Monsters
Eelmisel aastal District 9, sel aastal Monsters. Ühes on peategelasteks tulnukad ja inimesed, teises ainult inimesed. Inimesed võõras keskkonnas nende enda planeedil. Keskkond täis sõda, rahutust ja vägivalda. Keskkond, mis sai alguse NASA kosmosesondi kukkumisest Mehhikosse. Sond tõi kaasa tundmatud eluvormid, mis hakkasid vohama ja kasvama. Eluvormid muutusid aina suuremateks ning sõjavägi aina ärevamaks. Algas laiaulatuslik sõda ebamaise päritoluga organismi vastu, mille ohvriteks polnud kaugeltki mitte ainult tulnukad, vaid ka Mehhikos, millest suur osa on kuulutatud nakatunud tsooniks, elavad inimesed, kelle kodud on hävitatud, sõbrad ja tuttavad surnud ning elu rusudes. Mis on nende tahe? Peatage pommitamine mitte aga peatage tulnukad. Kui ründad siis ole valmis vasturünnakuks ja ära imesta, et kaotused on hiljem suuremad. Igaüks kaitseb end tundmatu eest, sest see on kõige ohtlikum. Pole teada, milleks ta on võimeline ja kuidas reageerib, aga sageli võidab see, kes ründab esimesena. Tulnukad kaitsevad end tundmatu ohu eest ja vastupidi. Esimesena ründamisel on aga omad miinused. Siis tuleb kohe vasturünnak ja siis uus rünnak jne. Enne kui oled mõistnud kellega võitled ja et kas on vaja üldse võidelda, on sõda juba alanud ja ongi liiga hilja, et teada, kas võideldakse vasturünnakute pärast või põhjendamatus ekstaasis. Tulnukaid ei saa ja ei tohi lasta üle piiri USA pinnale. Nad tungiksid sisse ja võtaksid naturaalse floora ja fauna üle ja tekitaksid uue eluslooduse. Kõik on vanaga harjunud, keegi ei taha uut. Uus, võõras ja tundmatu lükatakse tagasi, hoitakse eemale ja isegi hävitatakse, et näidata USA-d kui kohta, kuhu ei saa lihtsalt minna ja alustada ülevõtmist. Lahingutandriks muutunud linnatänavad ja külad on tühjad, inimesed on surutud pideva pommitamise tõttu maa äärealadele. Paljud aga ei lahku, siin on nende elu ja kodu. Miks lahkuda? Nad parem võitlevad oma kodumaa eest ja võtavad selle tagasi koletistelt, kelle tõttu on kahjud üleriigilised ja inimesi sureb iga päev.
Suur mitmekümne meetri kõrgune müür tsooni ümber ei hoia tulnukaid tagasi. Maised mõtted ei hoia tagasi ebamaiseid. Rahu või tasakaalu pole võimalik saavutada, sest kahju on juba tehtud - inimesed on surnud, elud on rikutud. Pildid surnud lapsest teenivad rohkem ajakirjanduses kui rõõmast õnnelikust lapsest. Miks? Sõda müüb. Enne kui pole läbi elanud sama õudu, mis nõudis selle sama lapse elu, ei oska keegi arvatagi, mida see pilt tegelikult tähendab. Missioonitunde järele janunev ajakirjanik soovib ainult saada osa massihüsteeriast ja hävitustööst, mida põhjustavad tulnukate kohalolek kohalikule elanikkonnale. Kohustuste eest põgenev naine ei adu, kus ta tegelikult on, kelle territoorumil tegelikult ringi jalutab. Mees ja naine liiguvad koos USA piiri poole, et lahkuda vaikselt tühermaaks muutuvast riigist, aga tekivad komplikatsioonid. Inimesed on muutunud ahnemaks ja kurvemaks.
Ahnus toob hukatust, kurbus levib kui katk. Koletised tapavad nende lapsi ning ei lase neil oma elu elada. Tulnukad üritavad lihtsalt olla need kes nad on, nad ei oska muudmoodi. Inimesed võivad muutuda kui tahavad, aga inimloomuse vastu ei saa ja muutused tulevad raskelt või liiga hilja. Sipelgasuuruste inimeste kohal kõrguvad tulnukad teiselt planeedilt. Nad on võtmas üle loodust, mis on seetõttu omandamas senitundmatut nägu ja see hirmutab võime, aga mitte inimesi. Kui elada muutuste keskel, siis harjud nendega, aga hinnates kõike kuskilt eemalt endale aru andmata, mis tegelikult toimub, on lihtne lasta väärarusaamadel tekkida. Nii konfliktid tekivadki - teadmatusest ja mis saaks veel rohkem teadmatust süstida kui tulnukad teiselt planeedilt. Tulnukate kohta on väärarusaamad ammu olemas ja kõik tänu arvamusele, et tunneme tulnukaid. Maised mõtted maisete tegude taga, aga siiski pole tulnukad meie loodusest niivõrd erinevad. Režissöör ühendab tulnukate välimuse meile tuntud loomadega, kuid muudab selle võõraks andes neile uskumatud mõõdud, omadused ja võimed, mida kardetaksegi kõige enam. Mis toob siis rohkem hävingut? Kas koletised teiselt planeedilt või koletised meie endi seast?
Režissöör Gareth Edwards võttis kõige algsema idee tulnukate saabumisest Maale ja taandas selle üldinimlikule tasandile jättes taustaks elava allegooria meie maailmast ja pannes sellesse elutsema senitundmatud organismid. Peategelasteks on tuttavad inimtüübid, keda kehastavad vähetuntud, aga veenvalt mõjuvad näitlejad, kes nagu filmiski on ka päriselus paar. Sellest ka lihtne ja keemiast särtsuv suhtlus nende kahe vahel. Kaks näitlejat keset Mehhikot improviseerimas dialooge inimeste ümber, kes lihtsalt juhtusid seal olema. Lavastatud on ainult kahe näitleja suhtlus ja rännak, aga nendega suhelnud inimesed olid tavalised inimesed. Sellest ka realistlik ja loomulik tunnetus keskkonnast. Efektid on tehtud režissööri ja stsenaristi Edwardsi poolt, kes meisterdas neid oma sülearvuti taga. Eelarve oli hämmastavalt minimaalne. Tulnukad mõjuvad reaalsetena, nende kohalolek pole piltlik, vaid füüsiline, sest nad on igal pool.
Tulnukate olemus saab selgeks hingematvalt võimsas lõpustseenis, mis on ühteaegu koletu, aga ka meeletult ilus nii välimuselt kui ka mõtteliselt. Monstersi sisututvustuses jääb kõlama esimese asjana tulnukad, kuid nad ei eksisteeri selles universumis jubedate olenditena, vaid igal pool tegelaste ümber olevate organismidena nagu looduski. Kui koletised end paljastavad, siis on nad kas rünnaku all või ööpimedusest varjutatud. Näeme ainult ärritunud olendite hävitustööd, mida tekitavad pommitamised ja keemiarünnakud. Koletised ei hävita mitte ainult tulnukaid, vaid ka kõike nende ümber ja selles traagika peitubki. Allegooria allegooria otsas. Vaatleja osas olevad tegelased mängivad võtmerolli andmaks edasi tegelikkust ja mõistuse häält, kuid kui jälgida tähelepanelikult filmi algustiitreid on selge, et väiksed mutukad litsusti vaatamata rännakul omandatud uutele vaadetele ikkagi laiaks
. 8/10
Eelmisel aastal District 9, sel aastal Monsters. Ühes on peategelasteks tulnukad ja inimesed, teises ainult inimesed. Inimesed võõras keskkonnas nende enda planeedil. Keskkond täis sõda, rahutust ja vägivalda. Keskkond, mis sai alguse NASA kosmosesondi kukkumisest Mehhikosse. Sond tõi kaasa tundmatud eluvormid, mis hakkasid vohama ja kasvama. Eluvormid muutusid aina suuremateks ning sõjavägi aina ärevamaks. Algas laiaulatuslik sõda ebamaise päritoluga organismi vastu, mille ohvriteks polnud kaugeltki mitte ainult tulnukad, vaid ka Mehhikos, millest suur osa on kuulutatud nakatunud tsooniks, elavad inimesed, kelle kodud on hävitatud, sõbrad ja tuttavad surnud ning elu rusudes. Mis on nende tahe? Peatage pommitamine mitte aga peatage tulnukad. Kui ründad siis ole valmis vasturünnakuks ja ära imesta, et kaotused on hiljem suuremad. Igaüks kaitseb end tundmatu eest, sest see on kõige ohtlikum. Pole teada, milleks ta on võimeline ja kuidas reageerib, aga sageli võidab see, kes ründab esimesena. Tulnukad kaitsevad end tundmatu ohu eest ja vastupidi. Esimesena ründamisel on aga omad miinused. Siis tuleb kohe vasturünnak ja siis uus rünnak jne. Enne kui oled mõistnud kellega võitled ja et kas on vaja üldse võidelda, on sõda juba alanud ja ongi liiga hilja, et teada, kas võideldakse vasturünnakute pärast või põhjendamatus ekstaasis. Tulnukaid ei saa ja ei tohi lasta üle piiri USA pinnale. Nad tungiksid sisse ja võtaksid naturaalse floora ja fauna üle ja tekitaksid uue eluslooduse. Kõik on vanaga harjunud, keegi ei taha uut. Uus, võõras ja tundmatu lükatakse tagasi, hoitakse eemale ja isegi hävitatakse, et näidata USA-d kui kohta, kuhu ei saa lihtsalt minna ja alustada ülevõtmist. Lahingutandriks muutunud linnatänavad ja külad on tühjad, inimesed on surutud pideva pommitamise tõttu maa äärealadele. Paljud aga ei lahku, siin on nende elu ja kodu. Miks lahkuda? Nad parem võitlevad oma kodumaa eest ja võtavad selle tagasi koletistelt, kelle tõttu on kahjud üleriigilised ja inimesi sureb iga päev.
Suur mitmekümne meetri kõrgune müür tsooni ümber ei hoia tulnukaid tagasi. Maised mõtted ei hoia tagasi ebamaiseid. Rahu või tasakaalu pole võimalik saavutada, sest kahju on juba tehtud - inimesed on surnud, elud on rikutud. Pildid surnud lapsest teenivad rohkem ajakirjanduses kui rõõmast õnnelikust lapsest. Miks? Sõda müüb. Enne kui pole läbi elanud sama õudu, mis nõudis selle sama lapse elu, ei oska keegi arvatagi, mida see pilt tegelikult tähendab. Missioonitunde järele janunev ajakirjanik soovib ainult saada osa massihüsteeriast ja hävitustööst, mida põhjustavad tulnukate kohalolek kohalikule elanikkonnale. Kohustuste eest põgenev naine ei adu, kus ta tegelikult on, kelle territoorumil tegelikult ringi jalutab. Mees ja naine liiguvad koos USA piiri poole, et lahkuda vaikselt tühermaaks muutuvast riigist, aga tekivad komplikatsioonid. Inimesed on muutunud ahnemaks ja kurvemaks.
Ahnus toob hukatust, kurbus levib kui katk. Koletised tapavad nende lapsi ning ei lase neil oma elu elada. Tulnukad üritavad lihtsalt olla need kes nad on, nad ei oska muudmoodi. Inimesed võivad muutuda kui tahavad, aga inimloomuse vastu ei saa ja muutused tulevad raskelt või liiga hilja. Sipelgasuuruste inimeste kohal kõrguvad tulnukad teiselt planeedilt. Nad on võtmas üle loodust, mis on seetõttu omandamas senitundmatut nägu ja see hirmutab võime, aga mitte inimesi. Kui elada muutuste keskel, siis harjud nendega, aga hinnates kõike kuskilt eemalt endale aru andmata, mis tegelikult toimub, on lihtne lasta väärarusaamadel tekkida. Nii konfliktid tekivadki - teadmatusest ja mis saaks veel rohkem teadmatust süstida kui tulnukad teiselt planeedilt. Tulnukate kohta on väärarusaamad ammu olemas ja kõik tänu arvamusele, et tunneme tulnukaid. Maised mõtted maisete tegude taga, aga siiski pole tulnukad meie loodusest niivõrd erinevad. Režissöör ühendab tulnukate välimuse meile tuntud loomadega, kuid muudab selle võõraks andes neile uskumatud mõõdud, omadused ja võimed, mida kardetaksegi kõige enam. Mis toob siis rohkem hävingut? Kas koletised teiselt planeedilt või koletised meie endi seast?
Režissöör Gareth Edwards võttis kõige algsema idee tulnukate saabumisest Maale ja taandas selle üldinimlikule tasandile jättes taustaks elava allegooria meie maailmast ja pannes sellesse elutsema senitundmatud organismid. Peategelasteks on tuttavad inimtüübid, keda kehastavad vähetuntud, aga veenvalt mõjuvad näitlejad, kes nagu filmiski on ka päriselus paar. Sellest ka lihtne ja keemiast särtsuv suhtlus nende kahe vahel. Kaks näitlejat keset Mehhikot improviseerimas dialooge inimeste ümber, kes lihtsalt juhtusid seal olema. Lavastatud on ainult kahe näitleja suhtlus ja rännak, aga nendega suhelnud inimesed olid tavalised inimesed. Sellest ka realistlik ja loomulik tunnetus keskkonnast. Efektid on tehtud režissööri ja stsenaristi Edwardsi poolt, kes meisterdas neid oma sülearvuti taga. Eelarve oli hämmastavalt minimaalne. Tulnukad mõjuvad reaalsetena, nende kohalolek pole piltlik, vaid füüsiline, sest nad on igal pool.
Tulnukate olemus saab selgeks hingematvalt võimsas lõpustseenis, mis on ühteaegu koletu, aga ka meeletult ilus nii välimuselt kui ka mõtteliselt. Monstersi sisututvustuses jääb kõlama esimese asjana tulnukad, kuid nad ei eksisteeri selles universumis jubedate olenditena, vaid igal pool tegelaste ümber olevate organismidena nagu looduski. Kui koletised end paljastavad, siis on nad kas rünnaku all või ööpimedusest varjutatud. Näeme ainult ärritunud olendite hävitustööd, mida tekitavad pommitamised ja keemiarünnakud. Koletised ei hävita mitte ainult tulnukaid, vaid ka kõike nende ümber ja selles traagika peitubki. Allegooria allegooria otsas. Vaatleja osas olevad tegelased mängivad võtmerolli andmaks edasi tegelikkust ja mõistuse häält, kuid kui jälgida tähelepanelikult filmi algustiitreid on selge, et väiksed mutukad litsusti vaatamata rännakul omandatud uutele vaadetele ikkagi laiaks. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar