"Röövitud" on ülipingeline, märulirikas ning kõikidele vastavatele meeltele meelelahutust pakkuv Liam Neesoniga peaosas olev film, mis vaatamata pidevalt korratud stampide kasutamisele suudab tüüpilised kohad muuta kui värskeks õhuks kevadilmas. Bryan Mills on endine spioon, kes loodab erus olles oma tütrega rohkem aega veeta. Töö spioonina röövis talt võimaluse nautida türte lapsepõlve ja nüüd püüab Bryan minevikus tehtud vigu heastada. Kõik pole aga nii kerge. Naisest on mees lahku läinud ning uus mees on juba tütrele isa eest. See kõik tekitab Bryanile meelehärmi. Kuidas ta ka ei püüa, ikka paistab endine naine teda kellegi võõrana võtvat ning tütar on ka ainult isa raha ja muude omakasupüüdlike asjade peal väljas. 
Tütre võõrasisa on rikas mees, kes on alati kohal ning pakub talle kõike, mida vajab. Sageli on see ainult kahjuks, sest tüdrukust on saanud naiivne ning emme ja issi rahast sõltuv tütarlaps. Bryan seda ei märka, vaid püüab üksnes tütrega koos aega veeta, aga endine naine püüab justkui seda pidevalt takistada. Tütar Kim soovib sõbranna ja tolle sugulastega Prantsusmaale minna ja ta lähebki pärast Bryanilt loa saamist ning lubadust talle kohe helistada. Sõbranna on samasugune tuisupea, kes ei jaga maailmast maad ega ilma. Lennujaama jõudes kohtavad tüdrukud kena noormeest ning mõni tund hiljem röövitakse mõlemad tüdrukud nende Pariisi korterist. Tütar saab veel viimased sõnad Bryaniga rääkida ja siis kaob jäljetult. Vähemalt teiste jaoks. Mitte aga Bryani jaoks. Tema hakkab tütre jälgi ajama juba siis kui temaga telefonis räägib. Bryan käib kas või põrgust läbi ning tapab igaühe, kes teda tütart röövijate käest tagasi võtmast takistab.
"Taken" võlus mind automaatselt juba esimeste minutitega. Klišeesid täis film suudeti just tänu neile klišeedele muuta äärmiselt tõhusaks ning pingeliseks. Liam Neesonit pole juba teab kui kaua üheski rollis näinud. Tegelikult oligi see üks peapõhjusi, miks "Taken" huvi pakkus. Filmi alguses tutvustatakse Bryanit kui muheda eruagendina, kes teeb vahepeal juhutöid ning püüab optimistlikult tütrega suhteid siluda. Kohe ei saagi aru, mis tulemas on, aga kui aeg kätte jõuab, siis ei tunne enam peategelast äragi. Leebe loomuga Bryan muutub koheselt tütre röövist kuuldes kõike kontrollivaks ning armutuks agendiks, kes ei kohku ka äärmuslike meetodite kasutamisest ära. Kogu film on nagu adrenaliinipomm. Algus on kui adrenaliini aeglane juurdevool ja siis järsku jõuab see sinna, kuhu vaja ning alustab hävitustööd. Neeson sobib võitlus-ning relvatehnikaid omava kiirete refleksidega julma agendina nagu valatult. Iga tema tegu on kiire ja tõhus. 
Koheselt tungib tütre kadumisega seotud meestele kallale selle asemel, et olukorda sammhaaval lahendada. Armu ei saa keegi. Kõik saavad oma karistuse, kas nad siis räägivad südametunnistuse puhtaks või mitte. Tegevuspaigad muutuvad pidevalt. On hooned, ehitusplatsid, sillad ja laevad. Kõik kasutatakse maksimaalselt ära. Iga Bryani käik röövijate suunas on hoolikalt läbi kaalutletud ning siis viiakse kohtumõistmine täide. Kaameratöö on kiirete stseenide ajal just sobiv ning annab ka vastava efekti nii tulistamisel kui ka jõhkral kaklusel. Bryani armutu ja kompromissitu rünnak nii suurt laadi organisatsiooni vastu tundus kohati juba üle käte minevat, aga jällegi kuna olukordi lahendati teatava jõhkra elegantsiga, siis ei saa lihtsalt sellist asja pahaks panna. Kuhu tütar viidi jäi alguses tahaplaanile, aga finaali läheduses näidatakse kõike suures plaanis ning Bryani kättemaks on hullem kui tuhkurhobusega saabuv põrgu.
Film tegelikult pole üle pingutatud, aga lõpukaadrid laevas läksid liialt ühemehe sõjaks kätte ära. Kui enne olid erinevad situatsioonid, siis oli mõistetav, et selliste oskustega mees suudab ümbruskonda ära kasutada ning suurema arvu vastaseid kahjutuks teha, aga lõpp on liiga lihtsakoeliseks tehtud. Bryan läheb ja ülima vilumusega võtab maha kõik vaenlased ilma, et nad saaksid relvagi kabuurist haarata.
Koheselt tungib tütre kadumisega seotud meestele kallale selle asemel, et olukorda sammhaaval lahendada. Armu ei saa keegi. Kõik saavad oma karistuse, kas nad siis räägivad südametunnistuse puhtaks või mitte. Tegevuspaigad muutuvad pidevalt. On hooned, ehitusplatsid, sillad ja laevad. Kõik kasutatakse maksimaalselt ära. Iga Bryani käik röövijate suunas on hoolikalt läbi kaalutletud ning siis viiakse kohtumõistmine täide. Kaameratöö on kiirete stseenide ajal just sobiv ning annab ka vastava efekti nii tulistamisel kui ka jõhkral kaklusel. Bryani armutu ja kompromissitu rünnak nii suurt laadi organisatsiooni vastu tundus kohati juba üle käte minevat, aga jällegi kuna olukordi lahendati teatava jõhkra elegantsiga, siis ei saa lihtsalt sellist asja pahaks panna. Kuhu tütar viidi jäi alguses tahaplaanile, aga finaali läheduses näidatakse kõike suures plaanis ning Bryani kättemaks on hullem kui tuhkurhobusega saabuv põrgu.
Film tegelikult pole üle pingutatud, aga lõpukaadrid laevas läksid liialt ühemehe sõjaks kätte ära. Kui enne olid erinevad situatsioonid, siis oli mõistetav, et selliste oskustega mees suudab ümbruskonda ära kasutada ning suurema arvu vastaseid kahjutuks teha, aga lõpp on liiga lihtsakoeliseks tehtud. Bryan läheb ja ülima vilumusega võtab maha kõik vaenlased ilma, et nad saaksid relvagi kabuurist haarata. Kui välja arvata finaali pingemaandus, siis pakutakse närvikõdi päris korralikult ning kiirus ja tõhusus ongi vast filmi võtmesõnad. Vahepeal ilmub ka kõikide rõõmuks Holly Valance välja:p
8/10
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar