Tegemist on
Sofia Coppola neljanda täispika filmiga, mis sarnaselt 2003. aasta hitiga
Lost in Translation käsitleb taas Hollywoodi staari identiteedikriisi ja eneseleidmist. Kui Lost in Translation on originaalne huvitava režiiga film põnevatest karakteritest, kelle rollides on sümpaatsed näitlejad, siis
Somewhere`i puhul on kõik vastupidi. Kui võtta kõik hea
Bill Murray ja
Scarlet Johanssoni oleskelu kujutavast Lost in Translationist saamegi Somewhere`i, kus põhikarakter otsib oma elule mõtet ja stiimulit, kuid film ei otsi enam midagi, see on kõik vajaliku kuskile lõplikult ära kaotanud. Film algab kaadriga, kus on näha üht osa ringrajast, millel teeb ringe must Ferrari. Pole teada, kes istub autos, aga loogika ütleb, et peategelane, kuid mõtlemine kaob alguses sama kiiresti muudele radadele kui liiga kaua ühest ja samast kaadrist mööduv Ferrari. Kui liiga kaua kestnud monotoonne algus mõjus nagu nali, siis pärast seda kaotas nali oma mõju, kuid sisuliselt jätkas kogu film samas stiilis edasi. Näeme midagi või kedagi juba mitmetest teistest filmidest tuttavat tegemas midagi, mis on ühteaegu täiesti loogiline ja selge nagu see Ferrari mööda ringrada kihutamas, aga ometi ainult ringiratast Coppola sõidabki.
Ei midagi uut ja huvitavat, mitte ühtegi põnevat vaatevinklit igavlevast ja elust tüdinud, kuid samas lõbujanuse staari ellu. Ainult üksluine vaade väikese suure staari ellu, mis on sama tüütu ja igav kui peategelase elugi. Võimalik, et Coppola üritas luua täpselt sellise visuaalse kujutise, mis toetaks iga nurga pealt Johnny Marco igapäevaelu rutiinseid, aga üha enam tähtsust kaotavaid tegevusi nagu hiljutiste filmide promomine, kaasstaaridega kohtumine, reklaami ja kuulsuse nimel saadavate auhindade vastu võtmine, pidudel käimine, juhuslike naistega magamine ja päris omapäraselt filmi sisse toodud tellitava striptiisi jälgimine. Kibestumust ja uue lehe pööramist ei maksa aga enne viimaseid minuteid oodata. Huvitav on mõelda et, esimeste stseenidega öeldi kõik filmi kohta ära ja ülejäänud aja korrati juba täiesti selgeid mõtteid ja ka kõige lihtsamal võimalikul tasandil arusaadavaid mõtisklusi. Esimene kord kui Marco istub üksi oma hotellitoas sigarett hambus ja viskiklaas ühes käes on see sama hetk, mil tema käitumine ja pikka mõtisklust vaatajast välja pigistav kaader ütleb ära kõik, mida on vaja vähegi teada.
Teades kõike karakteri kohta ja seda juba esimest pilguheitest Marcole mõjus ülejäänud filmile surmvalt seni, kuni ilmus välja Marco luhtunud abielust sündinud tütar Cleo, keda mängis üllatavalt mõjuva lihtsusega Elle Fanning. Marcot kehastanud Stephen Dorff pole minu raamatus teab mis sümpaatne kuju, kuid nii mõnedki tema osatäitmised on nüüd meenutades jätnud meeldejääva mulje, kuid Somewhere puhul polnud viga mitte tema etteastes, mis oli üsna veenev ja tõsiselt välja mängitud, vaid hoopis filmi enda mittemidagi uut ütlevas sõnumis, igavas režiis ja mitte mingisugust sidet tekitavas karakteriarengus. Kuidas saangi tunda kaasa igavlevale staarile, kellest tedsin kõike juba esimeste minutite möödumisel ja edasi kulus kogu aeg sellele, et näidata tema elu sellisena nagu see minu ettekujutuses juba oligi? Kaasa ei aidanud ka režii, mis ei pakkunud pinget, isegi mitte rõhutatud dramaatilisust, vaid kasutas täpselt selliseid võtteid, kaameranurki ja asukohti, mis on nii tavalised nagu oleks režissöör alles selleks filmiks õppinud filme lavastama ja kartes midagi valesti teha, kasutas kõige algelisemaid plaanide valikuid ja dramaturgilisi võtteid. Somewhere mõjus mulle kulunult. Kulunud nii režii kui ka stsenaariumi poolest, kuid miks? Isegi kui eesmärk oligi panna vaataja tundma seda sama, mida tüdinud staar, siis saab elust tüdimust väljendada teisti ja palju intrigeerivamalt. Kui vaatajal hakkab igav, siis kaob ju ka huvi ja kui huvi kaob, siis on mõtted igal pool mujal ajusoppides resideeruvatel igapäevamuredel, aga mitte kõige olulisemal elik filmi sõnumil ja seda kandma pidavatel näitlejatel.
Elle Fanningu saabumine tekitas siiski ajutise stiilimuutuse, mis erinevalt Marco elu kujutamisest, võttis ette isa ja tütre suhte ning alustas vaikselt urgitsema muude probleemide äärealadel, mille hulka kuulusid karile jooksnud abielu, tütrega vähesuhtlev isa ja reaalselt elust võõrandav elustiil, aga see kõik oli liiga pinnapealne. Puudutus veepinnal, aga nii nõrga puudutuse korral tekib ainult üks nõrk värelus. Tugevama ja palju jõulisema puhul ei teaks enam kui tugevalt võib järgnev lainetus veepinda mõjutada. Jõulisusest ja huvitavast teemakäsitlusest jääb Somewhere kaugele. Kannatlikule ja ükskõik mis laadi sisuga kiirelt kaasaminevale vaatajale võib Coppola Veneetsia filmifestivalil tunnustuse saanud film mõjuda hoopis teisti, aga minu jaoks oli tegemist PÖFF-i suurima pettumusega. Isegi Never Let Me Go, mis samuti ei vastanud ootustele, suutis lugu arendada nii, et haaras kaasa peaaegu kogu filmiks. Etteulatuvalt võin ette ära mainida, et kõikidest PÖFF-ile oodatud USA filmidest oli
127 tundi ainuke, millega sain enamjaolt rahule jääda, kuid see on juba teine lugu ja teine arvustus. Sofia Coppola neljas film ei küündi mitte mingi valemiga Lost in Translationi tasemele, vaid jääb kuidagi väga ebalevaks ja poolikuks. 5/10
Tegemist on Sofia Coppola neljanda täispika filmiga, mis sarnaselt 2003. aasta hitiga Lost in Translation käsitleb taas Hollywoodi staari identiteedikriisi ja eneseleidmist. Kui Lost in Translation on originaalne huvitava režiiga film põnevatest karakteritest, kelle rollides on sümpaatsed näitlejad, siis Somewhere`i puhul on kõik vastupidi. Kui võtta kõik hea Bill Murray ja Scarlet Johanssoni oleskelu kujutavast Lost in Translationist saamegi Somewhere`i, kus põhikarakter otsib oma elule mõtet ja stiimulit, kuid film ei otsi enam midagi, see on kõik vajaliku kuskile lõplikult ära kaotanud. Film algab kaadriga, kus on näha üht osa ringrajast, millel teeb ringe must Ferrari. Pole teada, kes istub autos, aga loogika ütleb, et peategelane, kuid mõtlemine kaob alguses sama kiiresti muudele radadele kui liiga kaua ühest ja samast kaadrist mööduv Ferrari. Kui liiga kaua kestnud monotoonne algus mõjus nagu nali, siis pärast seda kaotas nali oma mõju, kuid sisuliselt jätkas kogu film samas stiilis edasi. Näeme midagi või kedagi juba mitmetest teistest filmidest tuttavat tegemas midagi, mis on ühteaegu täiesti loogiline ja selge nagu see Ferrari mööda ringrada kihutamas, aga ometi ainult ringiratast Coppola sõidabki.
Ei midagi uut ja huvitavat, mitte ühtegi põnevat vaatevinklit igavlevast ja elust tüdinud, kuid samas lõbujanuse staari ellu. Ainult üksluine vaade väikese suure staari ellu, mis on sama tüütu ja igav kui peategelase elugi. Võimalik, et Coppola üritas luua täpselt sellise visuaalse kujutise, mis toetaks iga nurga pealt Johnny Marco igapäevaelu rutiinseid, aga üha enam tähtsust kaotavaid tegevusi nagu hiljutiste filmide promomine, kaasstaaridega kohtumine, reklaami ja kuulsuse nimel saadavate auhindade vastu võtmine, pidudel käimine, juhuslike naistega magamine ja päris omapäraselt filmi sisse toodud tellitava striptiisi jälgimine. Kibestumust ja uue lehe pööramist ei maksa aga enne viimaseid minuteid oodata. Huvitav on mõelda et, esimeste stseenidega öeldi kõik filmi kohta ära ja ülejäänud aja korrati juba täiesti selgeid mõtteid ja ka kõige lihtsamal võimalikul tasandil arusaadavaid mõtisklusi. Esimene kord kui Marco istub üksi oma hotellitoas sigarett hambus ja viskiklaas ühes käes on see sama hetk, mil tema käitumine ja pikka mõtisklust vaatajast välja pigistav kaader ütleb ära kõik, mida on vaja vähegi teada.
Teades kõike karakteri kohta ja seda juba esimest pilguheitest Marcole mõjus ülejäänud filmile surmvalt seni, kuni ilmus välja Marco luhtunud abielust sündinud tütar Cleo, keda mängis üllatavalt mõjuva lihtsusega Elle Fanning. Marcot kehastanud Stephen Dorff pole minu raamatus teab mis sümpaatne kuju, kuid nii mõnedki tema osatäitmised on nüüd meenutades jätnud meeldejääva mulje, kuid Somewhere puhul polnud viga mitte tema etteastes, mis oli üsna veenev ja tõsiselt välja mängitud, vaid hoopis filmi enda mittemidagi uut ütlevas sõnumis, igavas režiis ja mitte mingisugust sidet tekitavas karakteriarengus. Kuidas saangi tunda kaasa igavlevale staarile, kellest tedsin kõike juba esimeste minutite möödumisel ja edasi kulus kogu aeg sellele, et näidata tema elu sellisena nagu see minu ettekujutuses juba oligi? Kaasa ei aidanud ka režii, mis ei pakkunud pinget, isegi mitte rõhutatud dramaatilisust, vaid kasutas täpselt selliseid võtteid, kaameranurki ja asukohti, mis on nii tavalised nagu oleks režissöör alles selleks filmiks õppinud filme lavastama ja kartes midagi valesti teha, kasutas kõige algelisemaid plaanide valikuid ja dramaturgilisi võtteid. Somewhere mõjus mulle kulunult. Kulunud nii režii kui ka stsenaariumi poolest, kuid miks? Isegi kui eesmärk oligi panna vaataja tundma seda sama, mida tüdinud staar, siis saab elust tüdimust väljendada teisti ja palju intrigeerivamalt. Kui vaatajal hakkab igav, siis kaob ju ka huvi ja kui huvi kaob, siis on mõtted igal pool mujal ajusoppides resideeruvatel igapäevamuredel, aga mitte kõige olulisemal elik filmi sõnumil ja seda kandma pidavatel näitlejatel.
Elle Fanningu saabumine tekitas siiski ajutise stiilimuutuse, mis erinevalt Marco elu kujutamisest, võttis ette isa ja tütre suhte ning alustas vaikselt urgitsema muude probleemide äärealadel, mille hulka kuulusid karile jooksnud abielu, tütrega vähesuhtlev isa ja reaalselt elust võõrandav elustiil, aga see kõik oli liiga pinnapealne. Puudutus veepinnal, aga nii nõrga puudutuse korral tekib ainult üks nõrk värelus. Tugevama ja palju jõulisema puhul ei teaks enam kui tugevalt võib järgnev lainetus veepinda mõjutada. Jõulisusest ja huvitavast teemakäsitlusest jääb Somewhere kaugele. Kannatlikule ja ükskõik mis laadi sisuga kiirelt kaasaminevale vaatajale võib Coppola Veneetsia filmifestivalil tunnustuse saanud film mõjuda hoopis teisti, aga minu jaoks oli tegemist PÖFF-i suurima pettumusega. Isegi Never Let Me Go, mis samuti ei vastanud ootustele, suutis lugu arendada nii, et haaras kaasa peaaegu kogu filmiks. Etteulatuvalt võin ette ära mainida, et kõikidest PÖFF-ile oodatud USA filmidest oli 127 tundi ainuke, millega sain enamjaolt rahule jääda, kuid see on juba teine lugu ja teine arvustus. Sofia Coppola neljas film ei küündi mitte mingi valemiga Lost in Translationi tasemele, vaid jääb kuidagi väga ebalevaks ja poolikuks. 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar