Kui James Cameroni Avatar oli esimene 3D tehnoloogia võimalusi täies mahus ära kasutanud film, siis on Dreamworks`i viimane üllitis teinud sama animatsioonide seas. Kõik viimasel ajal ilmunud 3D võimalustega priisata üritanud Pixari ja muude loomade filmid kahvatuvad lohede taltsutamise filmi ees, sest erinevalt eelmise aasta peaaegu parimast Pixari Up-ist töötas lendamise juures igasugune kolmemõõtmelisus fantastiliselt ja ei olnud loodud ainuüksi ühel eesmärgil, milleks on muidugi vaatajale kolmemõõtmelisusega näkku loopimine. Kui Up on sisult väga hea, siis HtTYD on lihtsalt hea, kuid seda kompenseerib tohutult võimsam elamus. Sisu on küll kesine, suhteliselt tavapärane, pakkudes moraalitsevat õppetundi selgitamaks taaskord, et mõistmine ja ühtehoidmine on kõige tähtsamad. Vaatamata ilmselgele sisulisele kuivusele, on tegelased võluvad ja küllaltki lihtne sisu hargneb lahti nii, et hoiab üleval nii põnevust kui ka sellega kaasnevat huvi. Sisuline tavapärasus on mõnes mõttes andestatav, kui arvestada vaatajate sihtgruppi, sest sellisel kujul on film nii väiksematele kui ka suurematele vaatajatele kergesti jälgitav. Lihtsuses peitub võlu, sest lihtne sisu ei muutu segavaks, kuna filmi fantastiliselt kena välimus ja sügav detailirohkus tagavad vägagi vaatemängulise elamuse.
Kui rääkida sügavast detailirohkusest, siis on selle juures pandud kõige enam rõhku põhilohele Hambutule ning teised lohed näevad välja nagu oleksid nad välja karanud mõnest tuttavast muinasjuturaamatust. Hambutu e. Toothless e. Öine raev e. Night Fury näeb välja graatsiline nagu luik, kuid oskab käituda nagu koer, mis paneb imestama, et vaatamata sellele, et tegu on lohega, muudetakse ta ikkagi inimese parima sõbra sarnaseks, sest enam-vähem kõik armastavad koeri ja eks see armastus kajab vastu ka kinos olles, kui näha ekraanil lohet, kelle käitumine meenutab kodus ootavat neljajalgset sõpra. Seda peab ütlema, et animatsioon on tõesti võimas ning sellest annavad tunnistust ereda päikese käes säravad realistlikud lohesoomused ja hingepõhja tungivad helerohelised silmad, mis seovad vaataja otsekohe lohe kui tegelasega. Kõik teised erinevate nimedega lohed ei näe pooltki nii kenad välja, aga eks asi peabki nii olema, sest mis on parem, kas üks nunnu ja kümme inetut lohe või 10 nunnut lohe? Õige on muidugi üks nunnu, sest siis on tema tõmbenumber ja teised jäävad lihtsalt tahaplaanile. Kergemeelse meelelahutusena tunduv Dreamworks`i uusim üllitis töötab hästi mitmel tasandil. Lugu, tegelased, sündmuspaik, aeg, lohed, lendamine, viikingid - kõik loo jutustamise osad töötavad ühes rütmis. Ükski mõte, olukord ega sisulahendus pole üleliigne, kõik on paigas. Mõned üksikud hetked on kuidagi väga lääged, aga neid on kokkuvõttes nii vähe, et ei saagi rikkuda pidevalt pakutavaid ülevaid hetki taevalaotuses lohe seltsis, mida võimendab eriliselt hästi veel 3D ja paraku võib endalgi tekkida lendamise tunne, kuid see kestab ainult mõne hetke. Animatsiooni võimaluste segamine 3D-ga näitab selgelt, ehedalt kui suure maksimumi on võimalik välja pigistada lohe lennu kujutamisest ja näiteks lohedevahelisest võitlusest äikesepilvede vahel. Ühesõnaga vapustav. Nägin filmi täna ja tahaks juba uuesti näha. 
Alguses võetakse lohede pidevat kohalolu kui midagi väga tavapärast, aga minu kui vaataja jaoks on nad kõike muud kui tavapärased nähtused, mistõttu astubki esile Kokutaja e. Hiccup, kes hakkab täieliku võhikuna ja vaatajalt empaatiat nõudva algaja lohetapjana uurima lohede imetabast maailma, mis ei koosnegi ainult ebamääraselt suurte viikingitega võitlemisest ja nende lammaste näppamisest. Mitme kokkusattumuse järel tutvub Kokutaja Hambutuga, kellede vahel areneb sõprusside millesarnast pole viikingite külas varem nähtud. Tundub lääge? Igati rõve Disney`likkus? Olge mureta, te ei jõuaks end välja vihastada, sest oleksite hõivatud lohede ja nendevaheliste võitlustega. Ääremärkuseks mainin, et üldjuhul naudin animatsioone, kuid mitte kõike ei lähe ma vaatama kinno, sest enamus neist on liigagi tavalised. HtTYD-i reklaamikampaania oli kõike muud kui tähelepanu äratav ja eks ka sellepärast jätsingi filmi vaatamise ajale, mil see teeb juba ettevalmistusi CCPlazast lahkumiseks. Saalis oli nii umbes 20 -25 inimest. Nüüd olen aga täiesti rahul, sest HtTYD pakkus kõike, mida oleksin oodanud ja enamgi veel. Vaatemängulisus, suurejoonelisus, eepilisus, detailsus ja ilu on märksõnad iseloomustamaks filmi, mille ülevoolav headus säriseb minus arvatavasti veel kaua. Kuna 3D on viimase peal, siis lausa peab How to Train Yor Dragon`it vaatama kinos, sest nagu Avatari puhul on 2D pool elamusest. John Powelli rõõmupisaraid tekitav muusika toetab filmi suurepäraselt igal momendil, muutumata kordagi tavapäraseks. Tegemist on filmimuusikaga, mis ei sõltugi niivõrd filmist endast, vaid töötab hästi ka iseseisvalt. 
Kinosaal. Ekraanil laskub lohe kibekiirelt, kuid sujuvalt veepiirile ning pilt suundub lohe tempo suurenemisel sabaosasse, näidates edasi toimuvat nii, et vaataja justkui istuks lohel ja jälgiks kõike sealt samast.Vaataja pupillid suurenevad, tool tundub alt kaduvat, aga enne täielikku õhkutõusmist oled taas kahe jalaga maa peal, kuid need mõned sekundid, võib-olla isegi minutid andsid mõista, mis tunne võib olla loheratsanikul. Taolised mõnesekundilised kohad on USA IMAX-i ekraanidel kindlasti mitu korda paremad, kuid siinkandis pakutavaga saab samuti rahule jääda. Kes pole veel näinud, siis tasub seda kohe kindlasti teha, sest kaotada pole midagi, pigem võita. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar