Mastodon - Crack the Skye

Mastodon jõudis enne tänavu aastast albumit mu kõrvu varem ainult paaril korral ning siis mingit muljet eriti ei jäänud. Nüüd võtsin aga albumi ette ja lükkasin "plaadimasinasse" ja juhtus nii, et ei tahtnud enam kinni panna. Oma muusikastiiliga meenutab bänd mulle Opethi, kuigi neil tegelikult suurt midagi ühist ei ole. Nagu Opethilgi on Mastodoni stiil mitmekesine ning ühteaegu kõikehõlmav. Kohati tulevad sisse vaiksed kitarriviisid ja siis purustab vaikuse laulja metsikult hea vokaal. Lood võivad olla äärmiselt rajud, aga samas ka nukrameelsed. Oleneb kuulajast muidugi ka. Kitarririfid on võimsad ning vokaal midagi teistsugust. Mulle meeldibki kui ei jääda stiili liistude juurde, vaid püütakse neid ikka edasi arendada. Üldse on viimane album võrreldes eelmistega muusikaliselt kõige erinevavam. Kusjuures lauljaid on 2, mis annab päris võimsa koosluse. Kohati on lood ligi 6 minutit pikad. Kõige pikemad lood on 13 ja 11 minutit. Neid kuulates oleksid need kui kõik eri lood, mis võetakse ühiste viisidega lõpuks kokku. Kuna stiil on neil nii muutlik, siis iga lugu tundub pikem kui ta tegelikult on. "Crack the Skye" käsitleb erinevaid teemasid. Nende hulka kuuluvad Hawkingi ussiaukude teooria, Vene viimane tsaar ja Rasputin, viies element (Õhk), kehavälised kogemused, tähereisid ning teemadest kõige valusam on see, mis puudutab trummari õe Skye enesetappu. Nii omandab albumi nimi hoopis teise tähenduse. Iga album on siiani käsitlenud erinevaid elemente. Esimese albumi "Remissioni" element oli tuli, "Leviathani" oma oli vesi, "Blood Mountaini" oma oli maa ja nüüd viimane on õhu teemadel. "Crack the Skye" on hetkeseisuga bändi huvitavaim ning mitmekesiseim album aga eelnevad on samuti omas elemendis head ning mis kõige tähtsam enese kordamist ette ei tule.
Album andis oma võimsa muusikalise löögi mulle alles pärast paari päevast kuulamist ja siis järsku tekkis mõistmine, et see on nüüd midagi head. Mastodon: Divinations - New Video