PÖFF: London River

2005. aasta Londoni pommirünnakud raputasid rahulikult elanud londonlaste senist elu. Algas massiline lähedaste tagaotsimine ja politsei kiire töö süüdlaste tabamiseks. Terroristid on jõudnud ka Londoni. Makstakse kätte millegi või mitte millegi eest. Tapetakse noori ja vanu, aga milles on nemad süüdi? Miks peavad noored surema millegi eest, mida igaüks ei mõista? Lähedased otsivad, nutavad, hoiavad kokku ja hakkavad näpuga näitama. Varem nauditi kõigi seltskonda, aga uute sündmuste valguses tembeldatakse kohe mõned süüdi, olgu nad seda ka tegelikult või mitte. Kedagi on vaja süüdistada, et leida väljund, kuhu valada kaotusviha, aga nii mõtlevad naiivsed inimesed. Universum on lõputu, aga inimeste lolluses pole ma täiesti kindel - nii ütles suurmees. Meeleheites avalduv lollus on kõige halvem, sest siis jäädakse oma seisukohtadele truuks ja ei kavatsetagi neid muuta. Siis avastab ignorant, et kaotusi on mõlemal poolel. Mitte kõik pole teroristid ja rahvus ei määra seda ammugi mitte. Sõjas pole võitjad, on vaid kaotajad. Väike elutu keha Liibanoni tänavatel annab tunnistust ükskõiksusest. Ükski lahing või sõda, mis iganes põhjusel, ei õigusta laste tapmist. Olgu konflikti põhjus nii selge kui tahes, tavainimesed ei pea selle tõttu surema ja milles eest? Selle eest, et sündisid vales paigas. Lähedased ei hooli poliitikast. Nemad üritavad leida oma kallimaid, lapsi ja vanemaid, kasutades selleks kõigi abi ja kui saadakse eelarvamustest üle, siis sujub ka koostöö otsimisel, mis ei pruugigi häid tulemusi anda. Elisabeth ja Ousmane on kaks eri maailmast pärit isikut, keda ühendab ühine eesmärk oma lapsed leida ja nad koju viia. Britt muutub sallivamaks ja Ousmane tervemaks. Mõlemad annavad üksteisele lootust, kuid mida ei tule, seda ei tule. Traagika. Mõttetu vägivald. Armastatu surm. 7/10