Hide and Seek

Tavaliselt need filmid, mis algavad vaatega loodusele või siis näitab, kuidas üksik auto sõidab maanteel, on minu jaoks kohe teada, et nüüd on midagi head oodata. Muidugi nii see oligi. Mäletan kui Hide and Seek veel kinodes oli. Ei tea miks seda vaatama ei läinud. Ikkagi Robert Deniro, Dakota Fanning ja Famke Janssen peaosas. On filmid, mis on kinnised ja mis on lahtised. Antud juhul on Hide and Seek lahtine. Võib arvata ükskõik mida, aga õige lahenduse peale ikka ei tule.
Film algab sellega, et psühholoogi David Callaway naine tapab enda ja tütar, olles selle tunnistaja, satub šhokki ning sulgub iseendasse. Tütre ravimiseks arvab isa, et kõige parem on minna äärelinna elama, kus on vaikne ning rahulik. Kuid tüdruku seisund ei muutu paremaks vaid võtab hoopis eriskummalise pöörde. Tüdrukul tekib "nähtamatu" sõber Charlie, kes teda siis isa vastu õhutab ja mõne aja möödudes hakkavad toimuma kohutavad sündmused, milles tüdruk süüdistab Charliet. On Cahrlie siis tõeline või tüdruku haige fantaasia vili?
Filmi vaatama asudes, olin kindel, et tegemist on kindlasti jälle mingisuguse vaimuga, kes seal elas. See just meeldiski, et tekivad eelarvamused, mis siis mõne aja pärast tagasi lükatakse. Muidugi oli selle taga midagi enamat. Film kulges rahulikus tempos. Loodi selline õdus atmosfäär ning mõtlemisainet oli küllaga. Kõige huvitavamad ongi sellised õudukad, mis on uurivad. Nagu The Ring näiteks. Teema oli mõnevõrra aegunud. Paljudes filmides on seda teemat pidevalt kasutatud, aga oleneb jälle kuidas teha. Võtta vana teema ja see uute mõttetega üle lasta muudab sisu kohe huvitavamaks. Dakota Fanningu jaoks oli huvitav roll. Mängida psüühiliselt rikutut last tema vanuses võis päris keerukas olla. Robert Deniro oli omas mullis nagu ikka. Famke Janssen jäi esmakordselt silma GoldenEyest kui omapärane näilejatar, kellel võib tulla helge tulevik. Ikkagi lõpu pean ka ära mainima. Selle peale poleks ma tulnud. Võib olla olen liiga vähe selliseid filme näinud. Oma arust mitte.
Igati 7/10