Secret Reunion

Secret Reunion on Lõuna-Korea film peaosas sealse tuntuima näitlejaga Kang-ho Song, kes on ilmselt Korea kõige tuntum näitleja väljaspool riiki. Secret Reunion ei ole märkimisväärne draama ega ka thriller, kuid see ei muuda fakti, et tegemist on nauditava põnevikuga, mis ei ole kitsi ka karakterikoomika poolest, sest paratamatult on paljud Song`i filmid naerutava stiiliga, sest tema on sellistesse rollidese perfektne. Oma rollides sageli ontliku, rahuliku või äkilise iseloomuga Song kehastab sel aastal ilmunud Secret Reunion`is Lõuna-Korea salaluure agenti, kelle kinnisideeks on naaberriigist pärit palgamõrvari Shadow tabamine. Ohtlik kinnisidee läheb talle kalliks maksma ja ta kaotab nii oma töö kui ka lugupidamise ja lõpetab väikeses büroos, mis spetsaliseerub välismaalastest naiste nende meeste juurde tagasi toomisega. Raskel ajal on iga töö sobiv, kuid ka sellise töö juures on vaja inimlikkust, sest kui käituda halvasti teistega, siis ei tunne end varsti enam peeglisse vaadates äragi. Uurija karjääri hävitanud operatsioon Shadow tabamiseks päädis paljude agentide surmaga, kuid Shadow pääses vabadusse ning samuti tema üks kahest kuriteokaaslasest. Kolmas vandenõukaaslane sattus uurijate haardesse ning oli sunnitud neid nende töö juures abistama. Kolm naaberriigi kurjategijat pole need, kes nad alguses paistsid, sest tegelikult olid nad kõik stalinistlikku Põhja-Korea agendid, kes saadeti üle piiri põgenenud endiste agendite elu kustutama, sest ei ole suuremat reetmist kui armastatud diktaatori laimamine ja teha seda veel Lõunas. Asjaosalised lähevad Songi kehastatud agendi Lee Han-kyu luhtunud operatsiooni tõttu tekkinud segaduses lahku. Juba see, et nad jäid vahele on naaberriigi silmis reetmine ja ükski ei saa naasta kodumale oma perede juurde. Shadow poolt ekslikult reeturiks tituleeritud kaaslane Song Ji-won on sunnitud põgenema ja leiab asüüli immigrante tööjõuna kasutavas firmas. Möödub kuus aastat. Kõik on oma eluga edasi läinud. Han-kyu ei kohtu enam oma perega ning teeb tööd, mida ta ühtlasi vihkab ja armastab. Ji-won elab kinnipüüdmise hirmus ja samuti tuleb tal karta ka koduriigi agente, kes võivad iga hetk saabuda, et kustutada räpase reeturi eluküünla. Kuue aasta möödudes on palju juhtunud ja kunagised läbikukkumised unustatud, kuid mitte täielikult, sest vanad mälestused kerkivad taas kui Han-kyu kohtab puhtjuhuslikult ühe järjekordse töö käigus Ji-won`i, kes meenub talle ainult seetõttu, et ta nägi teda vilksamisi äpardunud operatsiooni käigus ning samuti piltidelt, kuid kuus aastat võivad mälule kõvasti mõjuda ja nii polegi Han-kyu endas täiesti kindel, et kas kohatud tööline on see, kes ta usub teda olevat. Sama olukord on Ji-won`il, kes ei mäleta samuti enam täpselt, kas tööliste peksust päästetud mees on seesama isik, kes pakkus talle kuus aastat tagasi koostöövõimalust tabamaks Shadow`t. Mõlemad on endas ebakindlad ja just seetõttu alustavadki kaks kunagist vastast koostööd. Kõigepealt asuvad kaks elunäinud vastaspoole agenti koos tööle, et leida põgenenud naisi, kuid pika ja kurnava töö käigus õppivad nad üksteist tundma ja unustavad, et neil on salajased tagamõtted, millest kumbki midagi ei tea.

Secret Reunion on lihtsalt öeldes lahe film, kuid nii naiivselt ma seda siiski ei nimetaks, sest kahe agendi vastasseisu vahele mahub ka tubli annus päevakajalist poliitilist temaatikat, mis jätab küll propagandistliku maigu, kuid on aru saada, et see ei ole eesmärk, vaid kõrvalpõige, et näidata, milline on kahe riigi vaheline olukord. Propaganda võib olla millegi üle paisutamine mõjutamise eesmärgil, kuid mõnikord kajastub see lihtsalt kriitikana, mis jätab pealesunnitud mulje. Pingeliselt alustanud film ei anna kordagi mõista, et propaganda on eesmärk, kuid oleneb täiesti kuidas sellist infot vastu võtta. Kui üldse alustada diskussiooni sel teemal, siis võtan ma kohe seisukoha, et mina ei ole nendes riikides käinud ega pole nende inimestega suhelnud, et saaksin võtta ühest seisukohta, aga kasutada sellelaadset krõbedat kriitikat koos päevakajaliste uudiste lõikudega oli ilmselgelt hea mõte, sest filmi kontekstis töötas selline lähenemine kahe agendi vastasseisu süvendamise kasuks ja nii polnud vajagi muud kui kasutada ära kahe riigi vahelist poliitilist olukorda, et tekitada vihavaen, mis on arusaadav iga inimese jaoks, kes on vähegi kursis päris hirmutavate uudistega kasvavast pingest. Kang-ho Song on siis taaskord oma vanas tuntud rollis, mis väljendub eriskummalises käitumises ja äkilises iseloomus. Ta tundub peaaegu alati selline elunautiv tegelane, kellele ei lähe lähe korda maailmas toimub, ta võib mujal toimuvat küll jälgida, aga see tema jalgealust ei kõiguta. Endisest ametist loobuma sunnitud agendina otsib ta endiselt võimalusi, et leida Shadow ja kui võimalus talle niisama lihtsal sülle kukub, ei jää tal muud üle kui end kätte võtta ja proovida end jälle tõestada. Ji-won on haiglases olukorras, sest ta ei saa ilma väärtusliku infota kodumaale naasta, tema pere on endiselt suletud piiride taga ja igasugune kontakt võimudega võib ta trellide taha saata või anda naaberriigile märku, et ta on üle hüpanud. Sel juhul oleks igasugune kompromiss võimatu. Nii otsustabki ta endise agendiga kaasas käia, et leida olulist infot Śhadow kohta ilma kaaslase teada saamiseta, kuid olukorra muudab keeruliseks see, et kumbki pole enam needsamad inimesed, kes nad kunagi olid ja kuna mõlemad agendid ei tea teineteise kohta midagi ja teesklevad, et ei tunne teineteist, kuid tegelikult jälgivad pidevalt üksteise igat sammu, siis muutub nendevaheline koostöö aina pingelisemaks, kummalisemaks ning hiljem mõistetavamaks, sest kaua sa mängid kassi-hiire mängu, kui pole enam eesmärki, mille poole püüelda. Eks oma osa mängib siinkohal ka katse näidata, et Põhja-ja Lõuna. Korea inimesed polegi niivõrd erinevad, vaid valitsused suruvad rahvale sellist arvamust peale. Olgu kuidas on, aga mõlemad karakterid olid imehästi kirjutatud, näidates mõlema tegelase pealispinna all pulbitsevaid hirme, kahtlusi ja lootusi ning avades neid tasapisi läbi erinevate süžeepöörete, mis olid korraga nii üllatavad kui ka pinevust juurde kruttivad. Ütleks, et ülesehitus oli hea, teostus hästi viimistletud, aga sisu ei olnud lõppkokkuvõttes üllatav, kuid mõnikord pole vajagi, sest kui kõik muu klapib ja tegelased on kaasahaaravad nagu James Cameroni intervjuud, siis mis muud tahta. Üks korralik sümpaatsete näitlejatega Lõuna-Korea film, mis pakub põnevalt lahti hargnevat tegevustikku, heatujulist suhtedraamat ja sündmustikku arengule palju juurde andvat koomilist kallutatust. Üks põhjus, miks kiita tegevustikku hargnemist, on see, et sisu jaguneb kahe ajaperioodi vahel ning põikleb igasuguse sirgjoonelisuse eest. Tegelastevaheline jagelemine; mõlema agendi hoolikalt peidetud saladused; üksteise taga luuramised; algse sisuliini taasloomine, milleks on reeturite tapmist nautiva Shadow leidmine; erinevad rasked valikud nii moraalsel, eetilisel kui ka uskumuste tasandil ja kõige põletavamaks probleemiks kujuneb valik – kas reetsin kodumaa või kodumaa reetis minu? Raske on loobuda ideoloogiast, millega on sind üles kasvatatud, kuid kerge on seda omaks võtta. Põhja-Korea agendi siseheitlused on toodud usutavalt ekraanile ja teda toetava Songi muutused aitavad mõtestada agentide tegusid. Lõpp ei pakkunud midagi uut, kuid pärast heatasemelist elamust ei oska ega tahagi enam ühtegi halba sõna öelda. Song`i fännidele soovitatav! 7/10