kolmapäev, 18. märts 2009

Defiance

Edward Zwick on end tõestanud mitmeid kordi. "The Last Samurai" on pärl igas mõttes ning "Blood Diamond" on samuti hea karakteripõhine draama. "Defiance" aga on peaaegu, et sama hea kui Vereteemant, kuid sellist tunnet nagu oli Viimase Samurai puhul mul ei tekkinud. Film peaks põhinema tõsielulistel sündmustel ning on näha, et sellist muljet on püütud must-valgete kaadrite näitamisega ka jätta. Bielski vendade hulljulge vastuhakk natsidest rõhujate vastu on reaalselt toimunud aga tegelikult nad nii kangelaslikud ei olnud nagu film näitab. Ameerika kino näitab ikka ajaloolisi sündmusi nende parimast küljest jättes kõrvale kõik, mis võiks näidata kangelasi halvas valguses. Bielskid rüüstasid tegelikult mitmeid külasid ja tapsid neid, kes nendega toitu ei jaganud. Seepärast ei vaadanudki ma Vastuhakku kui ajaloo tunnina vaid hoopis ajaloolise seiklusfilmina sõja jooksul metsadesse kogunenud poolakate, juutide ja teiste elukäiku ning kuidas nad korraldasid veriseid rünnakuid sakslaste pihta, kas siis kättemaksuks või lihtsalt enesekaitseks. Ajaloolisi fakte ei tasu siit otsida. Neid, keda väga huvitavad tõesed faktid, siis ei soovita varasemalt uurida sündmuste käiku, sest nii ärritatakse vaid iseennast. Pigem on tegu tõsiseltvõetava filmiga sõjakoledustest ning kuidas see inimestele mõjub ja läbivaks liiniks on sätitud Bielski vendade juurde kogunenud inimeste kogukonna ellujäämine metsades.
Samuti ei ole mõtet kohe mõelda, et film läbinisti nö. halbadeks ja headeks jagatud on. Seda mitte. Näidatakse mõlema poole julmusi kuigi kindlasti vähem kui tegelikult. Aga jällegi ei ole ma uurinud tegelikku ajaloolist tausta ning seepärast kirjutan seda, mida eeldan ning olen vähesel määral kuulnud. Bielski vendade põhimõtete lahkuminek ning seepärast noorema venna kogukonnast lahkumine on minule teadaolevalt ka tegelikult juhtunud. Tuvia jaoks kehtis põhimõte, et võtame nii palju kui saab aga ta venna Zusi jaoks tuli võtta nii palju kui võtta saab ja kui ei anta, siis võib ka rahuliku südamega kuuli pähe lasta, sest niikuinii võisid need talunikud, keda rööviti koostööd teha sakslastega. Põhimõtete erinevus lõi sisse kohe kui alustati elupaiga rajamisega ning toidu hankimise planeerimisega. Nagu kombeks, siis lõpus lepiti ära. No, mis teha! Vennad ju. Vend olla on selline asi, et nii või naa lepitakse ära, olenemata tüli põhjusest. Tean seda omast käest. Mõlema venna juurde kogunes ka kindel rahvahulk, kes pidasid oma valitud juhti paremaks või oli tema juures turvalisem. Vendade omavahelised lahkhelid, mis lõppesid üksteise nägude sisse peksmisega olid piisavalt pingelised, et filmi jooksul saab vaataja ka otsustada kumma idee parem on. Metsas loodi omaette kogukond. Igaühele anti ülesanne ning hoiti demokeaatia lippu üleval. Töö tegi ahvist inimese. Siin kehtib vist siis, et töö teeb loomast inimese, sest juudid olid ju loomad. Vähemalt natside väärastunud ideoloogia alusel. Mida suurem oli talvega kaasnev näljahäda, seda suuremad oli võimu jaotamise lahkhelid. Kas rüüstas laagrit tüüfus või mõni muu haigus, alati leidub rasketel aegadel neid, kes süüdistavad kõiges juhti ning peavad endid paremateks juhtideks. Tuvia aga lõpetas kemplemise paari lasuga. Selline otsekohesus mulle meeldis. Kui midagi ei meeldi, siis mine ära. Kui ära ei lähe aga ei meeldi ka, siis kuul pähe. Zus lahkus algse rahva seast oma meestega ning ühines vene partisanidega ning alustasid äkkrünnakuid sakslaste vastu. Siinkohal meeldis mulle, et venelasi ei ülistatud kui kangelasi vaid olukorda näidati päris selgelt. Hea näide oli näiteks ühe vene sõduri keeldumine juudiga kempsu jagada. Sakslased võisid juute vihata aga ega teine sõdijapool parem ei olnud.
Daniel Craigiga jäin täiesti rahule. Sellel mehel on sellised tahumatud
näojooned, mis muudavad ta poolaka või juudi sarnaseks. Selles suhtes on tema roll hea. Karm aga samas humanistlik, julge aga samas otsuseid kaalutlev juht. Vene keele pusimine oli vaeva väärt, sest on alati kiiduväärt kui näitlejad püüavad portreteerida enda tegelasi isegi keele tasandil. Võib kentsakas tunduda nende juudi, poola ja vene keel aksent aga olukorra kujutamisele annab see minu jaoks palju juurde. Liev Schreiber Zusina mängis täpselt välja sellise turske juudi, kes püüab vanema venna varjust üle saada. Üleüldse on ülejäänud näitlejaskond vastavalt valitud. Kes on seal vaimulik, kes haritlane, kes puusepp ja nii edasi. Ühesõnaga inimesed, kes on kistud oma igapäevaelust pagulusse. Jamie Belli Asael on alguses väike nukker poisike aga hiljem paneb juba automaat õlal raevukalt vaenlasele vastu. Paljude tegelastega on nii, et filmi lõpuks on nad muutunud hoopis teistsugusteks.
Kaunis mets, puude vahel vihisevad kuulid ja sakslaste karjeid summutavad Bielski klanni kuulid, mis otsivad teed sakslaste põue. Kaunid efektid plahvatava granaadi näol ning vaikuse hetked kinni löödud kõrvade puhul sakslaste rünnaku ajal on ideaalsed komponendid sõjafilmis. Tuvia nägu kaetud mullaga ning kuuleb ainult suminat ja näeb enese ümber toimuvat tapatalgut. Selliseid hetkeid ma hindan väga. Ma ei teagi miks, aga see annaks justkui vaba mõtlemishetke ka kõige karmima sõjamöllu keskele. Tulevahetused on loodud efektselt, meeleheitel oleva rahvamassi appikarjed mõjusad ning pole üle pingutatud dramaatiliste suremisstseenidega. Ühesõnaga efekte jagus piisavalt ning ruumi jäi veel ülegi, et oleks võinud veel mõni suurem kokkupõrge olla aga arvan, et lõpuvõitlus korvas ka selle puudujäägi. Korralike näitlejatöödega ning sõjastseenidega film ühe rahva traagikast ning väheste vastuhakust mitmete vastu.
8/10

Kommentaare ei ole: