Deathwatch

I või II maailmasõda pakuvad ideaalset pinnast, et soetada sinna horroriseeme ja kasvatada midagi mõjuvat, mille taustaks on sõjakoledused ja inimese murdumine julma ning arutu veresauna keskel. Ma olen näinud kõigest käputäis filme, mis viiksid horrori elemendi aega, mil keskkond ja atmosfäär ise suutsid toota kõige õudsemaid stseene ja kõik toimus mitte fantaasiaga loodud ajastus, vaid reaalselt eksisteerinud ajaloopeatükis, mil inimkond end lõhki rebis ja seetõttu ravib rebendeid siiani, mõttes valed, propaganda, sõja mõttetus ja luupainajad lapseohtu sõdurite laipadest, kes on mudaga nii ühte sulandunud, et iga mööduja võib puhtjuhuslikult endale seda teadvustamata sonkida juhusliku kuuli läbi surnud sõduri sisikonnas. Kindlasti olen rohkem näinud natsitemaatikat käsitlevaid õudusfilme, mis pole küll aset leidnud sõja ajal, vaid hoopis tänapäeval. Kohe meenub veel küll nägemata, aga kohe kindlasti huvi pakkuv Joel Schumacheri "Blood Creek", mis otse loomulikult pole väärtfilm ega ka korralik õudusfilm, aga kuna Schumacher on sisse toonud natside okultismi hulluse, siis olen kohe platsis, sest natside eksperimente kujutavad õudusfilmid viivad täide seda, mida natsid ise ei saavutanud arvatavasti kunagi. Ma olen üsna kindel, et I. ilmasõjaaegset horrorfilmi pole ma kohanud mitte kunagi. Selles suhtes on Michael J. Basset`i lavastatud "Deathwatch" minu jaoks päris uus kogemus, kui välja jätta fakt, et koht ja aeg, kus film aset leiab ei ole minu jaoks mitte mingi kandi alt tundmatu. Basset`i uusim film "Solomon Kane" peaks Eesti kinolevisse jõudma 29. jaanuaril, mis tundub olevat hea meelelahutus, aga kahtlen, et midagi enamat.

I maailmasõja läänerindel käivad ägedad lahingud. Briti väesalk saadetakse, vaatamata ülekaalukale vastasele ja hirmust halvatud sõduritele järjekordsele pealetungile. Järgneb verine taplus, mehi langeb kui kärbseid ning lootus paistab kõiki maha jätvat. Osa väesalgast pääseb, aga sõjamöllust kaugenedes leiavad nad end tiheda udu seest. Teadmata, kus asub rindejoon ja mis positsioonil nad ise asuvad, liigutakse koos haavatutega edasi kuni satutakse peale sakslaste kaevikutele. Kaevikus sihivad kolm hirmunut saksa sõdurit nägematut sihtmärki. Briti salk teeb nad kahjutuks, kuid üks jäetakse ellu. Vang kuulatakse üle, aga peale arusaamatu jutu ei saada temalt mitte ühtegi loogilist vastust. Vang pannakse luku taha ja kaevik kindlustatakse. Keegi ei pööra suuremat tähelepanu kaevikus olevatele moonutatud laipadele ning ilmselged viited vennatapule mööduvad meestest nagu muda sees sumbates tekkivad külmavärinad. Üsna pea tekivad esimesed ohvrid. Mehi painavad olematud ja heliliselt vägagi tuntavad äkkrünnakud kaevikute suunas. Igaüks hoiab mõistust koos täpselt nii nagu oskab. Üks palvetab, teine tapab ja kolmas uurib mis õieti toimub. Muda, mädanevad ja veest läbiligunenud laibad, värsket liha otsivad rotid, lakkamatu vihm ning sõja olemuse erinev mõju inimpsühholoogiale ehk kas jääd iseendaks või murdud ekstreemolukorras - sissejuhatus saabuvale õudusele on sama jube, kui müstiline surmadeseeria ja vaikselt hulluks mineva raadiopoisi suhtlus millegi tundmatuga. Pool filmi oleks kui klassikaline sõda: strateegilise punkti ülevõtmine, piirkonna kindlustamine, omadega raadio kaudu ühendust võtmine, valmisolek sakslaste rünnakuks. Vaikselt antakse märku, et kõik pole päris korras - hull sakslane, mudajugade alt imbuv veri, kamraadi kummaline surm, pea kohal toimuva nähtamatu sõjamöllu hääled, sõdurite hulluks minemine ja taasalgav vennatapp, millele viidati ka kohe alguses. Pinget kruvitakse korralikult, sest kohe ei anta kõike ära ja pean tunnistama, et lõpp saabus minu jaoks ootamatult, mis on jällegi üks meeldiv lisapunkt filmi kasuks. Huvitav on ka see, et sõdureid lõhkirebiva monstrumi asemel on loodud oht, mis oleks justkui kõikjal, aga silmale nähtamatu. Samas ei sisalda film ka ebasurnute motiive, vaid kõike kohutavat saadavad sõdurid korda ise või kasutatakse üleloomuliku ohu esitamiseks elementaarseid sõjas vajaminevaid asju, nagu okastraat ning muidugi ka kõige vajalikum osa elik sõdur.

Korraga ehitatakse toimuva kohta üles mitu versiooni, aga kehtib ainult üks. Algul rõhutatakse vee segamiseks sõduritele lasuvale raskusele, mis murrab neist ka parimad. Reaalsustaju kaotamine ja vägivallaga harjumine võib inimese viimse piirini viia ja tekitada murdumispunkti, kus ei eristata enam, mis on reaalne ja mis on hallutsinatsioon. Kõige taustaks töötab hästi kaasa ka oskuslikult loodud keskkond sõjatandril. Rõhutamaks ühte või teist arenevat versiooni kasutatakse sõjafilmile loomulikku kinematograafiat, mis rõhub rusuvale, kuid tillukese lootuskiirega meeleolule. Edasi arendatakse liini, kus nendega toimuv on seotud millegi üleloomulikuga ja arvestades kõiksuguseid kummalisi juhtumeid ja kaevikus valitsevat atmosfääri, siis töötab see idee samuti hästi. Lõpupoole vihjatakse kõige õigemale mõttele, aga selle vastu lastakse käiku mõned varupadrunid, mis üritavad seda ideed küll ümber lükata, et hiljem sama ideega, aga veel tugevama pauguna tagasi tulla. Ausalt öeldes töötas vett segav valem hästi, sest nii sai iseloomustatud nii sõda, kui ka selle mõju inimesele. Nii jaotati film küll mitmeks osaks, aga kordagi ei kadunud silmapiirilt püsiv juhtmõte, et tegemist on millegi psühholoogilise või üleloomulikuga. Vaatamata filmi žanrile ei pühenda lavastaja oma aega pidevatele õudusmomentidele, vaid loob kõigepealt vastava atmosfääri, et sõjaõudus sulanduks hirmuõuduseks ja suudaks olla kõikehõlmav kuni lõpuni. Basset sooritas oma lavastajadebüüdi edukalt, tuues õudusžanri elemendid iseenesestmõistetavalt jubedasse paika ja aega. Tegelaste ja teostuse puhul pole tegemist mitte millegi väga originaalsega, aga kuna teemakäsitlus töötab hästi, siis funktsioneerivad korralikult ka kohati stereotüüpsed, aga ka originaalsema kanti kanduvad tegelased, kellest osa muutuvad filmi kandvaks jõuks, mis annab ka kohe filmi alguses aimduse, millised sõdurid lähevad kõige esimesena loojakarja.

Lõpustseen sakslasest, kes vaatab hetkeks vaatajale otsa, oli tuttav nüke, sest sääraste filmide puhul jäetakse alati lõpp lahtiseks. Mitte küll tegelaste saatuste koha pealt, aga juba uute saatus on algamas ja seda siis see vaataja ja sakslase silmside tähendabki. Kõik see, mis juhtus brittidega, juhtub ka järgmistega. Lõppematu rada, mille lõpus on ellu jäänud ainult need, kes on säilitanud endas inimlikkuse ja pole tõstnud kätt süütute vastu. Kahjuks iseloomustab õuduse saabumist originaalsuse puudumine, mida võib lugeda ka üheks suuremaks miinuseks, aga atmosfäär on jällegi loodud nii, et tõstab tuttavana näiva õuduse taset. Osalt pingeline elu ja surma peale käiv võitlus nähtamatu kurjuse vastu, teisalt sõjaõudusi horroriga osavalt segav õudukas, mis hoiab alguses paika seatud kurssi sirgena ning annab ka rahuldava, kui mitte väärika lõpu. 7/10