Pean tunnistama, et olin varem Tarantino pruudiloo esimest osa näinud, aga miskipärast jäi siis filmist mõru maik suhu. Arvan, et tollal oli määravaks asjaolu see, et polnud siis veel ühtegi nüüdseks lemmikuks muutunud Tarantino lavastajatööd näinud. See mõru maik muutus aga aina magusamaks ning seega üha meeldivamaks. Seetõttu ei saanud ma antud filmi uuesti vaatamata mitte jätta, sest nüüdseks on Tarantino filmid need, mis palju poleemikat tekitavad, aga see eest ka alati väga head on. Teist osa Billi tapmise loost pole ma kordagi varem näinud. Täna korvan sellegi saatusliku vea, et taas ülistada härra Tarantino verearmastust ning montaaži-ja helivõlusid. On ütlematagi selge, et Tarantino ei tee filme just kõigile. Alati leidub inimesi, kes sellelaadset absurdsust ja muidu süsimusta huumorit ei salli, aga mina nende hulgas kohe kindlasti ei ole. Minu tutvus kultusliku lavastajaga algas Kill Bill-iga ja jätkus siis "Pulp Fictioni" ning "Death Proof"-iga. Sealt edasine on igas mõttes juba ajalugu, millest arenes välja suur kiindumus omapärase kiiksuga lavastaja kõikvõimalike projektide vastu. Hetkel on veel "Jackie Brown", "Kill Bill: Vol. 2" ja tema esimene film "My Best Friend`s Birthday" ootejärjekorras ning sinna võib lisada veel segmendi filmist "Four Rooms". Nüüd siis asun filmi juurde, mida alguses ei sallinud, aga nüüd hiilgavaks pean.
"Kill Bill"-i näol oleks mingis mõttes tegemist kokkuvõttega varasematest filmidest, nagu "Reservoir Dogs" ning "Pulp Fiction", sest film on nii ülesehituselt kui ka tegelastelt täiustatud versioon, kuhu on lisatud sisu kandev kättemaksulugu ning koreograafiliselt võimsad võitlusstseenid. "Kill Bill" ei ole minu raamatus parem kui Travolta tantsima pannud "Pulp Fiction", aga kuhjaga omapärasust ning uusi, aga ka kordavaid ideid jagus ikka küll ja küll. Tarantino juures on huvitav see, et ta ei kipu ennast kordama, vaid alati loob midagi uut, mis samas sisaldaks ka midagi tuttavat, varem nähtut. See on tegelikult hea mõte, et kindlustada oma firmamärgi levitamine. Firmamärgi all pean silmas ekraani mitmeks jaotamist, ajalist kaootilisust, nupukaid ja äärmiselt häirivaid tegelasi, sisuliinide esitamist suvalistena ja siis nende loogilist kokkupõimumist, tavaliselt suuri lõpupöördeid omavaid stsenaariume ning vaimukaid, aga intelligentseid dialooge, mis võivad tekitada sama suuri pingeid, kui aju plahvatama panevad vastasseisud kahe mehe ja nende oimukohtadel asetsevate relvatorude vahel. "Kill Bill" serveerib mõningad pikad nauditavad dialoogid, aga film ei panusta niivõrd rohketele dialoogidele nagu seda on teinud vaimustavalt "Reservoir Dogs". Eriti kui pidada silmas algusstseeni kohvikus. Kuid ega see ei muutu filmi puuduseks, sest vaatamata filmi mõtte teostamise vägivaldusele leidub siit rahulikke tegelaste arenguid ja meeldivaid vastaste minevikku süübimisi, mis loovad ka vastasele, keda pruut nii väga tappa tahab oma mütoloogia ja isiksuse. Nii tekib ka sümpaatsus ja hoolivus teise võitleva poole vastu. Olgu ta siis hullumeelne tapja või mitte. Tarantino segab antud filmi juures leidlikult erinevaid stiile, milleks oleksid siis vesternid, Hiina võitluskunstidel baseeruvad filmid ja harilikud kättemaksulood. Kindlasti leidub seal mõni veel, aga antud kombinatsioon töötas surnu pähe jäetud naise ja tema verise kättemaksu puhul imehästi ja enamgi veel. Lisada veel fantastiliselt koostatud tantsulised võitlusstseenid ning Tarantino imetabane stiil, siis ongi igast küljest nauditav teos valmis.
Uma Thurman on küll ainuõige valik surnuna altari ette jäetud pruudi rolli. Tema malbe olek peidab kenasti pinna all pulbitsevat võitlejahinge ning oma võimekust võidelda demonstreerib ta kogu filmi vägagi usutavalt. Thurmani pingutusi pärast koomast vabanemist saadab pidevalt koomiline varjund, mis seguneb mineviku traagikaga, mida selgitatakse sagedate meenutuste kaudu. Pruut kuulus rühmitusse nimega Deadly Viper Assassination Squad, mille juhiks on pruudi endine mentor Bill. Rühmitusse kuuluvad erineva taustaga mõrvarlike oskustega isikud, kes kõik vastutavad pruudile osaks saanud veresauna eest. Kõige ena m muidugi Bill, kes on pruudi koostatud tapanimekirjas viimane. Teine osa peaks siis loogiliselt Billi tapmisega lõppema, aga teekond nimekirja lõppu võtab pidevalt pöördeid juurde ning ei tohiks oma hoogsuse, vägivaldsuse, intelligentsuse, ekstravagantsuse ja fantaasia poolest kedagi külmaks jätta. Pruut alustab haiglast, valmistub võitluseks ning siis kui vaim ja füüsis valmis alustab nimekirja linnukeste märkimisega. Kogu teekond on Tarantinolikkuse poolt küllastunud ja seetõttu leidlikult ning pinget alandamata üles ehitatud. Taas üllatas film mind oma algusega. Algul ilma selgitusteta nimekirjas oleva isiku kõrvaldamine ning siis selgitustöö. Kaheks jaotatud pilt ning ajaline jaotus toob filmi üksnes väga palju juurde. 
Muusika kohta jagub ainult kiidusõnu. Tarantino teab alati, mis pala kuhu käib ning ei eksi selles suhtes kunagi. Kõik läheb alati naelapea pihta. Isegi silmaklapiga psühhonaise külaskäik pruudi haiglapalatisse oli meeliülendav moment, sest see oli esiteks koostatud nii maniakaalselt ja seda seda saatis vilina saatel lõbus viisike, mis tõi muige suule ja pani jala tatsuma. Alguses kõlav lugu oli mind pikka aega kummitanud, aga mulle ei meenunud kunagi, kus ma seda kuulsin ja kes seda esitab. Nüüd on meelerahu vastuse näol käes. Esimene "Kill Bill" särab kõige poolest, mis teeb Tarantinost Tarantino ning pakub samas ka palju uut, mida tema repertuaaris varem pole ette tulnud. Pruudi lugu on vist tema üks kõige verisemaid filme. Ei tea veel, millega teine osa üllatab, aga seninähtu põhjal saab seda väita küll. Lõpuvõitlus pruudi ja O-Reni vahel saavutab absurdsuse tippu igast mahalõigatud kehaosast voolava verejoaga ning liigub sealt edasi võimsa koreograafia poolt loodud 88 ihukaitsja pika lahinguga. Absurdsus ei muutu vastuvõetamatuks, sest sisu on vere ja soolikate keskel endiselt olemas ning tegelaste motiivid ei kaota kordagi oma tähtsust enne kui kõik läbi on. Film, mida võib teha ainult Quentin Tarantino.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar