Quentin Tarantino üllatab filmimaastikul alati millegi uuega ja üllatavalt originaalsega. Teatud tuttavat mustrit on peaaegu, et igas tema filmis tunda. Sellest annavad kõige tihedamini märku kriminaalsed lood, mis paljastuvad kas läbi äpardunud röövide või läbi mafia palgamõrvarite keeruliste elude. Pärast mitmeid katsetusi allmaailma tegelastega suundus Tarantino kättemaksulugude juurde, mida vürtsitasid idamaise kultuuri mõjutused. 2007. aastal ilmunud "Death Proof" on ainuke film muidu vaimustavast filmograafiast, mis mulle üllatusi nii stiili kui ka tegelaste poolest ei pakkunud. "Death Proof" oli kõike seda, mis oli varem juba tema käe all nähtud. Ei saa muidugi mööda vaadata Surmakindla ideest ning lõppvaatusest, mis oli oma vägivalduses küllaltki lõbus. Kogu film tervikuna aga ei pakkunud sellist elamust nagu oleksin oodanud. Juba pikemat aega stiilimeistri poolt arendatud "Inglourious Basterds" viis tegevuse ning temalt eeldatava teemakäsitluse hoopis teisele tasandile. Välja tuli igas mõttes fantastiline versioon II. maailmasõjast, kust ei puudunud vaimukad, kuid vägagi mõjusad karakterid ning ootamatult lõppevad eluteed ja üllatusi pakkuvad sisukäänakud. IB tundub olevat tõesti tema kõige isiklikum teos, mida saab järeldada aastatepikkusest tegelaste-ja sisuarendusest, mis nüüd siis ekraanidele jõudis ja see tegi seda nii, et maa vappus, kuid mitte nii tugevalt, et oleks võimalik seda tema parimaks filmiks tituleerida. Film sisaldab palju üksteisega mitte kooskõlas olevaid elemente, mis esmasel vaatlusel olid harjumatul viisil koos tööle pandud, aga nüüd järele mõeldes tundub, et olgu see nii taotuslik kui tahes, aga film oma märgi jättis või õigemini jätab. 
"Inglourious Basterds" ei ole Tarantino tippteos, aga igast küljest nauditav on see nii fännidele kui ka tavavaatajatele. Muidugi see väide on suhteline. Film sisaldab kõike seda, mida lavastajalt oodata, aga samas pakub ka kõike muud, mis rikastab nii mehe stiili, kui ka annab ajaloole teise käsitluse,mida ta varem teinud pole. Esimene asi, mida filmi juures märkasin oli see, et tegevust pole ajaliselt segamini aetud ning ei eksisteeri juba juhtunud lõppu ning selle selgitustööd. Ausalt öeldes ma ei oodanudki, et see lavastaja üldlevinud harjumus taas kasutust leiab, sest viimasel ajal pole ta seda rakendanud. See tõik üllatas mõnes mõttes isegi positiivselt, sest teemaarendus viidi läbi sama huvitavalt ning leidlikult nagu alati. Üks asi, mida ma fimi juures täielikult nautisin olid dialoogid ning aina paremaks muutuvad tegelased, kes küll kõik võrdselt ekraaniaega ei saanud ning ilma tseremoonitsemata sealt ka lahkusid. "Vääritud Tõprad" alustab ääretult tõsiselt ning esimesi kaadreid saadab ilus Morricone muusikapala, mis Prantsusmaa põldude ja värvilisusega üllatavalt hästi kokku sobis. Sakslaste saabumisel Lõuna-Prantsusmaa piimatalu peremehe juurde endine helge toon kaob ning asendub rõhuva ning lootusetu tundega, et silmapiirile kerkiv natside veomasin endaga head kaasa ei too. Ega palju eksida ei saagi. 
Natse kujutatakse kui täielikke elajaid. Vähemasti küll paari tegelast. Nagu alati on film jaotatud peatükkideks ning esimene peatükk käsitleb natside tegevusega kaasnevat traagikat ja teeb seda nii, et jätab väga kurva maigu suhu. Siit tekib esimene harjumatu element. Traagika seguneb järgmise peatüki avaldumisega koomilisusega ning paneb unustama eespool juhtunu. Nii saab iseloomustada ka kogu filmi ehk kui kurba, sadistlikku, räige aga ka lõbusat, rõõmsameelset, koomilist ja nii jaotati peatükid meeleolu muutuselt erinevalt, et üks pakub kurbust ning teine juba koomilise varjundiga Tõbraste tegevust. Prantsusmaal tegutseb rühm juudi sõdureid, kes on küll kõik eri rahvusest, ühise eesmärgi nimel ehk natside tapmine. Rühm, kes kutsub endid The Basterds, külvab hirmu ja segadust natside tagalasse. Tõprad vangistavad, kuulavad üle, tapavad ja märgistavad kõiki, kelle kätte saavad. Nii levivad kuulujutud Tõbraste üleloomulikust tegevusest isegi Hitleri enda kõrvu, kes kohe leiab, et Juudi Karuks nimetatav natsitapja on juutide kurikuulus Golem. Vaene ebausklik Hitler. Hitler ei ole ise ka päris see, keda on harjutud nägema, aga välimuses on püütud võimalikult lähedale jõuda ning teda on samuti nagu natse kujutatud, kui nõdrameelset maailmavallutajat, kelle üle sai naerdud filmi lõppvaatuses, kui too kinos filmi vaadates naerda puristas. Üldiselt on film jaotunud kolme sisuliini vahel. 
Nendeks on kinoomaniku Shosanna lugu, Tõbraste ennastsalgav natsidele korraldatavad veresaunad ning brittide plaan, mis hõlmab Hitleri kinoskäiku ja selle pauguga lõpetamist. Seekordsed tegelased on viimse detailsuseni lihvitud, mis annab neile kõigile tugeva isikupära ja kaasaelamise faktori. Filmis säravad kõige eredamalt Brad Pitt ja Christopher Waltz, kes kehastab natside koloneli nimega Hans Landa, aga juutide seas on ta tuntud kui Jew Hunter. Pitt oli üle kõigi ootuste ideaalne rollivalik, aga pean üleüldise massiga kaasa minema ja hoopis Waltzi psühhopaatset Landat kiitma, sest tema varastas iga kaadri, kus oli ning tegi seda naeratus näol ja mõrv mõtteis. Igati pidi ideaalsed on kõik rollivalikud ning peamiste hulka kuuluvad ennast väga nautinud Eli Roth (hüpervägivaldne Donny Donowitz), võluv Melanie Lauernt saatusliku Shosanna Dreyfusina, Michael Fassbender (briti agent Arhie Hicox), Diane Kruger (meeldejääv Bridget von Hammersmark), Daniel Brühl (ülepatrioriseeritud Frederick Zoller) ning Til Schweiger (vaikne aga tapvalt tegutsev Hugo Stiglitz). Kõrvaltegelasi, kes hetkega meelde jäid jagub veel ja veel. 
Natse kujutatakse kui täielikke elajaid. Vähemasti küll paari tegelast. Nagu alati on film jaotatud peatükkideks ning esimene peatükk käsitleb natside tegevusega kaasnevat traagikat ja teeb seda nii, et jätab väga kurva maigu suhu. Siit tekib esimene harjumatu element. Traagika seguneb järgmise peatüki avaldumisega koomilisusega ning paneb unustama eespool juhtunu. Nii saab iseloomustada ka kogu filmi ehk kui kurba, sadistlikku, räige aga ka lõbusat, rõõmsameelset, koomilist ja nii jaotati peatükid meeleolu muutuselt erinevalt, et üks pakub kurbust ning teine juba koomilise varjundiga Tõbraste tegevust. Prantsusmaal tegutseb rühm juudi sõdureid, kes on küll kõik eri rahvusest, ühise eesmärgi nimel ehk natside tapmine. Rühm, kes kutsub endid The Basterds, külvab hirmu ja segadust natside tagalasse. Tõprad vangistavad, kuulavad üle, tapavad ja märgistavad kõiki, kelle kätte saavad. Nii levivad kuulujutud Tõbraste üleloomulikust tegevusest isegi Hitleri enda kõrvu, kes kohe leiab, et Juudi Karuks nimetatav natsitapja on juutide kurikuulus Golem. Vaene ebausklik Hitler. Hitler ei ole ise ka päris see, keda on harjutud nägema, aga välimuses on püütud võimalikult lähedale jõuda ning teda on samuti nagu natse kujutatud, kui nõdrameelset maailmavallutajat, kelle üle sai naerdud filmi lõppvaatuses, kui too kinos filmi vaadates naerda puristas. Üldiselt on film jaotunud kolme sisuliini vahel. 
Nendeks on kinoomaniku Shosanna lugu, Tõbraste ennastsalgav natsidele korraldatavad veresaunad ning brittide plaan, mis hõlmab Hitleri kinoskäiku ja selle pauguga lõpetamist. Seekordsed tegelased on viimse detailsuseni lihvitud, mis annab neile kõigile tugeva isikupära ja kaasaelamise faktori. Filmis säravad kõige eredamalt Brad Pitt ja Christopher Waltz, kes kehastab natside koloneli nimega Hans Landa, aga juutide seas on ta tuntud kui Jew Hunter. Pitt oli üle kõigi ootuste ideaalne rollivalik, aga pean üleüldise massiga kaasa minema ja hoopis Waltzi psühhopaatset Landat kiitma, sest tema varastas iga kaadri, kus oli ning tegi seda naeratus näol ja mõrv mõtteis. Igati pidi ideaalsed on kõik rollivalikud ning peamiste hulka kuuluvad ennast väga nautinud Eli Roth (hüpervägivaldne Donny Donowitz), võluv Melanie Lauernt saatusliku Shosanna Dreyfusina, Michael Fassbender (briti agent Arhie Hicox), Diane Kruger (meeldejääv Bridget von Hammersmark), Daniel Brühl (ülepatrioriseeritud Frederick Zoller) ning Til Schweiger (vaikne aga tapvalt tegutsev Hugo Stiglitz). Kõrvaltegelasi, kes hetkega meelde jäid jagub veel ja veel. 
Christopher Waltzi kehastatud külmalt kalkureeriv Hans Landa on üks parimaid osi filmis. Waltz sobib kahepalgelist inimeludega mängivat tegelast igati hästi kehastama. Näiteks võib võtta alguses aset leidva nauditavalt pika dialoogi piimatalu peremehe ja Landa vahel. Ükski dialoog ei kaotanud kordagi oma pingelisust ega mõtet. Pingelanguse jaoks hetkeid ei jagunud. Vestlusi alustati kaugelt ümber nurga tulles ja korra peatudes, et näiteks hiigelsuur piip välja võtta, ning järsku olukorra tõsiduse ja lõpp-punkti saavutamisega lõpetades. Alguse dialoog saavutas tohutu pinge, mis kulmineerus peremehe näos hirmu tekkega ning alistumisega vaenlasele, kes oli igas mõttes domineerivam. Landa arusaamad ja mõtteterad olid kohati ka kõige vaimukamad, aga nagu ikka oakuti neid läbi süsimusta huumoriprisma. Landa areng ning lõppmäng olid üllatavalt ebatraditsioonilised, aga teatud mõttes sai iga Tõbras ning iga tähtis nats oma palga, kes siis suuremal ja kes vähemal määral. Landa lõbus meeleolu ka kõige teravamate hetkete ajal oli lausa julm, sest nii piinati nii tegelasi kui ka mind ennast, kuna tegelikke motiive ei tahetud kuni viimase hetkeni selgeks teha. Landa lõbusa fassaadi taga peitus külm süda, mis võis ära petta ka kõige kogenuma salaaegendi.
Aldo Raine ehk Brad Pitt on tõesti vaimustav ja seda mitmete eri külgede poolest. Üheks nendest külgedest oleks kindlasti juba tema olemus, mis lisab vaimukust lausa igale stseenile. Raine kõnemaneer on pärit Tennesee mägedest, kus ta enne sõda elas. Kummalisel kombel ei selgitata, kuidas Raine endale armi kaelale sai. Samas nii säilub salapära ning saab ise spekuleerida. Kui kombineerida Raine kõne, tema püstine lõug ning Pitti talent, siis saabki kokku otsast lõpuni julmalt koomilise Tarantino klassikalise tegelase, kes püüab rohkem kui on suuteline. On näha, et Landa ja Raine on Tarantino armsamad tegelased, sest nemad nii lihtsalt süžee keerdkäikudele alla ei anna ja võitlevad kuni võiduka lõpuni. 
Naistegelastest jäi silma kõige enam Melanie Laurent Shosannana, kelle kenad näojooned lausa anusid tähelepanu keskpunktis olemist. Tema puhul on tegemist siis filmi femme fatale`ga, kes tõi endaga kaasa mitmeid surmasid, nii sihilikke kui ka juhuslikke. Diane Kruger, kellel oli võimendatud inglise-saksa aktsent, üllatas karakterisse kadumisega. Algul oli mul raskusi aru saamisega, kellega tegu on. Eputava näitlejatari roll jäi küll üürikeseks, aga see eest andis ta oma osalusega vürtsi juurde. Daniel Brühl natside kangelase Zollerina oli häirivalt tavaline, aga see eest ideaalne valik kehastamaks natside ideoloogiast pimestatud sõdurihakatist. Eli Roth jäi eredamalt meelde hetkega, kus ta eepilise muusika tasutal punkrist naerulsui väljub ja kurikal välkuda laseb. Muidu muutus tema rollisooritus liigse hullumeelse mängimise tõttu ebausutavaks ning paroodiliseks, aga siiski meeldivalt hullumeelseks. Mõne tegelase kohta jagati tasutainfot läbi tutvustuste, mis näitasid, kuidas keegi Tõbraste sekka saabus. Seda taktikat kasutati ainult paari tegelase puhul ning ma oleks oodanud natuke rohkem selgitusi, kui sellega juba sellele teele suunduti. 
Filmist ajaloolist tõde otsides võib ajukahjustuse saada, aga ega Tõbraste näol ainult väljamõeldisega tegu pole. Ajaloo tegelikku kulgu väänatakse julmalt, aga meeldivalt. Kui nii öelda saab, siis peaks film pakkuma Hitleri näol teatud rahuldatuse tunnet, sest see, mida temaga tehakse on vaatajale selgelt näha. Midagi ei hoita vaka all. Natside tegusid kujutatakse läbi võimendatud julmuse, mis aga annab kunagi juhtunule reaalse tunnetuse, sest nii saab läbi paari natsi näidata, mida võisid teha miljon natsi. Kogu ajaloo väänamise ja toretseva vägivaldsuse taustal jäävad tegelased püsima ja muutuvad järkjärgult üha sümpaatsetsemateks. Sama on sisuga, mis ei kaota oma olulist rolli seoses Hitleriga ning kõik oluline, mida enne plaaniti leiab oma lahenduse, aga peab kõigepealt läbi tegelaste surmade ja süžee muutuste jõudma punkti, kust tagasiteed ei ole. Uus muutus, mida nüüd Tarantino juures tajusin oli see, et mitte kõik tegelased ei kohtunud omavahel. Pigem ühtlustusid eesmärgid, aga ilma, et teised teaksid, mida keegi plaanib. Kinoomanik plaanis kino õhku lasta ja seda kavatsesid teha ka Tõprad koos inglastega. Ilma, et keegi oleks teadnud säilus alati tagavaraplaan, kui midagi nihu peaks minema. Lõpustseenid põlevast kinosaalist, kust kostub maniakaalset naeru ning surmaagoonias inimeste hädakisa, muutuvad lausa absurdseteks, aga nii leiab aset filmi perfektne lõpp, mida kõik ootasid ja enam ära oodata ei jõudnud. 
Mõningal määral jäi ilmi juures häirivaks faktoriks tragöödia ja koomilisuse puhtal kujul käsikäes käimine ja seda eriti alguses, aga harjumatusest sai kiiresti kõike muud unustama panev reis läbi Tarantino visiooni. Paljud tegelased lõpetasid kiiresti ja märkamatult, kuigi oli tegemist tõsiselt heade karakteritega. Dialoogid, tegelased, sisu, huumor ning lõpptulemus muudavad filmi peaaegu parimaks Tarantino teoseks.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar