Predators

Predators on uusim sissekanne John McTiernani loodud seerias, mis tõi maailmale ikoonilise tulnuka ehk maakeeli Kiskja. Kiskjal ei ole viimastel aastatel hästi läinud, sest oskamatud lavastajad ja rahanäljas stuudiobossid on teda ahistanud alates 2004. aastast. Paul W.S Andersoni idee muuta Predator 2 lõpus olev viide täiemahuliseks filmiks kukkus läbi ja pakkus huvi üksnes kahe meisterliku disainiga olendi võitluste pärast. 2007. aastal ilmusid efektimaiad vennad, kes võtsid niigi poolsurnud idee ja otsustasid selle heas usus maha matta. Õnneks või kahjuks polnud neil labidat kaasas, mistõttu on senini alles julgeid ja hakkajad režissööre, kes erinevalt varasematest teavad, mida soovib publik ja kuidas seda neile serveerida. Isegi algupärane Predator pole täiuslik, aga see on esimene seerias ja kui oled esimene ükskõik milles, siis kuulub au sulle ja ülejäänud võivad häbiga pilgu maha lüüa ja fännide vihaste sajatuste saatel režissööri koha pealt lahkuda. Nimrod Antali lavastatud ja kultusliku mainega Robert Rodriguezi produtseeritud linateos täitis kõik ootused, mida tahaks näha Predatori filmilt, kuid ei jõudnud siiski ligilähedalegi originaalile, sest vananenud stampväljenditega ja klišeelise pudruga ei püüa tänapäeval enam suurt tähelepanu. 80-ndatel oli see lahe, aga enam mitte. Peab midagi paremat välja mõtlema, kuid kahjuks otsustati Predatorsi puhul käiku lasta kõikvõimalikud tuntud ja tüdimuseni ära väsitanud mõtteterad, mis alandasid tunduvalt alguses palju lubanud filmi väärtust. Erinevalt mõttetutest AVP-dest ei solva äsja meie kinodesse jõudnud üllitis Schwarzeneggerile kuulsuse toonud kollifilmi austajaid hingepõhjani, vaid peaks pakkuma neile teatavat rahuldust, sest kiskjaid on kujutatud täie tõsidusega, nende jaoks loodud kultuuriruum tundub tõesena, kuid kõigele panevad koos punkti hästi valitud näitlejad ja kirjutatud rollid ning võimas tehniline tase, mis peaks pakkuma ka kõige nõudlikumale vaatajale korralikku möllu kiskjate seltsis, sest lõppude lõpuks tahavad ju kõik näha kiskjaid inimestelt päid koos selgroogudega välja tõmbamas ning heatasemelist märulit mis kahandaks mitmeid ilmselgeid möödapanekuid.Kahjuks puudub filmist see osa, mis mulle ja arvan, et ka paljudele teistele esimese osa juures kõige enam meeldis. Ligihiiliv õud, kriipiv pinge, nähtamatu õuduse kohalolu - Predatori kollifilmi piiridelt kaugemale viinud nüansid on nüüdseks kadunud ja asendatud efektsete võitlustega, kuid nii ei saa kompenseerida seda, mis ilmus paariks minutiks ainult ühte stseeni. Ma pean silmas kiskja enda kohalolekut ja saakloomade jälitamist. Soojust eristavat maski kasutati ainult korra ja inimhäälte matkimist kasutati samuti liiga vähe, et seda saaks nimetada osavaks manipuleerimiseks. McTiernan lisas teatava psühholoogilse nükke musklimägesid täis märulifilmi ja see otsus lisab originaalile senini väärtust juurde. Predatorsis kasutati neid nükkeid üksnes viidetena ja meenutustena, et nii oli aastal 1987, aga kuhu jääb iseseisvus ja soov olla eraldiseisev, kuid osaliselt sõltuv järg? Ilmselt kadus see koos kuberneriga. Tegemist oleks kui Predatori paljundatud ja mõnevõrra muudetud versiooniga - kiskjaid, tegelasi ja ajalugu on rohkem. Nüüd võideldakse võõral planeedil teiste tingimustega - uus mõte kehtestab end õnneks väga selgelt. Võttepaigad pakuvad soovitud ehedust igal sammul ning masinavärgile annab hoogu teiste planeetidega varjatud taevalaotus ja vana lagunenud kosmoselaev. Tegemist ei ole tundmatuks planeediks maskeeritud Maaga, vaid tõepoolest ehitatakse kohe alguses üles usutav idee võõrast kohast tundmatute elukate ja vihaste asukatega. Üks asi on filmida Maa džunglis. Igaüks usub, et see on džungel, aga kui luua meelepete maavälisest asupaigast, peab kurja vaeva nägema, et see nii ka paistaks. Kiskjate vihasele loomusele ja intensiivsele jahtimisviisile annab palju juurde mõjus visuaalne stiil ja oskuslik lavastus, mis ei paku küll üllatusi, kuid ei peta ka lootusi. Esimene mõte, mis filmimuusikat ja dialoogi kuulates pähe kargas, sisaldas sõna klassika ja kui mõelda, siis filmi stiil ja lähenemine ellujäämisele kiskjaid täis planeedil on üsna sarnane algversioonile, mille puhul oli kõik mõistetav ja seeditav, kuid nüüd on võetud vana sisu, lisatud natuke vürtsi ja kaetud viimase aja tehnilisi võimalusi demonstreeriva efektisajuga. Miks mitte nii teha? Aga vürtsi peab siiski rohkem olema, sest muidu ei piisa ka kolmest elegantsest ja õudustäratavalt massiivsest kiskjast, kelle kohalolek tekitas aukartust ja pani õnnest rõkkama, et kuskil peidus ei rooma Alien, vaid auravad hoopis värskelt välja kistud soolikad, mis pudenesid koos kärme liigutuse saatel eemaldatud selgrooga.Rodriguez on öelnud, et tahtis kujutada tegelasi nii, et igaüks neist võiks olla oma filmi peakangelane ja osaliselt see ka õnnestus. Kui eemaldada pidevalt närvidele käiv noakangelane oleks välja valitud meeskond igas mõttes ideaalsem. Kui kaua peab kuulama ühte ja sama vinguvat või siis võidutsevat teksti? Igas teises filmis on üks tegelane, kelle jutt peaks kuuluma keelatud lausete osakonda. "I got you now, you motherfucker. Who`s your daddy now?" - kohe peale neid lauseid tapetakse tavaliselt jahitav ära ja mis seal salata, nii juhtus ka seekord. Lihtsustatud viise tegevuse arendamiseks kasutati täpselt nagu vanasti. 20-30 aastat tagasi oli sellised käigud tavalised, aga nüüd on need tüütud. Kui kiskjad saatsid jahitavatele koerad järele, olin leilis ärevust ja rahulolu tekitava stseeni pärast, kuid rünnaku lõppedes küsiti kohe, et kuhu on kadunud suur mehhiklane ja nagu võluväel saadi kohe vastus pöösaste tagant kostuva appikutse näol. Geniaalne. Braavo. Vapustav kui hästi võib ühe lause ja sõnaga järgmise stseeni ära rikkuda. Sarnaseid meeleolurikkujaid oli kahjuks veel, kuid filmi teine pool suutis teha kõike seda, millest esimene unistas ja see vast kogu filmi kõige hullemast päästiski.Adrien Brody on minu silmis vääriline järglane Schwarzennegerile, Alice Braga on tõeline sõjard. Mida suurem relv, seda uhkem! Teised tegelased, kas surid liiga kiiresti või rääkisid liiga vähe, mistõttu polnud nad ka eriti meeldejäävad. Mõnikord on vaikimine kuld ning seda tõestas osavalt suurema osa filmist vaikinud yakuza, kes esitas kiskjaga meeldejääva surmatantsu. Suured kiidusõnad lähevad aga Laurence Fishburne`i mängitud tegelasele Nolandile, sest purustas kõik eelarvamused ja tõestas, et koletiste keskel muutud ise koletiseks. Filmi maiuspaladeks on siiski eri tüüpi kiskjad ja sellega seoses tuli üllatusena, kes originaalis olnud kiskja tegelikult oli. Kiskjad olid muljetavaldavad, neist lausa paiskus välja võimsust ja toorest jõudu. Brutaalsed olendid olid ainukesed, kes ei pidanud midagi ütlema, sest kaugelt on juba selge, kellega on tegemist. Ega nad niisama trofeesid võta. Nad on need välja teeninud. Kiskjad, tegelased ja stiil on suurteks plussideks tormises miinustemeres. Vaadata tuleks siiski Predatori olemusest nostalgialaksu saamiseks. Järjena kõlbab küll, sest AVP sugust ila siit küll ei näe. Nõrgemapoolne 7/10