Kõrboja peremees

Film Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest on loomult sama klassikaline ja eestipärane kui romaan ise. Kahe põhitegelase areneva suhte taustal kujutatakse üht ajaperioodi, kus põrkusid maa-ja linnaelu ja muutused väärtushinnangutes. Tol ajal hinnati arukat töömeest kõige kõrgemalt ja kui keegi nagu Katku Villu tüüpi mees tegi teisiti, siis vaadati teda ka hoopis teise pilguga ja ei peetud õigeks töömehekski, kuid seda oli ta nii hingelt kui ka südamelt. Villu ei soovinud olla niivõrd kammitsetud nagu oli tema isa ja tema isa enne teda. Ta oli hingelt vaba mees, kes mõistis teha ka tööd, kuid ta planeeris rohkem kui ära tegi ja see kasvatas tema mainet Katku peremehe loru pojana. Kõrbojale saabub peretütar Anna, kes peab otsustama, kas võtab talu endale või annab võõrastele. Kaks erinevate soovide ja ihadega inimest kohtuvad ning nende vahel areneb suhe, mis on tormine nagu kevadine suurvesi. Tammsaare pidevaks jooneks on see, kuidas külajutud mõjutavad raskete valikute ees seisvaid inimesi, kuid selles peitub tegelikult nii palju enamat, sest kui otsuste tegemist lükkavad edasi külajutud, siis on see esimene märk valikute ees seisvate ebakindlusest ja suutmatusest otsustada, mis on hea ja mis on halb

Tammsaare ei olnud kunagi küll niivõrd lihtlabane, aga nagu "Tõde ja õiguski", kujutas ta tolleaegset elu läbi natuke värvikamate tegelaste, sest olgem ausad, see elu polnud tõesti niivõrd huvitav ja põnev, et seda saaks ilma ilustamata ja põnevaks muutmata esitada, aga Tammsaare on sel alal meister ning kui teha tema romaan ekraaniteoseks tuleb kasutada võimalikult palju filmilikke võtteid, et jõuda järele Tammsaare suurepärastele kirjeldustele ja sellega on Paul Eerik Rummo ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium hästi hakkama saanud ja kiitust väärib näitlejaid ja võttepaiku toetav asjakohane operaatoritöö ja olustikku oluliselt mõjutav lavastajatöö. Kõrbojale saabunud Anna on vaikse iseloomuga linnanaine, kellelt oodatakse isa ja ema poolt suuri otsuseid, mis mõjutaksid otseselt Kõrboja saatust. Villu on üksik vaba hing, kes käitub kui väike laps ja käib põikpäiselt Kivimäel kive lõhkamas, et teha teoks isa kunagine unistus harida üles kivine pinnas.
Isa loobus sellest, kuna pinnasel olevate kivide all oli veel kive, mistõttu tundus plaan see maa harida mõttetu. Siit kasvab välja esimene ja tähtsaim mõte – kas anda alla kohe pärast esimest suuremat takistust või rügada edasi teades, et tulemust ei pruugi kunagi tulla ja lootused jäävadki lootusteks. Villu püüab endale ja teistele tõestada, et võib pooleli jäetud tööd lõpetada ja miski ei saa teda takistada. Seetõttu satubki ta külajuttude tule alla.  Anna ei tunne end perenaisena, kuid tuleb välja, et mõistab väga hästi tööd teha vaatamata sellele, et peab talu, kus pole peremeest. Nii satub ka tema samasse olukord, kus sipleb ka Villu, kes temast ümbritsevast suurt välja ei tee, kuid sisimas on temagi teiste kiidusõnade ootel. Villul on ka peidetud pool. Ta veetis pika aja vanglas inimese tapmise eest. Külainimesed ei julge talle seda nina alla hõõruda, sest kardavad Villu uueks ohvriks saada. See kartus on küll väike, kuid seegi lisab tuld sellesse, kuidas temasse suhtutakse ja mida tema kohta räägitakse. Süütust kokkupuutest Anna ja Villu vahel kasvab külainimeste silmis välja Villu soov saada Kõrboja peremeheks või siis vastupidi – Anna soov naituda Villuga.

Kõrboja peremees on suures osas ilusti üles võetud. Näidates valituid looduskaadreid rabast, sündmusterohkest jõest, neetud Kivimäest, Kõrbojast ja Katkust, saame aimu, milline oli loodus ja kuidas seostati metsailu rutiinse saagikoristuse või põlluharimisega. Nüüdisajal on palju räägitud, et eestlane on minetanud oma metsaarmastuse ja asendanud selle urbaniseerunud linnastuga, kuid Kõrboja peremees tuletab meelde aega, mil pidutseti metsa vahel ja suhteid tehti klaariks samblal istudes. Rohkemat polnudki vaja, aga nüüd kasutame suhtlusvahendeid, et öelda paar sõna armastatuile, kui aga saaks tegelikult nendega kokku saada ja avaldada armastust kaasale silma vaadates. Villu ja Anna vaheline suhe on alguses ilus ja kena, kuid külainimeste teravalt laksavad keeled mõjuvad salvavalt ja tekitavad hingehaavu kohale, kus neid enne ei olnud.

Taas tekib igipõline heitlus armastajate vahel – kui sa mind armastad, siis jäta mind maha, sul on minuta parem. Kas nii räägib egoist või jäädavalt armunud inimene, kes ohverdab armastatu nimel kas või enda heaolu? Kui aga armastatu ei soovi ohverdust, vaid kaasat sellisena nagu ta on, siis kas olukord on lahendatud? Kõrboja peremehe puhul paraku mitte, sest Villu oli uhke ja hakkamist täis. Kui aga sandistada hakkaja inimene ja öelda talle iga päev, et mis sa sant töötad, siis kaob ka uhkus. Kui kaob uhkus, siis ei ole Villu taolisel mehel endaga midagi peale hakata. Parem on kaduda ja mitte jääda nagu rist kaenlas Annale tüliks ja külarahva naerualuseks. Tänapäeva ühiskonnas on avalik arvamus väga oluline isegi siis, kui isik sellest ei hooli, sest arvamusest võib sõltuda töötaja sissetulek ja maine, mida on konkurentidega võisteldes niigi raske hoida. Ka Kõrbojal on teiste arvamus tähtis, kuid sugugi mitte sellises mastaabis nagu praegu, aga isegi tollal sõltus talutööliste arv talu mainest ja taluperemehe oskusest hoida talu korras.

Villu kinnisidee lõhkuda iga päev Kivimäel kive oli alguses naeruväärne tegu, sest usutakse, et kui tema isa sellega hakkama ei saanud, siis ei saa keegi. Inimesed on keerulised ning just seetõttu tegutseme me imelikult nagu oleks lollus pähe löönud. Villu lõhkus kive omadel põhjustel ja see, et keegi teine sellest aru ei saanud, oli nende mure, kuid kaua sa elad naerualusena, kui saaks asja kohe südant puistates ära klaarida, aga nagu pole elu lihtne, nii pole lihtne ka end avada. Anna asub samuti uue perenaisena tööle, et olla üle juttudest, et temal ei olegi peremeest. Saab ka ilma. Ega tööd siis tegemata jää, aga traditsioon on midagi sellist, mida on väga raske murda. Veel raskem on veenda teisi, et vahel võiks ka teistmoodi. See ei ole kunagi hästi välja kukkunud ja nii juhtub ka Kõrbojal. Kõrboja perenaise isa vastuseisust hoolimata otsustab Anna võtta peremeheks Villu, kuid see plaan lükkub edasi Villule silma maksnud õnnetuse tõttu, mis sandistas ta hinge, kuid keha töötas endise jõuga, aga mis kasu on kehast kui hing on paigast ära? Villu esindab osaliselt eestlase hinge.

Temas on olemas kõik omadused – asjalik, töökas, vastupidav, kannatav, kritiseeriv, oma probleemide kallal ise nokitsev, suure suu ja kuldkõriga. Temas on puudu meile omased miinused, mida on raske nii nimetatagi. Ehk siis eripärad? Anna esindab teist külge eestlaseks olemisest. Ta on mõtisklev, vaikne, endassetõmbunud ja suhtlusaldis ainult kõige lähedasematega. Eestlane pole uhkeldaja tüüpi ja ei ole ta ka alati esimene. Näiteks kui kooli tuleb võõras õppejõud ja peab loengu tervele auditooriumile, siis pole küsimuste esitamise alguses ühtegi kätt, mis innukalt rabeleks. Pigem vaadatakse pastakat, oodatakse, kuni paar-kolm inimest on pärast mõneminutilist piinlikku vaikust esitanud paar küsimust ja alles siis avatakse end peaaegu täielikult. Niisamuti on olukord Anna ja Villu vahel. Alguses ei juleta rahvakogunemistel käest kinni võttagi, kuigi soovi selleks on. Selle asemel vahetatakse meelaid pilke, mis võivad vale mulje jätta nii teistele kui neile endile. Paljud asjad on armastajate vahel selgusetud ja ainult seetõttu, et kumbki pole võimeline südant puistama. Alles pärast mitmeid tragöödiaid ja hingehaavu alustatakse kahekõnet tunnete ja tegelike soovide põhjal, kuid siis võib olla juba liiga hilja ja tagajärjed kipuvad olema ikka kurvad. Väga meeleolukad olid hetked, kui sai näha Villut ja Annat tantsimas, sest siis tekkis tunne, et miski muu peale tantsimise ei loe, on ainult see hetk ja need inimesed, kuid maagilisse olekusse ei jääda liiga kauaks ja nad kistakse kohe uuesti tunnete sasipuntrasse ja kõlakatest levivate mürgiste sõnade virvarri.

Hoolimata sellest, mis teised arvavad, soovib Anna endiselt Kõrboja peremehena näha Villut. Visates kõrvale uhkuse ja au, soovib Anna Villut, kuid Villu ei suuda nii kergelt oma rüüd eemaldada ja seetõttu ta langebki koos rüüga nagu plahvatuse saatel õhku paisatud Kivimäe kivi, jättes maha kõik, kes teda armastasid ja tekitades uusi hingehaavu. Valitud näitlejad esitasid Tammsaare tegelasi hingestatult ja mõtestatult. Vanu Eesti filme on tore vaadata kas või seetõttu, et praegu pole võrreldes Kõrboja peremehega tehniliselt väga palju muutusi olnud, uued on näitlejad ja ideed, aga usun, et see teebki Eesti filmist Eesti filmi, sest kui mõelda, siis kujutame alati ajalugu, ühiskonda ja inimesi, kes ei suuda või ei taha enam olla võis siis pannakse täiesti tavalised kodanikud kummalistesse olukordadesse, millest nad üritavad küll välja rabeleda, kuid tulutult. Arvan, et uut Eesti filmide lainet iseloomustabki vana hävituslik tendents, mis viib tegelase kuskilt kuhugi, aga mitte sinna ja tagasi.

Villu kohutav lahendus olukorrale ei toonud Kõrboja õuele lohutust, vaid leina ja hingepiinu, kuid alati kasvab kurbusest rõõm, tigedusest lahkus, pimedusest valgus ja leinast terve hing, mis annab jõudu ja jaksu jätkata ning hoida kinni kallitest mälestustest. Kõrboja peremees mõjub suhteliselt muutlikuna, viies vaataja romaanis kirjeldatud aega ja lastes tal looga kaasas käia ja mõista valikuid, mida peategelased kohe teha ei suuda, kuid oma südametes on nad valiku juba teinud. Asi pole valikutes, asi on mõistmises. Olles ümberjutustus tuntud loost, sisaldab film praegugi olulisi mõtteteri. Tammsaart ei ole kerge lavastada, aga filmi tehes peaks mõistma seda, mida tahtis öelda autor ja rohkem pole vajagi, sest miks urgitseda ääres, kui saab ka kohe sisse minna.  

Noored kotkad

Esimene kokkupuude Theodor Lutsu eepilise ja küllaltki hurraapatriootilise Noorte kotkastega oli ETV vahendusel, kuigi tollal ei teadnud ma, kes oli Theodor Luts ja mida üldse vaatasin, sest olin nendest asjadest aru saamiseks lihtsalt liiga noor. Must-valge tummfilm aastast 1927 mõjus mulle veenva ja eheda sõjafilmina, sest Lutsu filmis leidus kõike -  eepilisi sõjastseene ja ülespuhutuid tundeid. Noore ja rumalana Noori kotkaid vaadates olin lummatud näitlejate elavast miimikast ning hoogsast ja seiklusliku maiguga tegevustikust. Nüüd vanemana leidsin end mõtlemast, et kas siis kui film linastus, suhtuti filmi samamoodi nagu mina kui nägin Noori kotkaid esmakordselt ETV-s ehk lummatud, kaasa haaratud ja hämmingus, et meil võib olla nii häid filme. Fakt, et tegu oli must-valge tummfilmiga mulle ei mõjunud, sest kohe esimesest kaadrist olin jäägitult filmi kütkes. Filmiteadlikumana õnnestus lapsepõlves nähtu uuesti vaadata, kuid mitte kogeda, enam pole minus seda süütut hinge, mis nägi kõike esmakordselt. Nüüd kipun nähtut võrdlema varasemate kino - ja filmikogemustega, kuid see polegi Noorte kotkaste puhul nii halb asi, sest kui vaadata varasemaid kodumaiseid filme ja neid, mis on tulnud välja hiljuti, siis on vaatamata suurele vanusevahele ikkagi selge, et vanemad Eesti filmid on uuematest hingelt palju veenvamad ja toredamad. Kui Theodor Luts oli armastatud Oskar Lutsu noorem vend, siis näiteks 2002. aasta värske sõjaeepos Nimed marmortahvlil oli kuulus oma Alber Kivikase algmaterjali poolest. Nimed marmortahvlil polnud pooltki nii elav ja kuidas nüüd öelda, rahvameelne, kui Lutsu Noored kotkad, mis ei püüdnud vähemalt minu arust pilku ainult sõjakoleduste ja lahingute pärast, vaid suurt osa mängisid peanäitlejad Arnold Vaino, Juhan Nõmmik, Ruut Tarmo ja Aksella Luts, kelle rollisooritused trumpasid üle igasugused lahingukaadrid ja sõjastseenid.

Noored kotkad mõjus mulle pigem kui ajastunäitajana, mida see tegelikult ongi. Kuna film linastus 1927 (kõigest 7 aastat pärast sõja lõppemist), siis on näha ja tunda, millised olid inimesed või õigemini siis sõdurid, kuigi neid kujutati patriootiliselt meelestatuna ja kuidagi liignaiivselt. Nimed marmortahvlil aga ei kanna edasi ei ajastu hõngu ega tolle aja inimtüüpe. Oma osa mängib siinkohal muidugi fakt, et üks ajastufilm võeti üles 1927 ja teine 2002. Vahe on tohutu, kuid see ei määra tegelikult, kas film meie ajaloost on veenev või tõsiseltvõetav. Määrav on minu arust hoopis see, kuidas hinnatakse minevikku ja kuidas seda tõlgendab enda jaoks režissöör, kes stsenaristiga koos loob oma versiooni algmaterjalist, mis võib siis olla kas lihtsalt möödunud ajaperiood või nagu Nimed marmortahvlil puhul, raamat möödunud aegadest. Nimed marmoltahvlil põhines 1936. aastal ilmunud romaanil, kuid film valmis alles 2002. Usun, et just nii suur ajavahe andiski põntsu, miks film polnud päris see, mida oli juba ammu Noored kotkad. 1927. aasta oli filmikunsti poolest rikas aasta, sest just selle aastanumbri ilmusid sellised filmid nagu Fritz Langi Metropolis ja Murnau Sunrise. Neid filme ei anna Noorte kotkastega võrreldagi, sest kui Noored kotkad oli Eestis üks suurimaid filmiprojekte, siis Metropolis ja Sunrise olid maailma või siis Euroopa mastaabis hunnitud ettevõtmised, mis näitasid, milleks on inimmõistus filminduse alal võimeline ja kuidas seda võimekust kaasaja praktiliste vahenditega esile tuua ja rahvale esitleda. Samas ei saaks öelda, et Noored kotkad oleks ainult Eesti mastaabis suur ettevõtmine. Tegemist oli siiski aukartustäratava ettevõtmisega, mis päädis kiitvate arvustuste ja rahva heakskiiduga ja mitte ainult. Praegu loeme Lutsu kätetööd meie klassikaks ja oleme uhked, et ka meil on selline film, millele saab siiani alt üles vaadata, sest Nimed marmortahvlil ega Detsembrikuumus ei küündinud kõrgustesse, kus oli juba käinud Luts ja põhimõtteliselt tema esimene film.

Miks pole uuema aja sõjafilmid enam sellised nagu vanasti? Progressiga tuleb kaasas käia ja uusi tehnikaid tuleb omandada, et püsida konkurentsis, kuid Eesti sõjaeeposed pole enam Eesti omad, vaid välismõjutuste küüsi langenud kopeeringud, mis pole küll halvad, aga ei peegelda ka õigeid tundeid ja inimtüüpe sellises valguses nagu kohane, vaid mängu tulevad üldlevinud stambid mujalt Euroopa ja eriti USA filmikunstist.  Eestlased teevad maailma mõõdus filmi, kuid mitte tehnilises ega vormilises võtmes, vaid mõttelises ja sisulises. Meie tehnika võimalused ja vormilised ideed on piisavalt head, aga filmid on ikka sellised nagu oleme harjunud neid mujal nägema. Ma ei ütleks, et Eesti film peaks olema midagi väga meiepärast ja seetõttu muu maailmaga võrreldes midagi hoopis teistsugust, aga USA või Euroopa kino stiilis filmide tegemine pole päris see, sest vaatajad ei taju nendes seda tunnet, mis oli Noortes kotkastes, mis oli küll väga täpne oma aja film ja omas kontekstis rikas käsitlus hiljutisest valusaid haavu tekitanud ebaõiglasest sõjast. Piisab kui igas filmis on midagi rahvale ja kultuurile omast, midagi ainulaadset, sõltumata žanrist. Isegi nüüd 2011. aastal vaadates on üsna selge, et Lutsu film oli omast ajast ees ja võimsate sõjakaadritega katsetav töötlus ajalooteemadel ei jää eriti just praegusel ajal kunagi vanaks. Kas või seepärast ongi Noortel kotkastel omamoodi hindamatu väärtus, sest peegeldades tolle aja väärtusi, inimesi ja elulaadi ongi see omandanud juba ajalookroonika mõõtmed. Mitte küll teab mis usaldusväärsed ja üheti mõistetavad mõõtmed, aga uuritavad ja mõtlemapanevad küll. Eks film ongi ajalookroonika, peegeldades kõike, mis toimus ja toimub ammuses ja praeguses ühiskonnas. Fritz Langi Metropolis peaks olema kõikide ulmefimide vanaisa, aga kas siis Noored kotkad on Eesti sõjafilmide esiisa?

Paistab küll nii, sest nii suurte mõõtmetega sõjaeepost polnud varem meie maal tehtud. Ja siis algas tootmine, mille tegemisel vaadati järele Noortele kotkastele, et sellest õppida, kas just tehnilist poolt või hoopis teostamist, produktsiooni ja Lutsu filmimistehnikat, aga kohe kindlasti on tegu omamoodi tähisega Eesti filmi künklikul arenguteel. Võtame näiteks üliõpilase stereotüübi Tammekännu, kes oli pealtnäha naiivne Eesti mees, kuid kui kohus kutsus, siis oli tema kohe platsis, et võidelda oma riigi vabaduse eest viimse veretilgani – väga hurraapatriootiline, paatoslik ja uhke stereotüüp, kes peaks süstima ka teistesse sarnast julgust ja pealehakkamist, mis viis ta kohe turvalisest kodust sõtta. Tammekännu tegelaskuju on kindlasti teadlikult kujundatud süüdimatu välimusega naiivne karakter. Tegu sinisilmse eestlasega, kes ei osanud midagi sellist nagu jube sõda lihtsalt oodata. Sellega on Luts hästi hakkama saanud, et kujutas Eesti inimest natuke ülepakutult võimsalt ja liiga patriootiliselt, kuid see oligi Noorte kotkaste puhul oluline, et ei kujutatud kaasaegseid mitte sellisena nagu nad välja paistsid, vaid millised olid nad isekeskis ja oma mõtteis. 8/10

Kirjad Inglile

Sulev Keedus paistab olevat kindla nägemuse ja stiiliga režissöör, kes teab, mida tahab ja kuidas seda vaatajale pakkuda. Somnanbuuli ja Georgica järgi võib juba rahulikult järeldada, et režissöör töötab omas mullis ja ei lase end palju segada välistest mõjudest, vaid rohkem sisemistest, mida filmi valmimisel vaja ongi. Kirjad Inglile on huvitav lähenemine kaotusvalule ja sellega leppimisele, sest inimlik teema on visatud tahaplaanile, kuid nii see ainult tundub ning esile on toodud hullumeelsus, grotesk ja absurd, millega kõrvutatakse ida ja lääne kultuuri, kuid iga sellise nüansi esilekerkimine on mõtestatud ja loole oluline. Lugu on Kirjad Inglile puhul mitmeti mõistetav ja täis sümboleid ja mitmeid kujundeid, aga oluline on märkida, et lugu ennast taoline lähenemine ei häiri, mistõttu jääb Kirotaja rännak häguses läänemaailma mõjudele valla olevas kodukandi või siis hinge viimasesse oleskellu vägagi selgeks ja kui miski muu pole enam loogiline ja mõistusepärane, siis Kirotaja olemus on see, mis vaataja taas maa peale toob, et ta ei satuks liiga kõrgele ja ei unustaks, millest film tegelikult räägib.See, et film algab tegelikult lõpuga, pani mõtlema, et Kirotaja koju tagasi jõudmine polnudki midagi muud kui hinge rännak koju või siis hinge lepituse otsingud ning seda hoidis siinilmas veel Ingli nutt ja ei miski muu. Ingli nutt - lihtsalt võrratu kujund loomaks filmi atmsfääri ja ehitamaks üles aluse Kirotaja karakterile. Arvan, et ta oligi, nagu lõpus mainis, surnud või suremas või siis poolsurnud, sest miks siis muidu olid kodulinnas kõigil araabiapärased nimed. Kuigi siin ei pruugi olla surmaga midagi pistmist ja see hullumeelne linn meeleheitel naistega oli lihtsalt see, kuidas Kirotaja nägi oma endist kodulinna. Vaataja näeb kõike läbi tema silmade Kirotaja lahkus Nõukogude ajal ja jõudis islamimaailma, kuid tagasi koju tulles ootas teda maailm, millesarnast pole ta kungi näinud, sest tema maailm oli seni piirdunud ainult Nõukogude kodupiirkonna ja Afganistaniga. Tulles tagasi lääne vaated omandanud kodukülla, leiab ta eest mõistetamatud tüübid, segase meeleolu ja närvilise elu. Miks? Nii näeb sellesse maailma esimest korda sisenev inimene või siis mingil määral nii, sest linna ja sealset elanikkonda ümbritsenud absurdsuse ja groteski järele lõhnanud õhkkond on siiski Keeduse ja muu mõttetetegevuse eest vastutanud isikute vaimuvili. Mitte et lääne kultuuri võrdlus moslemimaailma omaga oleks olnud väga ülepaisutatud, seda mitte. Pigem andis teemale jõudu juurde Keeduse ja Kõivu huvitav nägemus.Seda mõtet, et Kirotaja oli surnud või surma äärel toetavad veel linnas toimunud terrorismivastased õppused, mistõttu oli pidevalt kuulda plahvatusi, reaktiivlennukite ülelendamist, kuulirahesid ning isegi oli näha surma, mis oli küll simuleeritud, aga siiski. See kõik muutis tema kodulinna väga sarnaseks Afganistanile, kus samuti on kõigi eelduste kohaselt kuulda sõjategevust, kus ka Kirotaja aktiivselt osa võttis, sest saatuse tahtel sai temast mägedes end varjav vabadussõdalane. Kuigi nii saaks kirjeldada ka Kirotaja meeleolu, sest tulles teisest maailmast kummitavad teda uued tõekspidamised ja harjumuspäraseks saanud lõhnad, kohad ja pildid. Nii ei saagi öelda, et tegu oleks olnud Kirotaja hinge viimase rännakuga, vaid hoopis muutunud mehe külaskäiguga täiesti muutunud kodulinna, mida siis võimendati vägivalla, veidruste ja hullumeelsete inimtüüpidega. See, et Kirotaja jooksis lõpus jõetult rongi järele, on üks kõige tavalisem sümbol ehk siis püüe saada kätte midagi kättesaamatut, juba kadunud ja kaotatud. Antud juhul siis Kirotaja pere, maha jäänud elu ja eelkõige tütar. Esialgne arvamus, et Kirotaja on surnud või suremas, lõhestus veelgi pärast Kirotaja lauset lõpus, kus ta ütleb, et läheb tagasi mägedesse, aga kas see tähendas, et ta läheb edasi teise ilma või et kui ta saab terveks, läheb elab ta edasi juba 21 aastat elatud elu ja kõrvalpõige kodulinna oli lihtsalt poolsurnu pettekujutelm kaotatud elust ja kaotusega leppimisest? Linnas toimunu ja sealsete veidrate ja hullumeelsete elanikega kohtumine võis olla lihtsalt vastandumine tema uue eluga moslemina, et maha jäänud elu pole midagi võrreldes uue kodumaaga. Peale paistab jäävat viimane versioon, sest linnas toimunu oli liiga elav ja detailirohke, et olla lihtsalt surnu sonimine. Huvitav on tõdeda, et Keedus tegi filmi, mis sarnaneb päris paljudele teistele Euroopa igaastastele kunsti - ja seisundifilmidele. Mitte, et see halb oleks, aga on rõõm näha, et Eesti film ei pea olema midagi sellist, mis on seeditav ainult meie jaoks, vaid ka ülejäänud filmimaailma seas. Kui suudad end läbi pureda pealispinnal pulbitsevatest sümbolitest, kujunditest, absurdsusest, hullumeelsusest, siis saab selgeks, et filmi selgrooks on lihtsalt jälgitav lugu, mida kaunistavad mõjusad operaatorlikud võtted ja kunstilised valikud. Kaamera liigub sujuvalt, pannes unustama teatraalsete filmide taaga ja pikkade kaadrite piina, mis on mõnel juhul siiski võimas vahend andmaks edasi kõige olulisemat. Keeduse suutlikkus navigeerida oskusklikult ja isegi ettevaatlikult reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, pakkumata seejuures üle liigsete sümbolite ja keeruliste kujunditega, laseb vaatajal filmi jälgida sellisena nagu ta on. Mitte nii, et kunstiline lähenemine on nii hoomamatu, et raske on mõista, mis, kus ja miks toimub üks või teine asi.Tõnu Oja tindine suu ja valu täis kõnemaneer jäävad kummitama veel kauaks ajaks. Igal rollil on mängida oma osa ja tundus, et Eesti tuntud nimed Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Mirtel Pohla ja Ragne Pekarev said hästi hakkama, sest mida veel öelda? Kui midagi negatiivset öelda pole, siis ei ütleks rohkem midagi. Filmi konteksti põhjal olid kõik rollid väga täpselt valitud. Naisosatäitjatest, keda oligi filmis kõige enam, jäi kõige enam meelde Ketter Habakukk. Temas oli midagi sellist, mida teistes ei leidunud. Võib-olla oli selleks kummaline kõneviis, mis võis olla kas taotuslik või näitlejale omane, aga igaljuhul mõjus nii näitlejatöö kui ka tegelaskuju hoopis teisena kui kõik ülejäänud. Filmis on palju meeldejäävaid stseene, kuid ainult kaks neist suutsid mind mõjutada. Esimeseks on basseinivõte ja teiseks isa matused. Üks on kunstiliselt ja tehniliselt võimas, aga teine on emotsionaalselt rusuv, seega kaasahaarav.Mulle istuvad mõtteid tekitavad, neid siis nurka viskavad ja uusi genereerivad filmid ja Kirjad Inglile on üks neist filmidest. Üks natuke varasem, aga samuti sel aastal ilmunud Eesti film seda kohe kindlasti ei olnud. 8/10

Viimane piht

Tanel Toom ütles BFM-is talle tudengi - Oscari toonud lühifilmi The Confession ehk eestimaiselt Viimane piht esitledes, et peab end agnostikuks. Teda köidavad Piiblis ja üldse usus leiduvad vastuolud ja see oligi Briti filmikooli lõputöö peamine teema, mis kajastus läbi kahe inglise poisi, kes valmistusid oma elu esimeseks pihtimuseks. Usk on tõesti hea teema, sest igaüks võib Piiblist lehe välja rebida ja hakata kuulutama tõde, mida on võimalik välja lugeda paberitükilt, aga ilma tervikuta ei tähenda see paberinätsakas midagi, ilma uskumata ei tähenda isegi Piibel midagi. Piibel on samuti lihtsalt tekst ja kui seda lugedes ei kannusta sind mitte miski või ei ole sul kindlat eesmärki, siis ei avane Piibel lugejale nii nagu paljudele teistele. The Confession on visuaalselt lummav, see tähendab, et nii vähese ajaga nagu 15-20 minutit, on film loodud täpselt selliste filmilike väljundusvahenditega, et tõmbaks tähelepanu kindlate nüansside poole ja paneks sisu arengut tõsise pilguga jälgima. Sisu, mis põhimõtteliselt näitab läbi lapse silmade, mida tähendab tema jaoks patt, pihtimus ja lunastus, kulgeb sujuvalt, pikkides sisse ka psühholoogilise horrori elemente, kuid jäädes seda tehes algmaterjalile truuks. Inimesi on alati huvitanud süütuse kaotamine. Mitte lihalises vaid vaimses mõttes. Kaks noort katoliiklikus koolis, kes ei tea väljaspool toimuvast midagi, arvavad, et nende patud on mõõdetavad teiste, palju suurematega, aga ei ole, kuid nemad seda ei mõista. Kas usu nimel või mitte, kas lunastumise saamise nimel või mitte, aga püüe käituda nagu kõik seda nõuavad, paneb poisid kummalisse olukorda, kus nad väljuvad verenire taga ja see ei jää ei esimeseks ega viimaseks tapatööks. Tahtmatu tapatöö, seda küll, aga surm ikkagi ja surma ei õnnestu niisama lihtalt petta. Iga sümbol viib teiseni, kuni saabub põhipunkt, mille suunas kõik need märgd viitasid. Rist, hernehirmutis, võõrad, ent hukkamõistvad pilgud, tunne, et keegi jälgib, tunne, et keegi teab, aga see keegi pole ei Jumal, kes näeb poisikeste patte ega ka vanemad või kooliõpetaja, vaid hoopis nemad ise, nende südametunnistus ja nende kahetsus. Nende kõige algelisemad tunded kahetsus ja kaastunne painavad mitte kunagi oma arust pattu teinud poissi niivõrd, et film omandabki juba mingil määral ennist mainitud horrori elemendid, kuigi need ei jää ei püsivaks ega ka oluliseks, vaid üksnes tähtsaks osaks näitamaks, mis toimub ühe väikese katoolikliku kooli õpilasega, kes suurest hirmust pihile mineku ees tahtis tekitada endale patu, et oleks midagi pihtida. Väikese lapse rikkumata arusaam maailmast ei tööta täiskasvanute reeglite järgi ja seda isegi siis kui neile surutakse pähe omi mõtteid.Toom on koostöös briti stsenaristiga kokku pannud vana tuttava valemi, kuid oskuslikult ja tundega lavastatud sümboleid täis narratiivi tõttu ei tekita lühifilm kordagi vanu klišeesid meenutavat tunnet. Pihtimus ei tundu tudengifilmina, vaid lihtsalt nagu üks lühifilm, aga alles siis kui avastatakse, et tegemist on eestlase tehtud filmiga, mis on pärit Inglismaalt, hakatakse mõtlema "Eesti filmi" peale ja kuidas seda mõistet seostada antud teosega. Toomi varasem lühifilm Teine tulemine andis kaks aastat tagasi aimu, et tegemist on paljulubava noore režissööriga, kuid nüüd on kindel, et pikemas perspektiivis võib tema käe alt ilmuda veel nii mõnigi edukas žanriline katsetus.Muidugi on sarnase temaatikaga olemas palju tugevamaid filme nii dramaturgiliselt kui ka tehniliselt, aga võrdlus võrdluseks. Mõistlik oleks hinnata Viimast pihti omas universumis ja selles kontekstis töötab religioosses ideederägastikus teed otsiv ja läbi laste usulisi ja moraalseid dilemmasid lahkav tudengifilm õlitatult, olemata seejuures liiga pealesuruv ja ühemõtteline, vaid rohkem nagu arutlev ja juurdlev. Seejures oleks paslik mainida kirjutise alguses esile toodud Toomi mõtteid, miks ta sellise filmi tegi. Põhjus oli, et teda huvitavad religoonis leiduvad vastuolud ja nagu autorgi on film samasugune ehk vastuolusid ja küsimusi täis. Kõik küsimused ei saagi vastuseid, aga ei peagi, sest nagu ususki, tuleb mõnikord lihtsalt uskuda ning vahel sellest aitab isegi siis kui oled korda saanud eriti kohutava teoga. Ja mille nimel? Mitte millegi. Olles ise viinud end ekstreemsesse olukorda teevad poisid oma valiku ja peavad hiljem mõistma, miks nad seda tegid. Surnuid see tagasi ei too, kuid vähemalt on leitud mingisugunegi lepitus. Põneva teemakäsitlusega lühfilm annab vähese ajaga edasi mõtlemapaneva sõnumi 8/10