viirusest puretuile, ei saada stseeni mitte õudus, vaid hirm haigestumise ees. Ka tegelased püüavad kramplikult haigusest eemale hoida. Kasutades sedasama hirmu on stseen, kus Brian kukub peaaegu mädaneva laibaga basseini tugevalt pinget tekitav. Umbes nagu oleks tegu mõne teise filmiga, kus punaste silmadega raevunud inglise kodanikud hirmu nahka ajavad. Visuaalne külg toetab kogu filmi sündmustikku peaaegu ideaalselt ning pinget ja draamat jagub igale maitsele. Pinget võib-olla vähem, aga ega osaliselt pingeline draama halb ei ole. Natuke teistest eristuv, aga mitte eriti originaalsusest pakatav linateos, mis ei olegi põhirõhult horror, nagu võiks eeldada, aga hoopistükkis huvitav moraalseid küsimusi esitav draama. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar