Viimasel ajal on tihti kasutatud eri žanri filmide juures käsikaamera stiili, mis suudab tavalise kaameratööga filmidele astuda vastu sellega, et pakub teatud realistlikkuse tunnet. Kui puuduvad visuaalsed lahendused ning suurejoonelised efektid, siis muutub film natuke usutavamaks, aga mitte sellepärast, et see on väriseva kaameraga üles võetud. Põhjus on selles, et käsikaameraga saab näidata kõike puhtalt, ilma ilustamata. Kuigi nii saavad suuremad kritiseerijad igasuguse reaalsusetunde ka ära võtta, sest siis saab kohe märkida, et tegemist on kuskil majas filmitud teosega, kus näiteks õuduse loomiseks väristatakse kõigest kaamerat ja nöörikestega või millega iganes liigutatakse uksi või tekitab keegi filmimeeskonnast kõrvaltoas hääli. Mina selliseid mõtteid filmi ajal ei mõlguta, sest nii rikuksin iga filmielamuse enda jaoks ära. "My Little Eye" ei olegi otseselt õudukas rappuva kaameraga ringi jooksvatest noortest, vaid kaamera püsib alati ühe koha peal. Mõte, et panna terve maja piilukaameraid täis ja siis elanike iga liigutust jälgida töötab hästi, aga sama ei saa sisu kohta öelda. Sisu kipub huvitava mõte rakenduse juures väga tavaliseks muutuma ja lõpus toimuv suurem sisupööre on kõike muud kui üllatav. Vaatamata nördima panevalt tavalisele lõpule on filmi esimene poolt küllatki judinaid tekitav ja selline kaamerakasutus annab õuduse loomisele väga palju juurde. 
5-le erineva taustaga inimesele pakutakse miljon dollarit, et nad viibiksid koos 6 kuud ühes kõrvalises maamajas. Noored on kohe pakkumisega nõus ja pakivad asjad ning suunduvadki majja. Ainuke konks olukorra juures on see, et kõiki maja elanikke jälgivad 24h piilukaamerad. Algselt arvatakse, et tegu on reality showga, mis on kindlasti kogunud tohutu palju vaatajaid ja seeläbi ka populaarsust. Üksi elanik ei tea, kus nad täpselt asuvad, aga sellest ei hoolitagi eriti palju, sest igaühel on omad põhjused ja soovid, miks saatesse tuldi. Ühed ajavad raha taga, mõni tuli põnevuse pärast ja üks tuli veel alguses teistele ettenägematutel põhjustel. Film kujutab tegelaste elu 6 kuulise ajaperioodi lõppupäevadel, kus olukord hakkab võtma üha kummalisemaid ja ohtlikemaid pöördeid. Tegelasi kummitab nii kaua suures majas olemisest paranoia, mis annab tugeva löögi, kui majas hakkavad iga tegelasega eraldi toimuma neid manipuleerivad sündmused. Mõte reality showst hakkab hääbuma, kui elanikke sekka tekib esimene laip. Miski pole nagu tundub ja nüüd peavad pideva vaatlemise all olevad elanikud võitlema nähtamatu jõuga, mida keegi viimase minutini selgitada ei oska. 
Lavastaja Marc Evans mängib üsna hästi ideega, et kõik on jälgitavad. Filmis ei leidu ühtegi sujuvalt liikuvat kaameravõttet, vaid kõik kaameranurgad on jäigalt liikuvad, et jälgida mööda koridori kõndivaid residente. Samas pakutakse tihti fookuses väljas olevaid võtteid. Kaamera võib peituda kapi nurga taga või dušikardina varjus. Kauguses olevavaid tegelasi zoomitakse lähemale või kaugemale. Iga kaamera, mis on seina küljes või laes, jälgib ainult mööduvaid tegelasi ja siis hüpatakse kohe järgmise piilukaamera juurde. Tekib tunneb nagu oleks keegi kaameratoas ja jälgiks 100-lt erinevalt ekraanilt, mida keegi teeb, kuhu läheb ja isegi mida mõtleb. Huvitav oli veel see, et kaamera oli kinnitatud isegi pastaka külge. Nii liigub kaamera pastaka liikumisega ühes rütmis ja saab isegi vilksamini näha, mida näiteks kergesti endast välja minev kohustuslik naistegelane kirjutab. Sündmusi näidatakse näiteks isegi läbi politseiauto kaamera. Filmi kõige tugevamad küljed ilmnevadki idee omapärasel kasutamisel ja samuti õuduse loomisel, mis taolisel filmimismeetodi juures on hoopis teistlaadi. Kahju on aga sellest, et filmi süžeepööre nii masendavalt tavaline oli ja kõik saladuslik, mis lõpuga seostus, tuli juba varem välja. Õudusmomendid suutsid pinge lakke kruvida, aga reality show tagamõte viis pinge täiesti alla ja lõppu jälgisin ainult kerge huviga selle vastu, mis tegelastest saab. Tegelaste minevikusaladusi kasutatakse nendega manipuleerimiseks ja nii muutuvad kõik veelgi enam paranoilisemaks. Läbi hirmutavate kogemuste kerkivad esile manipuleeritavate nõrkused ja vastavalt olukorrale reagerimisele eristuvad tegelased üksteisest. Karakterid ei paku küll midagi uut, aga istuvad oma kindla funktsiooniga rollidesse hästi. 
Oleks film natukenegi originaalsemalt lõpplahenduse välja toonud, siis oleks arvamus ka hulga parem. Jääb üle kiita ainult kaameratööd, mis andis eri olukordadele kordades huvitavama lähenemise, kui see oleks tavaliselt olnud. Sisu ja tegelased jäid küllatki pinnapealseteks, aga filmi võlu seisnes hirmu tekitamises tundmatu ees. Taaskord trumpab teistsugune filmimismeetod ja sellega kaasnevad pingelised õudusmomendid üle sisu ning tegelased. Lugesin, et algselt oli film mitu korda pikem. Proovilinastusel selgus, et vaatajad ei tundnud pikkuse pärast filmi vastu enam mingit huvi. Ligi pooleteisttunnine film suutis end piisavalt huvitavana hoida, aga kui see oleks olnud pool tundi pikem, siis ma kahtlen kas idee ja selle rakendus oleks ennast samal tasemel lõpuni viinud. Võib-olla poleks film sel juhul isegi praegust hinnet väärt.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar