teisipäev, 30. september 2008

Hide and Seek


Tavaliselt need filmid, mis algavad vaatega loodusele või siis näitab, kuidas üksik auto sõidab maanteel, on minu jaoks kohe teada, et nüüd on midagi head oodata. Muidugi nii see oligi. Mäletan kui Hide and Seek veel kinodes oli. Ei tea miks seda vaatama ei läinud. Ikkagi Robert Deniro, Dakota Fanning ja Famke Janssen peaosas. On filmid, mis on kinnised ja mis on lahtised. Antud juhul on Hide and Seek lahtine. Võib arvata ükskõik mida, aga õige lahenduse peale ikka ei tule.
Film algab sellega, et psühholoogi David Callaway naine tapab enda ja tütar, olles selle tunnistaja, satub šhokki ning sulgub iseendasse. Tütre ravimiseks arvab isa, et kõige parem on minna äärelinna elama, kus on vaikne ning rahulik. Kuid tüdruku seisund ei muutu paremaks vaid võtab hoopis eriskummalise pöörde. Tüdrukul tekib "nähtamatu" sõber Charlie, kes teda siis isa vastu õhutab ja mõne aja möödudes hakkavad toimuma kohutavad sündmused, milles tüdruk süüdistab Charliet. On Cahrlie siis tõeline või tüdruku haige fantaasia vili?
Filmi vaatama asudes, olin kindel, et tegemist on kindlasti jälle mingisuguse vaimuga, kes seal elas. See just meeldiski, et tekivad eelarvamused, mis siis mõne aja pärast tagasi lükatakse. Muidugi oli selle taga midagi enamat. Film kulges rahulikus tempos. Loodi selline õdus atmosfäär ning mõtlemisainet oli küllaga. Kõige huvitavamad ongi sellised õudukad, mis on uurivad. Nagu The Ring näiteks. Teema oli mõnevõrra aegunud. Paljudes filmides on seda teemat pidevalt kasutatud, aga oleneb jälle kuidas teha. Võtta vana teema ja see uute mõttetega üle lasta muudab sisu kohe huvitavamaks. Dakota Fanningu jaoks oli huvitav roll. Mängida psüühiliselt rikutut last tema vanuses võis päris keerukas olla. Robert Deniro oli omas mullis nagu ikka. Famke Janssen jäi esmakordselt silma GoldenEyest kui omapärane näilejatar, kellel võib tulla helge tulevik. Ikkagi lõpu pean ka ära mainima. Selle peale poleks ma tulnud. Võib olla olen liiga vähe selliseid filme näinud. Oma arust mitte.
Igati 7/10

laupäev, 27. september 2008

Insomnia


Kui sellised nimed nagu Al Pacino ja Robin Williams mängivad ühes filmis on teada, et midagi head on tulemas. Insomniat nägin juba rohkem kui paar aastat tagasi aga ega enam meeles küll midagi polnud . Filmi jooksul tulid üksikud stseenid meelde. Näiteks udus eksklemise stseen. Kui esimest korda nägin siis ei teadnud, kes on Cristopher Nolan. Nüüd uuesti vaadates, vaatasin filmi hoopis teise pilguga kui tuua välja selle, millega Nolan see aasta hakkama sai. Lisaks veel muidugi paljud teised.
Insomnia ehk eestipärselt Unetus räägib loo kahest LA mõrvauurijast, kes saadetakse Alaska väikelinna uurima ühe noore tüdruku mõrva. Parajasti on Alaskal periood kui üldse pimedaks ei lähe. Kahtlusalust taga ajades, tulistab uurija Will Dormer(Al Pacino) tiheda udu tõttu kogemata oma partnerit Hap Eckharti (Martin Donovan). Will varjab seda ning tembeldab kahtlusaluse tema partneri tapjaks. Kohalik uurija Ellie Burr (Hilary Swank) hakkab tasapisi omaenda uurimise juures kilde kokku panema, et mis tegelikult Willi partneriga juhtus. Sealt edasi hakkavad hargnema südmused, mis painavad unetuse alla kannatavat Willi öösel ja päeval.
Unetuse puhul on hästi välja toodud uurija Willi kahetsus, meeleheide ning aina tugevamat mõju avaldavad unetuse sümptomid. Nagu näiteks verd täis valguv jää ning pildid tema endise partneri viimastest sõnadest. Kõik see muutis tema süütunnet veelgi tugevamaks. Robin Willams mängis siis metoodilist mõrvarit, kes teab Willi saladust. Williams on igas rollis hea. On selleks siis naiseks riietav mees( Mrs. Doubtfire) või maniakaalne fotopoe töötaja(One Hour Photo). Eriti meeldis painajalik õhkkond, mis tekitas tunde, et ise olen ka mitu päeva magamata olnud. Hilary Swank tegi ka kena rolli. Mitte midagi erilist, aga korralik. Nolan oskab teha igas žanris filme ning need kõik on erinevad. Võib olla mingil määral sarnasusi on, aga tundub, et Nolan ei korda oma varasemat tööd. Igati korralik film, mida vaataks teatud aja möödudes kindlasti uuesti.
8/10

neljapäev, 25. september 2008

Amon Amarth - Twilight Of The Thunder God



Amon Amarthi näol on tegemist viking metaliga, mis muidugi pärineb Rootsist ning mida olen juba väga pikka aega kuulanud. Üldse on mul kalduvus kuulata just Rootsi metalit. See on kuidagi teistsugune. Võib olla see ka, et Gothenbourgi metal ehk Rootsi metalis on midagi teistsugust, mis eristab seda massist. Amon Amarth on juba aastast 1988 tegutsenud ning 10 albumit välja lasknud ning nüüd tuli 11-es. Nendel on omapärane see, et nad pole kunagi oma stiili muutnud, milleks on siis viikingite teemaline melodic death metal . Muidugi on muusika arenenud aga nemad ei ole stiili drastiliselt muutnud nagu seda on paljud teinud. Mitte, et see halb oleks. See mulle meeldibki kui bändi albumid on erinevaid ja ei korrata iseennast. Võrreldes eelmiste albumitega on sisse toodud Twilight Of The Thundergod puhul külalisesinejaid nagu Roope Latvala Children of Bodomist, Apocalyptica tšello metal ning Entombedi laulja. Uus album on lihtsalt fantastiline. Kuulan ja kuulan aga isu täis ei saa. Tundub, et viikingite teemaline muusika peabki just Amon Amarthi oma olema. Loo "Live for the Kill" keskel tuleb sisse tšello, mis toob hetkeks vaikuse, mis oleks kui vaikus enne lahingut ja siis algab verine lahing jälle pihta. Liikmed ise on väga põhjala mütoloogiast huvitatud ega muidu nad ei mängiks sellel teemal. Nagu laulja Johan Hegg Metal Hammeri hiljutises numbris ütles, et meis kõigis on natuke Lokit,Thori ja Odinit. Lugusid kuulates jääbki mulje, et oleksid verise lahingu keskel ning palud Thorilt jõudu edasi võitlemiseks nagu seda näitab ilmekalt ka "Twilight OF The Thunder Godi" video. Videot satuti filmima just tormi ajal, mis läbi linna juhtus tulema. Kujutan ette, et on raske keskenduda laulmisele kui vihm ja tuul nägu piitsutavad. Amon Amarth ongi tegelikult ühed parimaid viking metali esinadajaid. Muidugi on neid veel aga neid on vöhe, kes seda nii tõsiselt võtaks kui nemad.
Huvitav on ka see, et Amon Amarth tähendab J.R.R Tolkieni loodud Sindarini keeles Mount Doomi ehk siis Turmamäge.













kolmapäev, 24. september 2008

Terminator: The Sarah Connor ChroniclesSE2E3 - Mousetrap



Niisiis kolmas osa sai nähtud ning T:TSCC jätkab mind üllatamast. Kogu aeg kruvitakse pinget haripunkti ning lisataks kergete annustega mõtlemisainet juurde. Polnud enam ammu Cromartiet tegevuses näinud ning mõtlesin juba, et jätavad ta pikemaks ajaks tahaplaanile aga näe nii see ei juhtunud. Osa algab tühjas kõrbes, kus maantee peal sõidab üksik auto. Võib muidugi arvata, kes seal istub kui eelnevalt on Dixon oma naisega linnast lahkunud ning kaugele ära otsustanud sõita. Tuleb välja see, et miks on osa nimi "Mousetrap". Garret Dillahunt sobib ikka palju paremini terminaatori rolli kui see, kes oli esimeses hooajas vist ainult üks osa. Ta on sümpaatsem ja sellega mõtlen seda, et terminaator ei sa ju olla mingisuguse ülbiku või lihtsalt lolli näoga. See oleks tobe ning siis ei võtaks teda kui hävitamatut tapamasinat keegi tõsiselt. Summer oli kena nagu ikka :) See oli huvitav seik kui Cameron kail ringi käis ning nägi meest, kes mängis robotit rahva lõbuks ja see kui ta uuris neid eluvorme, mis korstnas elutsesid ning küsis luba nende tapmiseks = ) Lena Heady sobib rolli ikka nagu rusikas silmaauku. Alguses kahtlesin, sest ta ei olnud ju Linda Hamilton, kes tegi selle rolli legendaarseks. Nüüd olen oma arvamust muutnud. Sisse on toodud ka Johni uus tüdruksõber ning Johnil on probleeme temaga üksi olemisega, sest Cameron jälgib teda igal sammul. John üritab Cameronist eemale hoida. See muidugi pärast kujuneb suureks veaks.
SPOILERID.
Pärast seda kui Cromartie Dixoni naise röövis, kutsus Dixon kohe Sarahi appi. Muidugi oli see lõks, mis oli omapäraselt läbi viidud. Kõigepealt pani Cromartie Dixoni naisele näiliselt pommi külge ning kui nad teda päästma tulid ja pommi eemaldamisega tegelesid, siis samal ajal lõhkus Cromartie nende auto. Pommi tegelikult ei olnud ja auto sai rikutud. Tagasi ei saanud keegi kohe minna. Mis see eesmärk siis oli? Kohe helistas Sarah Johnile, et mingu ta ükskõik kuhu aga ainult mitte koju. Johni oli muidugi Cameroni ees plehku pannud, et Rileyga natuke privaatsust saada. Eesmärk oli see, et meelitada Sarah, Derek ja teised tühermaale. Teha võimatuks nende kiire lahkumine ning peilida välja Johni asukoht ja ta tappa, mis oleks tal peaaegu õnnestunud, sest Cameroni tema juures ju ei olnud. Huvitav oli see, et ma polnud tegelikult mõelnud, et kas terminaatorid ujuda suudavad. Nagu arvata võis tuli välja , et ei suuda. =) Dixoni naise surma nüüd küll ei oodanud. Ei arvanud, et tema ka siis ära koristatakse ning tunub, et Catherine Weaveril on suuremad plaanid juba käigus.

esmaspäev, 22. september 2008

Within Temptation


Hollandi gooti kuninganna Sharon den Adeli bändil tuleb uus DVD välja, mis saab nimeks Black Symphony ning mis hõlmab ka paljude teiste lisade hulgas kontserti, mis peeti Ahoy Arenal Rotterdamis. Kontserdi teeb eriliseks see, et bändiga koos oli seal ka Metropole orkester ja Pa'dam koor ja esineti pea 10 000 inimesele. Tõotab tulla midagi väga vägevat. Siiamaani kui olen WT live videosid vaadanud , olen alati tahtnud seal olla. WT oskab olla väga suurejooneline ning selline mõnus gooti maiguga rock läheb hästi peale ka. Sharoni hääl on lihtsalt hämmastav. Kuula kas või lõputult WT albumeid. Paistab, et peab vist endale muretsema selle üllitise. Välja tuleb ta midagi 22-23 sptembril. Oleneb kas siis USA-s või Euroopas.

Black Symphony trailer- looks on Our Solemn Hour


Running Up That Hill

Angels

Frozen

What Have You Done

Memoires

The Howling

Mother Earth

Stand My Ground

Ice Queen

All I Need

kolmapäev, 17. september 2008

Terminator: The Sarah Connor ChroniclesSE2E2 - Automatic for the People


Sai eile siis teine osa ka nähtud. Otsustasin, et hakkan nüüd iga osa kohta midagi blogisse ka kirjutama. Et saaks oma mõtteid kuhugile üles panna. Muidu nad kuhjuvad ja siis ei teagi enam, mida kirjutada.
Iga osaga läheb sari aina huvitavamaks. Stsenaarium on ikka väga hea käega kirjutatud. Kõige rohkem meeldibki see, et tuuakse sisse uusi asju, aga ei rikuta seeriat iseennast vaid klapitakse need sujuvalt kokku.
Tahaks väga teada, mis plaanid neil Cameroniga on. Miks ta kogu aeg aina ebaterminaatorlikumaks muutub?
Teine osa keskendub siis Johni uuesti kooli minemisele, tulevikust saabunud vastupanuvõitleja hoiatustele ning Sarahi haiguse põhjustele.
SPOILERID: Poleks arvanud, et Sarah saab vähi just tuumajaamast. Tegelikult ta vist kiiritada ei saanudki aga olen kindel, et sealt ta vähk pärinebki. Huvitav, kas sari lõpeb Sarahi surmaga või panevad ikka sealt edasi? Võiksid siis surmaga lõpetada, sest nii ju Rise Of The Machines hakkas. Paar imeliku seika oli ka Cameroni käitumises. Sarah ja Derek ei usalda enam Cameroni sellepärast, mis temaga juhtus. Kindlasti kõik juhtmed tal paika ei läinud. Imelik oli see, kuidas Cameron tuumajaamas käitus. Sarah rääkis talle, mis juhtunud on ning tahtis, et Cameron Greenwayd ehk terminaatorit takistama läheks. Cameron vastas pika vaikuse peal, et ta mõtles, mida teha. Mida ta mõtles? Ta ju ei mõtle. Kas tal on juhe lahti ja ei suuda otsustada kas täita käske või neid eirata? Igatahes, nii mulle tundus. Cameron tundus kuidagi provotseeriv Sarah suhtes, pärast seda kui ta oli Greenway hävitanud ja tema poole kõndis. Ta ei vastanud tema küsimustele, et kas ta on korras vaid kõndis edasi. Huvitav kas see nn. armukadedus Cameroni poolt ka välja tuuakse nagu mitmetes kohtades spekuleeritud on? Ise ei usu, et see eriti vajalik oleks. Samas kui toovad siis võib olla nii, et see ei häiri. Lõpp oli huvitav. Mees tulevikust oli oma verega kirjutanud seinale kogu info, mis arvatavasti puudutas SkyNeti järgmisi käike minevikus.

Mutant Chronicles


Kunagi märkasin, et selline film on tulemas aga kuskil polnud kirjas, millal ta välja tuleb ja nüüd sattusin jälle ta peale kui on juba natuke aega saadaval olnud. Varem olin näinud algelist trailerit, kus näidati sõdureid, kes võitlesid laastatud tühermaal imelike inimeselaadsete olenditega. Trailer tekitas suure huvi ,et mismoodi täispikk film siis välja kujuneb. Õnnestus mul ta siis ära vaadata. Kuidas öelda? Ootasin rohkemat. Tundus olevat selline eepiline ning suurejooneline tulevikunägemus, aga midagi jäi nagu puudu. Sisu oli hea, efektid olid omapärased. Ei olnud just sellised, mida olen harjunud nägema.
Lühidalt siis sisu ka. Film algab sellega, et jutustatakse Masinast, mis tuhandeid aastaid tagasi Maale kukkus ning inimesed mutantideks muutis. Keegi ei tea, kust see masin tuli. Teatakse ainult seda, et see on kosmilise päritoluga. Niisiis Masina loodud mutandid laastasid Maad ning mingi aja pärast suutsid inimesed Masina sulgeda ja peitsid selle maapõue. Seda jäi valvama vennaskond, kes jättis enda saatuseks valvata Masinat, et seda kunagi enam ei avataks. Edasi minnakse aastasse 2707, kus maailma valitsevad 4 korporatsiooni: Mishima, Bauhaus, Capitol ning Imperial. Korporatsioonid on üksteisega pidevas sõjas. Ühe järjekordse lahingu ajal avavad mitmed vastaste plahvatused Masina peidukoha ning Masin hakkab inimesi taas mutantideks muutma. Lühikese aja jooksul on mutandid suutnud sisse tungida mitmetesse suurematesse linnadesse. Vennaskonna juht Samuel (Ron Perlman) paneb kokku meeskonna, kelle eesmärgiks saab Masina juurde sügavale maapõue minna ning see hävitada.
Mind on alati tõmmanud filmid, mis algavad jutustusega minevikust ning seal toimunud sündmustest. Selle filmi puhul oli samamoodi. Pluss muidugi Ron Perlman, kes mängib siis sügavalt usklikut Samueli. Thomas Jane mängib endist sõdurit ning Devon Aoki on sarnaselt Sin Cityga täiuslik tapamasin. Ühe korporatsiooni juhti mängis ei keegi muu kui John Malkovich. Näitlejad on minu jaoks väga meelepärased. Filmis leidus päris palju omalaadseid mõtteid. Juba Masin iseenesest ning viis, kuidas inimesed mutantideks muudeti. Õhkkond oli kuidagi väga tööstuslik. Kõik masinad põhinesid söeküttel. Tulevikus söeküttel lendavad masinad on päris huvitav idee. Kohati on film päris tume või lihtsalt hallikas. See jätab väga trööstitu ning tööstusliku mulje. See kõik mulle selle juures meeldis. Ei meeldinud see, et sisu viidi liiga kiiresti pidevalt edasi ning ei seletatud eriti midagi Masina ja paljude muude asjade kohta. Kohati jäi arusaamatuks, millega see vennaskond õigupoolest siis tegeles. Tavaliselt on sellelaadsetes filmides nii üks või rohkem tegelast, kellele kaasa elada aga Mutant Chroniclesi puhul see nii ei olnud. Tegelaskujud olid küll huvitavad aga asja rikkuski võib olla kiiresti mööduv sisu ära. Võib olla kui film oleks pikem olnud ja sisule rohkem pilku pööratud siis oleks see olnud hulga parem ka. Üldiselt ta mulle meeldis, sest midagi kaasakiskuvat selles oli.
7/10

pühapäev, 14. september 2008

Metallica - Death Magnetic


Ma ei teagi enam mitmendat kord juba Death Magneticut kuuulanud olen aga iga kuulamisega läheb aina paremaks. See on täiesti erinev sellest, mis oli St. Anger. Anger oli kuidagi liiga kordav, ühekülgne ja mitte midagi erilist. Ühesõnga see ei olnud enam Metallica.
Death Magnetic on lihtsalt hämmastav. Mõnusad soolod, korraliku pikkusega lood ja Hetfieldi hääl on ikka sama hämmastav. Ei oskagi kohe parimaid lugusid välja valida. Kõige paremini jäi vist kummitama That Was Your Life, All Nightmare Long, Cyanide, Broken, Beat & Scarred, Suicide & Redemption ning muidugi ka The Unforgiven III, mis ei sarnane eriti eelmise kahega. 10 lugu karmi rammimist ning mõnusaid meloodiaid.

reede, 12. september 2008

Terminator: The Sarah Connor ChroniclesSE2E1 - Samson & Delilah


Kaua aega pidin kannatama, et T:TSCC lõpuks välja tuleks. Nüüd ta tuli ja oli hea nagu ikka ja kuidas veel. Kes on eelmist hooaeaga näinud see teab, millega see lõppes. 2 hooaeg jätkab täpselt sealt, kust eelmine pooleli jäi. Siiani on uus tegelane Shirley Mansoni mängitud Catherine Weaver, kes on mingisuguse suure tehnoloogia korporatsiooni president. Tema ongi vist esimese osa kõige suurem üllatus. Tema esitab ka osa alguses lastavat lugu Simson & Delilahit, mis kukub tal väga hästi välja. Siiamaani mängib see lugu mu arvutis. Pluss see sobis Cameroni stseeni väga hästi.
EDASI ILMNEB SPOILEREID:
Cameroni stseen oli fantastiline. See kuidas ta ennast uuesti tööle pani ja jalule tõusis, endal nahk näol rippumas. Kuidagi harjumatu oli näha teda sellise hävitusliku näoga. Harjunud sellega, et ta ikka kaitseb Johni ja on selline lahedalt imelik terminaator. Tema ümberprogrammeerumine oli ikka väga hästi tehtud. Mõrvarlik ilme näol, lonkab ühte jalga, üritab tappa Johni - see kõik oli nii huvitavalt kujutatud. Mind pani mõtlema stseen, kus Cameron oli kahe veoauto vahele pressitud ja John hakkas tema kiipi eemaldama. Cameron hakkas Johni paluma, et ta seda ei teeks ja et temaga on kõik korras. Ta hääl muutus selliseks nutuseks ja ilme samuti. Ma mõtlen, et kuidas saab robot imiteerida selliseid emotsioone. Ise arvan, et tuleviku John muutis Cameronis midagi, mida ei ole ühelgi teisel terminaatoril varem tehtud. Mineviku John on seda märganud ning püüab teda iga hinna eest säilitada. Kui kiip eemaldati püüdis ta seda tagasi muuta ning pani Cameronile kiibi tagasi sisse ilma, et teised oleks teadnud, et ta seda teha kavataseb. Cameron sai siis aru, et ta muutus ümber ja ilmselt võitles sellega. Miks muidu ütles ta Sarahile, et järgmine kord kui ta muutub ei tohi ta lasta Johnil proovida ennast ümber muuta. Need olid siis mõtted, mis tekkisid pärast osa vaatamist.