15. PÖFF - Minu kõige nunnumad

Pärast 33 filmi ja kahte nädalat võib lugeda PÖFF selleks korraks lõppenuks, aga alati on järgmine aasta. Vahepeal on veel animefestival JAFF ja õudusfestival HÖFF. Rõõm oli hiljem kuulda, et Lihtne elu (A Simple Life) määrati festivali grand prix tiitli osaliseks ja filmi peaosaline Deannie Yip sai väärilise tunnustuse kui parim naisnäitleja. Ei olnud ühtegi teist filmi, kus üks näitleja oleks omanud sellist emotsionaalselt kaalu kogu filmi jooksul kui Lihtsas elus. Parima režissööri tiitli saanud Lynne Ramsay osas vaidleks vastu, kuid on täiesti ilmselge, miks võitis tema ja mitte näiteks Andrei Zvyagintsev (Jelena) või teenekas Ann Hui (Lihtne elu). Samuti oleks soovinud režiidebüüdi kategoorias hoopis teist nime, aga kuna võidufilm Adalberti unistus jäi endal vaatamata, siis hetkel ei oska žürii otsust kuidagi hinnata. Vastasel juhul oleks Michale Boganim (Rahutu maa) olnud meelisvalik võidufilmiks. PÖFFi kava koostades ei mõelnud, et peaks kindlasti läbi vaatama kogu võistlusprogrammi, mistõttu õnnestus näha ainult 6 filmi 18-st. Kava koostasin pigem tuttavate režissööride, huvitavate sisututvustuste ja põhjaliku eeltöö järgi, kuigi nagu elu näitas, siis pole võimalik hoida kava sellisena nagu alguses mõeldud. Festivalimelu on selleks liiga võimas ja kaootiline. 33 filmi PÖFFil ja 15 filmi enne PÖFFi. Kokku 48 festivalil linastunud filmi. Ülevaated nähtud filmidest - Minu nunnud 1, 2, 3, 4

Aasia filmide osakaal oli seekord üsna korralik. Esmatutvust tegeva publiku jaoks rohkem kui küllalt. Aasia filmidega kursis oleva vaataja jaoks samuti, aga kui Jaapani filme oli seekord 8, siis Lõuna - Korea mängufilme oli ainult 4, pluss 1 vägagi tervitatav Kim Ki-Duk`i dokumentaalfilm Arirang. Jaapani filmide seas oli esindatud nii meister Miike (esialgu oli kavas lisaks 13 palgamõrtsukale ka Hara-Kiri), absurdikino staar Sono (Armastuses süüdi, Külmad kalad) kui ka kultusrežissöör Tsukamoto (Kotoko, Tetsuo). Enamus nimedest korduvad PÖFFil aastast aastasse. Isegi Naomi Kawase (Hanezu) on varem festivali külastanud. Salamisi lootsin, et legendaarse Takeshi Kitano Outrage on ka meile tulemas, aga juhtus teisiti. Miks loetlen seda, mida võib mujalt lugeda? Aga sellepärast, et Lõuna - Korea kinost oli valitud kaks sõltumatu kino esindajat (Tantsude linn, Tema saabumise päev), mille lavastajate nimed on paljude jaoks tundmatud ja kelle filmid üldiselt tavapärased või siis liiga kauged vaatajast. Vastukaaluks lisati aga Hong-jin Na Kollane meri (The Yellow Sea) ja Kim Ki-Duki kirjutatud ja produtseeritud Poongsan. Lõuna - Korea kino on kirju nagu sealne rahvas - ainult nelja filmiga selle kino esindamine on natuke veider.

Minu jaoks olid nii Tantsude linn kui ka Tema saabumise päev keskpärased, mistõttu tahtsingi näha rohkem harjumuspärast Lõuna - Korea kino, kuid seda võimaldati ainult kahe filmiga. Olles ise elanud juba kaua aega Korea filmi lainel, tuli täieliku üllatusena, et 2011aastal ilmunud mängufilmidest valiti ainult need 4. Valik on tegelikult suur ja lai. Eks mängu tulevad muidugi probleemid filmide kätte saamisega, kuid kahtlen, et nii suure filmitoodangu seast on võimalik kokku kraapida ainult 5. Kui vaadata läbi tänavu Lõuna - Koreas linastunud filmide nimekirja, siis leidub sealt nii teenekate režissööride järjekordseid filme kui ka alles debüüdiga lagedale tulnud nimesid. Kui PÖFFi külastaja nägi oma esimeste Lõuna - Korea filmidena Tantsude linna ja Tema saabumise päeva, siis ei maksa imestada, et see inimene ei vaata enam ühtegi Korea filmi. Kui aga Kollane meri ja Poongsan, siis huvi aina kasvaks. Kui aga tutvuda selle maa kinoga eelmiste PÖFFide kavade kaudu, siis on nende hulgast võimalik välja sorteerida nii Chang Dong Lee Secret Sunshinei kui ka Hae-jun Lee Castaway on the Mooni. Mõlemad pakkusid kvaliteeti ja kumbki neist polnud sel ajal ainukesed Korea filmi esindajad PÖFFil. Tahan vist öelda, et olen pettunud Lõuna  - Korea filmide vähesuses festivali, aga olen väga rahul, et nende 4 seas oli kaks või siis vähemalt üks tõeline Korea kino - Poongsang ja Kollane meri.  

Alljärgnevad on minu PÖFFi 10 + 4 parimat filmi.

That is all. 

Torino hobune - The Turin Horse (2011) 10/10 

Filmikunsti pärlite hulka kuuluva Bela Tarri väidetavalt viimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, aga pidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi, kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamus omaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuvilisele olla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, et see pole film igaühele. Tegu on puhta kunstiga.

Rahutu maa - Land of Oblivion (2011) 10/10

Miskipärast meenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne oli sama. Seepärast ma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi - Rahutu maa on täius igas mõttes. Senise PÖFF-i parim film ei ole lihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaid võimas elamus, emotsioon, mida kannavad endas inimesed ja maa, mis kisendab senini, kuid pole kedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaid endise elu külge jäädavalt aheldatud rahutud hinged. 


Elena - Jelena (2011) 9/10

Andrei Zvyagintsev on eelkõige tuntud Veneetsias laineid löönud The Returni poolest, kuid äramärkimist väärib ka 4 aasta tagune Cannesis Palme d`orile nomineerinud The Banishment. Nüüd on siis järg käesoleval aastal ilmunud  ja Cannesis samuti menu ja võidu osaliseks saanud Elenal. Elena on ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu, kuigi lihtsusest on asi väga kaugel. Samas ei esita film oma lugu ja karaktereid väga keerukalt. Seda pole vaja. Selle asemel laseb režissöör tegelastel ja lool mööda ekraani laiali valguda, et iga viimanegi nüanss oleks arusaadav, kuigi mitte üheselt mõistetav, mistõttu on võimalik pärast pikka ja põhjalikku mitte just kõige tavalisemaid konventsioone järgivat sissejuhatust lasta end filmil haarata ja käia koos tegelastega läbi nende rutiinid ja jälgida, millise kulminatsiooni suunas liiguvad üha kiiremini üle pea kasvavad perekesksed konfliktid. Arvustus.

Türannosaurus - Tyrannosaur (2010) 9/10

Täpselt sellist laadi film, kus oleks piisanud ainult natukesest, et film ära rikkuda. Seda aga ei juhtunud. Karm ja realistlik lugu vägivallast, valikutest ja iseendaga võitlusest. Pole olemas õigeid valikuid, on vaid viisid, kuidas nende valikute tagajärgedega edasi elada. Võimas debüüt Paddy Considinelt ning hingematva abitusega vaatajat lämmatav rollisooritus Peter Mullanilt.

Beebimonitor - Babycall (2011) 9/10 

Noomi Rapace (Män som hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo) filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varsti kujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvahelisele areenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõm tõdeda, et Sherlock Holmes 2 ja Prometheuses osalemine pole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümber psühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapace kehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes ja väsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab  peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kui ekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapace mängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis ja elan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõige olulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumas olukorras.

Me peame Kevinist rääkima - We Need To Talk About Kevin (2011) 9/10 

Tilda Swintonil on palju häid rolle ja Kevini ema Eva roll kuulub parimate sekka. Film sarnaneb paljuski teise minu kõige oodatuima filmiga Martha Marcy May Marlene, kuid seda siiski ainult psühholoogilisest vaatepunktist. Stilistikalt on tegu kahe vastandiga - üks kargab näkku, aga teine närib aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale. Filmikunstiliselt on Me peame Kevinist rääkima justkui õudusunenägu, mis tallab kord reaalsuse ja kord jälle unenäolisuse radadel. Rajad ristuvad ja reaalsus variseb. Tervikuna raputab film vaatajat päris armutult. Siinkohal tekibki küsimus selle kohta, et kas ongi vaja konkreetset põhjust kurjuseks või piisab kujunditest ja sümbolitest? Viimane laseks ise pildi kokku panna ja sedagi oma arusaamiste järgi. Üks viimase aja huvitavamaid kinoelamusi.

Kollane Meri - The Yellow Sea (2010) 9/10 

Mul oli kord üks koer, kes jäi marutõppe. Koer hammustas ja ründas kõiki vastutulijaid. Lõpuks nõuti ta magama panemist. Koer aga põgenes. Olin jõudnud ta juba unustada kui koer tuli tagasi. Ta oli kõhn ja väga haige. Matsin ta aeda. Nii algab eepiline suurteos, mis paneb tõsiselt mõtlema, naerutab natuke ja tekitab hullumeelset pinget täis olukordi. Seda kõike ühele Lõuna - Korea thrillerile omases kastmes ehk siis midagi Hollywoodilikku on siit raske leida. Lugu on küll lihtsamatest lihtsam - üks mees, üks tööots, mafia kokkumäng ja võitlus elu ja surma peale, aga lavastus, kaamera, isegi montaaž ja eelkõige näitlejad ning režissööri stiil on võtmesõnad, mis jätavad kokku pannes suu ammuli. Na Hong-jin meisterlik suurte mõõtmetega thriller on mõttelt niivõrd inimlik, et tänu lavastuse peaaegu et piiritule ülemeelikusele võib see lugu kandev osa isegi ununeda. Lõpp aga tuletab meelde, et kõige tähtsam on siiski inimene ja seda isegi siis kui kärvad nagu prussakas. The Chaser`it ei ületa, aga võimas elamus siiski.

Artist - The Artist (2011) 9/10 

Homage tummfilmiajastule ja selle hääbumisele helifilmi saabumise järel on tõeline kullatükk. Alates ilusast must-valgest pildist ja lõpetades perfektselt toonase ajastutunnetuse edasi andmisega. Huvitav eksperiment on küll vormilt tummfilm, kuid toob siiski vastavalt sisu arengule sisse nii helifilmi kui ka meile tuntud tavapärase mängufilmi elemendid. Ilus pilguheit ühte kõige hiilgavamasse aega filmiajaloos.

Mäng - Play (2011) 8/10

PÖFFi viimasele päevale nagu rusikas silmaauku. Oma olemuselt eluline, aga vormilt kunstiline Play kajastab paljudele kindlasti tuttavaid hetki lapsepõlvest, aga samas jookseb taustal palju üllam ja kriitilisem teema - mäng eludega veelgi suuremas mängus. Iga kaader mängis välja ühe olulise osa suuremast mõttest, mis tegelikult hägustus just tänu sellisele esitusviisile. Elust kihavad kaadrid on aga nii läbi mõeldud, et vaata ja imesta. Režissöör paneb publiku meelega neutraalsesse positsiooni  tekitades seda aga nii, et poistega juhtunut näeme ainult distantsilt ja me ei saa nendega kunagi lähedaseks, me ei õpi neid tundma kui isiksusi vaid kui ohvreid. Dokumentaalsust imiteerival stiilil on mitu funktsiooni - alguses näeme noori kaubamajas konflikti sattumas justkui läbi turvakaamera, hiljem näeme läbi poevitriini ja siis visatakse vaataja trammi tagaistmele ning sunnitakse olema sama neutraalne ja kartlik nagu inimesed trammis, kes ei julge ja ei taha teha mitte midagi isegi siis kui konflikt väikeste lastega toimub nende silme all. Alles hiljem öeldakse, et ma nägin kõike pealt või et ma helistan nüüd politseisse, aga siis on juba hilja. Kahju on tehtud, kuid nii inimesed käituvadki. Sellega film õnnestubki - vaataja viiakse tuttavatesse olukordadesse, mille nad ise on mingil määral läbi elanud ehk siis mitte midagi teinud, aga ehk nüüd näeme, et neutraalsus tekitab ohvreid, kes ei hinda sinu tagantjärele tekkinud tarkust. Kaadreid minimaalselt, pikkust kaks tundi ja väga palju öelda.

Lihtne elu - A Simple Life (2011) 8/10 

Lugu on lihtne, aga suudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigse emotsioonita ja üledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tunded ja idealistlikud motiivid, on vaid südamlik ja inimlik lugu perekonnast, mille juurde kuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõm ja piiritu armastus selle kõige naturalistlikumas võtmes. Ann Hui režii ja imeilus pildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igas kaadris ja karakteris. Lihtne elu tõesti. Arvustus.

+

Martha Marcy May Marlene (2011) 8/10 

Kaua oodatud kaunikene ei valmistanud pettumust isegi siis kui lõpp mõjus nagu oleks nabanöör katki lõigatud. Rahulikult aina sugavamale närivat psühholoogilist karakteriuurimust saadab kaunis ja esialgsele ohvrile eri külgi juurde ehitav kaamera. Tõeline nauding on vaadata suurel ekraanil ilusaid ja tähndusrikkaid suuri plaane, mis haaravad oma kütkeisse. Seetõtu oligi lõpp niivõrd frustreeriv. Kui oled täiesti filmis sees - hingad ja pilgutad silmi filmi kadreeringu rütmis, siis mõjub äkiline lõpp nagu välk selgest taevast, aga ka selline emotsioon oli läbi mõeldud kui selge noot vaatajale lõpust, mis elab edasi isegi siis kui film on läbi ja saalis on viimased tuled kustunud.

Vihurimäe - Wuthering Heights (2011) 8/10 

Emily Bronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeks adapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringute režissööride hulgas on olnud ka Bunuel ja näitlejaparaadist on eredamad imetabane Juliette Binoche  ja karismaatiline Ralph Fiennes. Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapseks kujunenud Andrea Arnoldi (Fish Tank) käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelega lastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasuguse võimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigub kordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütm ilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõneleb ise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja loo osatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääks kauaks ajaks meelde.

Unustatud unelmate koobas - Cave of Forgotten Dreams (2010) 8/10 

Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud. Arvustus.

Armastuses süüdi - Guilty of Romance (2011) 8/10 

Sono oma tuntud headuses. PÖFFil näidati 120 minutilist versiooni, aga on olemas ka 144. Kahju, et Shimizu ei jõudnud PÖFFile. Sisu kui selline pole midagi uut - koduperenaine tahab olla midagi enamat ja hakkab prostituudiks. Bunueli Bellede jouris oli see fantaasia. Sono muudab aga kõik võikaks reaalsuseks ja veelgi enam - Sono suudab ühte filmi panna inimeste sügavaimate ihade illustratsioonid, selge joone ühiskonnakriitikat ja terve posu temale omast absurdi rohke seksi ja vere seltsis. Sono viitab nii paljudele teemale niivõrd suure hullumeelususe keskel, et mõnikord on võimatu meelde tuletada, mis oli mõte või siis eesmärk, aga Sono teab seda, mistõttu ühel hetkel võtab ta alati hoo maha ja laseb publikul rahulikult mõtiskleda.