neljapäev, 29. aprill 2010

How to Train Your Dragon

Kui James Cameroni Avatar oli esimene 3D tehnoloogia võimalusi täies mahus ära kasutanud film, siis on Dreamworks`i viimane üllitis teinud sama animatsioonide seas. Kõik viimasel ajal ilmunud 3D võimalustega priisata üritanud Pixari ja muude loomade filmid kahvatuvad lohede taltsutamise filmi ees, sest erinevalt eelmise aasta peaaegu parimast Pixari Up-ist töötas lendamise juures igasugune kolmemõõtmelisus fantastiliselt ja ei olnud loodud ainuüksi ühel eesmärgil, milleks on muidugi vaatajale kolmemõõtmelisusega näkku loopimine. Kui Up on sisult väga hea, siis HtTYD on lihtsalt hea, kuid seda kompenseerib tohutult võimsam elamus. Sisu on küll kesine, suhteliselt tavapärane, pakkudes moraalitsevat õppetundi selgitamaks taaskord, et mõistmine ja ühtehoidmine on kõige tähtsamad. Vaatamata ilmselgele sisulisele kuivusele, on tegelased võluvad ja küllaltki lihtne sisu hargneb lahti nii, et hoiab üleval nii põnevust kui ka sellega kaasnevat huvi. Sisuline tavapärasus on mõnes mõttes andestatav, kui arvestada vaatajate sihtgruppi, sest sellisel kujul on film nii väiksematele kui ka suurematele vaatajatele kergesti jälgitav. Lihtsuses peitub võlu, sest lihtne sisu ei muutu segavaks, kuna filmi fantastiliselt kena välimus ja sügav detailirohkus tagavad vägagi vaatemängulise elamuse.
Kui rääkida sügavast detailirohkusest, siis on selle juures pandud kõige enam rõhku põhilohele Hambutule ning teised lohed näevad välja nagu oleksid nad välja karanud mõnest tuttavast muinasjuturaamatust. Hambutu e. Toothless e. Öine raev e. Night Fury näeb välja graatsiline nagu luik, kuid oskab käituda nagu koer, mis paneb imestama, et vaatamata sellele, et tegu on lohega, muudetakse ta ikkagi inimese parima sõbra sarnaseks, sest enam-vähem kõik armastavad koeri ja eks see armastus kajab vastu ka kinos olles, kui näha ekraanil lohet, kelle käitumine meenutab kodus ootavat neljajalgset sõpra. Seda peab ütlema, et animatsioon on tõesti võimas ning sellest annavad tunnistust ereda päikese käes säravad realistlikud lohesoomused ja hingepõhja tungivad helerohelised silmad, mis seovad vaataja otsekohe lohe kui tegelasega. Kõik teised erinevate nimedega lohed ei näe pooltki nii kenad välja, aga eks asi peabki nii olema, sest mis on parem, kas üks nunnu ja kümme inetut lohe või 10 nunnut lohe? Õige on muidugi üks nunnu, sest siis on tema tõmbenumber ja teised jäävad lihtsalt tahaplaanile. Kergemeelse meelelahutusena tunduv Dreamworks`i uusim üllitis töötab hästi mitmel tasandil. Lugu, tegelased, sündmuspaik, aeg, lohed, lendamine, viikingid - kõik loo jutustamise osad töötavad ühes rütmis. Ükski mõte, olukord ega sisulahendus pole üleliigne, kõik on paigas. Mõned üksikud hetked on kuidagi väga lääged, aga neid on kokkuvõttes nii vähe, et ei saagi rikkuda pidevalt pakutavaid ülevaid hetki taevalaotuses lohe seltsis, mida võimendab eriliselt hästi veel 3D ja paraku võib endalgi tekkida lendamise tunne, kuid see kestab ainult mõne hetke. Animatsiooni võimaluste segamine 3D-ga näitab selgelt, ehedalt kui suure maksimumi on võimalik välja pigistada lohe lennu kujutamisest ja näiteks lohedevahelisest võitlusest äikesepilvede vahel. Ühesõnaga vapustav. Nägin filmi täna ja tahaks juba uuesti näha.
Alguses võetakse lohede pidevat kohalolu kui midagi väga tavapärast, aga minu kui vaataja jaoks on nad kõike muud kui tavapärased nähtused, mistõttu astubki esile Kokutaja e. Hiccup, kes hakkab täieliku võhikuna ja vaatajalt empaatiat nõudva algaja lohetapjana uurima lohede imetabast maailma, mis ei koosnegi ainult ebamääraselt suurte viikingitega võitlemisest ja nende lammaste näppamisest. Mitme kokkusattumuse järel tutvub Kokutaja Hambutuga, kellede vahel areneb sõprusside millesarnast pole viikingite külas varem nähtud. Tundub lääge? Igati rõve Disney`likkus? Olge mureta, te ei jõuaks end välja vihastada, sest oleksite hõivatud lohede ja nendevaheliste võitlustega. Ääremärkuseks mainin, et üldjuhul naudin animatsioone, kuid mitte kõike ei lähe ma vaatama kinno, sest enamus neist on liigagi tavalised. HtTYD-i reklaamikampaania oli kõike muud kui tähelepanu äratav ja eks ka sellepärast jätsingi filmi vaatamise ajale, mil see teeb juba ettevalmistusi CCPlazast lahkumiseks. Saalis oli nii umbes 20 -25 inimest. Nüüd olen aga täiesti rahul, sest HtTYD pakkus kõike, mida oleksin oodanud ja enamgi veel. Vaatemängulisus, suurejoonelisus, eepilisus, detailsus ja ilu on märksõnad iseloomustamaks filmi, mille ülevoolav headus säriseb minus arvatavasti veel kaua. Kuna 3D on viimase peal, siis lausa peab How to Train Yor Dragon`it vaatama kinos, sest nagu Avatari puhul on 2D pool elamusest. John Powelli rõõmupisaraid tekitav muusika toetab filmi suurepäraselt igal momendil, muutumata kordagi tavapäraseks. Tegemist on filmimuusikaga, mis ei sõltugi niivõrd filmist endast, vaid töötab hästi ka iseseisvalt.
Kinosaal. Ekraanil laskub lohe kibekiirelt, kuid sujuvalt veepiirile ning pilt suundub lohe tempo suurenemisel sabaosasse, näidates edasi toimuvat nii, et vaataja justkui istuks lohel ja jälgiks kõike sealt samast.Vaataja pupillid suurenevad, tool tundub alt kaduvat, aga enne täielikku õhkutõusmist oled taas kahe jalaga maa peal, kuid need mõned sekundid, võib-olla isegi minutid andsid mõista, mis tunne võib olla loheratsanikul. Taolised mõnesekundilised kohad on USA IMAX-i ekraanidel kindlasti mitu korda paremad, kuid siinkandis pakutavaga saab samuti rahule jääda. Kes pole veel näinud, siis tasub seda kohe kindlasti teha, sest kaotada pole midagi, pigem võita. 8/10

neljapäev, 22. aprill 2010

Flickan som lekte med elden

Kui on tegemist triloogia või mõne muu pikema seeriaga, siis alati on kõige raskem teha teist osa. Esimene osa on sageli igast nurgast täiuslik, aga nüüd peab trumpama üle varasemad saavutused, et vältida teatud elementide kordamist ning pakkuda tuleb midagi uut. The Girl Who Played with Fire ei ole parem kui The Girl with the Dragon Tattoo, kuigi on sellest palju erinevam, mis tekitab tunde, et vaataksin hoopis seeriavälist filmi. Osalt on see hea, aga teisalt on kõrvalekaldumine algsest stiilist häiriv, sest rikub seda ühtehoidvat tasakaalu, mis on iga jätkufilmi vahel elik see, mis ühendab ühe osa teisega. Liiga suured erinevused tekitavad vastakaid tundeid teemakäsitluse suhtes, kuid tegelastele on jäädud truuks ja kuna niivõrd sümpaatsetele tegelastele on raske mitte kaasa elada, siis säilub ka elementaarne side eelmise osaga. Lisbeth Salander ja Mikael Blomkvist on jätkuvalt üksteisele vastanduvad karakterid, kuid nüüd on nendevaheline side veelgi tugevam. Olgugi, et nad kohtuvad silmast silma alles lõpus. Seesama vaikiv nõusolek, mida ootas Lisbeth Mikaelilt esimeses osas, on ka nüüd olemas. Lisbeth jätab maha jäljed, märgid ja kõik teised peavad neist ainult aru saama. Ta ei ava ennast ühelegi peale nende, kelle seltsis tunneb end ohutult. Kui tahad olla Lisbethi lähedane sõber, siis pead mõistma tema soove, lugedes neid tema silmadest ja tema käitumist mõistes saad aru, kes ta on, milline ta on ja mida ta sinult ootab. Isepäine naine, kes saab ise kõigega hakkama ja ei oota kellegi abi ega kaastunnet, on kui kass, kes kõnnib omapead, kuid vahel vajab soojust ka kõige jäisem kivikuju, et sulaks maha aastate jooksul kogunenud kõnts ja räpasus. Need, kes kuju rikuvad, maksvad selle eest kallist hinda ja see on hind, mille kohta saabub arve, kas varjuna nurga tagant Lisbethina või õigussüsteemi karistusena. Viimast käsitletakse kolmandas jaos. Teine on tüdrukust, kes mängis tulega. Tüdruk sai küll kõrvetada, kuid põletas kõik teised ära nii, et maha jäi ainult tuhk tunnistamaks karistust minevikus sooritatud pattude eest.
Lisbethi ja Mikaeli teed küll ei ristu, kuid see muudabki tegevusliinide arengu mõnevõrra huvitavamaks, samas pole ka kordustunnet esimesest. Lisbeth on karakterina sedavõrd müstiline ja kummastav, et teda on piisavalt põnev ja pingeline jälgida mis tahes olukorras. Antud juhul on selleks kolme mõrva uurimine, mis määriti talle kaela kellegi tundmatu poolt ning naine üritab välja otsida iga viimasegi niidiotsa, et saada aimu, kes ja miks peaks teda mõrvades süüdi lavastama. Uurimise käigus, mida teostab ajakirjandusliku vaistu järgi ka Mikael, tuleb ilmsiks nii mõnigi seik Lisbethi minevikust. Taaskord ei avalda enda kohta sõnakestki Lisbeth ise, vaid tema kohta käiv info avaldub teiste allikate kaudu. Karakter jääb nii sõltumatuks ning seda tõika ei muudeta teises ega ka kolmandas osas, mis ongi kogu seeria juures üks kõige paeluvamaid osiseid. See, et Lisbeth ei räägi hingelt kõike ära, vaid meile jagatakse pidevalt näpuotsatäie kaupa taustainfot, annab mõista, et karaktereid saab arendada märksa huvitavamate viisidega. Teises osas ilmneb terve hulk tegelasi ja sisuliine, mis sunnivad vägisi peale klišee maigulise tunde ja sisuliselt tunduvad osad ideed nõksu võrra must-valge loomuga, mis ei ole iseenesest halb, aga kui lavastaja oleks natukene rohkem end lõdvaks lasknud, siis ei suhtuks ma filmi nii positiivselt. Lisbethi süüdi lavastamine, tema minevik ja uurimine - kõik viivad ühte punkti ja sinna jõudmisel paljastuvad asjaolud, mis ei klapi esimese osa erandliku stiiliga, vaid pakuvad teatavat peegeldust üldtuntud ideedest. Raamatu autorina tõi Larsson needsamad filmi valupunktid esile kindlasti palju üllatuslikumalt ja mitmekihilisemalt. Keegi ei keela kasutamast stampväljendeid, aga oleneb, kuidas neid kasutada ja mis eesmärgiga. Larsson sai ülesandega arvatavasti hakkama, sest arvestades tema ajakirjanduslikku tausta võis ta filmis läbikäiatuna tunduvaid ideid käsitleda usutavamalt, elulisemalt. Võrreldes Daniel Alfredson`i tunduvalt parema käega Niels Arden Oplev`iga, siis eksis Alfredson teelt ja kahjuks ei leidnudki filmi taga seisnud meeskond üles originaalsusele lähemale viivat teerajakest. Üdini kuritahtlik tegelane on tõeline kurjuse kehastus, kellel on ka peaaegu et saatanlik käsilane, kes vaatamata kõikidele ponnistustele ei taha surra. Salasepitsused võtavad hoogu, igaüks üritab oma nahka päästa, aga kord rikutud hing jääbki rikutuks ning seetõttu ei saa anda mitte mingisugust halastust isegi neile, kes on vanad ja väetid. Kuritöö ei küsi vanust, sest karistus tuleb niikuinii.
Üksi oma mõtetega reisiv Lisbeth sümpatiseerub seekord veelgi kiiremini, aga kuna esimene osa on selja taga, siis on see ka loogiline, kuid arvestades teise osa iseseisvust, siis võib filmi ette võtta ka vaataja, kes ei ole kursis Lisbethi esimese seiklusega. Koos moodustavad nad terviku, kuid esimese ja teise osa tuntavalt erinevad stiilid lubavad neid jälgida ka eraldiseisvatena. Noomi Rapace`st võlutud vaataja saab seekord täieõigusliku elamuse, sest enamus filmist on tema päralt ja kuna vaikus on kuld, siis nii müstilise kaaslasega ühelt sündmuselt teise hüppamine on filmi tugevamaid külgi. Lisbeth on sügav karakter, kes võrgutab kõiki just seetõttu, et ei räägi endast, vaid laseb vaatajal mõistatada. Karm, elunäinud ja kannatanud naine poeb hinge ning tema valud ja kannatused kanduvad hõlpsasti üle teisele poole ekraani. Fakt, et teine osa on nõrgem, ei laasta küll karaktereid, kuid võib mõjuda halvasti sisule. Mõnevõrra teistsugune ja kahjuks tsipake lahjem teine osa jätkab seda, mida alustas The Girl with the Dragon Tattoo ja juhatab sisse The Girl Who Kicked the Hornets Nest`i. 7/10

laupäev, 17. aprill 2010

Män som hatar kvinnor

Stieg Larsson kirjutas valmis Milleniumi nimelise triloogia ning üritas seda ka eri kirjastuste kaudu välja anda, kuid edutult. Alles pärast rootsi ajakirjaniku ootamatut surma avastati käsikirjad olevat miljoneid väärt ning raamatud anti välja aastaste vahedega, mil need jõudsid koguda tohutu populaarsuse ja vallutasid kõikvõimalikud edetabelid. Kohe osteti õigused filmide jaoks ära nii USA kui ka Rootsi enda poolt ning nüüdseks ongi üsna kiiresti valminud kolm filmi maailma ekraane vallutamas. Kas just vallutamas, on juba iseasi, aga filmidele on jagatud kiitust algmaterjalile truuks jäämise eest, kuigi mõningad olulisemad sisuliinid on paigutatud ümber või jäetud üldse välja. Vaatamata adapteerimisega kaasnevatele probleemidele, kujunesid kolmest filmist küllaltki iseseisvad teosed, mida saavad hinnata ka vaatajad, kes pole veel osa võtnud Larssoni fenomenist. Raamatuseeriaga ma veel alustanud pole, aga eks igal asjal on oma aeg. Raamatuna on Män som hatar kvinnor natuke teistsugune kui klassikaline mõrvamüsteerium, sest eri tegelaste kaudu väljendub mitmetasandiline sotsiaalkriitika, mis kujuneb põhjooneks lõpuni välja. Avaraamat ja - film põhinevad mõrvajuurdlusel, mille tegelased arenevad nii kaugele, et paljastuvad Larssoni soovid, huvid ja kogemused, mida ta on osavalt paigutanud ridade vahele, kuigi mitte niivõrd alltekstina, vaid rohkem selgemana ja kui tuua näiteks ilmselge ühiskonna produkt Lisbeth Salander, siis on selge, mida Larsson taotles. Naiste vastu suunatud vägivalla vastasel rindel sõdimise eest tunnustas Hispaania Larssonit erilise auhinnaga. See tõik ütleb juba, et tema looming omab suuremat tähtsust kui see, et teda premeeritakse auhindadega ja raamatud teenivad tohutult palju raha. Olles kursis raamatuid lugenute arvamustega filmi suhtes, siis ei olegi esimene ekraniseering algmaterjali suhtes niivõrd vastuoluline, vaid kattub Larssoni ideaaliga päris kenasti. Mõningased ajalised muudatused ja väljajätmised on muidugi häirivad, aga mitte põhimõtet laastavad. Noomi Rapace osatäitmine kompromissitu Lisbethina on kiiduväärt, kuigi põhikarakter on raamatuga võrreldes natuke muutunud, aga mitte vägivaldselt raamatu kontekstist välja tiritud nagu juhtub tavaliselt adaptsioonidega. Järgnevate filmidega olevat pretensioone rohkem, aga see ei muuda filmielamust ennast halvemaks, paneb küll sunduslikult vigu otsima ja igat momenti võrdlema, kuid filmi väärtus põhineb ikkagi selles, kuidas kasutas lavastaja ära materjali ja näitlejaid.
Noomi Rapace on kindlasti filmi tõmbenumber. Tema kehastuses on Lisbeth Salander nagu koletis ja kaunitar ühes isikus. Rapace ümberpööramatu ilu mängib võib-olla karakterile natuke kahjuks - nii väidavad raamatut lugenud, aga minusugusele on ta veatu iludus koletise kehas, kes ei püüagi olla keegi teine, vaid näitab avalikult häbenemata oma tõelist mina ja ühiskond, kõrgemad onud ja tädid, vaatavad põlglikult tema peale, mõeldes temast kui rikutud lapsest. Rikutud küll, aga mitte tema enda soovil, vaid kellegi teise rikutuse aste oli nii mitu korda suurem, et mõjutas ka teisi enda ümber ja hävitas Lisbethis endise lapsemeelsuse ning tõi temas välja isiku, keda teame nüüd nahkjakki kandva napisõnalise ja needitud neidisena. Kui tuua teatavaid paralleele Hollywoodiga, siis ei usu ma eales, et kui need mehed seal oleksid teinud filmid esimesena valmis, oleks Lisbeth olnud samasugune nagu Rootsi filmis. Pigem mitte, ta oleks ära lörtsitud ja olnud kaugel sellest, millisena kujutas teda kadunud Larsson. USA filmitööstus on aga raha lõhna tundnud ning olge mureta, sest uued Lisbeth Salanderi seiklused on juba vaikselt arenemas. Pärast esmakohtumist võluva Noomi Rapace`ga olin sunnitud vaatama tema varasemaid töid ja ainuke, mida olen siiani näinud, on Daisy Diamond. Väikese lapsega hädas olev naisuke ei kannata enam senist eluviisi välja ja astub ekstreemsele teele, kust enam tagasiteed ei ole ning edaspidi läheb kõik allamäge. Nimetatud filmi lühike tutvustus. Noomi Rapace osatäitmine Daisy Diamondis paljastab jõhkralt, isegi räigelt Rapacet ja tema karakterit nii vaimselt kui ka ihuliselt vägagi häirival viisil. Mõlemad seninähtud rollid kokku liites saame lihtsa tulemuse, et tegemist on oma tööd tõsiselt ja väga hingestatult võtva näitlejaga, kellel tasub silma peal hoida. Niisamuti on Lisbeth Salanderiga. Rapace ongi Salander ja Salander on Rapace, nad on üks ja see annabki filmile tugevuse, mitte aga kordusemaigulisena mekkiv mõrvamüsteerium ja rõvedad perverdid, keda näeb seeria alguses tegutsemas üsna palju. Krimifilmina, põnevikuna, thrillerina on nii sisuliselt kui ka teostuslikult tegu professionaalse tööga. Kõike ei paljastata kohe, vihjeid peidetakse hoolega, keerdkäigud üllatavad saabudes ning süüdlasi hoitakse kiivalt varjatuna, et uurimine oleks piisavalt huvitav ja et tõe saabudes oleks pinge laes. Samas ei ole mul südant pidada filmi ühemalliliseks või klassikaliseks, sest Rootsi päritoluga põhjamaine hingus on teinud oma töö ja eristumine Ameerika massifilmidest on selgelt tuntav. Muusika, atmosfäär, süžee, karakterid käivad harmooniliselt käsikäes, olemata seejuures liialt poleeritud ja ühemõttelised. Mitmekihilisus paistab välja karakterite rohkusest, sisuliinide laiali hargnemisest ja edastatavast sõnumist. Lisbeth Salanderi müstiline karakter ei paljasta end kuigi palju ning põhimõtteliselt jääbki Lisbethiga seonduv suureks saladuseks, mistõttu võibki pidada teda üheks põnevamaks tegelaseks. Kõik, mida Lisbethi mineviku ja isiku kohta teada saadakse, ei tule tema suust, vaid teiste uurimistööst ja mõne piinava kokkupuute ajendusel ilmuvatest minevikuseikadest, korduvatest mälupiltidest. Saladuslikus tema ümber kasvab, aga kasvab ka jätkusuutlik huvi, et jagada seda järgmistele filmidele. Mikael Blomkvist esindab igipõlist head stereotüüpi, kes teeb vahet heal ja halval ning ei anna alla isegi kõige ebameeldivamate tingimuste juures. Ideaalne kaaslane Lisbethile on Blomkvist just seetõttu, et tema küsib ja Lisbeth leiab vastuseid. Kahe tegelase vaheline keemia on vähese kokkupuute järel igati usutav ja nii on ka järjelugudega. Esimene osa möödub Blomkvisti ja Lisbethi seltsis, aga teistes osades on nad tihtipeale kogu filmi eralduses ja suhtlevad ainult häkitud sülearvutite kaudu. "Mehed, kes vihkavad naisi" - algupärane raamatu ja filmi pealkiri, mis muudeti arusaadavatel, kuid mulle vastuvõetamatutel põhjustel ära "Lohetätoveeringuga tüdrukuks". Algupärane pealkiri omab otsest, piltlikku seost filmiga, kuid niisamuti ka uus. Olgu kuidas on, aga originaalpealkiri kannab palju ilmekamalt välja filmi mõtet ja Lisbethi olemust. Meelelahutusest on asi kaugel, materjal on tõsiseltvõetav ja usutav ning karakterid pakuvad nii tõepärasust kui ka teatavat idealistlikku vaatenurka ühiskonnale. 8/10

kolmapäev, 14. aprill 2010

Enigma



Tulekul on vendade Jason ja Matt Shumway käe all valminud lühifilm, mille žanriks on muidugi mõista ulme ja iga ulmesõbra unistuste täitmiseks leiab tegevus aset kosmose piiritus tühjuses liikuval transportlaeval, kus pääseb lahti üliohtlik kurjategija. Meeskond leiab oma otsa ja laev triivib tühjalt, aga film harutab lahti sasipuntra, milleks on meeskonna kummaline surm ja müstiline põgenenud vang nimega Ediolon. Paistab, et on tulemas midagi huvitavat. Ma kipun sattuma lühifilmide peale, mis on alatasa ulmekad, aga see eest on nii mõnedki neist olnud ka parajad pärlid. Connected ja Terminus olid viimased leiud, aga alles veel ilmuvatest täispikkadest filmidest on tähelepanu köitnud Hunter Prey, Offline ja Monsters. Enigma`t on kiidetud mitmel rindel, aga lühifilmi ennast kahjuks veel saadaval ei ole. Olemas on koduleht, Wikipedia artikkel ja varajane arvustus. Eks jääb ootele, kuniks avaneb võimalus minna netiavarustesse õngitsema.

pühapäev, 11. aprill 2010

Green Zone

Paul Greengrassi ja Matt Damoni kolmas koostöö, mille pealkirjas ei olegi nime Bourne, on sama intensiivne ja julge, kui seda olid mõlemad Bourne`i filmid. Olen kuulnud, et antud stsenaarium oli alguses mõeldud Bourne`i neljanda filmi jaoks, aga Greengrass mõtles ümber ja tegi hoopis teist masti filmi, kus on taas peaosas ei keegi muu kui Damon ise. Mõttelt on Roheline Tsoon küllaltki sarnane Bourne`i filmidega, aga eks see sarnasus ilmnebki nüüd seetõttu, et antud projekt oli algselt määratud olema uus Bourne`i film. Isiklikult leian, et maailm ei vaja uut Bourne`i filmi, olemasolevast kolmest piisas täiesti, et purustada paar barjääri ja teha karjääri nii lavastajale kui ka põhinäitlejale. Neljas osa oleks olnud juba ligulaskmine vanal rasval, kuigi lähtudes Rohelisest Tsoonist ei saaks öelda, et pealkirja vahetades oleks taoline Bourne`i film olnud halb, aga ma leian, et sisu viimine sõjakoldesse poleks lihtsalt sobinud Bourne`i saagasse. Roheline Tsoon on aga asjalik, mõtlemapanev, dünaamiline ja läbi ja lõhki tänapäevane sõjafilm, mis pakub Call of Duty 4-le omast luuramist Iraagi tänavatel ning korralikku, Greengrassile omase kaameratööga tõhusat võimuvõitlust tolmustel Iraagi tänavatel, kus põrkuvad ameeriklaste arusaamad sõjast ning iraaklaste kõhklused ja tõekspidamised. Kõige taustaks mängib kriitikanoot USA valituse pihta, kes algatas ebaõiglase sõja. Kas oli see nüüd põhjendatud sõda või mitte, mina arutama ei hakka. Seda järeldab vast igaüks oma vaatevinkli järgi. Sirgjoonelisena lahti kooruv Milleri (Damon) karakter võtab enda peale kõige suurema raskuse ning moondub seetõttu selleks patuoinaks, kes avastab sõjalise konspiratsiooni. Mõtte paremaks selgitamiseks tuuakse see lihtsustatult esile, esitades versiooni, kus armee liige paneb kahtluse alla ülemuste käsud. Milleri ennastohverdav ja reegleid murdev käitumine sümboliseerib pigem ühte võimalikku versiooni, kuidas tuli ilmsiks fakt, et USA sisenes Iraaki kahtlastel asjaoludel. Tegelikult oli see kindlasti keerulisem ja hargnes lahti kõrgematel võimutasanditel, kuid Greengrassi film põhineb siiski raamatul ning seetõttu saab lihtsustatuses süüdistada raamatu autorit, mitte aga lavastajat.
Kui jätta kõrvale poliitiline temaatika ja võimukoridorides lokkav korruptsioon, siis on lavastajatöö sõna otseses mõttes meisterlik. Greengrassi vilumusele kaamera taga viitab ka asjaolu, et mul pole teostuse koha pealt mitte ühtegi pretensiooni. United 93-ga ja Bourne`i kahe viimase filmiga ennast küllalt tõestanud mees teab, mida tahab tuua ekraanile ja kuidas panna see kõik korraga nii tööle, et vaataja oleks pingul algusest lõpuni. Kriitikat väärivad ainult mõned sisulised käänakud ja otsused, mis tirivad vägisi alla mitmekihiliselt ja pingeliselt kirjutatud stsenaariumi taset. USA kriitika all peitub jällegi sama riigi ülimuslikkus, seda väidet toetab nii Milleri käitumine kui ka lõpp, mille võis ette aimata poole filmi pealt ja kõikide ootuste kohaselt lõppes konspiratsiooni paljastamine ühe asjaosalise hävingu ja teise võiduga. Liialt must-valge lähenemine häiris mõneti päevapoliitilise teema tõsiseltvõetavust, kuid tänu lavastajatööle, tugevatele karakteritele ja nutikatele käänakutele kaovad häiringud ja peale jääb õrnalt lihtsakoeline, kuid ülekaalukalt tõsine teemakäsitlus. Call of Duty: Modern Warfare`ga tuttavad vaatajad peaksid nautima iga stseeni lõõmava päikese käes tormavate sõduritega. Sõjaline konflikt võõral maal saab samasuguse tähenduse või hoopis efektiivsuse, elulisuse, energilisuse, mida omab ka CoD seeria. Luuramised, tulevahetused, põgenemised, tagaajamised, luure - kõik on filmitud täpselt nii, et naelutada vaataja pilk ekraaniles, nende stseenide ajal meenus mulle kohe üks parimaid sõjamänge, mille üks tähtsamaid omadusi oli realistlikkus. Greengrass ei lavasta peaaegu üleloomulikke hüppeid ja plahvatusi täis stseene, vaid taasloob sõdurite jaoks kõrvetava reaalsuse, kus nad peavad iga päev tänavatel patrullima ja samas pitsitab neid teadmine, et iga uus päev võib olla viimane. Käsikaamera stiilis üles võetud pingelised stseenid meenutavad Bourne`i filme, kuid hüplik, jälitav ja ülevaatlik kaameratöö loob närvilise keskkonna ja tagab realistliku hirmu õhkkonna. Roheline Tsoon algab meeleoluka kaadriga linna kohalt, mis juhatab sisse sõja esimeste päevade/nädalate ajal toimunud sündmused. Pikk kaader näitab veriseks sõjakoldeks muutunud linna ning suundub selle keskele. Lõpukaader väljub linnast, vaatleb seda öises pimeduses ja siis rulluvad lahti lõputiitrid.
Usun, et aasta või kaks pärast Iraagi sõja algust poleks mitte ükski lavastaja tulnud välja filmiga, mis oleks käsitlenud valgustkartvaid fakte. Nüüd, aastal 2010 teevad seda kõik, sest kõik, mis enne oli salajane, on välja uuritud, tehtud dokumentaalideks ja ajalehe artikliteks. Matt Damoni ja Greengrassi ühiseid projekte tuleb kindlasti veel, aga las tuleb, mina võtan neid kahe käega vastu. 8/10

neljapäev, 8. aprill 2010

Meet Meline

Armas väike lühianimatsioon Meline`st, kelle fantaasia annab elu seninägematule olendile. Prantsuse paarikese hobikorras toodetud animatsioon valmis kahe aasta jooksul. Valmis saadi aga ülidetailne, mahedate toonidega ning minu jaoks väga meeldiva nö. kaameratööga väike filmike. 8/10 Kodulehekülg.

kolmapäev, 7. aprill 2010

Ghost in the Shell


Ulmekirjanikku Philip K. Dick`i ja lavastajaid Andy ja Larry Wachowski`t ühendav mangal põhinev anime oli omal ajal parajalt mõjukas ja on seda praegugi, kuigi mitte enam samas võtmes, mis enne. Ideede ja mõtete vahel kihav alltekst on küll siiani värske, kuid joonistusstiil ja filmi ülesehitus on tuntavalt ajale jalgu jäänud. Teadmata tegelikke tagamaid, pakun, et manga autor Masamune Shirow (Appleseed) sai oma loometöö kirjapanekul mõjutusi Philipp K. Dick`i romaanist "Do Androids Dream of Electric Sheep", mis sarnaselt 1989. aastal ilmunud mangale käsitleb samuti küborgide/androidide eksistentsialismi ning igavest küsimust - mis teeb inimeses inimese? Arvestades, et Philipp K. Dick`i teos ilmus hulga varem, siis on teatavad mõjud loomulikud. Kujutan ette, et anime tavalisest keerukama mõtte ja teostusega mangast oli 1995. aastal parasjagu tolmu üle keerutav ja lõi nii mõnegi augu massi - ja popkultuuri, mille tulemusi peegeldavad väga kenasti anime ja mangade fännid A. ja L. Wachowski, kes teatavasti lõid omaette meediumi, milleks ei ole muidugi miski muu kui The Matrix
Ghost in the Shell sisaldab mitmeid praegu filmitööstuses kasutuses olevaid ideid ja teemasid, mistõttu pole vajagi imestada, et lavastaja Mamoru Oshii ja manga autor on tänini au sees. The Matrix võlgneb oma kuulsuse ja selle laienemise popkultuuri suuresti GitS´le. Matrixis tühjaks imetavad patareid e. inimesed ei ole küll sama idee, aga selle taga peituv mõte on enam-vähem sama. Võtame kas või näiteks patarei staatusest väljunud endiste orjade peas ja seljal olevad juhtmete ühendusaugud, mis pakuvad samasugust kõneainet ka GitS`i, kuigi teises kontekstis. Viiteid leidub teisigi, aga see on vast kõige ilmselgem. Paljud stseenid on vennad Wachowskid võtnud lihtsalt üks ühele maha ja selle tulemusel lõid nad anime stiilis ulmefilmi. 90ndatel võis film tekitada palju poleemikat, aga nüüdseks on ideed enamjaolt läbi leierdatud, kuigi ei saaks öelda, et GitS poleks suutnud esitada neid ideid ikka veel värsketena. Ajale on jalgu jäänud nii anime ise kui ka sisu, mis kannatab vahetevahel eelkõige pinge puuduse ja viljakatest ideedest läbi imbunud pinnase pideva kuivuse käes. Toona uutena mõjunud ideed on nüüdseks kulunud ja liigagi tuntud.


GitS viib vaataja lähitulevikku küborg Motoko Kusanagi seltsi, kes on töötab Rühm 9-sas, mis viib läbi salajasi missioone. Peamine tegevusvaldkond on kõrgtehnoloogiaga seotud kuriteod. Ühel hetkel ilmub välja "Puppet Master", kes häkib küborgide poolmehhaanilistesse ajudesse, võtab nad oma kontrolli alla ja loob parema ühepoolse koostöö nimel võltsmälestusi elust, mida pole kunagi olnud. Mida rohkem Rühm 9 ja eriti peategelane küborg Kusanagi asjasse süveneb, seda enam hakkavad ilmsiks tulema hirmsad tõed. Hüpnootilise muusika saatel aeglaselt kujunev lugu kütkestab tegelaste ja maailmapildiga, kuid jätab külmaks nii sisu kui ka tegelaste saatuste juures, sest vaikselt kiirenev sisu ei saagi tempot sisse, mistõttu hajub pinge ning lõppude lõpuks kaob ka huvi toimuva vastu, kuid säilub elementaarne uudishimu omapärase linnapildi, arvutisüsteemi ja küborgide vastu. Meeleolukad stseenid muusika saatel mööduvast laevast annavad edasi filmi tegeliku olemuse, milleks ei saagi olla miski muu kui tehisintelligentsi eneseotsingud, programmi enesest teadlik olemine ja mehhaanilise hinge olemus. Film kaldub olema rohkem sümbolistlik rännak, kui lihtsalt konkreetne lugu politseiuurijast ja kurjategijast. Mitte, et see seda üldse poleks, aga märgatavalt palju rõhutatakse tegelaste tundeid oma olemuses kahtlemise osas, mis omakorda kallutab tähelepanu kõrvale ning "Puppet Master" kaob öhe koos ulmelise tuleviku kohalt loojuva päikesega.

Üllataval kombel ei olnudki loo areng kõige tähtsam, vaid hoopis kõik seda ümbritsev, nagu peaaegu tervenisti mehhaanilistest osadest koosnevate tegelaste siseheitlused ja küborgide arusaamad inimhingest. Kõik kõrvalliinid oleksid võinud töötada loo kasuks, aga jäid hoopis läbilõikavalt tuntavalt pealoost kõrvale ja hakkasid häirima sisu terviklikkust, mille tõttu tuli ka sügavmõttelisi hüpoteese võtta eraldiseisvatena ning lugu arenes edasi omasoodu. Atmosfäär on aga megahea ja selles tegutsevad tegelased ei jää ka palju maha. Vägagi muljetavaldav on esimeste stseenide hulka kuuluv hetk, kui näidatakse esmakordselt Kusanagit, kes kuulab salaja pealt ärimeeste vahelist vestlust ja asub siis sooritama vabalangemist. Meeldejäävaid stseene on teisigi. Tervikust jääb palju puudu, kuid mõtlemapanev materjal tagab igati mitmekülgse vaatamise. 7/10

teisipäev, 6. aprill 2010

Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance

Teine osa Rebuild of Evangelioni seeriast jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Ainult, et nüüd on arenenud kõik - sisu, tegelased, stiil, tulevikunägemus ja isegi anime saavutab joovastusastme suurimad mõõtmed, lüües niiviisi võimsa hoobi Michael Bay-le makku ja parastab, et ta on nii väeti ja suutmatu toomaks ekraanile selgelt ja plahvatusohtlikult vaatemängulise robotite võitluse selle kõige ehedamas tähenduses. Alapealkiri "You can (Not) Advance" viitaks justkui sisulisele ja teostuslikule arengule, kuid jääb siiski arvatavasti käesoleva teema raamidesse, kus Inglite ja EVA-de vastasseis käib läbi tohutu arengu. Lisandunud on uusi tegelasi, kes kõik peidavad endas midagi ja loomulikult on nad pealispinnalt niivõrd säravad isiksused, et raske on vaadata neist mööda. Kui otsida möödapanekuid, siis võib paljusid vaatajaid häirida liigne rõhuasetus eneseteostusele ja hingelistele rännakutele, mille teevad läbi peaaegu kõik tegelased. Mind see aga ei häirinud, sest kõik klappis tegevustiku ja stiiliga ideaalselt kokku, et ei saagi hakata valju häälega nurisema. Filmi võtavad hästi kokku sõnad eepiline, grandioosne, kõikehõlmav, sümbolistlik, inimlik ning realistlik, aga seda muidugi tunnetelt. 2009. aastal valminud teos toob sujuvalt sisse kolmemõõtmelisuse ning jääb truuks etteantud stiilile ega lisa ebavajalikke CG efekte.
Teine osa kihab sisuliinidest ja tegelased arenevad ladusalt, mistõttu pakutakse lõpuks ka põgusat ülevaadet karakterite sisemaailmadesse, mida kaldus esimene osa vältima. Kahtlemata peidab Evangelioni mõte endas midagi suuremat kui elu, kuid seriaaliga mittetutvununa on igati huvitav saada ajapikku jälile peidetud saladusele. Võttes arvesse esimese osa ilmselgeid puudusi, on lausa rõõm tõdeda, et teise osaga on õppust võetud ja sellest on palju kasu, sest sisu on huvitav, karakterid põnevad ning ülepea käiv alltekst intrigeeriv. Tegelased muutuvad kohe käigupealt lähedasteks ning edasi jääb üle vaid nautida pakutavat, aga see mida pakutakse, ületab kõik ootused, naelutab kinotoolile, võlub muusikaga ning paneb iga keharaku toimuvaga kaasa elama. Intensiivsed lahingud on erisuguste ja pidevalt arenevate Inglite vahel arenenud totaalseteks energiapommideks, mida rõhutab nii stseenide tuntav läbimõeldavus kui ka fakt, et kõik ekraanil toimuv, ükskõik kui mõistusevastane see ka ei oleks, on täiesti arusaadav, selge ja seetõttu ka ülimalt vaatemänguline. Jaapani animega ei ole ma küll tuttav, kuid algselt harjumatult tutvustatud ja käsitletud tegelased sulandusid kiiresti kokku üldise meeleoluga ning nii ei jäänudki muud üle kui vaadata ja imestada. Siinkohal oleks õige mainida ka, et võrreldes esimeses leidunud erootilise alatooniga ja paljastuvate kehakumerustega stseenide arvu teisega, siis on neid nüüd hulganisti rohkem, aga see käib asja juurde. Süngevõitu teema, lõbusate ja seksapiilsete karakteritega kujutlus tulevikumaailmast, mida on räsinud laastavad katastroofid ning kujundavad niiviisi edasi pidevad lahingud üha tugevamateks muutuvate vastaste vahel.
Tehniliselt on 2.0 imetlusväärne, aga sisulise osa suhtes võtab igaüks oma seisukoha. Anime puhul on mul olnud nii, et mõnikord on raske tegelasi tõsiselt võtta, sest segavaks asjaoluks võib olla ebameeldiv joonistusstiil või midagi muud, mis hakkab pidevalt häirivas tähenduses silma. Evangelioni kahe esimese filmi puhul ei saaks öelda, et oleksin midagi taolist täheldanud. Tähendab joonistusstiil alguses küll meeldis, kuid mitte nii palju kui praegu, sest nüüdseks olen enam-vähem kursis jaapani animele omase stiili ja jutustusviisiga. Kui juurde liita veel huvitavad tegelased ja pidevad absurdikoomikale lähenevad olukorrad, siis on joonistusstiil hakanud väga meeldima, sest need ei ole lihtsalt tühjad näod, vaid midagi endas peitvad peegeldused nende päris "minast". Eneseleidmine ja teiste hüvanguks enese ohverdamine mängivad väga suurt rolli eriti siis, kui saabunud on mõni kõrghetk kahe tegelase suhetes või tulipunkt keset lahingut, kus humanoidne EVA muutub täiesti uueks olendiks. Mida see kõik tähendab? Kas meile üldse antakse selgitusi EVA-de ja Inglite kohta? Mis on NERV-i salajane plaan? Palju küsimusi, aga vähe vastuseid, kuid küsimustele vastuste andmiste eest põikleb film nii, et toob silme ette võimsa spektaakli, mida lausa peab vaatama kinos või muidu jääb elamusest suur osa puudu. 9/10

esmaspäev, 5. aprill 2010

Evangelion: 1.0 You Are (Not) Alone

JAFF-il linastunud Jaapani anime kuulub Rebuild of Evangelion`i nimelisse tetraloogiasse, mis kujutab endast filmiseeriat, mis võtab kokku 1995. aastast pärineva Neon Genesis Evangelion`i nimelise 26 osalise sarja. Esimene osa neljast peaks kätkema endas sarja kuute osa, kuhu on lisatud hulganisti lisastseene ning muidugi on ka anime tase vahepeal märkimisväärselt tõusnud, mis tagab senisest vägevama vaatemängu. Evangelioni meediumisse kuulub siis aastatel 1995-96 vändatud seriaal ning kohe järgmisel aastal valminud täispikk film. Nüüd on lisandunud veel käesolev 2007. aastal ilmunud teos, mis pälvis fännide osalise heakskiidu ja eelmisel aastal valmis Rebuild of Evangelioni teine filmi Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance, mida õnnestus mul näha JAFF-i raames. Esimesega võrreldes on teine osa tunduvalt parem nii vormi kui ka sisu poolest. Juba see tõik muudab teise osa pealkirja mitmeti mõistetavaks. Sarjaga ja muude filmide, välja arvatud Rebuild of Evangelion, ma kokku puutunud ei ole. Esimene osa kannab sissejuhatavat rolli ning on seetõttu episoodilise maiguga, mis omakorda pärsib filmi arengut, sest enam-vähem kõik paeluvad teemad jäetakse välja arendamata ning kõike minevikus toimunut võetakse iseenesestmõistetavalt, mis omakorda tekitab olukorra, et vähese taustainfo tõttu on raske toimuvat seedida ja end tegelastega siduda. Ei tasu karta, et tetraloogiast saavad aru ainult need, kes on sarjaga kursis. Seda tegijad taotlevadki, sest luuakse neli osa, kus võrreldes sarjaga muutuvad mõned põhilised sisuliinid ja tekivad uued tegelased. Kui 4 osa on nähtud, siis peaks olema terviklik pilt selge, kuid arvestades mõningasi sisulisi muutusi, mida on väidetavalt juba olnud ja tuleb veelgi, siis tuleb siit ka soovitus animeseriaaliga tutvuda, mina teen seda kohe kindlasti, sest olles näinud ülimalt vinge mõtte ja teostusega kahte esimest osa, siis on raske sarjast mööda vaadata.
Sisuliselt on tegemist lähitulevikuga, täpsemalt öeldes aasta 2015, kus 15 aastat tagasi tabas Maad katastroof, mis tappis ligi pool Maa elanikkonnast. Pärast seda ilmusid Inglid (Angels), kelle kohta on teada nii palju, et nende sügavaim soov paistab olevat inimeste hävitamine. Kust nad tulevad? Kes neid saadab? Miks kannustab neid näiliselt soov Maa inimestest puhtaks pühkida? Kõikidele neile küsimustele vastuseid ei saa, antakse ainult vihjeid. Teine osa paljastab rohkem ja viimased kaks viivad loo lõppmängu. Inglite vastu astuvad inimeste poolt välja töötatud humanoidsed hiigelrobotid EVA-d ehk Evangelion`id, mida saavd msikipärast juhtida ainult lapsed. Küsimusele, miks ainult lapsed, vastust ei anta, kuid eks selleni on veel aega. Peategelaseks on ebakindel poisike Shinji Ikari, kes on Tokyo-3-s pesitseva korporatsiooni NERV-i komandöri poeg. Põhirõhk langebki lastele, nende siseheitlustele, neid suruvale vastutusele ning omavahelistele suhetele, mis on tasakaalukalt kas väga sünged mõtisklused või jaapanlastele omapärase huumoriprisma tõttu väga tobekoomilised, absurdsed ning osalt ka naeruväärsed, kuid süngus ja huumor käib aeglaselt ja lünklikult areneva sisu- ja karakteriarenduse juures pidevalt kaasas, mistõttu ei kao kunagi tasakaal kord koomilise ja kord tõsise suhtedraama ning eepilise lahingufilmi vahelt. Filmi suurimateks puudusteks ongi taustainfo vähesus ka karakterite puudulikkus. Tegelasi ei saagi peaaegu täisväärtuslikeks karakteriteks nimetada, sest neis puudub see, mis neid defineeriks. Sama ei saa öelda kõigi tegelaste kohta, sest kõige tähtsamaid piloote Shinji Ikari`t ja Rei Ayanami`t arendatakse siiski piisavalt, et nad pakuks huvi. Kõike arvesse võttes kaob motiivide vähese selgitamise, mineviku varjamise, tegelaste keerukuse ja karakterite puudulikkuse tõttu pikapeale huvi ning põnevust hoiavad üleval grandioossed lahingud, mida on lausa lust vaadata, sest ekraanile on need toodud nii, et moodustaksid võimsa vaatemängu õhus, maal ja kus iganes parasjagu lahing ka toimuks.
Jaapanlaste armastus noorte säravate, seksikate isiksuste ja kinniste persoonide vastu on lausa hämmastav, sest seda kõike peegeldavad filmi tegelased ja nende omavahelised suhted. Sealne tulihingeline kinnisidee robotite, küborgide ja kõikvõimalike mehhaaniliste olendite inimlikustamise viiside vastu kajab läbi kogu filmi, mis moodustabki tegelikult kõige meeldejäävama osa, sest inimeste ülimuslikkuse rõhutamise ja EVA-de, Inglite pideva täiustumisega kaasneb absoluutne visuaalne maiuspala, mis lausa karjub kinos vaatamise järele. Tegelased kujunevad pikapeale kaasahaaravateks, kuid tänu paljudele lünkadele tekib side alles lõpus, kui on juba liiga hilja. Sissejuhatus saaks olla ka palju terviklikum ja niimoodi jätaks ka mitmeid kordi parema mulje. Teine osa ületas minu ootused mitmekordselt, aga sellest pikemalt natuke hiljem. Sarjaga loodud universum on aga niivõrd suur, keerukas ja täis erinevate elusaatustega ja hinges pakitseva kurbuse/kurjusega tegelasi, et kõike on raske ühekorraga seedida ja seda veel eriti siis kui tead, et taust on olemas, aga seda lihtsalt ei serveerita sulle. Vaatamata puudustele on tegemist märkimisväärse teosega, mida tasuks vaadata kas või ainult anime pärast. 7/10

reede, 2. aprill 2010

Cargo

Tegemist on Šveitsi ulmetoodangu alla kuuluva tulevikus aset leida kosmoseulmekaga, mis üllatab kosmose mõõtmatust ja laevade mastaapsust näitavate suurejooneliste kaadritega, aga petab lootusi selle koha pealt, et justkui oleks tegemist milegi erakordsega. Esimene pool filmist on originaalseid killukesi, mõttekäike sisaldav tulevikunägemus, aga teine pool kandub läbitallatud radadele ning eri žanride vahel pendeldades kaotab film oma terviklikkuse, kuid mitte tervenisti, sest lõpus võetaks end taas kokku ja avaldatakse maailmamuutev ja inimeste eksistentsi kahtluse alla panev saladus, mis pole küll teab mis kui uudne, kuid sobib ideaalselt antud konteksti. Kui hakata võrdlusi tooma, siis võib šveitsi filmist leida sarnasusi Pandorumist, Event Horizonist, Moonist ja isegi Sunnshinest, millest on tegelikult kahju, et isegi teatavaid võrdlusmomente ei kasutatud täies mahus ära ning oma kesktee, mille põhjal oleks saanud öelda, et film pakub teistsugust lähenemist, vajus möödanikku. Osaline originaalitsemine annab transportlaeval juhtunud sündmustele palju juurde, sest esimene pool filmist on tõesti vaimustav ja täielik maiuspala minusuguse kui igasuguseid ideid maa hävinemise kohta armastava vaataja jaoks.
Cargo sündmustik leiab aset kauges tulevikus, kus Maa on ennast ammendanud ning seetõttu transporditakse kogu Maa elanikkond mõõtmatutele orbiidil liikuvatele laevadele. Osa neist õnnelikest, kellel on piisavalt raha, võivad minna edasi RHEA nimelisele planeedile, mis asendab endist elupaika, kuid võrreldes elamiskõlbmatu Maaga on väidetavalt tegemist paradiisiaiaga. Vähemalt sellist muljet tahetakse jätta. Igaühel on unistused, mille poole püüelda ning pere, kelle juurde minna, kuid, et minna RHEA-sse peab maksma varanduse. Arianne Portmann, kes loodab lõpuks saada raha, et minna unistuste planeedile, võtab vastu töö transportlaeval, kuid ajapikku hakkab meeskonna hinge seest närima teadmatus, mida ja kuhu õigupoolest veetakse. Cargo algab suurejooneliselt näidates kosmoselaevade täielikku võimsust ja hiilgust. Võimatu suurus saab võimalikuks näidates kaadreid Maa elanikkonda asustavast tohutust laevast. Kui iseloomustada Ivan Engler`i ja Ralph Etter`i debüütfilmi ühe sõnaga, siis on selleks kindlasti mastaapsus, mida rõhutatakse tihedate stseenidega laevade suurusest ja läbimõõdust ning nendes olevate põhjatute süvikutega. Kaameratöö, operaatoritöö, visuaalsed efektid ning arvuti - ja maketidisain annavad kosmosereisile teise, sobivama mõõtme, sest sarnaselt paljudele teistele ei minimaliseerita tohutuid sügavusi, kõrgusi ja suurusi üksnes mõttega neist, vaid iga idee tuuakse esile nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt. Mastaapne transportlaev, mis veab vajalikku kaupa uue planeedi orbiidil viibivale kosmosejaama, on väliselt nagu iga teine, kuid väline hiilgus viiakse ka siseruumidesse. Kui näiteks R. Scott`i Alien pakkus pilti tohutust laevast, kuid jäi sisemuselt minimalistlikuks, siis Cargo näitab kui silmnähtavalt suur saab üks laeva sisemus üldse olla. Ainult filmi alguses näidatud Maa elanikkonda mahutav jaama tutvustati kohe üle selle lendleva pildiga, mis pani paika mõõtmed, mida pole võimalik teistest kaugustest nii hästi silmata. Laoruumid transportlaeva Kassandra sisemuses on vaatamisväärsused omaette, sest neid ei piirata üksikute kaameravõtetega, vaid kõike näidataks nii laias plaanis kui võimalik. Eluohtlikud olukorrad, kus keegi on kukkumas või hoiab elu eest kinni, et mitte põhjatusse sügavikku langeda, on lihtsalt öeldes leidlikult lahendatud. Selle asemel, et näidata seda, mis toimub oma elunatukese eest võitleva kukkumisohus oleva tegelase all, vahetatakse vaatevälja nii kiiresti, et ei jõua märgatagi kui pilt on juba vahetunud ning näha on ainult väikest inimest lõpmatult suures ruumis vähkremas ja all on paistmas pimedus, kuid nii palju jäetakse siiski ruumitaju, et silme ees avanev pilt annaks võimaluse tajuda esmapilgul määramatu suurusena näiva ruumi piiratust. Nii muutub iga stseen kaubaruumis jalutamisest ja iga hetk, kui saabub moment, mile tegelane kõigub süviku kohal palju paremini tajutavamaks ning suurused mitmekordistuvad.
Kahjuks pole filmi juures mitte kõik nii hea, sest alguses omapäraste tunnustega sündinud sisu mandus filmi teises pooles ning muutus korratud ideede seguks. Peategelane avastab midagi valgustkartvat, mis välja tulles paneks kõikuma inimeste maailma alustalad ning seetõttu hakkavad tööle võimumängud. Kes mängib kellega? Kes töötab õilsa eesmärgi nimelt? Kas kõik laevas viibijad on üldse need, keda nad väidavad olevat? Pingevabad sisupöörded ei pakkunud üllatusi ja kogu masinavärk hakkas iga järgneva saladuse ilmsiks tulemise ja uute süžeepöörete tulekuga kokku varisema, sest originaalsete ideede puudus ja nende puudulik läbi viimine ei võlunud mind mitte kuidagi. Kõik, mis mind köitis asus pealispinnal - lõputu kosmos, silmaga mõõtmatu suurusega laevad. Ühesõnaga tehniline külg on igas mõttes tipptasemel ning samuti on leitud sobiv harmoonia arvutiga genereeritud keskkonna ja füüsiliselt eksisteeriva tausta vahel. Mõte, mis peategelast kannustab on ehtne ning aus. Tema lähenemine saladusele on pingeline, kuid loori langedes ei paku saladus enam pinget, vaid rõhuma hakkavad vajakajäämised stsenaariumi juures. Tundub, et enne filmi mõtte paljastumist on iga sekund väärt vaatamist, sest vaatamata heale mõttele ei tehtud sellega midagi huvitavat ja kõik teed jõudsid punkti, mida oskaks vast igaüks ette aimata. Pinget kruviti osavalt, kuid lahendused ei rahuldanud mind, ulmefilmile kohase atmosfääri loomisega on nähtud palju vaeva ning sellele aitab kaasa ka kaameratöö ja fakt, et lavastajatel on hea silm toomaks esile tähtsaimaid kohti. Filmi teine pool ei olnud pooltki nii köitev kui ülejäänu, kuid sellegi kompenseeris osaliselt ka korralik lõpp, mis ei olnud suurustav ega ka ülistav. 7/10