Tegemist on Milos Formani läbimurde filmiga ning ühtlasi sisaldab hullumajas aset leidev omaaegne ning ka praegu tugevat mõju avaldav tippteos Jack Nicholsoni Oscari väärilist rollisooritust. "Lendas üle käopesa" ei olnud minu jaoks tundmatu film. Ma olin sellest varem väga palju kuulnud ning samuti olin palju head lugenud ka raamatu kohta, aga kordagi polnud ma isegi natukenegi filmi näinud. Mingi kummaline ürgne jõud hoidis mind filmist väga pikka aega eemal ja nüüd andis see sama jõud mulle tõuke, et paneksin just selle filmi DVD makki. Kuna minu õde ei vaata kunagi filme teist korda, siis annab ta kõik varem nähtud filmid mulle üle. Igaõhtuseks filmivaatamiseks valisin Prantsusmalt soetatud versiooni "Lendas üle käopesast" , aga minu õnnetuseks ei läinud see versioon korralikult tööle. Osalt sellepärast, et maki pult ei funktsioneeri nagu peaks ning seepärast, et mul viskas puldi nuppude kasutu toksimine kohe üle. Õnneks on mul ka eesti keelsete subtiitritega versioon olemas ja nii saingi filmi ikkagi ära vaadatud, vaatamata sellele, et viimane takistus oleks Eestist ostetud filmi puudumisel sundinud mind filmi nägemiseks otsima teisi alternatiive ja seega oleks filmi vaatamine ilmselt kaugemasse tulevikku kandunud. Formani ja Nicholsoni koostöö on jalusrabavalt muljetavaldav. Kui lisada veel mitu silmapaistvat kõrvalosa, siis ongi mitmekülgne film inimloomuse allasurumisest valmis. 
Film algab rõõmsates toonides ja ei anna kuidagi märku, et hakkab peatselt tõsisemaks muutuma ja et lõpeb kõigi algsete eelduste vastaselt hoopistükkis traagiliselt. Randle McMurphy on vang, kes eelistab töölaagris olemisele midagi lõõgastavamat. Nii teeskleb McMurphy, et teda on tabanud tõsine vaimuhaigus ning ta saadetakse vaimuhaiglasse, mis peaks olema tõeline vaheldus raskele tööle, mida ta pidi tegema suuremate ja väiksemate kuritegude eest. Aegamisi mõistab McMurphy, et kõik ei ole nii nagu paistab ja haiglas veedetav aeg võib muutuda kehale ja hingele halvasti mõjuvaks. Algul ei mõista elurõõmus Randle teisi patsienete ja üritab haigla sügavalt rutiinset elu vähekegi lõbusmaks muuta. Mida aeg edasi, seda rohkem Randle muutub. Kui algul korraldab ta rutiini lõhkuvaid vägitükke omaenda igavuse peletamiseks, siis hiljem on tal teiste patsientidega tekkinud tõeline sõprus ja tema eesmärgiks saab nende vaimu ergutamine, mida haigla keskaegsed meetodid pigem pärsivad. Randle`il tekib tõsine konflikt õe Ratchediga, mis algul mõjub kui hetkeline nali, aga hiljem võtab juba kriitilisemad pöörded. Mida rohkem Ratched Randle`it vaenata püüab, seda jõhkramaks õe meetodid muutuvad. Õe algatatud meetmed muudavad peagi senise rõõmsa ja seiklusjanulise Randle`i iseloomult tömbiks ning vaimult elutuks tavaliseks patsiendiks. Randle`i teod ei jää teistele patsientidele märkamata ja nii hakkavad õe Ratchedi rutiinses igapäevatöös toimuma suured muutused, mis tekitab talle üha rohkem viha Randle`i vastu.
"Lendas üle käopesa" pakkus mulle kõige enam mitmekülgsust, mida ma filmi juures ka kõige rohkem hindan. Film algab kui komöödia, pakkudes nii mõnegi koha, kus saab südamest naerda või siis lõbusustatul pilgul patsientide seiklusi jälgida, aga samas hakkab peagi draama esile kerkima, mis muundub ootamatult traagikaks ja seda filmi viimastel minutitel. Kui jälgida tegelasi olukorras, kus neile süstitakse pidevalt eluvaimu juurde, kui arvestada, et nende Randle`i eelne aeg mõjus nii vaimule kui ka füüsisele hävitavalt, siis muutuvad kõik tegelased (enamjaolt patsiendid) oma kiiksude järgi meeldejäävateks. Näiteks kokutav Billy Bibbit (Brad Dourif), isiklike probleemide käes vaevlev, aga väga võimukas Taber (Christopher Lloyd), Bancini (Josip Elic), Martini (noor Danny DeVito), omapärane vaikne indiaanlane ja muidugi ei saa unustada õde Ratched`it (Louise Fletcher). Ilmselgelt peideti ravi nime alla tegelik oskamatus inimesi nende mentaalsete haiguste juures aidata või siis tahtejõu puudus, et katsetada midagi uut. 
Kõik tegelased, on nad siis süütud patsiendid või haigla töötajad, moodustavad ühtse terviku, et luua täuslik vastasseis korra ja korratuse vahel, kuigi viimane on kõigest sümboolne, sest kuidas saab olla inimene hull kui tema ainsaks sooviks on olla vaba ja käituda iseendana. Randle`i käitumine paneb tema haiglasse sattumise asjaolud tõsiasja alla, et kui varem haigla juhtkond teda hulluks ei pidanud, siis nüüd küll, aga ainult seetõttu, et ta ei käitu nagu on ette nähtud. Kas oled hull kui ei tee seda, mida kästakse? Paistab küll. Film tantsib kontrollimise teema ümber nagu indiaanlane lõke ääres. Muidugi segunevad siia ka muud mõttekäigud, mis paistavad kõige enam seostuvat vangistusest vabanemise ihaga, isegi kui oled end ise vangi lukustanud. Randle on see mees, kes plaanib kogu aeg põgeneda, aga olude sunnil saab temast haigla vegeteeritud olekus frukt, kes ei ole enam see sama vabaduse radadel kõndiv mees, vaid terve, kes muudeti hulluks. Seda seal ju tehtigi ja sellest andis tunnistust Randle ise. Oled terve mõistusega inimene ja ei mõista, miks kõik nii tuimad on. Tahad olukorda muuta, aga sulle visatakse kaikaid kodaratesse ja viimane kaigas osutub nii saatuslikuks, et sinust saab see sama tuim patsient, kellesarnast püüdsid alguses muuta. Nii on, nii jääb ja nii olema peab. Vanade aegade ravimeetodid on küll igavikku kadunud, aga mõte on arvatavasti siiani sama. 
Kõik tegelased, on nad siis süütud patsiendid või haigla töötajad, moodustavad ühtse terviku, et luua täuslik vastasseis korra ja korratuse vahel, kuigi viimane on kõigest sümboolne, sest kuidas saab olla inimene hull kui tema ainsaks sooviks on olla vaba ja käituda iseendana. Randle`i käitumine paneb tema haiglasse sattumise asjaolud tõsiasja alla, et kui varem haigla juhtkond teda hulluks ei pidanud, siis nüüd küll, aga ainult seetõttu, et ta ei käitu nagu on ette nähtud. Kas oled hull kui ei tee seda, mida kästakse? Paistab küll. Film tantsib kontrollimise teema ümber nagu indiaanlane lõke ääres. Muidugi segunevad siia ka muud mõttekäigud, mis paistavad kõige enam seostuvat vangistusest vabanemise ihaga, isegi kui oled end ise vangi lukustanud. Randle on see mees, kes plaanib kogu aeg põgeneda, aga olude sunnil saab temast haigla vegeteeritud olekus frukt, kes ei ole enam see sama vabaduse radadel kõndiv mees, vaid terve, kes muudeti hulluks. Seda seal ju tehtigi ja sellest andis tunnistust Randle ise. Oled terve mõistusega inimene ja ei mõista, miks kõik nii tuimad on. Tahad olukorda muuta, aga sulle visatakse kaikaid kodaratesse ja viimane kaigas osutub nii saatuslikuks, et sinust saab see sama tuim patsient, kellesarnast püüdsid alguses muuta. Nii on, nii jääb ja nii olema peab. Vanade aegade ravimeetodid on küll igavikku kadunud, aga mõte on arvatavasti siiani sama. 
Nicholson kuulub filmi kullavaramusse, andes igal stseenile talle isikupärase kiiksu juurde. Nicholson suudab kehastada usutavalt nii hullu, kuii ka täiesti tervet. Hullu all pean silmas "The Shining"-ut ja terve all antud osatäitmist. Energiast pakatavat ning seda teistele levitavat Randle`it kehastas ta väga tõetruult ning loomupäraselt, mis andis juurde selle efekti, et tunned olukorra vastu teatud realistlikkust, mitte ainult filmilikkust. Hullumajas aset leidnud sündmused ei muutunud liialt uskumatuteks ning teatraalseteks, vaid säilus teatud tunne, et nii võiski kunagi olla. Kindlasti ei ole see kõigest fiktsioon, vaid lool on korralik tõepõhi olemas. Nicholson on vanakooli näitleja, kes tunneb ennast igas rollis nagu kala vees. Ei ole tal probleemi kehastamaks libahunti, vägivaldset hullu, vananevat elupõletajat või napakat psühhiaatrit. Kõik näib talle sobivat, isegi kui film ei pruugi olla parimate seast. Arvan, et filmi esikolmik sisaldabki Randle`it , õde Ratched`it ja hiigelkasvu vaikset indiaanlast, kes võttis tegelaste vahelistest dialoogidest suhteliselt vähe osa, aga muutus sellegi poolest üsnagi keskseks karakteriks. Õde Ratchedi ja Randle`i vaheline võimuvõitlus muutus juba esimesest patsientide koosistumisest alates üha pingelisemaks. Algul kasutati relvadena sõnu, siis tulid kasutusele õe privileegid ning hiljem juba drastilisemad võtted, nagu näiteks elektrišokiravi ja patsientide kurkideks muutmine. Randle kasutas nö. võitluses oma eelist kaaspatsientide seas, mis nagu ilmnes andis alguses tagasilöögi, aga hiljem sai kiirelt ja tõhusalt taas rindele mindud. Värvikad tegelased, muutuvad süzeeliinid, pingeline võimuvõitlus kahe põhitegelase vahel, huvitav kaameratöö, põnevalt ülesehitatud sisu ning hästi kirjutatud karakterid muudavad Formani teose tõeliseks filmielamuseks.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar