15. PÖFF - Minu nunnud 4

Viimane kokkuvõte viimaste filmide kohta ilmub alles täna ehk päev pärast PÖFFi auhindade jagamist ja pidulikku lõppemist. Viimased 3 päeva ei olnud kõige õnnestunumad, sest olude sunnil pidin kavas mitmed filmid ümber tõstma, mis tagas omakorda olukorra, kus jäin mõnest filmist lihtsalt ilma nagu näiteks kaua oodatud Kotoko ja Hanezu. Teha polnud midagi. Õnneks oli päev filme täis, mistõttu polnud väga raske leida asendusfilmi, mis ei pruukinud olla sama hea kui esialgne valik, aga mõnikord üllatavad juhuslikud valikud vägagi positiivselt või siis ülimalt negatiivselt. Eelnevalt - Minu nunnud 1, 2 ja 3

Snowtown
Austraalia kinolainele omane grainy look, palju vägivalda ja endiselt väga tõsised teemad. Tugev film, kuid oleks olnud sootuks parem kui poleks niivord palju veninud. Näitlejatööd, veenvalt kirjutatud karakterid ja realistlikku lähenemist taotlev väheke värisev kaamera avavad ukse Austraalia linnakesse ja sealse allakäinud perekonna tõe ja õigus otsingutele. Pedofiilia, omakohus, perekond, kättemaks, mõrvad - ühel hetkel vaatajat vägagi graafilise vägivallaga lagipähe lööv film ei ole lihtne vaatamine. Filmis on vähe tegelasi, kes vääriksid empaatiat. Kõik esialgu õiglaste inimestena tundunud tegelased moonduvad omamoodi õiglusejahil värdjateks ja koletisteks. Sa kas sured kangelasena või näed ennast muutumas koletiseks. Tegelaste areng ei ole siiski päris nii otsekohene. Pedofiili ohvriks langenud perekonda ilmub karismaatiline John, kes saab kohalike elanike heakskiidu, et ässitada rahvas kallale teadaolevatele kiskjatele või teha midagi palju drastilisemat. Ajapikku muutub John aina ohtlikumaks, aga tema teod oleksid justkui õigustatud. Keegi aga ei taju, et mees, kes jahib nende lapsi ihaldavaid koletisi on ise samasugune. Ta ei muutu koletiseks. Ta on seda juba algusest peale. Oma käitumist üritab ta õigustada omasuguste tapmisega. Uskumatu kui veenvalt võivad ühed näitlejad mõjuda, Kaamera, muusika ja valitud aeglustatud seisundimomendid muudavad Snowtowni üheks võimsaks elamuseks. Elamus, mida rikub siiski ainult pikkus ja olukordade venitamine. 7/10

Armastuses süüdi - Guilty of Romance
Sono oma tuntud headuses. PÖFFil näidati 120 minutilist versiooni, aga on olemas ka 144. Kahju, et Shimizu ei jõudnud PÖFFile. Sisu kui selline pole midagi uut - koduperenaine tahab olla midagi enamat ja hakkab prostituudiks. Bunueli Belle de jouris oli see fantaasia. Sono muudab aga kõik võikaks reaalsuseks ja veelgi enam - Sono suudab ühte filmi panna inimeste sügavaimate ihade illustratsioonid, selge joone ühiskonnakriitikat ja terve posu temale omast absurdi rohke seksi ja vere seltsis. Sono viitab nii paljudele teemale niivõrd suure hullumeelususe keskel, et mõnikord on võimatu meelde tuletada, mis oli mõte või siis eesmärk, aga Sono teab seda, mistõttu ühel hetkel võtab ta alati hoo maha ja laseb publikul rahulikult mõtiskleda. 8/10

Looduse lapsed - Children of Nature

Film, mille nimel ohverdasin võimaluse näha Naomi Kawase uusimat filmi Hanezu. Ohverdus tasus end ära. Elutööauhinna laureaadi Fridrik Thor Fridriksson film on teine samalaadne PÖFFil. Esimene oli Lihtne elu. Looduse laste maagia kajab läbi igast kaadrist ja laseb vaatajal tungida tegelaste sügavaimatesse hingesoppidesse. 8/10

Oslo, 31. august - Oslo, August 31st

Hea. Natuke kiirustav, ei suutnud paigal püsida, rõhuasetused jäid segaseks ning lugu ei lõppenud nii mõjusalt nagu oleks build up`ilt eeldanud. Kaamera ja näitleja liikusid ühes tempos, kuid tempo ei aeglustunud ega kiirenenud, vaid lihtsalt oli ja kõik. 7/10

Ööliblika päevikud - The Moth Diaries

Uskumatu, et režissööriks on Mary Harron, kes tegi legendaarse American Psycho. The Moth Diaries on selle kõrval must auk, mis koosneb ainult tüüpklišeedest, tüüpsüžeest ja tüüpkarakteritest. Kiitust väärivad aga kena opetöö, režii ja mõnusa gothic elementidega stiil. Kahjuks olidki head ainult elemendid, aga mitte tervik. Peaosas on aga ei keegi muu kui Sarah Bolger, kes andis hääle BioShock 2-e Eleanor Lambile. Seda häält on raske unustada. 4/10

Maasikaväljad - Strawberry Fields 

Algas nagu romantiline komöödia, aga arenes hoopis kahe õe ennasthävitava ja orjastava suhte psühholoogiliseks uurimuseks ja sedagi mitte nii tõsiselt kui võiks arvata, aga siiski piisavalt. Filmi problemaatika seisneb oma tee leidmises. Lugu toetus liiga palju klassikalisele oma tee leidmisele võõras keskkonna stsenaariumile, et olla usutav karakteriuurimus. Uurimus muutus hoopistükkis õdedevaheliseks ärapanemiseks, mis algas humoorikalt, kuid muutus iga sammuga aina ohtlikumaks. Õdede suhte süngemat külge esitleti väga intrigeerivalt, kuid jäi välja arendamata ja poolikuks, viimasel hetkel pöörati ohtlik mäng õdede vahel siiski tagasi naiivseks mänguks nagu ta seda juba alguses oligi. Ebaühtlane ja ennastotsiv stsenaarium ei lase muidu väga kena lavastuse ja heade osatäitjatega filmi nautida. Üks näitlejatest nägi välja ja käitus nagu Colin Farrel. Kokkusattumus? Vaevalt küll. 6/10

Mäng - Play 

PÖFFi viimasele päevale nagu rusikas silmaauku. Oma olemuselt eluline, aga vormilt kunstiline Play kajastab paljudele kindlasti tuttavaid hetki lapsepõlvest, aga samas jookseb taustal palju üllam ja kriitilisem teema - mäng eludega veelgi suuremas mängus. Iga kaader mängis välja ühe olulise osa suuremast mõttest, mis tegelikult hägustus just tänu sellisele esitusviisile. Elust kihavad kaadrid on aga nii läbi mõeldud, et vaata ja imesta. Režissöör paneb publiku meelega neutraalsesse positsiooni  tekitades seda aga nii, et poistega juhtunut näeme ainult distantsilt ja me ei saa nendega kunagi lähedaseks, me ei õpi neid tundma kui isiksusi vaid kui ohvreid. Dokumentaalsust imiteerival stiilil on mitu funktsiooni - alguses näeme noori kaubamajas konflikti sattumas justkui läbi turvakaamera, hiljem näeme läbi poevitriini ja siis visatakse vaataja trammi tagaistmele ning sunnitakse olema sama neutraalne ja kartlik nagu inimesed trammis, kes ei julge ja ei taha teha mitte midagi isegi siis kui konflikt väikeste lastega toimub nende silme all. Alles hiljem öeldakse, et ma nägin kõike pealt või et ma helistan nüüd politseisse, aga siis on juba hilja. Kahju on tehtud, kuid nii inimesed käituvadki. Sellega film õnnestubki - vaataja viiakse tuttavatesse olukordadesse, mille nad ise on mingil määral läbi elanud ehk siis mitte midagi teinud, aga ehk nüüd näeme, et neutraalsus tekitab ohvreid, kes ei hinda sinu tagantjärele tekkinud tarkust. Kaadreid minimaalselt, pikkust kaks tundi ja väga palju öelda. 8/10

Kollane meri - The Yellow Sea 

Mul oli kord üks koer, kes jäi marutõppe. Koer hammustas ja ründas kõiki vastutulijaid. Lõpuks nõuti ta magama panemist. Koer aga põgenes. Olin jõudnud ta juba unustada kui koer tuli tagasi. Ta oli kõhn ja väga haige. Matsin ta aeda. Nii algab eepiline suurteos, mis paneb tõsiselt mõtlema, naerutab natuke ja tekitab hullumeelset pinget täis olukordi. Seda kõike ühele Lõuna - Korea thrillerile omases kastmes ehk siis midagi Hollywoodilikku on siit raske leida. Lugu on lihtsamatest lihtsam - üks mees, üks tööots, mafia kokkumäng ja võitlus elu ja surma peale, aga lavastus, kaamera, isegi montaaž ja eelkõige näitlejad ning režissööri stiil on võtmesõnad, mis jätavad kokku pannes suu ammuli. Na Hong-jin meisterlik suurte mõõtmetega thriller on mõttelt niivõrd inimlik, et tänu lavastuse peaaegu et piiritule ülemeelikusele võib see lugu kandev osa isegi ununeda. Lõpp aga tuletab meelde, et kõige tähtsam on siiski inimene ja seda isegi siis kui kärvad nagu prussakas. The Chaser`it ei ületa, aga võimas elamus siiski. 9/10